Lahkuvale aastale mõeldes

Mõtiskledes peagi lõppeva aasta üle, võib öelda, et 2014. aasta on Haaberstis olnud tegude- ja tulemusterohke. Nii palju teeremonte kui 2014. aastal, pole ühelgi eelneval aastal Haaberstis tehtud. Valmis sai Haabersti ristmiku rekonstrueerimise I etapp ehk Ehitajate tee laiendus. Rekonstrueerimistööde raames ehitati Ehitajate tee ümber 2+2 sõidurajaga teeks. Ehitustööde maksumus oli 2,9 miljonit eurot, millest Maxima Eesti OÜ finantseeris tehtud töid 1,1 miljoni euro ulatuses. Kevadel alustati Väike-Õismäel kvartalisiseste teede taastusremondiga, mille käigus said uue katte Õismäe elanike jaoks olulised teelõigud. Rekonstrueeritud sai esimene etapp Õismäe tee välisringi remondist ning ka Õismäe tee 2–10 ja 136–150 majade esine. Hilissügisel sai uue katte Kakumäe tee Vabaõhumuuseumi teest kuni Merihärja tänavani, kus uuendati sõidutee asfaltkate ning reguleeriti olemasolevate sademevee ärajuhtimise restkaevude kõrgust. Korrastati ka Landi tänava ja Kakumäe tee ristmikul ühistranspordi tagasipöördeala asfaltkate.

Tulles vastu elanike soovile, rajasime suvel ümber Õismäe tiigi virgestus elementidega varustatud terviseraja. Sellega soovisime täiendada linnaosa elanike jaoks elukeskkonda, kus on võimalik igal inimesel aktiivselt liikuda ja tegelda tervisespordiga, seda just oma kodukohas.

Õismäel asuv liiklusväljak sai uue värvikatte ja välja vahetati liiklusmärgid. Liikluslinnaku eesmärk on aidata kaasa liikluskasvatuse järjepidevusele Haabersti linnaosas, et paraneks liikluskultuur ja väheneks lastega juhtunud liiklusõnnetuste arv.

Uue näo ja hingamise sai sel aastal ka Haabersti Noortekeskus. Värske värvikihi said kõik esimese korruse ruumid ja välisfassaad. Renoveerimistööde planeerimisel arvestati noorte soove ja ettepanekuid ning võib öelda, et maja külastanud noored on tulemusega väga rahul.

Tallinnas on kahjuks mitu koolimaja, mis on aastaid tühjalt seisnud, amortiseerunud ja risustavad linnapilti. Oktoobri lõpus eraldas Tallinna Linnavalitsus meile endise koolihoone Õismäe tee 130 lammutamisprojekti tellimiseks 3000 eurot. Süütamiste ja vandaalitsemiste tagajärjel on muutunud endine koolihoone ohtlikuks nii objektil ebaseaduslikult viibivatele isikutele kui ka päästjatele ja politseinikele. Käesolevaks ajaks on selge, et hoonet ei ole võimalik mõistlike kuludega renoveerida. Tulekahjud ning kustutusvesi on hoone konstruktsioone kahjustanud ning otstarbekas on hoone lammutada. Mina isiklikult loodan, et see amortiseerinud hoone saab järgmise aasta jooksul lammutatud.

Mida toob uus aasta? 2015. aastal renoveeritakse Järveotsa tee 33 asuv endine Õismäe Kooli hoone ning sinna rajatakse lasteaed, sellega lisandub Haabersti linnaossa juurde 220 lasteaiakohta. Samuti alustatakse lasteaia projekteerimist Kakumäele Veerise tänavale.

Endise koolihoone lammutamine ning uute lasteaedade rajamine saab 2015. aastal olema minu kui linnaosa vanema prioriteet.

Hoidkem üksteist ja oma lähedasi!

Edukat uut aastat!

Eesti rahvusele tiksub aegsütikuga miin

Riik peaks teise lapse sündi toetama 5000 ja kolmanda lapse sündi 10 000 euroga ning kasvavaid peresid soodsa koduga.

Mida avatumaks muutub maailm, milles elame, seda täpsemad peame olema prioriteetide määramises ja olulise leidmises igapäevasest infomürast. Meile võib tunduda, et suudame kaasa rääkida kõigis globaalprobleemides, ent miljonilise väikerahva jaoks on siiski vaid üks tõeline väljakutse – püsimajäämine.

Kahjuks kuulume nende õhtumaa rahvaste hulka, kes sügava meelerahuga jälgivad demograafilist allakäiku ning on juba leppinud paremradikaalide ning sotsialistide ohtliku ideega, et ainsaks väljapääsuks elanikkonna vähenemise ja vananemisega kaasnevatest raskustest on odava tööjõu sissevedamine plahvatusliku iibega Aafrika ja Aasia riikidest. Kas see ongi meie lõplik valik?

Värske ema õppelaen olgu kustutatud

Arvan, et olulisem kui 2% eraldamine kaitsekulutusteks, eelarve tasakaalus hoidmine või võitlus demokraatlike väärtuste austamise nimel suures naaberriigis, on praegu siiski see, kas suudame anda noortele peredele kindlustunde, võimaldada emadel ja isadel pere kõrval ellu viia ka oma unistused, peatada perede elukvaliteedi allakäik ning täita maa lastega.

Oleme aastakümneid sellest rääkinud tegudeni jõudmata, aga aega jääb üha napimaks. Meie rahvusele tiksub aegsüütega miin. Kui me ei suuda allakäigukella peatada, tühjenevad külad ja väikelinnad, ei kasva peale töökäsi ning tekkinud vaakumi täidavad mujalt tulijad. Mis kasu on siis 2% kaitsekuludest, kui kodanikkond on kokku kuivanud ja eesti keelt kuuleb vaid etnograafiamuuseumi audiogiidist?

Eesti peredesse peab jälle hakkama lapsi sündima ja emad ei tohi lapsesaamise õnne toimetulekuhirmus ning karjääritegemise õhinas lõputult edasi lükata.

Lastekaubad tulumaksuvabaks

Millised oleksid siis sammud, mis eesti perele ja seeläbi tervele rahvale tulevikulootuse tagasi annaksid? Kõigepealt tuleb põhjalikult muuta suhtumist peredesse, emadusse ja isadusse. Suhtumine paljulapselisusesse kui puudesse tuleb kuulutada kuriteoks, millele järgneb avalik hukkamõist. Ent olulisem kui moraalne tugi on siiski riigipoolne igakülgne materiaalne toetus neile aatelistele noortele, kes loobumiste hinnaga lapsi kasvatavad ning koolitavad.

Siinkohal on sobiv meenutada, et meie riigil jätkub seni jultumust kasseerida niigi kallitelt lastekaupadelt ja leludelt käibemaksu. Oleks mõistlik, kui suudaksime selle ebaõiglase koormise lähiaastatel kaotada. Riigi materiaalses toes väljenduv tähelepanu peaks kaasnema teise lapse sünniga 5000-eurose toetuse näol. Kolmanda lapse puhul oleks summa 10 000 eurot jne.

Kuna lapse sünd võib endaga tuua vajaduse vahetada senine eluase suurema vastu, tuleb leida võimalused noortele soodustatud eluasemelaenu andmiseks, aga ka mõistliku hinnaga rendikorterite rajamiseks, kuulugu need siis omavalitsusele, riigile või eraarendajale. Kui on kodu, kus elada, sünnivad sinna ka lapsed. Peale kolmanda lapse sündi tuleks riigil kustutada pool eluasemevõlast, iga järgnev laps tooks kaasa veel 15% võlakoormuse riigi kohustuste hulka kandmise. Lapse sünni järgselt peaks riik võtma enda hooleks ka ema õppelaenu tagasimaksmise.

