Valitsus maksustab pahesid ja saastamist.
Vähemalt nii väidetakse, kuigi
kuidas saab pidada saastamiseks maamehe autosõite lapsi vallakeskusesse kooli
vedades või linnas arsti juures käies. Need on hädavajadused, mille eest veel
maale jäänud elanikke ei pruugiks aktsiisitõusuga karistada. Valusalt lööb
kütuseaktsiisi tõus ka ühistransporti doteerivate omavalitsuste rahakoti pihta.
Kui Tallinnas suudetakse vajalik lisaraha veel kuidagi leida, siis
hõreasustusega vallad peavad oma bussiliine koomale tõmbama. Üksikud metsakülad
muutuvad seeläbi veelgi trööstitumaks, kuni viimane elanik sealt olude sunnil
lahkub. Normaalset elutegevust, milleks auto või bussiga punktist A punkti B
liikumine kindlasti on, saab saastamiseks nimetada vaid sajaprotsendiline
lillelaps või sarkasmist läbiimbunud valitsuskoalitsiooni PR-meister.
Mis puutub pahede, nagu tubakas
ja alkohol, kõrgemasse maksustamisesse, siis siin on muidugi oma iva, ent
aktsiisimäärade tõustes kahaneb kindlasti alkoholi müük ja oodatud tulu jääb
saamata. Kõigepealt lakkavad meilt alkoholi ostmast soome turistid. Kindlasti
väheneb ka sisetarbimine, kuid kahjuks mitte seetõttu, et aktsiisitõus muudaks
rahva joomisharjumusi, vaid eelkõige sellepärast, et suureneb salaalkoholi ja -tubaka
hulk turul. Mida kõrgemad on maksumäärad, seda enam võib salakaubalt tulu
teenida. Politseilt, kes on avalikult tunnistanud oma ressursside piiratust
ning nõudnud häälekalt õigust ise otsustada, milliste kriminaalasjade
menetlemisega tegeleda ning millised kohe riiulisse tõsta, on massilise
salakaubanduse tõkestamisel vähe loota. Nii jääb tegelikult kaotajaks riik ja
rahvas, jutt pahede ning saastamise maksustamisest aga on üksnes populism
elukvaliteedi languse õigustamiseks. Ainus pahe, mida aktsiisitõusude läbi
maksustatakse, on elamine riigis, mida valitseb küüniliste võimurite seltskond.
Eraldusjoon ei jookse enam erakondasid pidi.
Uue valitsuskoalitsiooni puhul on
uudne, et eraldusjooned on tekkinud erakondade sees. Nii Reformi kui Sotside
võimuihast vähem rikutud liikmete seast on esile kerkinud kriitikud, kellele
parteide tagatubades vormitud stagnantide ja elukaugete hämajate
ministritoolidele upitamine ei sobi. Meenutagem siin Kaja Kallase, Rait
Maruste, Aivar Sõerdi, Jevgeni Ossinovski, Andres Anvelti ja Marju Lauristini
teravat ent õiglast kriitikat koalitsioonileppe ja eriti ministrite personaalia
suhtes. Ainsana on toimuvaga rahul IRLi seltskond, ent mida ühelt positsioone
kaotavalt ja maailmavaadet hülgavalt puht äriliselt ühenduselt ikka loota.
Huvitav on jälgida, kas siseopositsiooni õigustatud küsimustele erakondadest ka
vastatakse, või äkki isegi mingid järeldused tehakse ning end avalikkuse silmis
diskrediteerinud ministrid ametist kõrvaldatakse. Kui seda ei juhtu, poleks
Reformil ja Sotsidel edaspidi asja kõnelda sisedemokraatiast.
Praeguse valitsuse haprus tuleneb
koalitsioonileppe ebaelulisusest, sest soovunelmatel põhinev dokument on riigi
arengu seisukohalt sama eesmärgipäratu, kui selgeltnägijate saade eestlaste
teadusliku maailmavaate avardamisel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar