Tööturust perspektiivitundega

Eesti tööturg on tugevas kreenis. Samal ajal kui Ida-Virumaal valmistuvad tuhanded inimesed koondamisteks, 30 000 noort üle Eesti ei leia endale rakendust töös ega õpingutes ning palgavaesus ja motiveeriva töö leidmine on endiselt probleemiks, räägivad ettevõtjad vajadusest tuua sisse võõrtööjõudu, lammutades selleks seni kehtivad immigratsioonikvoodid. Tundub kummaline, kui kogu ühiskonda puudutava küsimuse puhul pakutakse lahendust, mis on kasulik vaid kitsale segmendile, ohustades samas ettevõtluskeskkonda langemisega käsitöönduslikku taandarengusse.

Palgaralli.

Meedias kõneldakse Eestis toimuvast palgarallist, mis väljendub tööturule pürgijate ning uute väljakutsete otsijate ulmelistes palgasoovides. Tööandjad kinnitavad, et madalapalgalistele töökohtadele pole võimalik inimesi leida ning seepärast tuleks nn lihtsa töö peale, nagu väljendas end kaubandus-töötuskoja juht Toomas Luman, leida tegijad kolmandatest riikidest.

Tahaks siinkohal tuntud ettevõtjale oponeerida. 

Palkade tõusu ja keskmise palga kasvu on vedanud teatud kindlad valdkonnad ning ka riigi ja omavalitsusasutuste tõusnud palgad. Samas on mitmes valdkonnas jäänud palganumbrid samaks või isegi kahanenud. Kui rääkida aga tööjõupuudusest madalapalgalistel töökohtadel, siis tuleks tunnistada, et see ei olene kuidagi kvootidest. Tagasihoidlik palk lihtsalt ei motiveeri inimesi tööle asuma, kuna sellega ei tule toime. Siin soovitaks tööandjatel vaadata peeglisse ja tunnistada, et kuni nad ei tegele tootlikkuse kasvatamisega, vaid panustavad endiselt odavasse tööjõudu, säilib palgavaesust pakkuvates sektorites töötajate defitsiit. Kui tööjõukvootides teha järeleandmisi ning lubada riiki suurel arvul kvalifitseerimata ning odavat tööjõudu, võib see pingeid tööjõuturul hetkeks leevendada, ent osutada karuteene tootlikkuse kasvule ning tööandjate valmidusele töötingimusikaasajastada. Tööpuudus kodanikkonnas, madala tootlikkuse soosimine ja lisandväärtusi loova ettevõtluse jätkuv kiratsemine on hind, mida tuleks piiramatu võõrtööjõu riiki lubamise eest maksta. Lisaks sotsiaalprobleemid, mis raputavad ühiskondi riikides, kus ajalooliselt seda teed mindi.

Ka Euroopa Komisjoni värske raport tõdeb, et massimigratsioooniga rahvastikuprobleeme ja tööjõupuudust ei lahenda ning migratsiooni kasv toob kaasa hoopis ülalpeetavate arvu suurenemise, kuna migrantide pereliikmetel pole tavaliselt tavaks töötada. Raport näeb ühe võimalusena naiste tööhõive kasvatamist, ent Eestile pole see lahendus, sest meie naised on juba praegu tööturul aktiivsed. 

Kutseõppe ja ümberõppe alahindamine.

Tööjõu vajaduse rahuldamiseks on vaja leida sisemisi ressursse, mitte mängida mõttega migratsioonikvootide kaotamisest. Üheks võimaluseks on tõhustada kutseõpet.

Pole õige väita, otsekui poleks kutseõpe proovinud ajaga sammu käija. Meie kutsekoolid on muutunud piirkondlikeks kompetentsikeskusteks, millest suur osa pakub ka elukestvat õpet. Tehakse koostööd ettevõtetega ning otsitakse lahendusi tööjõukriisile, ent kui aastast-aastasse püsib kibe nõudlus veidigi oma eriala tönkavate keevitajate järele ning ainus võimalus seda leevendada on kasutada riigist maksuraha välja pumpavate ukraina töölisi vahendavate Poola firmadepoolillegaalseid teenuseid, on miski mäda. 

Meil on tarvis kutsekoolid ja tööandjad viia ühisesse probleemkomisjoni, kus pannakse paika lähiaastate kutseõppe kavad vastavalt ettevõtjate vajadustele. Ettevõtted omalt poolt peaksid aga pakkuma välja stipendiumid, mille saajad on kohustatud kooli lõpetamise järel kokkulepitud aja ettevõttes töötama.

Oluliselt peab paranema õpilaste kutsealane nõustamine ning seda mitte üksnes gümnaasiumi astmes, vaid juba põhikoolis. Noortele tuleb anda ülevaade tööväljakutsetest, mida neile kodukohas pakutakse. Tuleb murda arusaam, et ainsa võimaluse elus edasi jõuda, tagab kõrgkool. Kutseõppe prestiiž peab muutuma tuleviku valikul noori motiveerivaks argumendiks.

Töönõustamine uuele tasemele.

Rääkides kokkuhoiuvajadusest riigisektoris, tuleb mõnes valdkonnas kaaluda hoopis personali juurdevärbamist ja töövaldkonna avardamist. Üheks selliseks asutuseks, millele peaks lisama võimekust nii personali kasvatamise kui töö tulemuslikuma organiseerimise läbi, on töötukassa. On selge, et senisel kujul valdavalt passiivse tugistruktuurina jätkamisel pole mõtet. Töötukassa peab suutma tegeleda iga tööotsijagaindividuaalselt. Kui inimene praeguses tööjõu defitsiidi olukorras on tööotsinguil üle paari kuu, näitab see töötukassa võimetust, heitunud tööotsijad on aga tööhõive tagamiseks loodud riigiasutuse praak.

Tänases Eestis peaks olema igal inimesel võimalus leida töö ning seda palga eest, mis võimaldab äraelamist. Töötukassal tuleks selekteerida välja need vabad töökohad, millel pakutav tasu inimesi ei motiveeri ning edastada statistika majandusministeeriumile, mis omakorda peaks olukorda analüüsima ning pakkuma välja meetmed, kuidas tõsta sektoris tootlikkust ja tagada palgakasv vähetasustatud töökohtadel.

Ei tohi minna kergema vastupanu teed.

Väga lihtne on rünnata rassismi ja võõraviha süüdistusi kasutades meil kehtestatud tööjõukvoote. Sellist silmakirjalikku taktikat püüavad palgavaeste arvel teenitud kiirest kasumist unistavad ettevõtjad viimasel ajal võõrtööjõuhädavajaduse teemat arendades kasutada. Kolmandatest riikidest tööjõu importimiseks kehtestatud kvootidel pole aga midagi ühist ei rahvuse ega nahavärviga. Muuhulgas kaitsevad need kolmandatest riikidest pärit halvasti koheldud tööjõudu sattumast oludesse, kus suure vabade töökäte juurdevoolu tingimustes kaob kontroll ning poollegaalsetele töötajatele jäetakse palgad sootuks maksmata ning lükatakse siis sissetulekust ilma jäänud majandusmigrandid riigi sotsiaalabi kaela.