Kuidas muuta tööandjate suhtumist noortesse emadesse, kelles nähakse potentsiaalseid haige lapsega kodus istujaid? Ka siin tuleb riigil sekkuda. Me ei saa mängida mõnusaid liberaalseid vennikesi, samal ajal kui naised, eriti lastega naised, on tööturul tõrjutud seisundis.

Ettevõtjad, kes loovad paindliku graafikuga või kodustöötamise võimalusega normaalselt tasustatud töökohti lastega naistele, peavad saama maksusoodustusi. Ettevõtja hoiakud muutuvad vaid siis, kui nähakse materiaalset kasu. Lõpetada tuleb ka senine praktika lapse haiguse puhul haigushüvitise maksmisel. Noor lapsevanem peab haige maimukese eest hoolitsedes saama juba esimesest päevast 100% hüvitust.

Muidugi lahendaks paljud probleemid ka korralik vanemahüvitis, mida tuleks esimesel etapil maksta kuni lapse 3. eluaastani, riigi majandusliku olukorra paranemisel aga pikendada lapse kooliminekuni. Ja muidugi lastetoetus, mis ei tohi jääda sümboolse žesti tasemele, vaid peab pakkuma peredele märkimisväärset tuge, ulatudes miinimumpalgani igas kuus. Lastele võiks maksta riiklikku sünnipäevatoetust nende seitsmenda eluaastani, aga miks mitte ka kuni täisealiseks saamiseni.

On veel hulk meetmeid, mille rakendamine pole mingi raketiteadus, kuid mis võiksid anda kiire positiivse resultaadi. Näiteks lasteaiakohtade kättesaadavus kõigile soovijatele. Koolikohtadega me ju suudame kindlustada iga lapse, miks siis lasteaedades püsivad pikad järjekorrad? Kas see on saamatus või hoolimatus? Ja miks on meil koolieelne haridus tasuline? Kas ainult seepärast, et põhiseadust kokku pannud tõsised onud mudilased ära unustasid?

Tasuta huviring igale lapsele

Igal lapsel peab olema võimalus osaleda vähemalt ühes tasuta huviringis. Andekatest ja arenenud lastest võidab terve ühiskond. Muidugi oleneb iive veel väga paljudest sotsiaalsetest faktoritest, kuid artikli piiratud maht ei võimalda analüüsida probleemistiku kogu skaalat, näiteks töötuse, vaesuse ja maaelu hääbumise panust meie rahva väljasuremisse. Need on teemad, mis väärivad edaspidi pikemat käsitlust. Eespool toodud ettepanekuid aga tuleks võtta äärmiselt tõsiselt, sest on aeg valida tuleviku või kaduviku vahel.

Kuulen juba oponentide väiteid, et kogu siin kirjeldatud priiskamise jaoks pole riigil vahendeid. Kas ikka pole? Meie riik on ehitatud üles äärmiselt ebaefektiivse ja eesmärgipäratuna. Dubleerivate valitsusasutuste kokkutõmbamine, riigifirmade reaalsusest irduva palgapoliitika ning hoolimatu investeerimispraktika muutmine annaks aastas miljardeid, mida laste toetuseks kasutada.

Ka välispankade õiglane maksustamine tooks igal aastal riigieelarvesse lausa kosmilist tulu, peab olema vaid julgust suunata rahavool välismaiste ülikasumeid ahnitsevate pangahaide taskutest eesti laste heaolu tõstmisesse. Ehk tuleks tõmbuda tagasi kallitest rahvusvahelistest sõjalistest operatsioonidest ja abiprogrammidest, sest hääbuva rahvana vajame sinna kuluvaid vahendeid jätkusuutliku sündivume taastamiseks. Me peame alustama juba täna!

 

Haabersti saab oma ärilinnaku

Tallinna Linnavolikogu kehtestas 21. augusti istungil Paldiski maantee 241, 241d ja 243a paiknevate kinnistute detailplaneeringu, millega lõppes 2006. aastal eskiisi esitamisega alanud põhjalik planeeringuprotsess. 20,5 ha suuruse alale kavandatakse ehitada 30 neljakorruselist, 15 kolmekorruselist ja 16 kahekorruselist tootmis- ja ärihoonet, 7 neljakorruselist ja 2 kolmekorruselist ärihoonet ning üks kahekorruseline tootmishoone. Kavandatud planeering annab võimaluse Tähetorni tööstusala märgatavaks laiendamiseks. Taolises mahus ärilinnakut, mis oma mastaapsuselt pälvib üleriigilist tähelepanu, pole Haaberstisse seni planeeritud. Miks on Paldiski maantee 241, 241d ja 243a planeering niivõrd oluline, et sellel eraldi peatuda? Eelkõige seetõttu, et toob linnaossa märkimisväärselt uusi töökohti, mis on tähtis asumi ja kogu Tallinna tasakaalustatud arenguks. Töökohtade lisandumine aitab vältida sotsiaalsete probleemide teravdumist, lisades turvatunnet kõigi haaberstlaste jaoks. Kodulähedaste töökohtade peamine positiivne mõju ilmneb tipptunnikoormuse vähenemises. Haabersti elanikud, kes uues ärilinnakus rakendust leiavad, saavad võimaluse pühendada seni teistesse linnaosadesse töölesõitmisele kulunud aeg millelegi vajalikumale. Pole enam tarvis autoga ametisse kihutada või igal hommikul ja õhtul pikalt bussis loksuda. Tallinna suured korruselamute asumid Haabersti, Mustamäe ja Lasnamäe ehitati ajal, mil urbanistikapõhimõtted erinesid oluliselt neist tõekspidamistest, mis on moodsa linnaplaneerimise aluseks. Tallinna nn magalapiirkondade rajamisel jäeti „mägede“ infrastruktuur suures osas lõpuni välja ehitamata. Seda soodustas kütuse odavus ja vähenõudlike linlaste leplik valmisolek täiskiilutud bussides trügida. Viimastel aastakümnetel on toonaseid vajakajäämisi küll oluliselt silutud, ent tehtud vead kaovad visalt. Uue trendina on lisandunud nn „põllukülade“ probleem, kus puudub igasugune eluks vajalik taristu. Need viiekümne kilomeetri raadiuses Tallinna ümbritsevad eramuasumid toidavad pendelmigratsiooni, millest ummistuvad tipptundidel linna sisse- ja väljasõiduteed. Kahjuks pole Tallinnal võimalik pidurdada ümberkaudsetes valdades toimuvaid kontrollimatuid planeerimisprotsesse, kus jäetakse arvestamata tõsiasjaga, et inimasustus ei saa eksiteerida eraldi töökohtadest, koolidest, kauplustest ja muust eluks vajalikust ning lükatakse uuselamualade sotsiaalne teenindamine süüdimatult lähedalasuva pealinna kaela. Ent tagasi Tallinna juurde. Meie kodulinnal tuleb oma väljavenitatud kuju ning Ülemiste järve ja mere vahele surutud keskuse tõttu põrkuda senise linnavälise ja -sisese pendelmigratsiooni jätkumisel tõsiste liiklusprobleemidega, mille lahendamine erinevate tunnelite ja viaduktidega on äärmiselt kulukas ja 400 000 elanikuga keskuse jaoks selgelt üle jõu käiv. Muidugi leevendab probleemi ühistranspordi eelisarendamine, ent ka siin on piirid. Sageli on head võimalused pealinna liiklusprobleemide lahendamiseks linnavalitsusest mööda minnes maha mängitud. Näiteks pole enam võimalik rajada Tallinnale vajalikku Järvevana teed dubleerivat ümbersõitu teisel pool Ülemistet, kuna ei naabervallad ega riik pidanud vajalikuks perspektiivse ringmagistraali jaoks maade broneerimist. Linnas endas tekib aga ühe valupunkti kõrvaldamisel kohe uus. Seda tõestab ilmekalt Ülemiste hästitoimiv liiklussõlm, mille eelised sumbuvad tipptunnil Retke tee ja Sõpruse puiestee ristmike olematusse läbilaskevõimesse. Paratamatult tuleb asuda linnaplaneeringus eelistama lahendusi, kus töökohad, kaubanduskeskused ja koolid asuvad kodule võimalikult lähedal. Just seepärast on iga uus tootmist ja äritegevust võimaldav planeering Haaberstile oluline. Kui võrrelda töökohtade olemasolu linnaositi, on Haabersti Mustamäest ja Lasnamäest kehvemas seisus. Ajal, mil Mustamäe ja Lasnamäe on teinud töökohtade loomisel ja taristu arendamisel Tallinna Tehnikaülikooli toel toimiva teaduspõhise tootmise, kompaktse tööstuspargi ning Ülemiste innovatsioonilinnaku sünergiat kasutades olulise sammu, pole aktiivne ärieliit Haaberstit veel leidnud. Kasutamata on jäänud linnaosa potentsiaal, milleks on soodne asukoht ja haritud tööjõud. Just nende eeliste tutvustamises ning ärieliidi kaasamises Haaberstisse uusi töökohti loovate ettevõtete toomiseks, näeb linnaosa valitsus lähiaastate tähtsaimat väljakutset. Kui tulevad tootmisettevõtted ja töökohad, kaasneb sellega kogu linnaosa taristu senisest kiirem ja innovaatilisem areng. Julgemalt peab toetama iga sellesuunalist algatust, tehes kogukonnas selgitustööd, et tootmisettevõtted ei kärbi Haabersti kui loodussõbraliku ja inimkeskse elupaiga väärtust, vaid vastupidi, kasvatavad seda. Kindalasti on vaja algatada planeeringumenetluste hõlbustamiseks kogukondlikke debatte, sest sageli pidurdab häid ettevõtmisi just vähene informeeritus. Paldiski maantee 241, 241d ja 243a paiknevate kinnistute detailplaneering omab Haabersti jaoks märgilist tähendust. Muljetavaldavate ehitusmahtudega tootmisala annab uue hingamise tervele linnaosale.

