laupäev, 17. veebruar 2018

Kas veame 150. välja?

Eesti Vabariigi 100. juubeli eel mõtleme möödunust ja neist, kes läbi iseseisvumise keeruliste aastate ja Vabadussõja lahingute meile priiuse tõid. Me püüame anda hinnangut okupatsiooniaastatele ja toona toimunule. Senisest tõsisemalt vaagime ka käesoleva ajahetke tähendust. Me räägime riiklusest ja majanduse jätkusuutlikkusest, eesti kultuuri tervisest ning tulevikuväljavaadetest, ent tegelikult taandub kõik vaid ühele – kas veame rahvuse ja riigina 150. juubelini välja? See on küsimus, millele vajame lähiajal selget vastust.

Eesti püsimise võtmeküsimuseks on lapsed.
Iga riik ja rahvas võib loota tulevikule vaid siis, kui riigis on positiivne loomulik iive. Seda tõde püüavad eirata üksnes probleemist möödahiilivad populistid. On kahetsusväärne, kui mõned juhtivad poliitikud ei soovi hetkeolukorda avaramalt mõtestada, vaid taandavad diskussiooni käibefraasidele naiste luku taga hoidmisest ja sünnitusmasinaks sundimisest. Kui piiratud peab olema maailmapilt, et mitte mõista seda eneseteostuse võimalust, mida annavad lapsed nii emale kui isale, naisele ja mehele. Aeg oleks lõpetada püüded endale lärmakate õiguslaste häälte abil poliitilist profiiti lõigata ning rääkida ausalt tulevikku ja kestmist kindlustava perepoliitika väljavaadetest Eestis aastal 2018.

Loomulik iive peegeldab ühiskonna hoiakuid.
Sündide ja surmade proportsioonis väljendub rahvuse elujõud. Võib nautida enneolematult kõrget elatustaset ja avatud maailma võimalusi, ent kui loomulik iive püsib negatiivne, pole majanduskasvul ning elanike rahulolul enam mingit väärtust. Kell tiksub ja kesköö läheneb.
Eesti esimest iseseisvusperioodi iseloomustab usk iseseisvasse riiki, mis omakorda väljendus sündivuse kasvus ja sellest johtuvas positiivses iibes. Vaid kolmel aastal, 1919 ja 1920 ning 1929 ületas surmade arv sünnid. Kahe esimese puhul oli tegemist sõja tagajärgedega. Juba 1921 ületas sündide arv surmi ligi 5000, 1923 aga 6000 võrra. Positiivne iive jätkus kuni okupatsiooni ja maailmasõjani, erandiks vaid 1929. aasta, mil ootamatult suur suremus viis iibe negatiivseks. Sündivus küündis 1933. aastani 20 000 juurde või üle selle, hakates elatustaseme paranedes vaikselt langema ning jäädes püsima 19-18 000 kanti.
Esimestel sõjaaastatel püsis sündivus endiselt kõrge, langedes alates 1943. aastast järsult. Suur suremus hoidis iibe negatiivse, ent isegi kõige rängemal 1944. aastal jäi negatiivne iive 9500 peale, mida saab võrrelda näiteks 1994. aastaga, mil rahu ja iseseisvuse tingimustes jõudis negatiivne iive seni rekordilise 8000 piirile.
Alates 1947. aastast kuni iseseisvuse taastamiseni oli Eestis positiivne iive. Paljudel aastatel ületas sündide arv surmasid koguni enam kui 7000 võrra. Alates 1969. aastast kuni 1991 sündis Eestis üle 20 000 lapse aastas, 1987 ja 1988 ületati koguni 25 000 piir.
Taasiseseisvumise järel olnuks loogiline eeldada sündivuse jätkuvat tõusu ning suremuse langust, ent läks teisiti. 1998 langes sündide arv 12 000 piirile, samas kui suremus püsis 20 000 lähedal. Alates 1991. aastast tänaseni on loomulik iive kahe erandiga 2008 (+647) ja 2010 (+35) püsinud miinuses. Tõsi, sündide arv on tasapisi kasvanud ja surmade arv langenud, ent siiski pole me suutnud väljasuremisprotsessi peatada.

Tingimused on, tulemust mitte.
Öelda, et Eestis pole tehtud midagi sündivuse parandamiseks, on väär, ent kahjuks pole rakendatud meetmed andnud oodatud tulemust. Vanemapalk ja lasteaiakohtade piisav kättesaadavus peaksid sisendama peredele kindlustunde lapsi soetada, ent sellest üksi jääb väheks. Kaasaegse ühiskonna hoiakud ei väljenda noortele peredele toetust, samuti pole meie avalikkus piisavalt lastesõbralik. Kuni kogu aur läheb vähemuste õiguste eest võitlemisele, nii et moraalsed laibad taga, ning erinevate pseudoskandaalide klaarimisele, püsib peredes ebakindlus. Seda süvendab ka populistide levitatud arusaam, et ainus võimalus eneseteostuseks on karjäär ning selle nimel tasub loobuda nii perekonnast kui lastest. Jääb selgusetuks, kas on tegemist rumaluse, enesekesksuse või riigi jätkusuutlikku arengut teadlikult ohustava tegevusega.
Just nüüd, Vabariigi 100. aastapäeva ootuses, on meil vaja asjad selgeks rääkida ning anda noortele kindel garantii, et lapsed ei välista karjäärivõimalust ning riik hindab ja toetab traditsioonilist peremudelit.

Elagu Eesti!