Suur-Tallinn

Haldusreform on nagu palav kartul, mida erinevate erakondade juhtfiguurid on pihust pihku hüpitanud, kuid mis siiani pole söömistemperatuurini jahtunud. Märgid sellest, et liitumise vajadus omavalitsusjuhtide hulgas poolehoidu leiab, on ilmselged, ent protsessi ei suuna mitte poliitiline dialoog ega pragmaatiline mõistus, vaid pigem Soome tööjõuturg ja Tallinna peibutavad suurlinnatuled, mis mitmed perifeersed vaegarenguga vallad maksumaksjatest tühjaks imevad.

Ilmekas on Tallinna domineerimine piirivaldade Viimsi, Harku, Jõelähtme, Rae, Saku ja Saue ning satelliitlinnade Maardu ja Saue üle. Sellesse loetellu võib lisada ka Keila. Praktiliselt on nende omavalitsuste näol tegemist Tallinna mõjualaga, kus väiksemal-suuremal määral ollakse orienteeritud pealinna infrastruktuuri tarbimisele. Kaks kolmandikku sidusvaldade-linnade tööjõulisest elanikkonnast käib ametis Tallinnas, toimetab siin oma igapäevased ostud ja rahuldab koos perega kultuurivajadused. Naabervallas-linnas asuvas kodus käiakse vaid magamas, maksud aga laekuvad sealsesse eelarvesse.

Pendelmigrandi roll on vastuoluline. Ühelt poolt seostatakse end Tallinnaga. Loo, Tabasalu, Laagri ja Jüri elanikud peavad end pigem tallinlasteks. Nende seos koduvallaga on sageli teadvustamata. Enam identifitseerivad end koduasumiga viimsilased, kuid see johtub pigem käibestereotüübist, mis annab sealsetele elanikele edukate ja ilusate staatuse. Samuti on end kodukohaga tihedamalt seostanud maardukad, kelle identiteeditunnet toidab linna ajalooline eripära. Kuid olgu Tallinna ümbritsevate omavalitsuste elanike identiteeditunne millisel nivool tahes, ilma Tallinnata tekiksid kohe probleemid igapäevase toimetulekuga.

Kaeme, milline on oma 105 000 elanikuga pea Lasnamäe linnaosaga võrdne „Tallinna tagatuba“.

18 000 elanikuga Viimsi valda peetakse Tallinna osaks. Faktiliselt ta seda ka on. Viimsi alevik 2360 elaniku ja Haabneeme 5430 elanikuga, Kelvingi ja teised pisemad külad kujutavad endast pigem Nõmmele sarnanevaid eramualasid. Viimsilane olla on uhke, sest sealsete palgatöötajate ca 1300 eurone keskmine palk on riigi kõrgeim, ent see teenitakse välja Tallinna kontorites. Hommikul stardivad viimisilased varakult, et jõuda läbi Pirita tee ja Russalka ummiku linna, kuhu jäädakse sageli hiliste öötundideni, sest nagu tööd, tuleb ka meelelahutust otsida kodust eemal. Ka suur osa Viimsi lastest saab hariduse pealinna eliitkoolidest. Kuid maksutulu jätavad viimislased koduse omavalitsuse kulutada, kirudes samas häälekalt Tallinna liikluskorraldust, mille parandamisse nad ei suvatse aga igapäevaste kasutajatena sentigi panustada.

17000 elanikuga Maardu linn kuulus 1991. aastani Tallinna koosseisu. Mis tingis otsuse hästitoimiv linnaosa eraldi omavalitsuseks muuta, jääb arusaamatuks. Täna on Maardu kõige elujõulisem ja arenenuima taristuga Tallinna tagamaa omavalitsusüksus. Tallinna ja Tartu kõrval on Maardu ainus üle 10 000 elanikuga linn, millele Statistikaamet prognoosib aastani 2040 elanikkonna juurdekasvu. Kuigi Maardul on palju iseseisva linna tunnuseid, funktsioneerib ta hinnatud elukeskkonnana siiski vaid tänu Tallinna naabrusele. Taasliitumine pealinnaga lahendaks liiklusprobleemid, väärtustaks kinnisvara ning oleks vastutulek Muuga piirkonna eramuomanike ammusele soovile.

