Just nii see tundub, kui jälgida, kuidas meie üha õhemaks muutuv riik ei suuda enam kaitsta üht inimese põhiõigust - õigust elule.
Kuna koondamistelainest kohitsetud politseil puudub ressurss tagada liikluses elementaarnegi kord, on sagenenud inimohvritega avariid. Eriti drastiliselt on kasvanud otsasõidud jalakäijatele. Me ju mäletame mõni aeg tagasi Vabaduse puiesteel toimunud traagilist liiklusõnnetust, kus parempööret sooritanud veoauto ajas alla rohelise tulega teed ületanud koolipoisi ja lohistas last sada meetrit mööda asfalti. Ent see polnud erandlik juhus. Reguleeritud või märgistatud ülekäigurajal võib elu kaotada iga Eesti kodanik, sest riigil pole ei tahet, ega vastutustunnet, tagamaks tänavatel toimuva üle järelevalvet. Samas ei luba alaväärsuskompleks meie väikese riigi võimureid keelduda üle jõu käivatest välismissioonidest. Kui kümned meie politseinikud ei kantseldaks Slovakkia piiril Kreeka, Itaalia ja teiste Euroopa mugavusriikide ükskõiksuse tõttu Schengeni viisaruumi imbunud ebaseaduslikke põgenikke, vaid patrulliksid Eesti linnades, oleks kümned liikluses hukkunud täna elus ja tänavatel ei valitseks hundimoraal. Kuid me ju ometi peame end näitama väljapoole usina euroriigina, ja seda oma kodanike heaolu ning elu hinnaga.
Kärped abivajajate arvelt
Perspektiivikaks kokkuhoiukohaks peavad Toompea valitsejad tervishoidu. Kohalike haiglate süstemaatiline vägistamine on viinud olukorrani, kus väga paljudes Eesti maakondades praktiliselt puudub pädev arstiabi. Kuhu tervishoiuteenuse hoolimatu kokkutõmbamine viib, näitab avalikkuse ette jõudnud juhtum Raplast, kus 16 aastane nooruk jäeti abita, kuna kohalikel arstidel puudus võimekus õige diagnoosi määramiseks. Kindlasti pole too nooruk esimene ega viimane kokkuhoiupoliitika ohver. Meditsiini alarahastatuse tõttu sureb üha enam inimesi, aga rahandusministeeriumis kantakse arstiabi arvelt kokkuhoitud summad uue töövõiduna exeli tabelisse.
Selle asemel, et tõmmata koomale ametnikearmeed ja sulgeda regionaalsete parteikontoritena töötavad maavalitsused, kavandatakse uusi koondamisi just meditsiinis ja korrakaitses, mõistes nii surma mitte milleski süüdi olevaid inimesi. Seni hästi toimivad PERH ja TÜK peavad kumbki koondama 80 spetsialisti, ning seda ajal, kui maahaiglate sulgemine ja koomaletõmbamine toob enamuse tõsistest abivajajatest just Tallinna ja Tartu suurhaiglatesse. Parteitruu külvivolinikuna tegutseb meditsiinikärbete läbiviijana kahtlaste tehingute tõttu majandusministeeriumist lahkunud Merike Priske. Aga eks korruptsioonisüüdistusest puhtana pääsenu peabki valitsuskoalitsioonile oma erakordset truudust näitama.
Nagu raviasutuste koondamiskava ohvritest oleks vähe, sekkuvad kokkuhoiuideoloogid otseselt arstide tegevusse, korrigeerides hoolimatult haigekassa hinnakirju. Toimuvat võib kvalifitseerida riiklikult sanktsioneeritud sarimõrvana. Uuest aastast peavad näiteks südamearstid minema ravimeetodites rohkem kui kümnendi tagasi, sest veresoonte laiendamiseks ei tohi enam kasutada 2002. aastast kasutusel olnud ravimiga kaetud stente, vaid tuleb kasutada metallstente. Põhjuseks on kokkuhoid. Kui moodsa stenti paigaldamine maksab kuni 2000 eurot, siis nüüd on kaks hinnaklassi - kallim kuni 1100 eurot ja metallstent kuni 410 eurot. Ja valitsust ei heiduta teadmine, et kui moodsa stenti paigaldamise järel ohustasid tõsised tagajärjed vaid iga kahekümnendat patsient, siis metallstenti kasutamine võib lõppeda traagiliselt iga neljanda haige jaoks.
Kokkuhoid Eesti moodi.
Rõivase valitsuses püütakse olematut pädevust korvata kokkuhoiust lobisedes - muidugi, kui see ei puuduta partei lähetusel valitsusasutustesse tööle palgatud arvukaid nupumehi ja naisi, kelle eredamaks näiteks on suure praktilise elukogemusega regionaalminister Arto Aas. Arto teab, kuidas kokku hoida ja jagab oma kogemusi meeleldi teistele õpihimulistele. Näiteks oktoobri alguses peeti Aasa eestvedamisel ühes Eesti kalleimas SPA keskuses, Rakvere Aqvas, Eesti valitsuse innovatiivsust peegeldav konverents „Riigireform - teeme ära!" Selle suurepärase konverentsi korraldamine läks maksma tagasihoidlikud 18 000 eurot, mille eest oleks saanud päästa surmast 9 südamehaiget või pakkuda ca 3600 puudustkannatavale lapsele korraliku lõunasöögi. Aga konverents oli muljetavaldav, sest ainuüksi ruumikujundusele kulutati maksumaksja rahakotist 600 eurot. „Ruumide kaunistamine oli vajalik, et osalejad töötaksid mõlema ajupoolkeraga, sest teatavasti toetavad kujundid ja emotsioonid parema ajupoolkera tööd," selgitas riigikantselei. Kas on veel võimalik arrogantsemalt ülbitseda! Vat selline riik ja sellised ajud meie valitsejatel - õhukesed. Aga raha inimeste elude päästmiseks korjatakse end õhukeseks laristanud mõrvarlikus riigis Jõulutunneli ja teiste heategevuslike korjanduste abil.