Eestis on hetkel piisavalt vabu inimesi, keda tuleks ümberõpetada ja tööle rakendada, samuti potentsiaali töö tootlikumaks muutmisel ning automatiseerimisel. Jah, see ei tõota ettevõtjatele üleöö kasumit, ent on pikemas perspektiivis ainus võimalus stabiilse ettevõtluskeskkonna säilitamiseks.

Investeeringud päästevõimekusse kaitsekulutustega võrdseks

Siseturvalisus on ühiskonna stabiilsuse tagamisel esmatähtis. Riigi ülesanne on saavutada olukord, kus iga inimene tunneb end kaitstuna.

Käesolev ja järgmine aasta on siseturvalisuse vallas eriti olulised. Tuleb teha kõik, et täita siseturvalisuse arengukava 2015-2020 eesmärgid. Uue arengukava koostamisel peab arvestama senise kava täitmisel omandatud kogemuste, samuti ühiskonna väärtushinnangute ja Euroopa tihedama integratsiooni ja globaalsetest arengutest johtuvate riskidega.

Kriminaalmenetlus olgu tõhusam
Uues arengukavas saab lähtuda senistest põhimõtetest, milleks on kogukondade kaasamine, ennetustöö nii kriminaalpreventsiooni näol kui ka õnnetuste ärahoidmisel, liikluskultuuri jätkuv parandamine ning riigi kohaloleku tagamine kogu Eesti territooriumil. Suuremat tähelepanu väärib rahvusvaheline koostöö piiriülese ja küberkuritegevuse tõkestamisel. Arvestada tuleb ühiskonnas viimastel aastatel levinud mõtteviisiga, kus mõnel puhul tekib konflikt seaduste ja vabaduste tõlgendamisel. Siin on kindlasti vaja täpsemalt defineerida juhud, mis nõuavad korrakaitsejõudude sekkumist ning millal jääb vastutus kriminogeensete pingete leevendamise eest kogukonna õlule.

Kindlasti tuleb tõhustada kriminaalmenetluste läbiviimist. Kui oluliste ja avalikkuse huviorbiidis püsivate kuritegude uurimiseks kulub aastaid, peab kaaluma, kas põhjuseks on menetlusreeglistiku liigne keerukus, prokuratuuri ja uurimisorganite ametialane küündimatus või leidub muid objektiivseid põhjusi, miks suuremad korruptsiooniasjad nii visalt kohtusse jõuavad. Avalikkuse õiglustunnet riivab ka majanduskuritegudega seonduvate materjalide põhjendamatu salastamine. Näiteks on VEB fondi dokumentide salastamine ilmselgelt destabiliseerinud ühiskonda ja kahjustanud riigi mainet.

Vaadates sisejulgeolekule kümne aasta perspektiivis, on Eestil äärmiselt tähtis saavutada Euroopa Liidu liikmesriigina ühenduse lõunapiiri tõhus kaitse. Meid ei saa rahuldada olukord, kus kulutame liidu idapiiri väljaehitamiseks sadu miljoneid, ent lõunapiiril lokkab inimkaubandus ning illegaalsed immigrandid imbuvad tuhandete kaupa Euroopa Liidu ja alates Schengeni lepingu jõustumisest ka meie territooriumile. Taoline kuritegevust mahitav hooletus kärbib lisaks muule ka Eesti kodanike seaduskuulekust.

Kriisid, mida oli võimalik ennetada
Mõeldes kriisidele, mis on viimastel aastatel siseturvalisust enim räsinud, väärivad märkimist 2017. aastal lahvatanud ID-kaardi turvariski skandaal ning riigi mainet ja kodanike usaldust tublisti õõnestanud rahapesujuhtumid.

ID-kaardi turvaaukudega seonduva suhtes pole siiani üheselt selge valdkonna tippametnike vastutus ning võimalused taoliste ekstsesside ärahoidmiseks tulevikus. See on politseiameti kõrgema juhtkonna tegemata töö ning prokuratuuri leige suhtumise tagajärg. Jääb vaid üle loota, et toimunust siiski võeti õppust ning sama reha peale teist korda ei astuta.

Siseturvalisusesse tuleb rohkem investeerida
Siseturvalisuse arengukava alamprogrammist „Tõhusa päästevõimekuse tagamine aastaiks 2016-2020“ võib leida kummalise seisukoha, et lähiaastate ülesanne päästevõimekuse tagamisel on võimaluste leidmine, kuidas teha vähemaga rohkem. Ei taipa, kas peaks seda võtma paradoksi või sarkasmina, ent taolistel arutlustel ei tohiks olla kohta riiklikult tähtsa valdkonna arengukavas. Kärpimisi ei tohiks teha oma turvatunde arvelt. Eesmärk peaks olema, et investeeringud päästevõimekusse järjepidevalt kasvaksid ning oleksid tulevikus samas proportsioonis riigikaitse kulutustega.

Õhukese riigi kontseptsioon on valusalt puudutanud politseitööd. Koondati nii kriisi ajal kui ka pärast seda ning eelkõige vähendati kaadrit nende arvelt, kes tänavatel inimestele kindlustunnet pakkusid. Vaatamata sellele on Eesti kriminogeenne hetkeolukord rahuldav ning organiseeritud kuritegevus marginaliseerunud. Siiski näitasid ka aprillirahutused, kui kiiresti võib esialgu vaid meeleavaldusena näiv olukord tõeliseks mässuks eskaleeruda. Niisamuti on Tallinnas ja mujal Eestis noortekampadega võitlemisel tõhusaimaks vahendiks just politsei sekkumine.

Kuigi liikluskultuur on paranenud ning 2017. aasta oli Eesti liikluses läbi aegade ohvritevaeseim, siis paraku näitas 2018. aasta, et tegu oli erandiga. Loomulikult on seis parem kui aastakümneid tagasi, aga tuleb teha jätkuvalt tööd ning tõhustada liiklusjärelvalvet. Hommikuses telesaates edastatavad kaadrid politseireidide hüpoteetilistest asukohtadest uljaspäid ei pidurda.

Uue riigikogu ja valitsuse suurim väljakutse on lõpetada ajajärk, kus siseturvalisuse arvelt kokku hoiti. Vähendades riigiametite töö dubleerimist ning küsitava väärtusega pehmete programmide ning reklaamürituste kulutusi, saab suunata lisavahendeid korrakaitse- ja päästevaldkonda.

Veesegajad

8. aprillil see siis algas ja kogu maailma liberaalne üldsus võis kergendatult hingata – presidendilt sooja kallistuse pälvinud Kaja Kallas alustas konsultatsioone sotsiaaldemokraatidega. Ent kaksikliidu läbirääkijatel puudub eneseusk. "Me ei pane kokku seda koalitsiooni, kahekesi me seda ei moodusta," kurvastas Kaja Kallas Postimehe ajakirjaniku küsimustele vastates. Ka sotside vaimne juht Ossinovski pole sõiduvees ja annab juba ette loobumisvõidu, kinnitades, et keegi ei loo endale praegu illusioone.

