Ravimid taskukohaseks

Valimiste eel jagavad erakonnad lubadusi parandada eakate toimetulekut, keskendudes peamiselt pensionite tõusule. Muidugi on pensionite erakorraline tõus hädavajalik ning selle teostav erakond pälvib valdava osa ühiskonna toetuse. Samas on jäänud tähelepanuta veel üks võimalus eakate toimetuleku parandamiseks, milleks pole tarvis leida raha eelarvest, vaid piisab üksnes kehtivate normide muutmisest. Mõtlen siin käsimüügiravimite turustamist toidukauplustes. Sellest on pikalt räägitud, ent lahenduseni pole tänu mõjukate ravimimüüjate lobile jõutud.

Tänu ravimimüüjate monopoolsele seisundile on ravimid kallid.

Ravimihinnad on meil võrreldes teiste Euroopa riikidega, kus sissetulekud märgatavalt suuremad, üle mõistuse kõrged. Suurbritannias maksab paratsetamool viis korda vähem kui Eestis. Kui võrrelda üle 5 euro maksvaid palaviku, nohu ja köha ravimeid Saksamaal, Taanis ja Rootsis pakutavaga, võib jahmatusega tõdeda, et paljud sellised rohud saab neis kõrge elatustasemega riikides kätte alla eurose hinnaga. Meie ja Euroopa muude riikide ravimite hinnad erinevad lausa kordades.

Mis on siis loonud taolise ebaloomuliku olukorra? Põhjus on müüjate monopoolne seisund. Vaba konkurentsi puudumisel on monopoolset seisundit omavatel ettevõtetel võimalik hinnad lakke kruvida. Ebatervele olukorrale ravimiturul on juhtinud tähelepanu ka konkurentsiamet, ent jäänud võitluses vaba turu eest seni kaotajaks. 

Juba kümne aasta eest esitas konkurentsiamet toonasele majandusministrile Partsile ettepanekud konkurentsiolukorra parandamiseks ravimiturul, ent praktilist tegevust sellele ei järgnenud. Konkurentsiamet leidis, et käesolevaks ajaks väljakujunenud turustruktuur ravimiturul ning käsimüügiravimitele kohaldatav hinnaregulatsioon ei motiveeri ettevõtjaid pakkuma ravimikasutajale parimat ning soodsaimat valikut. Tänaseks pole olukord karvavõrdki muutunud.

Käsimüügiravimid vabamüüki.

Kuni meil kehtib regulatsioon, et ravimeid võivad turustada üksnes apteegid, pole hindade alanemist loota. Eelpoolmainitud kirjas leiab konkurentsiamet: Seoses koondumistehingutega ravimimüügi valdkonnas, analüüsis Konkurentsiamet 2007 – 2008. aastatel olukorda ravimiturul. Uuringute tulemusel selgus, et suurimate turuosaliste vertikaalse integreerituse tõttu, st üks ja sama kontsern tegutseb erinevatel ravimite turustamise tasanditel ning tulenevalt apteegikettide seotusest ravimite hulgimüüjatega, kuulub kahele ettevõtjale ligikaudu 80% - 90% kogu ravimite turustamisest Eestis. Ravimite turustamise all on siinjuures peetud silmas äritegevust alates ravimite riiki sisseostmisest kuni apteekidest lõpptarbijateni väljastamiseni. Mainitud suure turuosaga ettevõtjateks on AS Magnum ja Tamro Eesti OÜ.

