Haabersti saab oma ärilinnaku

Tallinna Linnavolikogu kehtestas 21. augusti istungil Paldiski maantee 241, 241d ja 243a paiknevate kinnistute detailplaneeringu, millega lõppes 2006. aastal eskiisi esitamisega alanud põhjalik planeeringuprotsess. 20,5 ha suuruse alale kavandatakse ehitada 30 neljakorruselist, 15 kolmekorruselist ja 16 kahekorruselist tootmis- ja ärihoonet, 7 neljakorruselist ja 2 kolmekorruselist ärihoonet ning üks kahekorruseline tootmishoone. Kavandatud planeering annab võimaluse Tähetorni tööstusala märgatavaks laiendamiseks. Taolises mahus ärilinnakut, mis oma mastaapsuselt pälvib üleriigilist tähelepanu, pole Haaberstisse seni planeeritud. Miks on Paldiski maantee 241, 241d ja 243a planeering niivõrd oluline, et sellel eraldi peatuda? Eelkõige seetõttu, et toob linnaossa märkimisväärselt uusi töökohti, mis on tähtis asumi ja kogu Tallinna tasakaalustatud arenguks. Töökohtade lisandumine aitab vältida sotsiaalsete probleemide teravdumist, lisades turvatunnet kõigi haaberstlaste jaoks. Kodulähedaste töökohtade peamine positiivne mõju ilmneb tipptunnikoormuse vähenemises. Haabersti elanikud, kes uues ärilinnakus rakendust leiavad, saavad võimaluse pühendada seni teistesse linnaosadesse töölesõitmisele kulunud aeg millelegi vajalikumale. Pole enam tarvis autoga ametisse kihutada või igal hommikul ja õhtul pikalt bussis loksuda. Tallinna suured korruselamute asumid Haabersti, Mustamäe ja Lasnamäe ehitati ajal, mil urbanistikapõhimõtted erinesid oluliselt neist tõekspidamistest, mis on moodsa linnaplaneerimise aluseks. Tallinna nn magalapiirkondade rajamisel jäeti „mägede“ infrastruktuur suures osas lõpuni välja ehitamata. Seda soodustas kütuse odavus ja vähenõudlike linlaste leplik valmisolek täiskiilutud bussides trügida. Viimastel aastakümnetel on toonaseid vajakajäämisi küll oluliselt silutud, ent tehtud vead kaovad visalt. Uue trendina on lisandunud nn „põllukülade“ probleem, kus puudub igasugune eluks vajalik taristu. Need viiekümne kilomeetri raadiuses Tallinna ümbritsevad eramuasumid toidavad pendelmigratsiooni, millest ummistuvad tipptundidel linna sisse- ja väljasõiduteed. Kahjuks pole Tallinnal võimalik pidurdada ümberkaudsetes valdades toimuvaid kontrollimatuid planeerimisprotsesse, kus jäetakse arvestamata tõsiasjaga, et inimasustus ei saa eksiteerida eraldi töökohtadest, koolidest, kauplustest ja muust eluks vajalikust ning lükatakse uuselamualade sotsiaalne teenindamine süüdimatult lähedalasuva pealinna kaela. Ent tagasi Tallinna juurde. Meie kodulinnal tuleb oma väljavenitatud kuju ning Ülemiste järve ja mere vahele surutud keskuse tõttu põrkuda senise linnavälise ja -sisese pendelmigratsiooni jätkumisel tõsiste liiklusprobleemidega, mille lahendamine erinevate tunnelite ja viaduktidega on äärmiselt kulukas ja 400 000 elanikuga keskuse jaoks selgelt üle jõu käiv. Muidugi leevendab probleemi ühistranspordi eelisarendamine, ent ka siin on piirid. Sageli on head võimalused pealinna liiklusprobleemide lahendamiseks linnavalitsusest mööda minnes maha mängitud. Näiteks pole enam võimalik rajada Tallinnale vajalikku Järvevana teed dubleerivat ümbersõitu teisel pool Ülemistet, kuna ei naabervallad ega riik pidanud vajalikuks perspektiivse ringmagistraali jaoks maade broneerimist. Linnas endas tekib aga ühe valupunkti kõrvaldamisel kohe uus. Seda tõestab ilmekalt Ülemiste hästitoimiv liiklussõlm, mille eelised sumbuvad tipptunnil Retke tee ja Sõpruse puiestee ristmike olematusse läbilaskevõimesse. Paratamatult tuleb asuda linnaplaneeringus eelistama lahendusi, kus töökohad, kaubanduskeskused ja koolid asuvad kodule võimalikult lähedal. Just seepärast on iga uus tootmist ja äritegevust võimaldav planeering Haaberstile oluline. Kui võrrelda töökohtade olemasolu linnaositi, on Haabersti Mustamäest ja Lasnamäest kehvemas seisus. Ajal, mil Mustamäe ja Lasnamäe on teinud töökohtade loomisel ja taristu arendamisel Tallinna Tehnikaülikooli toel toimiva teaduspõhise tootmise, kompaktse tööstuspargi ning Ülemiste innovatsioonilinnaku sünergiat kasutades olulise sammu, pole aktiivne ärieliit Haaberstit veel leidnud. Kasutamata on jäänud linnaosa potentsiaal, milleks on soodne asukoht ja haritud tööjõud. Just nende eeliste tutvustamises ning ärieliidi kaasamises Haaberstisse uusi töökohti loovate ettevõtete toomiseks, näeb linnaosa valitsus lähiaastate tähtsaimat väljakutset. Kui tulevad tootmisettevõtted ja töökohad, kaasneb sellega kogu linnaosa taristu senisest kiirem ja innovaatilisem areng. Julgemalt peab toetama iga sellesuunalist algatust, tehes kogukonnas selgitustööd, et tootmisettevõtted ei kärbi Haabersti kui loodussõbraliku ja inimkeskse elupaiga väärtust, vaid vastupidi, kasvatavad seda. Kindalasti on vaja algatada planeeringumenetluste hõlbustamiseks kogukondlikke debatte, sest sageli pidurdab häid ettevõtmisi just vähene informeeritus. Paldiski maantee 241, 241d ja 243a paiknevate kinnistute detailplaneering omab Haabersti jaoks märgilist tähendust. Muljetavaldavate ehitusmahtudega tootmisala annab uue hingamise tervele linnaosale.