Viimsi Vabariigi viimased päevad

Ajaloost on teada, et riigid, mida valitsevad mõõdutundetud ja auahned võimurid, lõpetavad halvasti. Lugedes Delfi arvamusküljelt Viimsi vallavanem Jan Trei ulmesugemetega oopust Viimsi Vabariigist, tekib tõsine mure selle mereäärse omavalitsuse jätkusuutlikkuse pärast, sest tõhusa analüüsi ja arenguvõimaluste otsimise asemel tegeletakse seal viljatute mõttemängudega.

Olen viimasel ajal sageli mõelnud Tallinna lähivaldades toimuvale, sest vähemal-rohkemal määral mõjutab see ka pealinna toimimist ning seeläbi iga linlase heaolu. Nii nagu on erinev valdade haldussutlikkus, on seda ka hinnangud põhiväärtustele, millega arvestades arenguid planeeritakse. Kui Rae ja Jõelähtme on teinud panuse töökohtade loomisele, andes rohelise tee tööstusparkidele ning võimaldanud suurtel ettevõtetel oma territooriumil kanda kinnitada, siis Viimsis on juba aastaid tegeletud vaid teenindus- ja kaubandussfääri edendamisega. Muidugi on seegi kiiduväärt töö, ent kaugele taolise kreenikiskuva üheülbalisusega ei jõua. Et tagada omavalitsuse jätkusuutlikus, on vaja kohapealset tugevat ettevõtlust.

Nähtavasti puudutasid minu mõtted Suur-Tallinnast, mida mitmed meediaväljaanded kajastasid, nii mõndagi omavalitsusjuhti. Solvumisnooti võib tabada ka viimsilaste eestkõneleja toonis, kui ta teatab, et tema arvates eksisteerib Tallinna Vabariik, siis kaalub ka Viimsi Eestist eraldumist ning oma riigi loomist. Autor leiab, et Tallinnas on olemas kõik, et riigile vastanduda. Trei suust kostab sama tüütuseni kulunud lorilaul, mida mõnedele poliitikutele meeldib jorutada söögi alla ja peale. Kas ära juba ei hakka tüütama? Jah, Tallinnas on tõepoolest olemas korralikult toimiv infrastruktuur, tasuta ühistransport, rohealad ja kergliiklusteed ning väärtustatud elamufond, lisaks veel töökohad ja kultuuritaristu, mis suudab rahuldada ka teiste Eesti piirkondade elanike vajadusi. Kuid pealinn pole end kunagi vastandanud riigile, nagu seda teeb Viimsi vallavanem. Tallinn täidab ülesandeid, mis riigile üle jõu käivad või millega hakkama ei saada, kavandamata rikastumist mõne teise Eesti piirkonna arvelt. Siinne majanduslik atraktiivsus toodab end väärtustest, mida eelnevalt loetlesin. Kõik tuleb raske tööga, mitte lotot mängides või end mugavuslipu piirkonnana müües, nagu unistab Jan Trei.

Mis on siis ettepanekud, millele vallavanem rajab muust riigist eraldunud separatstliku Viimsi eduloo. Need on laevaregistri loomine Naissaarel ja 100% tulumaksuvabastus kõigile separaatterritooriumil tegutsevaile ettevõtetele, maksuparadiis, mille kahtlasevõitu hüvesid naudiksid rootslased, soomlased ja venelased. Niisama napiks jääbki iseseisvujate kujutlusvõime maapealsest paradiisist, kuhu jõudmisel on ainsaks takistuseks kuulumine Eesti vabariigi koosseisu.

Muidugi võib mõista autori veidrat huumorisoont ja toetada tema arutlusi omavalitsuste maksubaasi tõstmise vajadusest. Ent mind hämmastab selle loo tonaalsus. Praeguses rahvusvahelises olukorras näitab taoline naljatlemine Eesti Vabariigi Põhiseaduslike väärtuste üle äärmist vastutustundetust. Ma ei imestaks, kui Viimsi Vabariigi idee jõuab rajataguste, meie suhtes just mitte sõbralike väljaannete lehekülgedele, ja muidugi mitte huumorinurka, vaid rubriiki, kus kõneldakse elust mandunud Euroopa Liidus. Kas see ongi Isamaaliidu liikme eesmärk? Oleks aeg mõista, et tugevad saame olla vaid ühte hoides, mitte vastastikku kirudes.

Selle asemel, et oma kaelkirjaku unenäona pikaks veninud kirjatöös ebaõnnestunult nalja heita, oleks Viimsi esimeselt mehelt oodanud analüüsi investeeringutest, mida kavandatakse Viimsi arengukavas 2014-2020, mis mõni aeg tagasi läbis volikogus II lugemise. Aga kui arengukava on põhjaliku analüüsi jaoks liiga värske või keeruline, siis võiks selgitada kasvõi seda, kuidas ja millal on plaanis tagada lasteaiakohad 967le lasteaia järjekorras ootavale mudilasele. Viimsi on oma keskmise 36 aastase vanusega Eesti noorim vald ning seepärast on katastroofilise lasteaiajärjekorra kaotamine viimsilaste jaoks separatismijurast olulisem teema. Viimsi lasteaiajärjekorrad kaoksid, kui omavalitsus tegutseks selle nimel tõhusamalt, mitte ei nuputaks halekummalisi plaane Eestist eralduda.