Käsimüügiravimite tarbijale normaalsete hindadega võimaldamiseks, tuleb monopol lõhkuda ning selleks on lihtsaim võimalus lubada ravimid müügile toidupoodidesse. Retseptiravimid jääksid muidugi apteekide osaks. Vastuväide, et toidupoes puudub pädevaid juhiseid jagav farmatseut, pole veenev, sest lihtsa valuvaigisti või köharavimi puhul pole eraldi nõuannet tarvis ning igas ravimikarbis on ka põhjalik juhend, kuidas antud medikamenti tarbida. Kui kaubandusketid saavad endale ravimite müügiõiguse, alanevad konkurentsiolukorras hinnad ning kindlasti suureneb ka ravimite valik, mida monopoolsed ravimiturustajad ei vaevu tagama. Samal seisukohal on ka Konkurentsiamet, kirjeldades olukorda järgmiselt: Konkurentsiameti hinnangul parandaks käsimüügiravimite vabam turustamine konkurentsiolukorda, mille tulemusel omakorda laieneks nii käsimüügiravimite valik kui ka alaneks üldine hinnatase. Konkurentsiameti ettepaneku oponendid on avaldanud seisukohta, et liiga tugev konkurents võib mõjuda kahjulikult ravimite kvaliteedile, kuna võitluses soodsama hinna nimel võidakse teha järeleandmisi kvaliteedis. Selline väide ei lähe kokku aga tegeliku olukorraga ravimite turustamisel. Ravimite valik, mida on lubatud müüa ehk legaalsete ravimite valik on piiratud nendega, mille turustamiseks on antud müügiluba. Müügiloa taotluse menetlemise põhjalikkus tagab ravimi kvaliteedi ning ohutuse ravimikasutajatele. Seega puuduvad legaalsete ravimite seas ebakvaliteetsed ravimid.

Nagu konkurentsiameti uuringust selgub pole Eesti turul saada ca 10% müügiloaga ravimitest ning puudub koguni 60% Euroopa Ravimiameti müügiluba omavatest ravimitest. Konkurents ravimiturul lõpetaks selle ebaloomuliku olukorra.

Võtkem teistest õppust.

Ravimite turustamine toidupoodides pole midagi uut. Kogu Euroopa teeb nii ning naudib taskukohaseid ravimihindu. Norras saab käsimüügiravimeid kõigis toidupoodides, Soomes, Hollandis, Ungaris ja Poolas supermarketites ja bensiinijaamades, Saksamaal supermarketites. Suurbritannias, Tšehhis, Rootsis võib käsimüügiravimeid müüa iga seda sooviv ettevõtja. Erandina paistab välja äärmiselt range regulatsiooniga Eesti, kus ravimitega kauplemise õigus on ainult apteekidel, mida näiteks paljudes maapiirkondades pole. Ravimite jõudmine toidupoodidesse rõõmustaks ka maainimesi.

Aeg on lõpetada Eesti inimesi kooriv monopol ravimiturul. Olgu uue riigikogu esmaseks ülesandeks viia seadustesse sisse parandused, mis võimaldavad ravimite müüki toidupoodides, langetades seeläbi hinda ning parandades kättesaadavust.

Solk turul

President Kersti Kaljulaid leidis linnade ja valdade päeval peetud kõnes, et omavalitsuste rahadega välja antud lehtede näol on tegemist turu solkimisega. Samas jättis ta tähelepanuta tõiga, et meie ajakirjandusturul on hämmastavalt palju solki ja selles saab süüdistada üksnes eraväljaannete omanikke ja juhtivtoimetajaid, kes näivad siiralt uskuvat, et Eestis on võimalik turgu valitseda üksnes kollast materjali tootes. Omavalitsusi, kes enda väljaandeis keskenduvad kohalikele uudistele, on siiski patt solgitootmises süüdistada. Siit ka vastuväide kogu turu solkimise jutule. Omavalitsused on lihtsalt sunnitud andma välja oma ajalehti, et kohalikud uudised jõuaksid elanikeni, kuna erameediat huvitavad uudiste asemel pigem külajutud.  
Piirilinna Gorod kaebab reklaamiraha röövimise üle.

Seekordse lahingu munitsipaalmeedia vastu käivitas Narva ajaleht Gorod, mille omanikud pole sugugi rahul olukorraga, kus linnameediasse müüakse reklaami rohkem ja odavama hinnaga kui nende väljaandesse. Gorod nõuab munitsipaalmeediale reklaamimüügi keelu kehtestamist ning on suutnud tänu heale lobitööle ning presidendi narvahuvile kindlustada endale ka Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) toetuse. Liidu tegevjuhi Mart Raudsaare arvates pole õigustatud, et omavalitsused teevad massiivseid infolehti ja erameediale truu ajakirjandusametnik väljapääsuna riiklikku regulatsiooni, mis keelaks munitsipaalväljaandeid raha eest reklaami avaldamast.