Viimsi Vabariigi viimased päevad

Ajaloost on teada, et riigid, mida valitsevad mõõdutundetud ja auahned võimurid, lõpetavad halvasti. Lugedes Delfi arvamusküljelt Viimsi vallavanem Jan Trei ulmesugemetega oopust Viimsi Vabariigist, tekib tõsine mure selle mereäärse omavalitsuse jätkusuutlikkuse pärast, sest tõhusa analüüsi ja arenguvõimaluste otsimise asemel tegeletakse seal viljatute mõttemängudega.

Olen viimasel ajal sageli mõelnud Tallinna lähivaldades toimuvale, sest vähemal-rohkemal määral mõjutab see ka pealinna toimimist ning seeläbi iga linlase heaolu. Nii nagu on erinev valdade haldussutlikkus, on seda ka hinnangud põhiväärtustele, millega arvestades arenguid planeeritakse. Kui Rae ja Jõelähtme on teinud panuse töökohtade loomisele, andes rohelise tee tööstusparkidele ning võimaldanud suurtel ettevõtetel oma territooriumil kanda kinnitada, siis Viimsis on juba aastaid tegeletud vaid teenindus- ja kaubandussfääri edendamisega. Muidugi on seegi kiiduväärt töö, ent kaugele taolise kreenikiskuva üheülbalisusega ei jõua. Et tagada omavalitsuse jätkusuutlikus, on vaja kohapealset tugevat ettevõtlust.