Läbirääkijate frustratsioonist võib aru saada. Kui sa ikka ei valda poliitikat, mis klassikuid tsiteerides on kompromisside kunst, siis pole ka edu loota. Kui punaseid jooni tõmmates ise parketikõlbmatuks osutud, ei jää just palju lootust, et solvangutega ülevalatud partner sind tantsutuurile kutsuks. Siis püüadki teiste silmis pindu osatades oma möödapanekud tähelepanuta jätta ja jonnakalt mossitades maksku mis maksab ühe soojamaa linnu kombel pead liiva alla peita. Valituse moodustamiseks valmis olevate erakondade kõnelustel saavutatud kompromisse ja kõigi Eesti inimeste kasu arvestades sündinud koalitsioonileppe kangekaelne alavääristamine, on aga mitte üksnes rumal, vaid ka Eesti kui riigi mainet kahjustav tegevus.

Jääb arusaamatuks, miks on tarvis raisata aega tarbetu dokumendi vormistamisele, kui kõik, mida Kaja Kallas lubab alternatiivsesse valitsusprogrammi kirjutada, on kolmikliidul juba koalitsioonileppes käsitletud. Tsiteerin Kaja Kallast samast Postimehe usutlusest: "Kui president ütles ka seda, et meil on praegu ühiskonnas eelkõige väärtuste konflikt, siis sõnastada need väärtused, millele valitsus peaks tuginema. Valitsus, mis ei alandaks kedagi, mis oleks endiselt avatud. Riik, mis oleks avatud ühiskonna ja avatud majanduse poolt. Kõik sellised väärtused, mis on meil kindlasti erinevad kui sellel koalitsioonil, mis praegu on kokku pandud.“

Kust võtab Kallas, et enamusvalitsus, mis on deklareerinud kõigi inimeste huvide eest seismist, peaks kedagi alandama? Millistel faktidel väide põhineb? Pigem võiks alandamises süüdistada reformiste ja sotse, kes siiani ei suuda poliitilise reaalsusega leppida ja nimetavad 100 tuhande valija tahteavaldust natsiideoloogia toetamiseks, Jüri Ratase läbinägelikku ja ühisosa otsivat koalitsioonialgatust vene valijate ootuste petmiseks ja Isamaa riigimehelikku suhtumist põhimõtete mahamüümiseks. Kes keda alandab? Kas Eesti Riigikogusse kuuluva ja põhiseadust järgiva erakonna natsismis süüdistamine ja rahvusvaheliselt Eestile natsiriigi kuvandi meelevaldne külge kleepimine, ongi väärtus, millest president Kallase arvates talle kõneles?

Suu naeratab süda vihkab – selline on praeguse kolmikliitu materdava opositsiooni portree. Kurb, et president otsustas pikendada kunstlikku hüsteeriat, millega püütakse väärata normaalseid, rahva enamusele meelepärasid ja kasulikke arenguid.

Aga eraldusjoonte tõmbajate ja laimajate aeg saab peagi läbi ning värsket jõudu ja uut hingamist lubav õiglase riigi eest seisev valitsus saab hakata tööle Eesti, rahva, meie kõigi eest.

Vabadused – kelle arvelt?

Võib tunduda paradoksaalne, ent poliitiline vastasseis on valimiste järgselt vaid süvenenud. Edukatest koalitsiooniläbirääkimistest häiritud jõud püüavad iga hinna eest viia poliitikat tänavale, kasutades selleks käputäie kogenematute ent ägedate enesekeskset soovi, teostada end läbi protesti. Ajakirjandus omakorda üritab väikesearvuliseks jäävaid proteste kujutada mingi üldrahvaliku liikumisena. Ometi pole see meie kõmumaigulistel väljaannetel õnnestunud, sest isegi kui hõredaks jäänud protestide kohta väita, et osalesid sajad, räägivad fotod teist keelt. Nii ei pälvinudki pühapäeval Tallinnas, Tartus ja väidetavalt ka Londonis peetud miitingud suuremat tähelepanu, ent ei maksa arvata, et see korraldajate tahet edasi tegutseda, karvavõrdki kõigutab. Mäng ei käi ju mingite pehmete väärtuste ja vabaduste eest, nagu püütakse jätta muljet, vaid ühe mõjuka ja head toiduahelat omava poliitilis-majandusliku ühenduse revanši nimel. 

Vaatame siis lähemalt, mida protestijad nõuavad. Plakatitelt võib lugeda poolehoidu seksuaalvähemustele ja toetust abordivabadusele. Muidugi polda kitsid EKRE demoniseerimise ja fašimiohust vassimisega. Veel võis näha mõnd keskkonnahoiule pühendatud üleskutset, paari sisutut võõrkeelset loosungit ja tegelikult ongi see üldjoontes kogu vabadusejüngrite arsenal.

Muidugi ei saa kellelgi olla midagi selle vastu, kui inimesed avaldavad oma arvamust, toimugu see siis kodus, kohvikus või suisa tänaval, ent alati tuleb jätta ruumi ka oponentidele, sest kes vastast ei tunnista, toetab diktatuuri, olgu see siis tähistatud millise ismiga tahes.

Tahaks vabadusprotestides osalejatele meenutada, et lisaks seksuaalvähemustele on meil märgatavalt suuremaid inimgruppe, kes samuti vajavad riiklikult toetatud võimalust oma vabaduste realiseerimiseks – mõtlen siin vanureid, peresid, sotsiaalselt tõrjutuid, ääremaade elanikke jne. Koalitsiooniläbirääkijad peavad mõtlema eelkõige neile. Lisaks abordiõigusele tuleb rohkem tähelepanu pöörata ka õigusele kasvatada lapsi vägivallatus, turvalises ja majanduslikult kindlustatud peres. Need on vabadused, mille eest oleksin valmis ka ise plakatiga seisma, ent hetkel pole selleks vajadust, sest koalitsiooni osapooled selle nimel ju töötavadki, et kõigile õiglast riiki pakkuda.

Hüsteeritsemine ja enda tõekspidamiste loovutamine omakasupüüdlike poliitiliste mängurite tööriistaks, pole just kõige parem viis nooruslikku tarmu rakendada. Mõelge sellele, mille nimel teid tegelikult protestima kutsutakse, kulla noored internatsionalistid. Tahaks samuti meenutada, et peale vabaduse eksisteerivad normaalses ühiskonnas ka kohustused ja iga kodaniku ülesanne on neid tunnistada. Piiritut vabadust nõudes jõuame anarhismi.

Vaadates kainelt Eesti poliitika hetkeolukorda, siis ei vaja me hüsteeriat, korratusi, üleskutseid allumatusele. Teeb murelikuks, et pühapäeval peetud lokaalsete meeleavalduste kõrval toimusid Tallinnas pommiähvardused neljale kaubanduskeskusele. Ei tahaks küll ennatlikke järeldusi teha, ent tundub, nagu oleks nendegi taga soov riigis segadust külvata.

 

Ravimid taskukohaseks

Valimistel jagasid erakonnad lubadusi parandada eakate toimetulekut. Peamiselt keskenduti pensionite tõusule. Muidugi on pensionite erakorraline tõus hädavajalik ning selle teostav erakond pälvib valdava osa ühiskonna toetuse. Samas on jäänud tähelepanuta veel üks võimalus eakate toimetuleku parandamiseks, milleks pole tarvis otsida raha eelarvest, vaid piisab üksnes kehtivate normide muutmisest. Mõtlen siin käsimüügiravimite turustamist toidukauplustes. Sellest on pikalt räägitud, ent tänu mõjukate ravimimüüjate lobile pole lahenduseni jõutud.