Tallinnal pole ambitsioone linna ja riigi arengu teemadel nalja heita. Me mõtleme eelkõige oma elanike argimuredele, sellele, kuidas muuta linna veelgi inimkesksemaks. Segane sarkasmipolitikaanlus ei kuulu meie töökultuuri.

Suur-Tallinn

Haldusreform on nagu palav kartul, mida erinevate erakondade juhtfiguurid on pihust pihku hüpitanud, kuid mis siiani pole söömistemperatuurini jahtunud. Märgid sellest, et liitumise vajadus omavalitsusjuhtide hulgas poolehoidu leiab, on ilmselged, ent protsessi ei suuna mitte poliitiline dialoog ega pragmaatiline mõistus, vaid pigem Soome tööjõuturg ja Tallinna peibutavad suurlinnatuled, mis mitmed perifeersed vaegarenguga vallad maksumaksjatest tühjaks imevad.

Ilmekas on Tallinna domineerimine piirivaldade Viimsi, Harku, Jõelähtme, Rae, Saku ja Saue ning satelliitlinnade Maardu ja Saue üle. Sellesse loetellu võib lisada ka Keila. Praktiliselt on nende omavalitsuste näol tegemist Tallinna mõjualaga, kus väiksemal-suuremal määral ollakse orienteeritud pealinna infrastruktuuri tarbimisele. Kaks kolmandikku sidusvaldade-linnade tööjõulisest elanikkonnast käib ametis Tallinnas, toimetab siin oma igapäevased ostud ja rahuldab koos perega kultuurivajadused. Naabervallas-linnas asuvas kodus käiakse vaid magamas, maksud aga laekuvad sealsesse eelarvesse.

Pendelmigrandi roll on vastuoluline. Ühelt poolt seostatakse end Tallinnaga. Loo, Tabasalu, Laagri ja Jüri elanikud peavad end pigem tallinlasteks. Nende seos koduvallaga on sageli teadvustamata. Enam identifitseerivad end koduasumiga viimsilased, kuid see johtub pigem käibestereotüübist, mis annab sealsetele elanikele edukate ja ilusate staatuse. Samuti on end kodukohaga tihedamalt seostanud maardukad, kelle identiteeditunnet toidab linna ajalooline eripära. Kuid olgu Tallinna ümbritsevate omavalitsuste elanike identiteeditunne millisel nivool tahes, ilma Tallinnata tekiksid kohe probleemid igapäevase toimetulekuga.

Kaeme, milline on oma 105 000 elanikuga pea Lasnamäe linnaosaga võrdne „Tallinna tagatuba“.

18 000 elanikuga Viimsi valda peetakse Tallinna osaks. Faktiliselt ta seda ka on. Viimsi alevik 2360 elaniku ja Haabneeme 5430 elanikuga, Kelvingi ja teised pisemad külad kujutavad endast pigem Nõmmele sarnanevaid eramualasid. Viimsilane olla on uhke, sest sealsete palgatöötajate ca 1300 eurone keskmine palk on riigi kõrgeim, ent see teenitakse välja Tallinna kontorites. Hommikul stardivad viimisilased varakult, et jõuda läbi Pirita tee ja Russalka ummiku linna, kuhu jäädakse sageli hiliste öötundideni, sest nagu tööd, tuleb ka meelelahutust otsida kodust eemal. Ka suur osa Viimsi lastest saab hariduse pealinna eliitkoolidest. Kuid maksutulu jätavad viimislased koduse omavalitsuse kulutada, kirudes samas häälekalt Tallinna liikluskorraldust, mille parandamisse nad ei suvatse aga igapäevaste kasutajatena sentigi panustada.

17000 elanikuga Maardu linn kuulus 1991. aastani Tallinna koosseisu. Mis tingis otsuse hästitoimiv linnaosa eraldi omavalitsuseks muuta, jääb arusaamatuks. Täna on Maardu kõige elujõulisem ja arenenuima taristuga Tallinna tagamaa omavalitsusüksus. Tallinna ja Tartu kõrval on Maardu ainus üle 10 000 elanikuga linn, millele Statistikaamet prognoosib aastani 2040 elanikkonna juurdekasvu. Kuigi Maardul on palju iseseisva linna tunnuseid, funktsioneerib ta hinnatud elukeskkonnana siiski vaid tänu Tallinna naabrusele. Taasliitumine pealinnaga lahendaks liiklusprobleemid, väärtustaks kinnisvara ning oleks vastutulek Muuga piirkonna eramuomanike ammusele soovile.

Jõelähtme valla 6500 elanikku saavad enamuse teenustest Tallinnast. 1900 elanikuga Loo positsioneerib end pigem Tallinna eesasula, kui Jõelähtme suurima asustatud punktina. Pealinna mõjusfääri jääb kindlalt ka 760 elanikuga Kostivere. Kuigi Loole on planeeritud rajada rida tootmisettevõtteid, on vahepealne rahvastiku juurdekasv pöördunud kahanemisele. Liitumine Tallinnaga annaks ettevõtjatele kindla signaali, et Jõelähtmesse võib panustada ning avaks piirkonnale uued perspektiivid.

14600 elanikuga Rae vald omab küll olulist tööstuspotentsiaali kuid Jüri 3400, Peetriküla 3600 ning Järveküla 850 elanikku on suures osas siiski orienteeritud Tallinnale.

Ka Saku valla 9730 elanikust märkimisväärne hulk leiab tööalast rakendust mitte koduvalla ettevõtetes, vaid sõidab igal hommikul Tallinna.

Saue vald võib kiidelda positiivse mehhaanilise iibega. 9920 asukast 2012. aastal on praeguseks saanud 10870. Ent siingi annab põhipanuse Laagri alevik, mida võib pidada orgaaniliselt Tallinna osaks. Vallas annab pealinna lähedus end ehk naaberomavalitsustest enamgi tunda. Asustus on koondunud põhiliselt valla põhjaossa Tallinna linnaga piirnevale ja Tallinn-Keila-Paldiski maantee äärsele alale. Saue linnal oma 5530 elaniku ning 200 ettevõtte pakutavad 1800 töökohaga oleks perspektiivi areneda tõsiseltvõetavaks autonoomselt toimivaks keskuseks, ent suure naabri lähedust ära kasutav linnavalitsus pole vaevunud mugavustsoonist väljuma ning linnakese infrastruktuuri arengusse panustama.

Harku vald 12980 elanikuga on sarnaselt Viimsile pigem üks Tallinna eesasumeid. Märkimisväärne taristu on vaid 3340 elanikuga Tabasalus. 830 elanikuga Tiskre, 1620 elanikuga Muraste ja 910 elanikuga Suurupi on koduks igapäevaselt Tallinnas tööl käivatele inimestele.

Tallinna linnaregiooni osana võib käsitleda ka 9750 elanikuga Keilat. Aastakümneid tihedalt Tallinna sateliidina püsinud linnake pole üritanudki rajada piisavat infrastruktuuri, sest kõik Keilas puuduva leiavad sealsed elanikud lühikese rongisõidu kaugusele jäävast Tallinnast.