Jõelähtme valla 6500 elanikku saavad enamuse teenustest Tallinnast. 1900 elanikuga Loo positsioneerib end pigem Tallinna eesasula, kui Jõelähtme suurima asustatud punktina. Pealinna mõjusfääri jääb kindlalt ka 760 elanikuga Kostivere. Kuigi Loole on planeeritud rajada rida tootmisettevõtteid, on vahepealne rahvastiku juurdekasv pöördunud kahanemisele. Liitumine Tallinnaga annaks ettevõtjatele kindla signaali, et Jõelähtmesse võib panustada ning avaks piirkonnale uued perspektiivid.

14600 elanikuga Rae vald omab küll olulist tööstuspotentsiaali kuid Jüri 3400, Peetriküla 3600 ning Järveküla 850 elanikku on suures osas siiski orienteeritud Tallinnale.

Ka Saku valla 9730 elanikust märkimisväärne hulk leiab tööalast rakendust mitte koduvalla ettevõtetes, vaid sõidab igal hommikul Tallinna.

Saue vald võib kiidelda positiivse mehhaanilise iibega. 9920 asukast 2012. aastal on praeguseks saanud 10870. Ent siingi annab põhipanuse Laagri alevik, mida võib pidada orgaaniliselt Tallinna osaks. Vallas annab pealinna lähedus end ehk naaberomavalitsustest enamgi tunda. Asustus on koondunud põhiliselt valla põhjaossa Tallinna linnaga piirnevale ja Tallinn-Keila-Paldiski maantee äärsele alale. Saue linnal oma 5530 elaniku ning 200 ettevõtte pakutavad 1800 töökohaga oleks perspektiivi areneda tõsiseltvõetavaks autonoomselt toimivaks keskuseks, ent suure naabri lähedust ära kasutav linnavalitsus pole vaevunud mugavustsoonist väljuma ning linnakese infrastruktuuri arengusse panustama.

Harku vald 12980 elanikuga on sarnaselt Viimsile pigem üks Tallinna eesasumeid. Märkimisväärne taristu on vaid 3340 elanikuga Tabasalus. 830 elanikuga Tiskre, 1620 elanikuga Muraste ja 910 elanikuga Suurupi on koduks igapäevaselt Tallinnas tööl käivatele inimestele.

Tallinna linnaregiooni osana võib käsitleda ka 9750 elanikuga Keilat. Aastakümneid tihedalt Tallinna sateliidina püsinud linnake pole üritanudki rajada piisavat infrastruktuuri, sest kõik Keilas puuduva leiavad sealsed elanikud lühikese rongisõidu kaugusele jäävast Tallinnast.

Tallinna linnaregioon toodab oma äärealade jaoks stagnatsiooni, pealinnale aga liigset koormust pendelmigratsiooni probleemsete lisamõjude näol. Satelliitlinnad ja –vallad saavad keskuselt töökohad ja teenused, elanikelt aga kasseerivad maksud. Kuna paljud lisakulutused, mis tuleks teha taristu väljaarendamiseks, pole suure naabri läheduse tõttu vajalikud, suudavad pealinna ripatsina majandada end ära ka need omavalitsused, mis priiskava eluviisi tõttu muidu raskustesse satuksid.

Et tagada linnaregiooni ressursside mõistlik planeerimine on esmatähtis allutada kogu arengupotentsiaal ühtse keskuse juhtimisele, mis tagab piirkonna jätkusuutlikkuse. Tallinna linnaregioon on ainus rahvusvaheliselt arvestatav klaster riigis ja Eesti rahvusvahelise läbilöögivõime seisukohalt on ülitähtis lõpetada selle killustumine erinevate omavalitsuste vahel. Linnaregioonide suurus määrab nende eduloo, sest geograafiline lähedus ja kvalifitseeritud töötajate arv lisavad ressursse ja koostöö võimalusi ning vähendavad innovaatilisi riske. Logistiliselt juba toimiva Suur-Tallinna liitmine ka haldusterritoriaalselt on rahvusvahelistele ettevõtetele oluline argument oma esinduste avamisel Eestis. Meie kohalikule tööstusele on stiimuliks kaasaegne ja sidus linnataristu.

1/5 tallinlastest tuleb tuua koju, kuhu nad kuuluvad. Igasugune separatism ja erakondlikest huvidest lähtuv kitsarinnaline kihelkondlikkus tuleb lõpetada, alustades läbirääkimisi sidusomavalitsusterritooriumite liitmiseks ühtselt hallatavasse Suur-Tallinna linnaruumi.