Ravimimüüjate monopoolne seisund muudab ravimid kalliks.

Ravimihinnad on meil võrreldes teiste Euroopa riikidega, kus sissetulekud märgatavalt suuremad, üle mõistuse kõrged. Suurbritannias maksab paratsetamool viis korda vähem kui Eestis. Kui võrrelda meil üle 5 euro maksvaid palaviku, nohu ja köha ravimeid Saksamaal, Taanis ja Rootsis pakutavaga, võib jahmatusega tõdeda, et paljud sellised rohud saab neis kõrge elatustasemega riikides kätte alla eurose hinnaga. Meie ja Euroopa muude riikide ravimite hinnad erinevad lausa kordades.

Mis on siis loonud taolise ebaloomuliku olukorra? Põhjus on müüjate monopoolne seisund. Vaba konkurentsi puudumisel on ravimiettevõtetel võimalik hinnad lakke kruvida. Ebatervele olukorrale ravimiturul on juhtinud tähelepanu ka konkurentsiamet, ent jäänud võitluses vaba turu eest seni kaotajaks. 

Juba kümne aasta eest esitas konkurentsiamet toonasele majandusministrile Partsile ettepanekud konkurentsiolukorra parandamiseks ravimiturul, ent praktilist tegevust sellele ei järgnenud. Konkurentsiamet leidis, et käesolevaks ajaks väljakujunenud turustruktuur ning käsimüügiravimitele kohaldatav hinnaregulatsioon ei motiveeri ettevõtjaid pakkuma kasutajale parimat ning soodsaimat valikut. Tänaseks pole olukord karvavõrdki muutunud.

Käsimüügiravimid vabamüüki.

Kuni meil kehtib regulatsioon, et ravimeid võivad turustada üksnes apteegid, pole hindade alanemist loota. Eelpoolmainitud kirjas leiab konkurentsiamet: Seoses koondumistehingutega ravimimüügi valdkonnas, analüüsis Konkurentsiamet 2007 – 2008. aastatel olukorda ravimiturul. Uuringute tulemusel selgus, et suurimate turuosaliste vertikaalse integreerituse tõttu, st üks ja sama kontsern tegutseb erinevatel ravimite turustamise tasanditel ning tulenevalt apteegikettide seotusest ravimite hulgimüüjatega, kuulub kahele ettevõtjale ligikaudu 80% - 90% kogu ravimite turustamisest Eestis. Ravimite turustamise all on siinjuures peetud silmas äritegevust alates ravimite riiki sisseostmisest kuni apteekidest lõpptarbijateni väljastamiseni. Mainitud suure turuosaga ettevõtjateks on AS Magnum ja Tamro Eesti OÜ.

Käsimüügiravimite tarbijale normaalsete hindadega võimaldamiseks, tuleb monopol lõhkuda ning selleks on lihtsaim võimalus lubada ravimid müügile toidupoodidesse. Retseptiravimid jääksid muidugi apteekide osaks. Vastuväide, et toidupoes puudub pädevaid juhiseid jagav farmatseut, pole veenev, sest lihtsa valuvaigisti või köharavimi puhul pole eraldi nõuannet tarvis ning igas ravimikarbis on ka põhjalik juhend, kuidas antud medikamenti tarbida. Kui kaubandusketid saavad endale ravimite müügiõiguse, alanevad konkurentsiolukorras hinnad ning kindlasti suureneb ka ravimite valik, mida monopoolsed ravimiturustajad ei vaevu tagama. Samal seisukohal on ka Konkurentsiamet, kirjeldades olukorda järgmiselt: Konkurentsiameti hinnangul parandaks käsimüügiravimite vabam turustamine konkurentsiolukorda, mille tulemusel omakorda laieneks nii käsimüügiravimite valik kui ka alaneks üldine hinnatase. Konkurentsiameti ettepaneku oponendid on avaldanud seisukohta, et liiga tugev konkurents võib mõjuda kahjulikult ravimite kvaliteedile, kuna võitluses soodsama hinna nimel võidakse teha järeleandmisi kvaliteedis. Selline väide ei lähe kokku aga tegeliku olukorraga ravimite turustamisel. Ravimite valik, mida on lubatud müüa ehk legaalsete ravimite valik on piiratud nendega, mille turustamiseks on antud müügiluba. Müügiloa taotluse menetlemise põhjalikkus tagab ravimi kvaliteedi ning ohutuse ravimikasutajatele. Seega puuduvad legaalsete ravimite seas ebakvaliteetsed ravimid.

Nagu konkurentsiameti uuringust selgub pole Eesti turul saada ca 10% kohaliku müügiloaga ravimitest ning puudub koguni 60% Euroopa Ravimiameti müügiluba omavatest rohtudest. Konkurents lõpetaks selle ebaloomuliku olukorra.

Võtkem teistest õppust.

Ravimite turustamine toidupoodides pole midagi uut. Kogu Euroopa teeb nii ning naudib taskukohaseid ravimihindu. Norras saab käsimüügiravimeid kõigis toidupoodides, Soomes, Hollandis, Ungaris ja Poolas supermarketites ja bensiinijaamades, Saksamaal supermarketites. Suurbritannias, Tšehhis, Rootsis võib käsimüügiravimeid müüa iga seda sooviv ettevõtja. Erandina paistab välja äärmiselt range regulatsiooniga Eesti, kus ravimitega kauplemise õigus on ainult apteekidel, mida aga paljudes maapiirkondades pole. Seega hõlbustaks ravimite jõudmine toidupoodidesse ka maainimeste elu.

Aeg on lõpetada Eesti inimesi kooriv monopol ravimiturul. Uus riigikogu peab viima seadustesse sisse parandused, mis võimaldavad ravimite müüki toidupoodides, langetades seeläbi hinda ning parandades kättesaadavust.

Presidendi valik

Eesti elab hetkel üle huvitavat aga ka kurnavat aega, kus uut kompromisse otsivat poliitilist kultuuri esindav Keskerakond, on esitanud paindumatu reformistliku diktaadiga leppinud ühiskonnale väljakutse, jõuda vastandumise ja poliitilise kapitali kogumise tõttu lõhestunud eilsest kõigile õiglast riiki pakkuvasse homsesse.

Selles stagnatsiooni ja kõigiga arvestava poliitkultuuri kokkupõrkes, on Vabariigi presidendil võimalus sekkuda ning anda selgelt mõista, et Eestis hinnatakse poliitikat, mis pälvib laiapõhjalist toetust ja riigi tulevikule mõeldes ei peeta õigeks praktikat, kus tõmmatakse punaseid jooni, mis jagavad kodanikud õigeteks ja valedeks, nagu seda teeb Reformierakond. Arvestades seni toimunut, eeldavad Eesti saatuse pärast südant valutavad jõud, et Kersti Kaljulaid annab valitsuse moodustamise ülesande Jüri Ratasele, kes suudab sellega hakkama saada. Pole riigimehelik raisata viisaka žesti nimel aega ja pikendada Reformierakonna agooniat. Eesti sugune väike riik ei vaja poliitilist ebastabiilsust, mida Reformierakond püüab külvata.

Jutud, nagu peaks president reeglina tegema valitsuse moodustamise ettepaneku valimiste võitjale, ei päde, sest meie ajalugu teab erandit, kus president võttis endale õiguse otsustada teisiti.

