Seenioride majad aitaks vanureil toime tulla

Eesti elanikkond vananeb. Ent kõrge vanus ja isegi kroonilised haigused ei peaks võtma eluõhtul võimalust oma päevadest rõõmu tunda. On ühiskonna hoiakute ja südametunnistuse küsimus, kas tahame vanemale põlvkonnale kindlustada inimväärset elu või lepime vaid hädapärasega. Minu tähelepanekud kinnitavad, et meie avalikkus on eakate probleemidele vastuvõtlikum kui eales varem. Diskuteeritakse, otsitakse lahendusi, soovitakse parimat. Selles valguses on õige aeg selgeks rääkida, kuidas näeme tulevikus omavalitsuse ja riigi poolt eakatele osutatavate teenuste arengut ning kust leiame ressursid, et pensionid, meditsiini- ja tugiteenused turvalist vanaduspõlve võimaldaksid.

Hooldekodud pole enamuse jaoks lahendus.

Viimasel ajal on meedias korduvalt käsitletud hooldekodude temaatikat. Eakate sugulased pole rahul teenuse kõrge hinnaga, samuti on tekitanud küsimusi hooldekodude poolne raviplaanide muutmine. Kurdetakse ka selle üle, et hooldekodudes ei suudeta vanuritele piisavalt tähelepanu pöörata, kuna ühe hooldaja teenindada on liiga suur arv hoolealuseid.

Tegemist on tõsiste ja teravate probleemidega, mis nõuavad kiiret lahendust. Oma elu väärikalt ning töökalt elanud põlvkonnal on õigus oodata lugupidavat kohtlemist ja kindlustatud vanaduspõlve, ning seda ka siis, kui kroonilised haigused ei võimalda enam endaga ise hakkama saada. Ent ka siis, kui hooldekodu suudab pakkuda väga head teenust, lähevad vanurid sinna vaid hädavajadusel, kui teisiti enam hakkama ei saa. Kellel vähegi jaksu, soovib elada omas kodus ning seni kui jõuvarud lubavad, ise endaga hakkama saada.

Vanurite jaoks pole hooldekodude juures peamine mitte kõrge maksumus, sest siin tuleb vajadusel appi omavalitsus, vaid eelkõige see, et hooldekodusse minnes tuleb jätta maha kodu, senised harjumused, loovutada oma individuaalsus. Pole lihtne sulanduda suurde hooldusasutusse, kus ühel põetajal on korraga teenindada liiga palju vanureid ja kellelgi pole aega sind ära kuulata, sest personalil on kiire ja teistel vanakestel omad mured.

Kindlasti tuleb hooldekodude teemaga tegeleda ning kavatsen seda edaspidi ka teha, ent paljud vanurid ootavad oma eluprobleemidele hooldekodust erinevat lahendust.

Seenioride toetatud elamine.

Kui tervis vähegi võimaldab soovivad eakad elada oma kodus. See on inimlikult arusaadav ja mõistetav. Vapraid ja elurõõmsaid vanureid, kes tahavad ja suudavad enda eest ise hoolitseda, ent kes siiski vajaksid selle juures minimaalset abi, tuleks senisest enam toetada. See on parim variant nii riigile kui ka lähedastele.

Eestis tuleks algatada eakate munitsipaalmajade projekt, mis aitaks leevendada tuhandete vanurite ja nende lähisugulaste argimured. Nn seenioride majad sarnaneksid põhimõttelt tavaliste munitsipaalmajadega. Erinevus seisneb selles, et korteritesse on paigutatud just vanuritele disainitud köögimööbel ning vannitoasisustus, mis arvestab ealisi iseärasusi. Igas korteris on ka häirenupp, mis võimaldab vajadusel kutsuda nii meditsiinilist abi kui ka hooldustöötajat. Eraldi oleks võimalus saada abi toidu tellimisel internetikauplustest, kasutada vastava tasu eest pesumaja teenust ning rentida mõistliku hinnaga koristajat. Teenuseid osutaks vanuritele vastuvõetavate hindadega omavalitsuse poolt korraldatud hanke võitnud ettevõte. Osa kuludest kompenseeritaks.

Seenioride majad pakuksid erinevalt hooldekodudest privaatsust ning annaksid võimaluse elada just nii nagu igaüks ise soovib, mitte ühiselamu reegleid järgides. Suhtlemisvajaduse rahuldamiseks võiks hoone alumisel korrusel asuda ruum, kus elanikud saaksid kohtuda, tähistada tähtpäevi, organiseerida ühisüritusi, juua lihtsalt tassikese kohvi või maitsta naabri küpsetatud kooki.