Tallinna linnaregioon toodab oma äärealade jaoks stagnatsiooni, pealinnale aga liigset koormust pendelmigratsiooni probleemsete lisamõjude näol. Satelliitlinnad ja –vallad saavad keskuselt töökohad ja teenused, elanikelt aga kasseerivad maksud. Kuna paljud lisakulutused, mis tuleks teha taristu väljaarendamiseks, pole suure naabri läheduse tõttu vajalikud, suudavad pealinna ripatsina majandada end ära ka need omavalitsused, mis priiskava eluviisi tõttu muidu raskustesse satuksid.

Et tagada linnaregiooni ressursside mõistlik planeerimine on esmatähtis allutada kogu arengupotentsiaal ühtse keskuse juhtimisele, mis tagab piirkonna jätkusuutlikkuse. Tallinna linnaregioon on ainus rahvusvaheliselt arvestatav klaster riigis ja Eesti rahvusvahelise läbilöögivõime seisukohalt on ülitähtis lõpetada selle killustumine erinevate omavalitsuste vahel. Linnaregioonide suurus määrab nende eduloo, sest geograafiline lähedus ja kvalifitseeritud töötajate arv lisavad ressursse ja koostöö võimalusi ning vähendavad innovaatilisi riske. Logistiliselt juba toimiva Suur-Tallinna liitmine ka haldusterritoriaalselt on rahvusvahelistele ettevõtetele oluline argument oma esinduste avamisel Eestis. Meie kohalikule tööstusele on stiimuliks kaasaegne ja sidus linnataristu.

1/5 tallinlastest tuleb tuua koju, kuhu nad kuuluvad. Igasugune separatism ja erakondlikest huvidest lähtuv kitsarinnaline kihelkondlikkus tuleb lõpetada, alustades läbirääkimisi sidusomavalitsusterritooriumite liitmiseks ühtselt hallatavasse Suur-Tallinna linnaruumi.

Jää on hakanud liikuma

Õismäelastele ja ka teistele tallinlastele pole uudiseks, et Ehitajate tee Haabersti ringristmiku poolne osa on põhjaliku remondi käigus omandanud uue ilme ja muutunud lausa neljarealiseks, saades eraldussaare ning uued kõnniteed.

Kilomeetrise lõigu rekonstrueerimise lõpetab AS Lemmikäinen 15. septembril ja eriti oluliseks teeb selle tõsiasi, et tegemist on aastaid lahendust oodanud Haabersti ringi kaasajastamise esimese etapiga. Jää on liikuma hakanud. Seekord ei sumbu kurikuulsa liiklussõlme rekonstrueerimine planeeringute ja arengukavade tasemel nagu varem korduvalt on juhtunud.

Ent meenutagem veidi ajalugu. Juba eelmise kümnendi alguses kõneldi valjuhäälselt vajadusest teha lõpp ringristmikul kuhjuvatele ummikutele ja iganädalastele plekimõlkimistele. 2002. aastal otsustas toonane linnavalitsus, et ristmik tuleb ehitada kahetasandiline, võimalusega kolmanda tasandi väljaehitamiseks Ehitajate tee - Rannamõisa tee suunal. Haabersti eritasandiristmik oli kavas valmis ehitada juba 2003. aastal, kasutades maailmas üsna laialt levinud era- ja avaliku sektori koostöö põhimõtteid (public-private-partnership). Projekti maksumuseks hinnati 220 miljonit krooni. Muidugi polnud 2003. aastal kahetasandilisest ristmikust haisugi, ent vaatamata sellele küpses mõte edasi ja kasvas nii planeeringu kui eelarve osas. 2007. aastal räägiti juba mitmetasandilisest liiklussõlmest, mille hinnaks prognoositi 500 miljonit. Uue lahenduse kohaselt pidid seal autod sõitma lisaks ringteele ka tunnelis ning selle kohal kõrguval sillal. Nagu teame, ei läinud seegi kord asjaks.

Ent mõte uue lahendusega ristmiku vajadusest ei kadunud, sest aastatega ummikud vaid kasvasid ja probleemid süvenesid. Prohvetlikena kõlasid linna peaarhitekti Endrik Männi toona lausutud sõnad: „Praegu on ristmiku ümbruses nii palju logistilisi probleeme, et nende peale tehtud kulutuste õigustamiseks tuleb ala keskuse olemust tõsta.“ Tänaseks on Paldiski maantee äärde kerkinud rida äri- ja elu-, ning ka kõrghooneid, arendused piki Rannamõisa teed on lisanud ristmiku lähialale, kui ühele asumikeskusele, veelgi kaalu. Ent Männi väljaütlemise elulisus väljendub kõige selgemalt läinud aastal Maxima kaubanduskeskuse ja linna vahel sõlmitud lepingus, kus äriettevõte toetab 2,95 miljonit maksvaid Ehitajate tee rekonstrueerimistöid ligi miljoni euroga, saades seeläbi võimaluse juurdepääsu rajamiseks Ehitajate tee 148 kinnistule, kuhu kerkib uus hüpermarket. See ongi logistiliste probleemide lahendamine, ala keskuse olemust muutes, leides protsessi algatamiseks ühisosa linna avalike ja ettevõtte ärihuvide vahel. Võib julgelt väita, et just tänu Maxima toetusele sai Haabersti ristmiku esimese arendusetapiga alustada juba käesoleva aasta juunis.

Milline on Ehitajate tee rekonstrueerimisel rakenduv logistiline mudel? Haabersti liiklussõlmele eelnev ristumine Õismäe teega varustatakse fooridega, millega reguleeritakse ringile suunduvate autode voolu. Lihtne ja teravmeelne lahendus tagab suurema läbilaskevõime ja ohutuse seisukohalt parema regulatsiooni. See on esimese rekonstruktsioonietapi olulisim saavutus.

Teises etapis rekonstrueeritakse läbilaskevõime suurendamiseks Rannamõisa tee ringristmikust kuni Lõuka tänavani, kolmas etapp näeb ette Paldiski maanteele viadukti ehitamise. Kogu projekt peab teostuma 2017. aasta lõpuks ning maksma läheb see oluliselt vähem kui esialgsetele grandioossetele liiklussõlmedele kavandatud miljonid.

Euroopalikus urbanistikas on viimasel ajal loobutud kõnelemast suurtest liiklussõlmedest, mis tõusevad mitmekorruseliste viaduktidena majade kohale. Ka Eesti pealinnale, kui maailma mastaabis suhteliselt väikesele asumile, on taolised ülisuured ja kallid rajatised kohatud. Praegune lahendus, mis hajutab autodevoolu ning perspektiivis juhib olulisemad liiklusvood katkematult läbi kahetasandilise ristmiku, on optimaalne. Kaovad ummikud, väheneb riskitase ning samas on kokkuhoitud vahendite arvelt võimalik rekonstrueerida teisi liiklussõlmi ja tänavaid ning rajada kergliiklusteid.

Ehitajate tee käikuandmine muudab liikluse linna problemaatilisemas sõlmes sujuvamaks. Järgnevate etappide elluviimisel muutub Haabersti ristmiku läbimine niisama hõlpsaks nagu seda on ükskõik millise normaalse koormusega ristmiku läbimine mujal linnas. Loodan, et peale 2017. aastat muutuvad jutud ohtlikust Haabersti ringist hääbuvaks linnamüüdiks.

Tere, sügis!

Kuum suvi on selleks aastaks möödanik ning käes on tegus ja argiseid töid täis september. Lapsed on kõik linnas tagasi ning käivad jälle koolis ja lasteaias. Sel aastal alustas Haabersti linnaosas oma esimest kooliteed 475 last, kes kõik said Tallinna linna ja Haabersti Linnaosa Valitsuse poolt kingituseks liiklusaabitsa, helkurvesti ja helkuri, et koolitee oleks turvalisem.

Tallinn maksab ka esmakordselt kooli minevatele lastele toetust. Septembri lõpus makstakse välja esimene pool esmakordselt kooli mineva lapse koolitoetusest, teine pool aga õppeaasta lõpus. Eraldi kooliminekutoetust makstakse ka toimetulekutoetust saavatele peredele. Esmakordselt kooli mineva lapse toetust makstakse lapsevanemale, eestkostjale või lapse hooldajale, kui laps on Tallinna linna elanik ning elab toetuse taotlejaga samal aadressil ja asub õppima Tallinnas asuvasse kooli. Kooli omandivorm ei ole oluline. Tingimuste kohaselt peab vähemalt üks lapsevanematest olema rahvastikuregistri andmetel elanud Tallinnas vähemalt aasta enne lapse kooliminekut. Avaldused tuleb esitada elukohajärgsele sotsiaalhoolekande osakonnale, samuti on seda võimalik teha riigiportaali kaudu alates 10. septembrist. Toetuse taotlust saab esitada kolme kuu jooksul ja väljamaksmine algab septembrikuu keskel, kui koolide õpilasnimekirjad on juba kinnitatud. Toetuse teise osa saamiseks ei pea uut avaldust kirjutama, see makstakse välja juunikuu lõpus, kui laps jätkuvalt õpib Tallinna koolis ja pere rahvastikuregistri andmetes ei ole muudatusi. Teise osa eest tuleb avaldus kirjutada juhul, kui muutuvad andmed (konto nr, aadress, perekonnanimi jne).

Sel suvel on mulle enim muret teinud Õismäe tee 130 tühjalt seisev endine koolimaja, mida vandaalid süütasid peaaegu iga päev. Haabersti Linnaosa Valitsus on püüdnud pidevalt endist koolimaja muuta vandaalikindlamaks ja kulutanud selleks nelja aastaga üle 36 000 euro. Tallinna Linnavalitsus eraldas reservfondist Haabersti Linnaosa Valitsusele 6077 eurot Õismäe tee 130 kinnistul asuva hoone konserveerimiseks. Sulgesime kõik esimese korruse akna- ja ukseavad ning lasksime paigaldada võrkaia, takistamaks juurdepääsu koolimaja sisehoovidesse. Koostöös Põhja Päästekeskusega oleme suutnud muuta hoone vandaalikindlamaks. Paraku on aga elu näidanud, et lukud ja tõkendid on loomadele, mitte inimestele. Praegu on siiski tõsise kaalumise all hoone lammutamine, kuivõrd see on saanud suuri tule- ja veekahjustusi.

Tallinna Linnavalitsus võttis vastu palju kõneainet tekitanud määruse, mis keelab avaliku alkoholi tarbimise peaaegu kogu Tallinna linnas, sest alkoholi liigtarbimine linna avalikes kohtades häirib selgelt kaaslinlasi. See on väga tervitatav otsus, kuivõrd uue korrakaitseseaduse sätte jõustumise järel võis ka Haaberstis mitmel pool lasteaedade lähedal näha purjutavaid seltskondi ning meil puudusid seaduslikud võimalused nende ohjeldamiseks. Riigi uus alkoholipoliitika saadab meie noortele vale sõnumi. Alkoholi liigne tarbimine on Eestis niigi probleemiks, ning Tallinn teeb endast kõik, et väärtustada alkoholivaba linnaruumi. Haaberstis on avalikus kohas alkoholi tarbimine keelatud!

Juba ülehomme, 13. septembril olete oodatud Õismäe tiigi äärde, kus peame maha meeleoluka sügispeo. Kontserdil astuvad üles Tanel Padar & The Sun, Hellad Velled, Toivo Asmer, Merje Lilje ja Peeter Kaljuste, Ivetta Trio ning Haabersti puhkpilliorkester Kutter. Avatud on suur heategevuslik sügislaat. Noortekeskuse telgis tehakse näomaalingud Tallinna Loomaaias elava surikaadi toetuseks ja lisaks on kavas erinevad meisterdamised. Kell 15.30 ootab lapsi teater Marionett etendusega „Jokker Joosu ja imelised nukud“. Õhtu lõpetab ilutulestik. Kontsert ja lasteteatri etendus on kõigile tasuta! Kohtumiseni laupäeval Õismäe tiigi ääres!

Tallinna Sadam kuulugu linnale

Toetan täielikult endise munitsipaalpoliitiku Rainer Vakra suu läbi väljaöeldud sotsiaaldemokraatide seisukohta, et nagu teistes Euroopa pealinnades peaks ka Tallinnas kuuluma olulised sümbol- ja turismiobjektid linnale. Vakra avaldas oma arvamuse, toetuseks majandusminister Urve Palo võitlusele teletorni erastamise vastu, mida taotleb valitsuse reformistlik tiib. Endise Nõmme linnaosavanema sõnul peavad Tallinna sotsiaaldemokraadid oluliseks teletorni jäämist linna ühe sümbolina avalikku kasutusse. "Nii nagu Eiffeli torn kuulub Pariisile võiks ka teletorn Tallinnale kuuluda nagu Rocca al Mare vabaõhumuuseum ja Tallinna loomaaed," leidis Vakra.

Tuleb tunnistada, et aastatepikkune lävimine linna probleemidega on aidanud Vakral mõista, millist olulist kahju põhjustab riigile reformierakonna vastandumine pealinna munitsipaalvõimule ning kindlasti on sotsiaaldemokraatide algatus oma koalitsioonipartneri kainestamiseks teretulnud. Haabersti linnaosavanemana rõõmustab mind, et lisaks teletornile kavandavad sotsiaaldemokraadid anda linna alluvusse ka Haabersti territooriumile jääva Rocca al Mare vabaõhumuuseumi. Seni kuulub muuseum kultuuriministeeriumi haldusalasse. Kindlasti oleks eesti kultuurile niivõrd olulise objekti areng märksa kiirem ja dünaamilisem, kui seda juhiks Tallinna linn. Seda tõestab linnale kuuluva ja samuti Haabersti territooriumil tegutseva Tallinna Loomaaia viimaste aastate jõuline areng.

Kuid miks piirduda munitsipaliseerimisel vaid sümbolobjektidega? Taas tuleks tõsta päevakorda Tallinna Sadama linna omandisse andmine. Sellest on räägitud korduvalt, kuid lähtudes teatud kildkonna kitsastest huvidest, on mõtte vastased suutnud idee teostamise ühisrindesse koondudes summutada. Kuna sadama näol on tegemist ettevõttega, kust saadav tulu silub populistlikest otsustest riigikassasse tekkivaid auke, on reformierakond sellele arukale mõttele tuliselt vastu. Millegipärast ei veena sadama dividende noolivat sõpruskonda ka hea näide meie lähinaabrite juurest, kus tõeliselt innovatiivse arengu on Helsingi sadamale taganud just kuulumine linnale.