Kogu EALLi ärevuse taga peitub tõsiasi, et paljudes piirkondades on omavalitsusväljaanded saavutanud lugejate seas eralehtedest suurema populaarsuse ja leviku. Muidugi on õige, et kohalikke väljaandeid levitatakse reeglina tasuta ning rahastatakse osaliselt omavalitsuse eelarvest, ent siiski annab lehtede populaarsus tunnistust ka tugevast sisust. Pole mõtet süüdistada omavalitsusi, et nad mängivad ajakirjandust. Paljudes kohtades ongi omavalitsuslehed ainus ja tõeline kohalikku uudist tootev ajakirjandus, mida pole mõtet alavääristada. Rääkides põhjustest, miks reklaamiandja omavalitsusmeediasse kipub, siis pole põhjust kahtlustada, et ta on rumal ja põletab asjata raha. Kui reklaamiandja soovib oma reklaami viia eraomanduses Gorodi, või mõne muu erakapitalil toimiva väljaande asemel munitsipaalväljaandele Narva Leht või mõnele muuule omavalitsustrükisele, siis on reklaami avaldamine seal tema jaoks atraktiivsem ning näiteks Narva kaasuses jõuab see linnalehe abil, erinevalt üksnes vene lugejale suunatud Gorodist, ka väikesearvulise ent tegusa Narva eestlaskonnani.

Muidugi on medalil, mis seal varjata, ka teine külg. Kohalikud lehed saavad toetust omavalitsuse eelarvest ning vastavalt müügi edukusele, kaetakse osa väljaandmiskuludest reklaamituludega. On suhtumise küsimus, kas kohalike lehtedega tuleks käituda sarnaselt riigi ringhäälinguga, kust reklaam on kõrvaldatud, pannes kogu lehtede väljaandmiskulu kohaliku eelarve kanda ja kinkida reklaamiraha eraettevõtjale. Teatud poliitiliste jõudude jaoks on see ainuvõimalik, ent kas ka ainuõige?

Minu arvates poleks selles midagi taunitavat, kui reklaami vajavad ettevõtjad annavad oma panuse kohalike uudiste jõudmiseks elanikeni. Kriitikat ei kannata Mart Raudsaare mõte, et kohalikus meedias peaks kogu reklaami avaldatama tasuta. Kui reklaamiandjale nii lahke kingitus teha, jäävad Gorodi taolised üllitised ju puhta kuivale!

Riigikogu ei peaks sekkuma reklaamirahade jaotamisse. 

EALL saatis riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjonile kirja, milles nõuab seadusandja sekkumist Narva ajalehetülisse ning pikemas perspektiivis kohalikele omavalitsusväljaannetele reklaamimüügi keelu kehtestamist. Jääb üle vaid loota, et riigikogu komisjonil jätkub tervet mõistust mitte asuda keeldude-käskude abil lahendama piirilinna ajakirjandustüli. Goriod võiks end väljaandena tõestada nagu on end tõestanud näiteks eraõiguslik Põhjarannik, mis on suutnud tänu korralikule sisule ja tegusatele ajakirjanikele säilitada nii lugejaskonna kui ka reklaamitulu. Küsimus on kvaliteedis, mitte omavalitsuste pitsitamises selle nimel, et erameediale lahedamat äraelamist kindlustada.

Kohalikud lehed tuleb ühendada lahti erakondlikust propagandast.