Nähtavasti puudutasid minu mõtted Suur-Tallinnast, mida mitmed meediaväljaanded kajastasid, nii mõndagi omavalitsusjuhti. Solvumisnooti võib tabada ka viimsilaste eestkõneleja toonis, kui ta teatab, et tema arvates eksisteerib Tallinna Vabariik, siis kaalub ka Viimsi Eestist eraldumist ning oma riigi loomist. Autor leiab, et Tallinnas on olemas kõik, et riigile vastanduda. Trei suust kostab sama tüütuseni kulunud lorilaul, mida mõnedele poliitikutele meeldib jorutada söögi alla ja peale. Kas ära juba ei hakka tüütama? Jah, Tallinnas on tõepoolest olemas korralikult toimiv infrastruktuur, tasuta ühistransport, rohealad ja kergliiklusteed ning väärtustatud elamufond, lisaks veel töökohad ja kultuuritaristu, mis suudab rahuldada ka teiste Eesti piirkondade elanike vajadusi. Kuid pealinn pole end kunagi vastandanud riigile, nagu seda teeb Viimsi vallavanem. Tallinn täidab ülesandeid, mis riigile üle jõu käivad või millega hakkama ei saada, kavandamata rikastumist mõne teise Eesti piirkonna arvelt. Siinne majanduslik atraktiivsus toodab end väärtustest, mida eelnevalt loetlesin. Kõik tuleb raske tööga, mitte lotot mängides või end mugavuslipu piirkonnana müües, nagu unistab Jan Trei.

Mis on siis ettepanekud, millele vallavanem rajab muust riigist eraldunud separatstliku Viimsi eduloo. Need on laevaregistri loomine Naissaarel ja 100% tulumaksuvabastus kõigile separaatterritooriumil tegutsevaile ettevõtetele, maksuparadiis, mille kahtlasevõitu hüvesid naudiksid rootslased, soomlased ja venelased. Niisama napiks jääbki iseseisvujate kujutlusvõime maapealsest paradiisist, kuhu jõudmisel on ainsaks takistuseks kuulumine Eesti vabariigi koosseisu.

Muidugi võib mõista autori veidrat huumorisoont ja toetada tema arutlusi omavalitsuste maksubaasi tõstmise vajadusest. Ent mind hämmastab selle loo tonaalsus. Praeguses rahvusvahelises olukorras näitab taoline naljatlemine Eesti Vabariigi Põhiseaduslike väärtuste üle äärmist vastutustundetust. Ma ei imestaks, kui Viimsi Vabariigi idee jõuab rajataguste, meie suhtes just mitte sõbralike väljaannete lehekülgedele, ja muidugi mitte huumorinurka, vaid rubriiki, kus kõneldakse elust mandunud Euroopa Liidus. Kas see ongi Isamaaliidu liikme eesmärk? Oleks aeg mõista, et tugevad saame olla vaid ühte hoides, mitte vastastikku kirudes.

Selle asemel, et oma kaelkirjaku unenäona pikaks veninud kirjatöös ebaõnnestunult nalja heita, oleks Viimsi esimeselt mehelt oodanud analüüsi investeeringutest, mida kavandatakse Viimsi arengukavas 2014-2020, mis mõni aeg tagasi läbis volikogus II lugemise. Aga kui arengukava on põhjaliku analüüsi jaoks liiga värske või keeruline, siis võiks selgitada kasvõi seda, kuidas ja millal on plaanis tagada lasteaiakohad 967le lasteaia järjekorras ootavale mudilasele. Viimsi on oma keskmise 36 aastase vanusega Eesti noorim vald ning seepärast on katastroofilise lasteaiajärjekorra kaotamine viimsilaste jaoks separatismijurast olulisem teema. Viimsi lasteaiajärjekorrad kaoksid, kui omavalitsus tegutseks selle nimel tõhusamalt, mitte ei nuputaks halekummalisi plaane Eestist eralduda.

Tallinnal pole ambitsioone linna ja riigi arengu teemadel nalja heita. Me mõtleme eelkõige oma elanike argimuredele, sellele, kuidas muuta linna veelgi inimkesksemaks. Segane sarkasmipolitikaanlus ei kuulu meie töökultuuri.