Kindlasti pole
see nii, sest suhtumises kunsti ja vandalismi piiril laveerivasse grafitisse
on, nagu igas muuski eluvaldkonnas, rohkem värve, kui vaid must ja valge. Teine
lugu on mõttetute sodijatega, kes on grafitist, kui ühiskondlikust
väljendusvahendist sama kaugel nagu linnutee päiksesüsteemist. Sodijate ohvriks
langes hiljuti ka noote poolt pikisilmi oodatud Haabersti vastvalminud
rulapark, kusjuures seal soditi üle ka pargi kaunistuseks mõeldud tänavakunsti
taies.
foto allikas: Pealinn
|
Tänavakunst ja
sodimine on kaks eri asja ja pälvivad seepärast ka erinevat suhtumist. Aga
selleks, et osata neil vahet teha, tuleb kõigepaelt üle rääkida põhitõed.
Grafiti, kui antiikne harrastus.
Grafitit
peetakse noorte pärusmaaks, ent sellele vaatamata on sel üpris pikk ajalugu.
Esimesena hakati oma nime, roppusi või ühiskonnakriitilisi sõnumeid seintele
kritseldama juba antiikkultuuris. Tänaseks on kõik tollest ajast pärit
seinasodimised võetud maailma kultuuripärandina kaitse alla. Isegi see, enne
aastat 79 Pompeis seinale kritseldatud kirjake, mis kuulutab ürgset tõde, et
õpetaja on loll, pälvib tänapäeval harrast imetlust. Antiikgrafitist on saanud
kultuur.
Tänapäevase
grafiti juured ulatuvad 1960-ndatesse, kui üha ühiskonnakriitilisemaks muutuvad
noored hakkasid oma sõnumeid seintele kandma. Grafiti edenedes otsiti võimalusi
endale ainuomaste väljendusvahenditega tähelepanu pälvida ning kujutised ja
kasutatavad šriftid muutusid keerulisemaks. Kõige algelisemaks jäid
territooriumi või jõugu mõjuala märgistavate grafitite kujutised. Teostuselt
labased, oli neid kõige hõlpsam seintele kanda ning just neist küündimatutest
kujutustest sai alguse grafiti seostamine eraomandi rikkumise, ühiskonna
allakäigu, alkoholismi ja narkomaaniaga.
Grafiti Eestis
Eestis on
grafiti levimist seostatud taasiseseisvumise aegse poliitilise aktiivsusega,
mis küll viimasel ajal asendub üha kiiremini erinevate subkultuuride vajadusega
end afišeerida. Siiski on levinud ka grafiti kunstipärasem vorm, kus gafitistid
suudavad luua avalikus ruumis nauditavaid ja oma sõnumilt värskeid
seinamaalinguid. Kui need sünnivad selleks sobivas kohas, võib grafiti tuua
halli ja käestlastud tehismaastikkusse värskendust pakkuvat vaheldust. Siiski
jääb valdava osa grafiti viljelejate tase kunstinivoo ületamiseks liialt madalale.
Grafitisse tuleb
suhtuda tasakaalukalt nagu muudessegi moodsa eneseväljenduse vormidesse. Samas
pälvib grafiti oma spetsiifikast tulenevalt rohkem tähelepanu, kui breikarid,
räpparid või tänavamoosekandid. Grafitist jääb maha märk, mis sageli pole suurele
osale ühiskonnast esteetiliselt vastuvõetav. Väide, et grafitit tehaksegi
selleks, et šokeerida, ei pea paika. Inetu kritseldus seinal ei šokeeri enam
kedagi. Paneb vaid majaomanikku rusikaid pihku pigistama ning sodijatele
kättemaksu vanduma.
Mida grafitiga ette võtta.
Grafiti, kui
noorte poolt aktsepteeritud eneseväljendusvorm, peab arenema küpsuse ja
vastutustunde suunas. Kindlasti on siin tegevusruumi nii noorsootöötajatel ja
pedagoogidel, kui ka tunnustatud tänavakunstnikel, kelle andekad tööd kannatavad
sageli just seetõttu, et need pannakse sodijatega samasse kategooriasse.
Tolerantsus, mida ühiskonnalt eeldame, sisaldab ühtaegu nii mõistvat suhtumist
grafitisse (kui see ei kahjusta kellegi omandit), kui ka avalikkuse soovi, et
linnaruum oleks puhas ja risustamata andetust seinasodist.
Kindlat
meetodit, mis 100 protsendiliselt töötaks, ei ole. Küll on aga erinevaid
võimalusi, mis aitaksid seinte sodimist piirata.
Tõstame noorte teadlikust.
Noortele tuleb
varakult teada anda, mis asi on grafiti, kus on selle juured ja miks grafiti
ajalooliselt end õigustas. Kui 70ndate alguses rajati New Yorgis läbi Bronxi
kiirteed, tõsteti kodudest välja paljud vaesemad pered. Põhjus miks grafiti
hakkas elumajadele tekkima, oli see, et näidata, et inimesed tahavad oma
territooriumi ja kodu tagasi, sest see oli algupäraselt nende kodu. Tänapäeval
puudub selline õigustus, aga ilma taustinfota ei tea noored, miks midagi kunagi
tehti ja miks ei tohi seda teha. Seega üks hea meetod on erinevad
tänavakunstitöötoad koolides, noortekeskustes, päevakeskustes, et selline info
leviks ja jõuaks rohkema arvu inimesteni.
Tuleb piirata aerosoolvärvide müüki.
Aerosoolvärvide
müük on teadupärast lubatud igas mis vanuses noortele ja selle kättesaadavus
väga suur. Teatud vanusepiiri
kehtestamine vähendaks tõenäoliselt ka seinte sodimist. (nt 18 eluaastat), sest
noorematel ei ole aerosoole niikuinii vaja ja üldjoontes sodijad on nooremad
kui 18. Karistused üldjoontes seinte sodimist ei vähenda. Küll aga oleks hea
karistusmeetod oma tööde üle värvimine, maha pesemine, sest sellel on suurem
kasvatuslik efekt kui trahvil. Noor, kes jääb seinte sodimisega vahele, peaks
lisaks enda tööle veel puhastama/pesema/värvima teisi soditud seinu.
Tänavakunstiring ja töötoad.
Legaalsete
võimaluste pakkumine joonistamiseks. Mida rohkem on noortel grafiti huvilistel
võimalik joonistada legaalselt (nt Haabersti Noortekeskuse tänavakunstiringis),
seda vähem on illegaalset joonistamist. Paraku on see meetod tõhus vaid siis,
kui legaalseid võimalusi on palju, aga seda pakkuda on paraku keeruline.
Noortega koos erinevate soditud pindade üle
värvimine ja puhastamine.
Noored, kes on
midagi ise korda teinud üldjoontes hoiavad seda. Väikses kogukonnas hoiavad
need noored ka silma peal ja annavad ise märku kui keegi on pestud, värvitud
seina jälle ära rikkunud. Suureneb ka noortes kodanikualgatus. Tuntud sodimise kohtades aitaks
kindlasti politseipatrulli tihedam külaskäik. Valgustus ja kaamerad (kasvõi
sellised mis tegelikult ei tööta), valgus tavaliselt hirmutab joonistajat, sest
teda on näha. Patrulli oht kindlasti vähendab antud kohas seinte sodimist ja
kaamera paigaldamine kindlasti hirmutaks potentsiaalseid seinte sodijaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar