Eesti Vabariigi 100. juubeli eel mõtleme
möödunust ja neist, kes läbi iseseisvumise keeruliste aastate ja Vabadussõja
lahingute meile priiuse tõid. Me püüame anda hinnangut okupatsiooniaastatele ja
toona toimunule. Senisest tõsisemalt vaagime ka käesoleva ajahetke tähendust.
Me räägime riiklusest ja majanduse jätkusuutlikkusest, eesti kultuuri tervisest
ning tulevikuväljavaadetest, ent tegelikult taandub kõik vaid ühele – kas veame
rahvuse ja riigina 150. juubelini välja? See on küsimus, millele vajame
lähiajal selget vastust.
Eesti
püsimise võtmeküsimuseks on lapsed.
Iga riik ja rahvas võib loota tulevikule
vaid siis, kui riigis on positiivne loomulik iive. Seda tõde püüavad eirata
üksnes probleemist möödahiilivad populistid. On kahetsusväärne, kui mõned
juhtivad poliitikud ei soovi hetkeolukorda avaramalt mõtestada, vaid taandavad
diskussiooni käibefraasidele naiste luku taga hoidmisest ja sünnitusmasinaks
sundimisest. Kui piiratud peab olema maailmapilt, et mitte mõista seda
eneseteostuse võimalust, mida annavad lapsed nii emale kui isale, naisele ja
mehele. Aeg oleks lõpetada püüded endale lärmakate õiguslaste häälte abil
poliitilist profiiti lõigata ning rääkida ausalt tulevikku ja kestmist
kindlustava perepoliitika väljavaadetest Eestis aastal 2018.
Loomulik
iive peegeldab ühiskonna hoiakuid.
Sündide ja surmade proportsioonis
väljendub rahvuse elujõud. Võib nautida enneolematult kõrget elatustaset ja
avatud maailma võimalusi, ent kui loomulik iive püsib negatiivne, pole majanduskasvul
ning elanike rahulolul enam mingit väärtust. Kell tiksub ja kesköö läheneb.
Eesti esimest iseseisvusperioodi
iseloomustab usk iseseisvasse riiki, mis omakorda väljendus sündivuse kasvus ja
sellest johtuvas positiivses iibes. Vaid kolmel aastal, 1919 ja 1920 ning 1929
ületas surmade arv sünnid. Kahe esimese puhul oli tegemist sõja tagajärgedega.
Juba 1921 ületas sündide arv surmi ligi 5000, 1923 aga 6000 võrra. Positiivne
iive jätkus kuni okupatsiooni ja maailmasõjani, erandiks vaid 1929. aasta, mil
ootamatult suur suremus viis iibe negatiivseks. Sündivus küündis 1933. aastani
20 000 juurde või üle selle, hakates elatustaseme paranedes vaikselt langema
ning jäädes püsima 19-18 000 kanti.
Esimestel sõjaaastatel püsis sündivus
endiselt kõrge, langedes alates 1943. aastast järsult. Suur suremus hoidis iibe
negatiivse, ent isegi kõige rängemal 1944. aastal jäi negatiivne iive 9500
peale, mida saab võrrelda näiteks 1994. aastaga, mil rahu ja iseseisvuse
tingimustes jõudis negatiivne iive seni rekordilise 8000 piirile.
Alates 1947. aastast kuni iseseisvuse
taastamiseni oli Eestis positiivne iive. Paljudel aastatel ületas sündide arv
surmasid koguni enam kui 7000 võrra. Alates 1969. aastast kuni 1991 sündis
Eestis üle 20 000 lapse aastas, 1987 ja 1988 ületati koguni 25 000
piir.
Taasiseseisvumise järel olnuks loogiline
eeldada sündivuse jätkuvat tõusu ning suremuse langust, ent läks teisiti. 1998
langes sündide arv 12 000 piirile, samas kui suremus püsis 20 000
lähedal. Alates 1991. aastast tänaseni on loomulik iive kahe erandiga 2008
(+647) ja 2010 (+35) püsinud miinuses. Tõsi, sündide arv on tasapisi kasvanud
ja surmade arv langenud, ent siiski pole me suutnud väljasuremisprotsessi
peatada.
Tingimused
on, tulemust mitte.
Öelda, et Eestis pole tehtud midagi
sündivuse parandamiseks, on väär, ent kahjuks pole rakendatud meetmed andnud
oodatud tulemust. Vanemapalk ja lasteaiakohtade piisav kättesaadavus peaksid
sisendama peredele kindlustunde lapsi soetada, ent sellest üksi jääb väheks.
Kaasaegse ühiskonna hoiakud ei väljenda noortele peredele toetust, samuti pole
meie avalikkus piisavalt lastesõbralik. Kuni kogu aur läheb vähemuste õiguste
eest võitlemisele, nii et moraalsed laibad taga, ning erinevate
pseudoskandaalide klaarimisele, püsib peredes ebakindlus. Seda süvendab ka
populistide levitatud arusaam, et ainus võimalus eneseteostuseks on karjäär
ning selle nimel tasub loobuda nii perekonnast kui lastest. Jääb selgusetuks,
kas on tegemist rumaluse, enesekesksuse või riigi jätkusuutlikku arengut
teadlikult ohustava tegevusega.
Just nüüd, Vabariigi 100. aastapäeva
ootuses, on meil vaja asjad selgeks rääkida ning anda noortele kindel garantii,
et lapsed ei välista karjäärivõimalust ning riik hindab ja toetab
traditsioonilist peremudelit.
Elagu Eesti!