1999. aastal võitis riigikogu valimised Keskerakond, ent peaministriks sai isamaaliitlane Mart Laar. President Meri ei andnud Edgar Savisaarele õigust valitsust moodustada, arvestades tõsiasjaga, et juba enne valimisi olid Reformierakond, Isamaaliit ja Mõõdukad (tänane SDE) moodustanud koalitsiooni ja sellest ka avalikkusele teada andnud. Kolme peale saadi riigikogus 53 kohta ja president leidis, et mõistlik on anda valitse moodustamise initsiatiiv juba sündinud koalitsioonile.

2003. aastal võttis valimistel taas võidu Keskerakond, ent kuigi seekord järgis president Rüütel tava, usaldada valitsuse moodustamine võitjale, oli tulemuseks ikkagi Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsioon peaminister Juhan Partsi juhtimisel.

Arvestades poliitilist reaalsust oleks Kersti Kaljulaidil mõistlikum vaadata tõele näkku ning tunnistada Reformierakonna võimetust järgneva nelja aasta jooksul Eesti elu juhtida. Usaldades valitsuse moodustamise Jüri Ratasele, näitaks presidendiinstitutsiooni võimekust poliitilist reaalsust hinnata ning Eestile kasulikke otsuseid langetada.

Mõtle, enne kui otsustad

Veel mõned päevad ja enam pole meil tarvis uuringutele tuginedes spekuleerida, kes on riigikogu valimiste võitja ning kuidas jaotuvad kohad Toompea võimukoridorides. 3. märtsi õhtuks on rahvas oma valiku teinud ning saabub selgus. Ükskõik, milline on uue riigikogu kohtade jaotus või milliseks kujuneb valitsuskoalitsioon, rahva tahteväljendus väärib austust ning ei tahaks, et peale valimisi madaldub meedia taas analüüsima, kes rahva mandaadi pälvinutest on see kõige õigem, millistele vaadetele annab toetuse haritud ja jõukas, millistele kandidaatidele aga toimetulekuraskustes ja ääremaaedel elav kodanik. Valmistel on kõik võrdsed, olenemata nende sotsiaalsest taustast või elupaigast ja kui me seda demokraatia põhimõtet ei suuda austada, anname võimaluse neile, kellele Eesti iseseisvus ja vabadus on pinnuks silmas. Halva näitena endale solgipange pähevalamisest, võib tuua Vabariigi aastapäeval korraldatud tõrvikurongkäigu kajastuse, millele osa meediast tõttas põnevuse lisamiseks kleepima külge natsismi ning ksenofoobiat. Ja see töötas! Meie vaenlased korjasid teema meeleldi üles ning paisutasid seda neile vajalikus suunas. Jääb üle küsida, kas see oligi eesmärk? Ajakirjandus ei tohi toota libauudiseid aga mille muu, kui ülepaisutatud valena saab võtta seda, kui tõsimeelselt kinnitatakse, et bensiinilõhnases kaosemeeleolus marssis läbi vanalinna tuhandeid natse. Kas nii toodame üksmeelt ja tolerantsust, millele president pühendas olulise osa oma aastapäevakõnest?

Telenäod või mõtlejad.  

Valimiste eelne välireklaami keeld on paisanud poliitturunduse netti ning telesse. Veel mõned päevad võib söögi alla ja peale nautida, kuidas naerusuiselt lahendatakse kõik riigi ees seisvad probleemid. Kasutatakse ka suisa ähvardamist, näidates, kuidas kaheteistkümnendat tundi lööva kella seierid, tänu ühe kõiketeadva erakonna pingutustele, tagasi keritakse, lubadusega taastada pea kaks aastakümmet eesti elu kammitsenud paigalseis. Kindlasti avaldab turundus valijaskonnale mõju, sest reklaam suudab alateadvust siduda ning tarbija eelarvamusi murda, ent usun siiralt, et Eesti inimesed pole pöördumatult tarbijamentaliteediga nakatatud, vaid suudavad käituda ja mõelda oma riigi kodanikena. Telenägude aeg peaks olema meie poliitikas möödas ning üha enam pälvima tähelepanu mõtlejad, kes suudavad näha ühe-kahe probleemi esiletõstmise asemel kogu probleemidespektrit ning pakkuda välja lahendusi, mitte edvistada sajaeurose pensionitõusu või ravijärjekordade kaotamisega. Jah ka üksikprobleemidega on tarvis tegeleda, ent neile tuleb läheneda kompleksselt, näidates võimalusi, kust leida vahendid oma lubaduste elluviimiseks.

Me valime Toompeale 101 rahvaesindajat ning valikut määravad kahetsusväärselt sageli mitte teadmised, vaid pealetükkiv edevus. Need valijad, kellele riigi saatus aga tõepoolest korda läheb, ei tohiks lasta end turundusnippidest pimestada ja peaksid toetama mitte telenägusid vaid asjatundjaid ning end tõestanud poliitikuid, kellaga jõuab parlamenti teadlaste, praktikute, analüütikute hääl, et suudaksime järgmise nelja aasta jooksul luua eeldused riigi arenguks hädavajaliku  keskpika vaate koostamiseks.

Inimestele tuleb anda vastus.

Meie ühiskonnas on tekkinud palju pingeid just tänu sellele, et puudub pikaajalisem arengukava, kus oleks selgelt kirjeldatud eesmärgid, millisena tahame oma riiki näha kümne, kahekümne või ka viiekümne aasta pärast ning millised on võimalused eesmärkideni jõudmiseks. Me peame rääkima selgeks nii migratsiooni kui ka eesti keele ja rahvuse säilimise küsimused, sest just ebaselgusest ja vassimisest nende teemade ümber, algab äärmusluse võidukäik. Otsustavalt tuleb hakata tegelema põhjustega, mis paneb ettevõtjaid seadustest mööda hiilides vedama riiki välistööjõudu. Miks ei suuda meie kutseõpe tagada tööstuses ja ehitustel vajamineva kaadri väljaõpet? Mis muudab võimatuks õppekavade vastavusse viimise tööturu praktiliste vajadustega? Milline on eestikeelse kõrghariduse saatus ja kas eesti teadus- ning arvutikeelel on tulevikku? See on vaid kaduvväike osa küsimustest, millele pole seni ammendavat vastust antud. Või lähtubki meie elu silmakirjalikust reeglist, et kui müüja väljendab ennast vene keeles, toob see kaasa üleriigilise skandaali, ent kui meiega suhtleb mõnes vanalinna söögikohas ingliskeelne teenindaja, läheme virisemata üle rahvusvahelise suhtlemise keelele. 

Eesti vajab üheselt mõistetavat ja konsensuslikku arenguvaadet.

Ühtse arengudokumendi järele on vajadus terves riigis. Meil tuleb mõista, mida teeme, teada, millistele ideedele anname rohelise tule, millised jätame aga ulmekirjanikele. Ei piisa ju üksnes innovatiivsusest, vaid iga idee peab olema põhjendatud ning tootma lisaks oletatavale kasumile ka üldist hüvet. Et aga riigikogus seniseid arengukavasid ja visioone ühendava keskpika vaatega hakkama saada, on oluline, et sinna jõuaksid spetsialistid, kellel on tahet ja oskusi Eestile rahvast innustav tulevik välja võidelda. Mõelge sellele, kui valimispäeval oma hääle annate!