Tallinnas on tekkinud kummaline olukord, kus kogu parvlaevadele suunduva sõidukite ja kaubaautode voolu peab teenindama linna infrastruktuur ning selleks tehtavad kulutused jäävad 100% omavalitsuse kanda, sadama teenitud kasumi võtab aga endale riik, kelle investeeringud Tallinna turismiobjektide arengusse jäävad enam kui tagasihoidlikuks. 2013. aastal läbis sadama üle 9,2 miljoni reisija. Läinud aasta juulis reisis sadama kaudu 1,2 miljonit inimest, mis on pea kolm korda rohkem, kui linnas püsielanikke. Kõik need inimesed kasutasid Tallinna infrastruktuuri, tekitades linnale olulise lisakoormuse. Muidugi ei tulnud miljonid läbi sadama saabuvad reisijad imetlema e-valitsuse edusamme ja õhukese riigi fenomeni, vaid ikka selleks, et tutvuda Tallinna vanalinna ja muuseumitega. Unikaalse vanalinna ja muude vaatamisväärsuste ülalpidamine on aga jäetud omavalitsuse õlule. Linnale kuuludes, panustaks Tallinna Sadam enam turismi arengusse ja liituks harmooniliselt linna ühtse taristu parema toimimise nimel teostuvate arengutega. Sadam vaid võidaks sellest ja tulevikuplaanidesse ei lipsaks enam taolisi ministeeriumikabinettide eluvõõras hämaruses sündinud apsakaid nagu konteinersadama arendamine otse Russalka kõrval. Linna sadam oleks osa arenevast ja elanike huvidega arvestavast organismist, tõeline Tallinna Sadam, mitte poliitmängude ja erinevate huvigruppide taotluste ristumise tallermaa. Sadama juhatuse esimees Ain Kaljurand on öelnud, et poliitika saab kindlasti toetada majandust ja kui ta seda ei tee, siis parem oleks, kui ta ei segaks. Muutumine munitsipaalsadamaks võiks Kaljuranna soovi teostada ja sadam saaks uue hingamise ning vabamad võimalused.

 

On loomulik, et Tallinna Teletorn, Vabaõhumuuseum ja Tallinna Sadam kuuluksid linnale. Idee elluviimises näen ka üht olulist koostöövaldkonda, mis lõpetaks pealinna ja Toompea võõrandumise ning tagaks, et Tallinn saaks vabalt rakendada oma potentsiaali pealinnana, mida seni on pärssinud oluliste rajatiste hoidmine riigi omandis. Linnavalitsus on selliseks koostööks valmis. Kui sotsiaaldemokraadid suudavad koalitsioonipartneri kõrval säilitada selgroo, oleks järgmine loogiline samm, et ebaõiglase kriitikatule alla sattunud majandusminister Palo usaldaks oma tõekspidamisi ja alustaks läbirääkimisi Tallinna Sadama munitsipaalomandisse andmiseks. 

Sada päeva demokraatiani

Äsja sai vastsel punaoranžil koalitsioonil täis 100 päeva. Väärikat tähtpäeva on põhjust tähistada, sest alates 1. juulist jõudsime tagasi demokraatia lätetele – meil kõigil on nüüd õigus pruukida alkoholi avalikus ruumis.

Seadus toimib.

Juba on uue korrakaitseseaduse vilju märgata ka linnaruumis. Varem polnud just igapäevane näha südapäeval Tammsaare pargis pudelist viina kulistavat seltskonda. Praegu pole see enam mingi haruldus. Teadlikum osa ühiskonnast on muutunud reaalsuse kiirelt omaks võtnud ja kasutab oma õigusi täiel rinnal. Ebademokraatlikel karsklastel, kellele avalik viinaviskamine ei meeldi, on targem purjutajatest eemale hoida ning pilk  mujale keerata. Lapsed ja noorukid saavad aga praktilise õppetunni alkohoolsete jookide pruukimise erinevatest aspektidest.

Enam pole tarvis ka politseil iga väljakutse peale joomaseltskondi kimbutama sõita. Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo juht Valdo Põder on meedias kinnitanud, et politsei hinnangul pole uus seadus rohkem joodikuid tänavale toonud. Kuidas võikski politseinik kibedate koondamiste ajal teisiti arvata. Ei tahaks ju valitsuse tegevuse kritiseerimise pärast tänavale lennata. Ausa ametnikuna lisab Põder siiski, et uue seaduse tegelikud tulemused selguvad alles mõne aja möödudes.

Uus korrakaitseseadus sätestab muuhulgas, et kärakat ei tohi pruukida lasteasutuste lähedal ja sellega ei tohi kaineid kodanikke häirida, ent tegelikkuses ei takista taoline umbmäärane määratlus kedagi. Ei öelda, kui kaugel täpselt peab lasteaiast asuma, et tohib pudelil punni maha lüüa. Kas siis, kui lõbusad onud-tädid õllekasti teisele poole tänavat hiivavad on nad koolimajast parajas kauguses? Ja too häirimise jutt on ju puhas udu. Kas see, kui joodik pudelikaelast viina joob on piisavalt häiriv, või saab joobnu käitumise üle kurta alles siis, kui ta valjult laulu jorutab, põõsasse urineerib või möödakäijaid füüsiliselt ründab? Aga keda see huvitab! Meil on nüüd täielik vabadus ja selleni jõudmiseks kulus uuel valitsusel vaid sada päeva.

Kas järgmisena legaliseerib valitsus kerged narkootikumid?

Uue korrakaitseseaduse tulised pooldajad tõid ühe põhjusena, miks avalik joomine tuleb seadustada, välja tõsiasja, et tänavail ja parkides trimbatakse nagunii ja politsei ei jõua kõiki patustajaid korrale kutsuda. Sellele loogikale toetudes küsiksin, kas järgmisena on Rõivase kabinetil plaanis legaliseerida kerged narkootikumid. Põhjust selleks on enam kui küll. Esiteks ei suuda üha väikesearvulisem politsei narkotarbimist nagunii ohjata ja kergete narkootikumide legaliseerimine vabastaks korrakaitsjad tüütust ülesandest põrandalust turgu lammutada. Teiseks võimaldaks kergete narkootiliste ainete legaliseerimine selle äri ametlikult maksustada ning lisaks alkoholiaktsiisile aitaks koalitsiooni populistlikke plaane rahastada ka narkoärist laekuvad mainimisväärsed summad. Kergete narkootikumide seadustamine muudaks oluliselt ka kriminogeenset olukorda. Kui seni kogunevad diilerid ja tarbijad varjulistes paikades, muutes need tavainimesele ohtlikuks, siis peale narko seadustamist valguks meelemürke tarbiv seltskond kõikjale laiali ja meie tänavad muutuksid ühtlaselt ohtlikuks. Kindlasti on narkootikumide legaliseerimiseks veelgi tobedamaid põhjendusi ja ei maksa arvata nagu need ei töötaks. Alkoholitarbimise lubamisel avalikus ruumis sama rumalad väited ju täitsid oma eesmärgi.

Ühiskonna jätkusuutlikkuse määravad hoiakud, mida lastele maast-madalast sisendatakse. Alates 1. juulist saavad meie lapsed ja noorukid selge signaali, et Eestis tolereeritakse joomarlust valitsuse tasemel. Polegi tähtis, kas tänavail trimpav seltskond kohe ja drastiliselt kasvab – oluline on, et me seda normaalseks peame. 

On tervitatav diskuteerida isikuvabaduste üle, ent millegipärast jäi debatt uue korrakaitseseaduse kehtestamise eel pidamata. Kui pereväärtusi hindavad ja terve ühiskonna eest seisvad ringkonnad seaduse vastu häält tõstsid, vastati neile, et on juba hilja midagi muuta. Avaliku alkoholitarbimise vastu on võtnud sõna koolidirektorid, terviseedendajad, opositsioonipoliitikud, Lastekaitse Liit jt, ent seekord tuli enamusel alluda vähemuse diktaadile ja valitsuskoalitsiooni rahastavad viinaärimehed said oma tahtmise – 1.juulist purjutatakse kõikjal.

Klaas põhjani Eesti eest!