Loodan et seenioride majad on meie eakate homne päev – kindlustatud, toetatud ja turvaline võimalus rõõmsameelselt vanuse ja ealiste iseärasustega toime tulla.

 

Kaitskem noori emasid

Eesti on keerulises demograafilises olukorras. Meid päästab vaid pereväärtuste hoidmine ning noorte perede toetamine. Ent tundub, et teatud seltskonnale on peredega arvestamine nii vastukarva, et asutakse, esialgu veel verbaalselt, ründama kõige kaitsetumaid, neid, keda ühiskond peaks hoidma ja austama – emasid ja lapsi.

Delfi algatatud räige kampaania, mille käigus halvustatakse, sõimatakse ja alavääristatakse noori emasid, on seninägematult öövastav. Toon ära mõned Delfis avaldatud noorte emade vastases vihakõnes avaldatud väited: „Põhimõtteliselt võin ma tite jalgrattaga sõites või ka täiesti jala käies pikali lükata, kui ta mulle ootamatult ette astub. Ja kui te karjas oma tittesid kärutate, siis võtke palun haneritta, mitte ärge laiutage kolme käruga üle terve kõnnitee. Kaitsmed peal võib kogenud rattur vigastusi pelgamata egoistidele sisse sõita, seda tasub meeles pidada. Viga saab jalakäija. Eriti ülbed ongi tegelikult vankritega kruiisivad noored emad: mina ja maailm — see on nende moto.“ Ent aitab! Tegemist on ohtliku terroristi heietusega, kes ähvardab vigastada emasid ja lapsi. Sellest peaks piisama, et kirjutaja isik kindlaks teha, temaga tõsiselt vestelda ja tema edasist käitumist hoolega jälgida.

Ilma mingi valikuta avaldab väljaanne ka jõhkraid kommentaare, mis kutsuvad lapsevankritega emasid füüsiliselt ründama ning kus pannakse kahtluse alla noorte naiste vaimne tervis. Kui madalale on veel võimalik laskuda!

Jääb üle vaid imestada, kuidas sünnivad sellised ühiskonda lõhestavad ja radikaliseeruvad algatused ning kui pahatahtlikult võib  üks meediaväljaanne tegutseda?

Jah, noored emad ei käitu tänaval nagu drillitud sõdurid, ei käi kõnniteel rivis ja, oh mis hirmus, julgevad vahel oma nutitelefonidesse vaadata! Kas see on põhjus nende üle ilkuda ja mis täiesti vastuvõetamatu, soovitada neid füüsiliselt karistada, nagu Delfi kommentaatorite põhjakiht soovitab. Hirmutav on mõelda, et meie keskel elab tõepoolest kaalukas arv inimtaolisi olevusi, kes on nõus väidetega, et jalgrattur võib rammida kõnniteel jalutavat ema ja lapsevankrit; et kui väike põnn ratturile ette jookseb, on sellel tuline õigus laps jalust niita, ilma et ta proovikski õnnetust ära hoida; et mööduv rattur võib noort vankriga ema jalaga lüüa. Need on seisukohad, mida Delfi levitab. Jõhkraid kommentaare ei kustutata, sest moderaator leiab, et nende väärastunud seisukohtadega on kõik OK.

Tahtmatult tekib küsimus, kelle huvides Delfi tegutseb? Mis on noorte emade, meie riigi tublimate kodanike ründamise põhjus? Kas pole nii, et mitte Sputnikud ja BBK-d ei õõnesta meie riiklust, vaid hoopis tunnustatud ja loetavad omamaised meediaväljaanded?

Oleks aeg lõpetada süüdimatu lahmimine ja oma sõnade ning tegude eest vastutada. Ajakirjandus, kes astub välja põhiväärtuste vastu, milleks on pere ja lapsed, ei vääri kohta ühiskonnas. Kui Delfi ei suuda oma vihapuhanguid ohjeldada, peavad sellega tegelema avalikku korda kaitsma seatud asutused. Me ei saa endale lubada ekstremismi ja raevu kultiveerimist avalikus meedias.

See, millega Delfi tegeleb, pole süütu nali. Noored emad on hirmul, sest nad ei tea, millal minnakse sõnadelt tegudele ning asutakse neid tõeliselt ründama. Pole siis ime, et sellises haiglases õhustikus lükatakse lapsesaamine edasi, või ei peeta üldse võimalikuks vaenavasse ühiskonda last sünnitada. Kas see ongi eesmärk?