Ravimid taskukohaseks

Valimiste eel jagavad erakonnad lubadusi parandada eakate toimetulekut, keskendudes peamiselt pensionite tõusule. Muidugi on pensionite erakorraline tõus hädavajalik ning selle teostav erakond pälvib valdava osa ühiskonna toetuse. Samas on jäänud tähelepanuta veel üks võimalus eakate toimetuleku parandamiseks, milleks pole tarvis leida raha eelarvest, vaid piisab üksnes kehtivate normide muutmisest. Mõtlen siin käsimüügiravimite turustamist toidukauplustes. Sellest on pikalt räägitud, ent lahenduseni pole tänu mõjukate ravimimüüjate lobile jõutud.

Tänu ravimimüüjate monopoolsele seisundile on ravimid kallid.

Ravimihinnad on meil võrreldes teiste Euroopa riikidega, kus sissetulekud märgatavalt suuremad, üle mõistuse kõrged. Suurbritannias maksab paratsetamool viis korda vähem kui Eestis. Kui võrrelda üle 5 euro maksvaid palaviku, nohu ja köha ravimeid Saksamaal, Taanis ja Rootsis pakutavaga, võib jahmatusega tõdeda, et paljud sellised rohud saab neis kõrge elatustasemega riikides kätte alla eurose hinnaga. Meie ja Euroopa muude riikide ravimite hinnad erinevad lausa kordades.

Mis on siis loonud taolise ebaloomuliku olukorra? Põhjus on müüjate monopoolne seisund. Vaba konkurentsi puudumisel on monopoolset seisundit omavatel ettevõtetel võimalik hinnad lakke kruvida. Ebatervele olukorrale ravimiturul on juhtinud tähelepanu ka konkurentsiamet, ent jäänud võitluses vaba turu eest seni kaotajaks. 

Juba kümne aasta eest esitas konkurentsiamet toonasele majandusministrile Partsile ettepanekud konkurentsiolukorra parandamiseks ravimiturul, ent praktilist tegevust sellele ei järgnenud. Konkurentsiamet leidis, et käesolevaks ajaks väljakujunenud turustruktuur ravimiturul ning käsimüügiravimitele kohaldatav hinnaregulatsioon ei motiveeri ettevõtjaid pakkuma ravimikasutajale parimat ning soodsaimat valikut. Tänaseks pole olukord karvavõrdki muutunud.

Käsimüügiravimid vabamüüki.

Kuni meil kehtib regulatsioon, et ravimeid võivad turustada üksnes apteegid, pole hindade alanemist loota. Eelpoolmainitud kirjas leiab konkurentsiamet: Seoses koondumistehingutega ravimimüügi valdkonnas, analüüsis Konkurentsiamet 2007 – 2008. aastatel olukorda ravimiturul. Uuringute tulemusel selgus, et suurimate turuosaliste vertikaalse integreerituse tõttu, st üks ja sama kontsern tegutseb erinevatel ravimite turustamise tasanditel ning tulenevalt apteegikettide seotusest ravimite hulgimüüjatega, kuulub kahele ettevõtjale ligikaudu 80% - 90% kogu ravimite turustamisest Eestis. Ravimite turustamise all on siinjuures peetud silmas äritegevust alates ravimite riiki sisseostmisest kuni apteekidest lõpptarbijateni väljastamiseni. Mainitud suure turuosaga ettevõtjateks on AS Magnum ja Tamro Eesti OÜ.

Käsimüügiravimite tarbijale normaalsete hindadega võimaldamiseks, tuleb monopol lõhkuda ning selleks on lihtsaim võimalus lubada ravimid müügile toidupoodidesse. Retseptiravimid jääksid muidugi apteekide osaks. Vastuväide, et toidupoes puudub pädevaid juhiseid jagav farmatseut, pole veenev, sest lihtsa valuvaigisti või köharavimi puhul pole eraldi nõuannet tarvis ning igas ravimikarbis on ka põhjalik juhend, kuidas antud medikamenti tarbida. Kui kaubandusketid saavad endale ravimite müügiõiguse, alanevad konkurentsiolukorras hinnad ning kindlasti suureneb ka ravimite valik, mida monopoolsed ravimiturustajad ei vaevu tagama. Samal seisukohal on ka Konkurentsiamet, kirjeldades olukorda järgmiselt: Konkurentsiameti hinnangul parandaks käsimüügiravimite vabam turustamine konkurentsiolukorda, mille tulemusel omakorda laieneks nii käsimüügiravimite valik kui ka alaneks üldine hinnatase. Konkurentsiameti ettepaneku oponendid on avaldanud seisukohta, et liiga tugev konkurents võib mõjuda kahjulikult ravimite kvaliteedile, kuna võitluses soodsama hinna nimel võidakse teha järeleandmisi kvaliteedis. Selline väide ei lähe kokku aga tegeliku olukorraga ravimite turustamisel. Ravimite valik, mida on lubatud müüa ehk legaalsete ravimite valik on piiratud nendega, mille turustamiseks on antud müügiluba. Müügiloa taotluse menetlemise põhjalikkus tagab ravimi kvaliteedi ning ohutuse ravimikasutajatele. Seega puuduvad legaalsete ravimite seas ebakvaliteetsed ravimid.

Nagu konkurentsiameti uuringust selgub pole Eesti turul saada ca 10% müügiloaga ravimitest ning puudub koguni 60% Euroopa Ravimiameti müügiluba omavatest ravimitest. Konkurents ravimiturul lõpetaks selle ebaloomuliku olukorra.

Võtkem teistest õppust.

Ravimite turustamine toidupoodides pole midagi uut. Kogu Euroopa teeb nii ning naudib taskukohaseid ravimihindu. Norras saab käsimüügiravimeid kõigis toidupoodides, Soomes, Hollandis, Ungaris ja Poolas supermarketites ja bensiinijaamades, Saksamaal supermarketites. Suurbritannias, Tšehhis, Rootsis võib käsimüügiravimeid müüa iga seda sooviv ettevõtja. Erandina paistab välja äärmiselt range regulatsiooniga Eesti, kus ravimitega kauplemise õigus on ainult apteekidel, mida näiteks paljudes maapiirkondades pole. Ravimite jõudmine toidupoodidesse rõõmustaks ka maainimesi.

Aeg on lõpetada Eesti inimesi kooriv monopol ravimiturul. Olgu uue riigikogu esmaseks ülesandeks viia seadustesse sisse parandused, mis võimaldavad ravimite müüki toidupoodides, langetades seeläbi hinda ning parandades kättesaadavust.

Solk turul

President Kersti Kaljulaid leidis linnade ja valdade päeval peetud kõnes, et omavalitsuste rahadega välja antud lehtede näol on tegemist turu solkimisega. Samas jättis ta tähelepanuta tõiga, et meie ajakirjandusturul on hämmastavalt palju solki ja selles saab süüdistada üksnes eraväljaannete omanikke ja juhtivtoimetajaid, kes näivad siiralt uskuvat, et Eestis on võimalik turgu valitseda üksnes kollast materjali tootes. Omavalitsusi, kes enda väljaandeis keskenduvad kohalikele uudistele, on siiski patt solgitootmises süüdistada. Siit ka vastuväide kogu turu solkimise jutule. Omavalitsused on lihtsalt sunnitud andma välja oma ajalehti, et kohalikud uudised jõuaksid elanikeni, kuna erameediat huvitavad uudiste asemel pigem külajutud.  
Piirilinna Gorod kaebab reklaamiraha röövimise üle.

Seekordse lahingu munitsipaalmeedia vastu käivitas Narva ajaleht Gorod, mille omanikud pole sugugi rahul olukorraga, kus linnameediasse müüakse reklaami rohkem ja odavama hinnaga kui nende väljaandesse. Gorod nõuab munitsipaalmeediale reklaamimüügi keelu kehtestamist ning on suutnud tänu heale lobitööle ning presidendi narvahuvile kindlustada endale ka Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) toetuse. Liidu tegevjuhi Mart Raudsaare arvates pole õigustatud, et omavalitsused teevad massiivseid infolehti ja erameediale truu ajakirjandusametnik väljapääsuna riiklikku regulatsiooni, mis keelaks munitsipaalväljaandeid raha eest reklaami avaldamast.

Kogu EALLi ärevuse taga peitub tõsiasi, et paljudes piirkondades on omavalitsusväljaanded saavutanud lugejate seas eralehtedest suurema populaarsuse ja leviku. Muidugi on õige, et kohalikke väljaandeid levitatakse reeglina tasuta ning rahastatakse osaliselt omavalitsuse eelarvest, ent siiski annab lehtede populaarsus tunnistust ka tugevast sisust. Pole mõtet süüdistada omavalitsusi, et nad mängivad ajakirjandust. Paljudes kohtades ongi omavalitsuslehed ainus ja tõeline kohalikku uudist tootev ajakirjandus, mida pole mõtet alavääristada. Rääkides põhjustest, miks reklaamiandja omavalitsusmeediasse kipub, siis pole põhjust kahtlustada, et ta on rumal ja põletab asjata raha. Kui reklaamiandja soovib oma reklaami viia eraomanduses Gorodi, või mõne muu erakapitalil toimiva väljaande asemel munitsipaalväljaandele Narva Leht või mõnele muuule omavalitsustrükisele, siis on reklaami avaldamine seal tema jaoks atraktiivsem ning näiteks Narva kaasuses jõuab see linnalehe abil, erinevalt üksnes vene lugejale suunatud Gorodist, ka väikesearvulise ent tegusa Narva eestlaskonnani.

Muidugi on medalil, mis seal varjata, ka teine külg. Kohalikud lehed saavad toetust omavalitsuse eelarvest ning vastavalt müügi edukusele, kaetakse osa väljaandmiskuludest reklaamituludega. On suhtumise küsimus, kas kohalike lehtedega tuleks käituda sarnaselt riigi ringhäälinguga, kust reklaam on kõrvaldatud, pannes kogu lehtede väljaandmiskulu kohaliku eelarve kanda ja kinkida reklaamiraha eraettevõtjale. Teatud poliitiliste jõudude jaoks on see ainuvõimalik, ent kas ka ainuõige?

Minu arvates poleks selles midagi taunitavat, kui reklaami vajavad ettevõtjad annavad oma panuse kohalike uudiste jõudmiseks elanikeni. Kriitikat ei kannata Mart Raudsaare mõte, et kohalikus meedias peaks kogu reklaami avaldatama tasuta. Kui reklaamiandjale nii lahke kingitus teha, jäävad Gorodi taolised üllitised ju puhta kuivale!

Riigikogu ei peaks sekkuma reklaamirahade jaotamisse. 

EALL saatis riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjonile kirja, milles nõuab seadusandja sekkumist Narva ajalehetülisse ning pikemas perspektiivis kohalikele omavalitsusväljaannetele reklaamimüügi keelu kehtestamist. Jääb üle vaid loota, et riigikogu komisjonil jätkub tervet mõistust mitte asuda keeldude-käskude abil lahendama piirilinna ajakirjandustüli. Goriod võiks end väljaandena tõestada nagu on end tõestanud näiteks eraõiguslik Põhjarannik, mis on suutnud tänu korralikule sisule ja tegusatele ajakirjanikele säilitada nii lugejaskonna kui ka reklaamitulu. Küsimus on kvaliteedis, mitte omavalitsuste pitsitamises selle nimel, et erameediale lahedamat äraelamist kindlustada.

Kohalikud lehed tuleb ühendada lahti erakondlikust propagandast.

Milles tuleks aga kindlasti jõuda poliitilisele konsensusele, on kohalike lehtede eraldamine erakondlikust poliitikast. Sellest patust, et kohalik leht püütakse teha võimul oleva erakonna häälekandjaks, pole prii ükski omavalitsustes tegutsev erakond. Tallinnas on tehtud märgatavaid edusamme, et meie linnaosalehed, rääkimata Pealinnast, üha enam vabastada erakondlikust kallutatusest. Ajad, mil ühes lehes võis näha kaheksat linnaosavanema fotot, on jäänud ajalukku. Just siin on koht, milles tuleks omavalitsusmeediast rääkides jõuda ühistele seisukohtadele ning kehtestada heade tavade koodeks. Iga omavalitsusväljaanne peaks eelkõige keskenduma kohaliku elu kajastamisele, käsitledes ka kitsaskohti ning kritiseerides vajadusel vallavanemat või linnapead. Selleks tuleks toimetustele või toimetajale tagada piisav vabadus ja kaitse ametnike rünnakute eest. Nähtavasti aitaks, kui lehte väljaandva inimese võtaks tööle ja vabastaks erinevate poliitiliste jõudude esindajatest ja avaliku elu tegelastest koosnev loovkoda, millel oleks ka ainsana õigus teha ettepanekuid lehe sisu kohta.

Eestis säilib ja sedamööda, kuidas erameedia kolletub, isegi kasvab, vajadus kohalike lehtede järele, mis valgustavad paikkondlikke sündmusi ning elu linnades, linnaosades ja valdades. Heale teavitavale ajakirjandusele on alati kohta ning jätkub ka reklaamiraha, mida jagada. Turule sattunud solki ei päästa aga ükski tsensuur ega reeglite karmistamine.

Rikkus pole laristamiseks

Lapsed on rikkus, ilma kelleta kaotavad mõtte kõik arenguplaanid ja tulevikuprojektid, ent nagu näitab Eurostati viimane laste tervist analüüsiv uuring, ei oska me oma rikkust hoida. Laste tervise vaates jääb Eesti Euroopa Liidu liikmesmaadest viimaste hulka.

Uuringus aluseks võetud 2017. aasta näitajate järgi, oli EL-i lastest tervisega hästi või väga hästi enam kui 95 protsendil. Vanusegruppide vaates nägi tervisemonitooring välja järgnevalt: alla viieaastaste hulgas oli Euroopa Liidus keskmisena hea ja väga hea tervisega 96,5, 5-9 aastaste seas 95,9 ja 10–15-aastaste laste osas 95,2 protsenti, kusjuures väga halva tervisega on kõigis vanusegruppides alla protsendi lastest. Samas olid Eesti näitajad vastavates vanusegruppides 92,4; 93,7 ja 89,9. Eesti alla 16-aastastest lastest on tervislik seisund halb või väga halb1,2 protsendil, koguni 6,9 protsendil on see vaid rahuldav ja 91,9 protsendil hea või väga hea. Eriti muretsema peaks panema 10-15 aastaste kehv tervis, sest kui murdeealiste osas on enam kui 10 protsendil terviseprobleeme, näitab see tõsiseid vajakajäämisi nii tervishoius, sotsiaalsfääris kui ka preventiivses korrakaitses.