Edaspidi tuleb igal täiskasvanud Eesti elanikul arvestada tõsiasjaga, et vähest alkoholitarbimist või, hoidku jumal, suisa karskust, käsitletakse meie uut oranžpunast valitsust vaenava käitumisena ning võrdsustatakse riigireetmisega.

Mida rohkem eestlane trimpab, seda märgatavama panuse annab ta Taavi Rõivase valitsuse toetuseks, sest oluline osa valitsuskoalitsiooni lubaduste täitmiseks planeeritud lisatulust peab laekuma alkoholiaktsiisi tõusust.

Esialgu kavandatakse topsivendade arvelt teenida 19 miljonit lisaeurot, aga kui õnnestub järgnevate aastate jooksul meelitada suuremale alkoholitarbimisele ka need perspektiivitundetud kaasmaalased, kes seni vägijookide suhtes ükskõiksust üles näitavad, võib loota märgatavalt suuremat tulu.

Eestis on alkoholitarbimisele veel arenguruumi, sest kuigi oleme oma viinalembuselt Euroopa esimese viie hulgas, pole see veel inimvõimete piir. Kui praegu tarbib iga Eesti kodanik 10,4 liitrit puhast alkoholi näo peale, rinnalapsed ja vanainimesed kaasaarvatud, siis tervet ühiskonda mobiliseerides oleks võimalik tulemust märgatavalt parandada.

Kas joomarlus ongi meie võti helgesse tulevikku?

Kuulates vastse valitsuse kinnitusi, kuidas uued alkoholiaktsiisid meile paremat ja lahedamat elu võimaldavad, saab igale ullikeselegi selgeks, et just joomarlus on Eesti Nokia, mida alates Lennu-taadu aegadest meeleheitlikult otsinud oleme. Kui meil õnnestub pudelitest lookas poeriiulite juurde meelitada ka rohkem hõimuvellesid teiselt poolt lahte ja innovaatilisusest pakatavaid briti poissmehi, võime olla kindlad, et järgmisegi aasta riigieelarve täitub ja pole põhjust muretseda selle tasakaalus püsimise pärast.

Väike mure muidugi on. See johtub kohalike kohusetundlike napsulembeste kehvast tervisest. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni 2012. aastal avaldatud raporti kohaselt põhjustab alkohol vanusegrupis 15-64 eluaastat Eestis 12% naiste ja 28% meeste suremusest. Raportiaastal suri alkoholist tulenevate haiguste tagajärjel 503 inimest, tulekahjudes põles surnuks 36 ja veekogudes uppus 26 joobes  inimest.

Samal aastal pöördus eriarstide poole otseselt alkoholiga seotud haiguste tõttu 7943 inimest. 2012. aastal panid auru all tegelased Eestis toime 6247 kuritegu, vägivaldsetest rünnetest tervelt 28% sooritati joobes. Liikluses tapsid joodikud 18 mitte milleski süüdi olevat kaaskodanikku, sandistasid aga 327 inimest. Arvestatavad tulemused väikerahva kohta!

Alkoholiaktsiisiga riigieelarve täitmine on ainult näiline lahendus

Alkoholiaktsiisist laekuv tulu on ainult näiline ja kummaline, et meie verisulis valitsus seda mõista ei suuda. Selle asemel, et nuputada, kuidas 2013. aastal alkoholiaktsiisina kasseeritud 209 miljonile eurole veel 19 miljonit juurde keevitada, peaks endast ja oma rahvast hooliv kabinet tegelema hoopis alkoholi tarbimist vähendavate meetmete väljatöötamisega.

Ei pea olema James Bond või Edward Snowden, et selgusele jõuda, kuivõrd selline suures koguses joomine meie riigile ja rahvale kahju toob. Alkoholipoliitika rohelises raamatus seisab selges eesti keeles, et läinud aastal põhjustas vägijookide liigtarbimine läbi majanduses saamata tulude, tervisekaotuse ja kuritegevuse otsest kahju kuni 2,5% SKTst, mis rahasse ümberarvestatult teeb 461 miljonit eurot.

Vaid rumal või Estonian Airi legendaarne eksjuht sooviks tegeleda kahjumis äriga, mis 461 miljonit neelates toob sisse napilt 228. Ahvatlus pärdikubisnisi viljeleda tuleb muidugi sellest, et riigi majandusele lausjoomise tõttu kadunud miljoneid pole valitsusel võimalik kasutada, küll aga aktsiisi kopsakat tulemit. Nii vaimustabki Rõivase nupumehi vahetuskurss, kus ühe euro eest ostetakse riigikassasse 50 senti.

Eesti on viinamaia paradiis

Isegi pühapäeval, kui surmahaigele pole võimalik apteegist elupäästvaid tablette hankida, võib igast müügiketist, baarist ja poekesest saada piiramatus koguses joovastavaid jooke ning need kas kohapeal või pargipingil ära tarbida. Alkohol on kättesaadav praktiliselt 24 tundi ööpäevas ja politsei järelvalvevõimekus avalikes kohtades joojate ning laamendajate korrale kutsumiseks kahaneb koos sisejulgeoleku üldise koomaletõmbamisega.

Ja ega korravalvuritel polegi siin enam midagi kaasa rääkida. Selleks, et joomist kui rahvussporti massidesse viia, legaliseerib valitsus juba alkoholitarbimise tänavatel ja parkides.

Meil müüakse alkoholi kõigis suuremates jaemüügikettides. Kuigi poodides avatakse alkoholiletid alles 10.00 ja suletakse 22.00, siis on tegemist vaid kosmeetilise meetmega. Supermarketis oste sooritav ema jõuab oma mudilastega lõpuks alati alkoholiosakonna lähistele, mis siltidekirevuses ja valikurohkuses paneb i-le punkti.

Nii juurdub lojaalsetes kodanikes juba lapsepõlvest teadmine, et joomine on prestiižikas, mehine ja isamaaline tegevus. Poleks midagi imestada, kui aktsiisitõusu ettevalmistava meetmena ilmuks viinariiulite vahele eelarveauke lappiva peaministri näpuga sihtiv plakat, suul retooriline küsimus - „Kas sina oled täna juba napsi võtnud?"

Kuidas edasi?

Meil on võimalus jätkata näo tegemist nagu oleks kõik parimas korras ja riigikassa täitmine alkoholiaktsiisi abil igati mõistlik tegevus või tõsta lõpuks häält ja valitsuse rahvatervise vastased kuriteod hukka mõista. Me ei saa elada joodikute armust. Rahvusriigina tuleb meil lõpetada viinakuradi laastamistöö ja otsida populistlike lubaduste jagamise tuhinas tekkinud eelarveaukude lappimiseks väärikamaid vahendeid, kui sõltuvuspahedest kasu lõikamine.

Esimeste abinõudena tuleks joovastav kraam viia toidu- ja tarbekaupadega kauplevatest poodidest välja eraldi ruumidesse, kus pudelid poleks pidevalt poodlejate ning mis eriti oluline, laste silma all. Viinakaupluste müügiaegu ja lahtiolekupäevi peab aga oluliselt piirama, sulgedes need nädalalõppudeks. Samuti tuleb läbi vaadata viinamüügilitsentside väljastamise alused ja otsustada, kui palju alkoholipoode ühe omavalitsuseüksuse territooriumile on mõistlik lubada. Ka praktiliselt ööpäevaringselt joovet võimaldavate lõbustusasutuste arv peaks olema kindlalt limiteeritud.

Aga seni, kui peaminister unistab 19 lisamiljonist, mille napsulembesed euro haaval riigikassasse veeretavad, jätkub lausjoomine ning viinamürgituse saavad järjest nooremad harrastajad.