Sotsiaalne turvatunne ja kaitstud kodu.  

5-9 ja 10-15 aastaste terviseprobleemides peegeldub eelmise ja selle kümnendi algusaastate puudulik toetus peredele ning suur vaesuspiiril elavate laste hulk. Kuigi viimased aastad on nii peretoetuste osas kui ka omavalitsuste pakutavate teenuste vallas toonud edasimineku, siis perepoliitikas tehtud vead maksavad end tagantjärele kätte. Selleks, et luua vajalik materiaalne baas laste tervete ja rõõmsatena kasvatamiseks, tuleb jätkata viimaste aastate trendi lastetoetuste tõusuks. Eriti oluline on viia poliitilised loosungid tegelikkusse, sest pole ju meil ainsatki erakonda, mis sõnades lastega peresid ei toetaks, ainult teod on nii mitmegi esmapilgul tegusana näiva erakonna puhul visad järgnema. Võõrastav on vaadata valimiste eel reklaame, kus 17 aastat võimul olnud erakond lubab nüüd, võimule saades, teha perepoliitikas ära kõik, mille elluviimisega varem hakkama ei saanud.

Lapse tervis oleneb vajalike vitamiine ja mineraale sisaldavast täisväärtuslikust toidust. Et seda kindlustada, tuleb tagada kõigile peredele piisav materiaalne toimetulek. Selleks on hädatarvilik suurendada ja luua täiendavaid toetusi nii paljulapselistele kui vähekindlustatud peredele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata üksikvanemate toimetulekule, kus majanduslikule kitsikusele lisandub tihti üksi last kasvatava vanema emotsionaalne surutis, millega hakkama saamiseks peaks leidma omavalitsustes abi nii psühholoogi nõustamise kui õhtuse lapsehoiu teenuse võimaldamise abil. Vaja on senisest enam mõelda ka puudega lapsi kasvatavatele peredele, kus samuti on majanduslike probleemide kõrval sageli sootuks olulisem vaimne tugi ja võimalus väsitavast hoolduskohustusest veidigi puhata. Me peame peredega rohkem ja erinevaid toetusvahendeid kasutades tegelema, sest on tähtis, et iga perekonnas või üksikvanema kasvatatav laps jõuaks täisikka terve ning reipana.

Kui rääkida konkreetsetest meetmetest, mida saaks kohe rakendada, siis on nendeks kindlasti esimese ja teise lapse toetuse tõstmine 100 euroni ja lasterikka pere toetuse kasvatamine 3-6 lapse puhul 500 euroni ning 7 ja enama lapse puhul 600 euroni kuus. Raha selleks on riigieelarves võimalik leida, küsimus on pelgalt prioriteetides.

Eestis oleme harjunud sellega, et haridus kuni gümnaasiumi lõpuni on tasuta, ent ettevalmistuse eest kooli astumiseks, ehk siis lasteaiakoha eest, tuleb vanematel rahakotti kergendada. Kindlasti on siin koht, kus saaks kärpida lapsevanemate kulutusi riigile uute kodanike kasvatamisel. Lasteaed peab pakkuma mudilastele eelharidust tasuta ning nagu koolikulud tuleb ka lasteaedade ülalpidamisega kaasnevad väljaminekud katta riigieelarvest.  Selle juures on elementaarne ka tasuta kooli- ja lasteaiatoit ning vanemate rahakotist sadu eurosid nõudvate õppevahendite võimaldamine riigi kulul lasteaiast gümnaasiumi või kutsekooli lõpuni. Lapsed on meie ühine tulevik ja miks ei peaks riik nendesse siis rohkem investeerima!

Lapsi kasvatavad vanemad ning üksikvanemad vajavad vahel õhtuti ja nädalavahetustel veidigi hõlpu ning kui leidub toredaid vanavanemaid, kes on valmis lastelastega lustima, kuni emad-isad veidi peremuredest puhkavad, võiks neid riigi poolt antavate soodustustega motiveerida. Lastelaste hoidmine on töö ja kui seda tehakse vabatahtlikena, siis väike preemia selle eest poleks ju kurjast.

Sport iga mudilase ja lapseni.

Lastes ja noortes tervislike eluviiside kujundamisel on oluline roll spordil. Nii tulemussport kui ka tervisesport vajavad riigipoolset suuremat tähelepanu. Spordialaliidud peavad olema huvitatud noortespordi arendamisest ning selleks on tarvis riiklikult rahastatud programmi, mis võimaldaks vajalikku toetuse mitte üksnes tippudele, vaid kõigile noortespordis kaasalööjatele. Spordialaliitude tegevus ei tohi sealjuures piirduda vaid Tallinna ja teiste suuremate linnadega. Riigi toetatud noorsoosport peab jõudma igasse Eestimaa paika.

Muidugi on otsustav roll noorte sporditegevusse kaasamisel koolispordil. Kaardistada tuleb koolide võimalused erinevate spordialade harrastamisel ning õpilaste üldfüüsilise arengu tagamisel. Ideaalis peaks igal koolil olema spordisaal, staadion, ujula või võimalus spordiplatsi ja ujulat lähinaabruses kasutada. Noorsoospordi edendamisel tuleb tihendada koostööd omavalitsustega, mis avaksid oma haldusala lastele spordiringe ning soodustaksid eralagatust taoliste treeningrühmade loomisel. Vähemalt ühe spordiringi külastamine peaks olema lapsele tasuta, edaspidi võiks kaaluda ka suurema arvu treeningrühmade finantseerimist omavalitsuse eelarvest, seda esmajoones paljulapseliste perede puhul. Nii aitame lapsi end tervemaks ja rõõmsamaks sportida.

Pere turvalisus ja preventsioon.

Paljude laste puhul on terviseriskide allikaks ebastabiilne kodune olukord, aga ka varane kokkupuude mõnuainete ning alkoholiga. Meie kohus on parandada preventiivset tööd nii kodus turvatunde tagamiseks, kui ka tänavakuritegevuse ja narkokaubandusega võitlemiseks.

Politsei ressurssi koduvägivallaga tegelemisel, samuti lastega seotud alkoholiseaduse rikkumiste ning narkokaubanduse ohjeldamisel tuleb tõhustada. Vahepealsetel aastatel politseis toimunud kärbetega tekitatud võimekuskriis tuleb kiiresti korvata. Oluliselt peab paranema ka omavalitsuste lastekaitse ning perenõustamise alane suutlikkus, milleks on otstarbekas töötada välja pikaajaline programm, tagades sellega seotud kulude katmise riigieelarvest.

Eesti noorte tervise hetkeolukorra ja sellega seonduvatest riskide üle võiks Eurostati uuringu valguses pikalt arutleda, ent tõelist läbimurret Eesti laste ja noorte tervise näitajates saavutab üksnes tegudega. Sestap siis toetagem õiglast riiki, kus saadakse aru, et rikkusega, milleks on meie lapsed ja noored, ei tohi ükskõikselt ringi käia.