Milles tuleks aga kindlasti jõuda poliitilisele konsensusele, on kohalike lehtede eraldamine erakondlikust poliitikast. Sellest patust, et kohalik leht püütakse teha võimul oleva erakonna häälekandjaks, pole prii ükski omavalitsustes tegutsev erakond. Tallinnas on tehtud märgatavaid edusamme, et meie linnaosalehed, rääkimata Pealinnast, üha enam vabastada erakondlikust kallutatusest. Ajad, mil ühes lehes võis näha kaheksat linnaosavanema fotot, on jäänud ajalukku. Just siin on koht, milles tuleks omavalitsusmeediast rääkides jõuda ühistele seisukohtadele ning kehtestada heade tavade koodeks. Iga omavalitsusväljaanne peaks eelkõige keskenduma kohaliku elu kajastamisele, käsitledes ka kitsaskohti ning kritiseerides vajadusel vallavanemat või linnapead. Selleks tuleks toimetustele või toimetajale tagada piisav vabadus ja kaitse ametnike rünnakute eest. Nähtavasti aitaks, kui lehte väljaandva inimese võtaks tööle ja vabastaks erinevate poliitiliste jõudude esindajatest ja avaliku elu tegelastest koosnev loovkoda, millel oleks ka ainsana õigus teha ettepanekuid lehe sisu kohta.

Eestis säilib ja sedamööda, kuidas erameedia kolletub, isegi kasvab, vajadus kohalike lehtede järele, mis valgustavad paikkondlikke sündmusi ning elu linnades, linnaosades ja valdades. Heale teavitavale ajakirjandusele on alati kohta ning jätkub ka reklaamiraha, mida jagada. Turule sattunud solki ei päästa aga ükski tsensuur ega reeglite karmistamine.

Rikkus pole laristamiseks

Lapsed on rikkus, ilma kelleta kaotavad mõtte kõik arenguplaanid ja tulevikuprojektid, ent nagu näitab Eurostati viimane laste tervist analüüsiv uuring, ei oska me oma rikkust hoida. Laste tervise vaates jääb Eesti Euroopa Liidu liikmesmaadest viimaste hulka.

Uuringus aluseks võetud 2017. aasta näitajate järgi, oli EL-i lastest tervisega hästi või väga hästi enam kui 95 protsendil. Vanusegruppide vaates nägi tervisemonitooring välja järgnevalt: alla viieaastaste hulgas oli Euroopa Liidus keskmisena hea ja väga hea tervisega 96,5, 5-9 aastaste seas 95,9 ja 10–15-aastaste laste osas 95,2 protsenti, kusjuures väga halva tervisega on kõigis vanusegruppides alla protsendi lastest. Samas olid Eesti näitajad vastavates vanusegruppides 92,4; 93,7 ja 89,9. Eesti alla 16-aastastest lastest on tervislik seisund halb või väga halb1,2 protsendil, koguni 6,9 protsendil on see vaid rahuldav ja 91,9 protsendil hea või väga hea. Eriti muretsema peaks panema 10-15 aastaste kehv tervis, sest kui murdeealiste osas on enam kui 10 protsendil terviseprobleeme, näitab see tõsiseid vajakajäämisi nii tervishoius, sotsiaalsfääris kui ka preventiivses korrakaitses.

Sotsiaalne turvatunne ja kaitstud kodu.  

5-9 ja 10-15 aastaste terviseprobleemides peegeldub eelmise ja selle kümnendi algusaastate puudulik toetus peredele ning suur vaesuspiiril elavate laste hulk. Kuigi viimased aastad on nii peretoetuste osas kui ka omavalitsuste pakutavate teenuste vallas toonud edasimineku, siis perepoliitikas tehtud vead maksavad end tagantjärele kätte. Selleks, et luua vajalik materiaalne baas laste tervete ja rõõmsatena kasvatamiseks, tuleb jätkata viimaste aastate trendi lastetoetuste tõusuks. Eriti oluline on viia poliitilised loosungid tegelikkusse, sest pole ju meil ainsatki erakonda, mis sõnades lastega peresid ei toetaks, ainult teod on nii mitmegi esmapilgul tegusana näiva erakonna puhul visad järgnema. Võõrastav on vaadata valimiste eel reklaame, kus 17 aastat võimul olnud erakond lubab nüüd, võimule saades, teha perepoliitikas ära kõik, mille elluviimisega varem hakkama ei saanud.

Lapse tervis oleneb vajalike vitamiine ja mineraale sisaldavast täisväärtuslikust toidust. Et seda kindlustada, tuleb tagada kõigile peredele piisav materiaalne toimetulek. Selleks on hädatarvilik suurendada ja luua täiendavaid toetusi nii paljulapselistele kui vähekindlustatud peredele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata üksikvanemate toimetulekule, kus majanduslikule kitsikusele lisandub tihti üksi last kasvatava vanema emotsionaalne surutis, millega hakkama saamiseks peaks leidma omavalitsustes abi nii psühholoogi nõustamise kui õhtuse lapsehoiu teenuse võimaldamise abil. Vaja on senisest enam mõelda ka puudega lapsi kasvatavatele peredele, kus samuti on majanduslike probleemide kõrval sageli sootuks olulisem vaimne tugi ja võimalus väsitavast hoolduskohustusest veidigi puhata. Me peame peredega rohkem ja erinevaid toetusvahendeid kasutades tegelema, sest on tähtis, et iga perekonnas või üksikvanema kasvatatav laps jõuaks täisikka terve ning reipana.

Kui rääkida konkreetsetest meetmetest, mida saaks kohe rakendada, siis on nendeks kindlasti esimese ja teise lapse toetuse tõstmine 100 euroni ja lasterikka pere toetuse kasvatamine 3-6 lapse puhul 500 euroni ning 7 ja enama lapse puhul 600 euroni kuus. Raha selleks on riigieelarves võimalik leida, küsimus on pelgalt prioriteetides.

Eestis oleme harjunud sellega, et haridus kuni gümnaasiumi lõpuni on tasuta, ent ettevalmistuse eest kooli astumiseks, ehk siis lasteaiakoha eest, tuleb vanematel rahakotti kergendada. Kindlasti on siin koht, kus saaks kärpida lapsevanemate kulutusi riigile uute kodanike kasvatamisel. Lasteaed peab pakkuma mudilastele eelharidust tasuta ning nagu koolikulud tuleb ka lasteaedade ülalpidamisega kaasnevad väljaminekud katta riigieelarvest.  Selle juures on elementaarne ka tasuta kooli- ja lasteaiatoit ning vanemate rahakotist sadu eurosid nõudvate õppevahendite võimaldamine riigi kulul lasteaiast gümnaasiumi või kutsekooli lõpuni. Lapsed on meie ühine tulevik ja miks ei peaks riik nendesse siis rohkem investeerima!

Lapsi kasvatavad vanemad ning üksikvanemad vajavad vahel õhtuti ja nädalavahetustel veidigi hõlpu ning kui leidub toredaid vanavanemaid, kes on valmis lastelastega lustima, kuni emad-isad veidi peremuredest puhkavad, võiks neid riigi poolt antavate soodustustega motiveerida. Lastelaste hoidmine on töö ja kui seda tehakse vabatahtlikena, siis väike preemia selle eest poleks ju kurjast.

Sport iga mudilase ja lapseni.

Lastes ja noortes tervislike eluviiside kujundamisel on oluline roll spordil. Nii tulemussport kui ka tervisesport vajavad riigipoolset suuremat tähelepanu. Spordialaliidud peavad olema huvitatud noortespordi arendamisest ning selleks on tarvis riiklikult rahastatud programmi, mis võimaldaks vajalikku toetuse mitte üksnes tippudele, vaid kõigile noortespordis kaasalööjatele. Spordialaliitude tegevus ei tohi sealjuures piirduda vaid Tallinna ja teiste suuremate linnadega. Riigi toetatud noorsoosport peab jõudma igasse Eestimaa paika.

Muidugi on otsustav roll noorte sporditegevusse kaasamisel koolispordil. Kaardistada tuleb koolide võimalused erinevate spordialade harrastamisel ning õpilaste üldfüüsilise arengu tagamisel. Ideaalis peaks igal koolil olema spordisaal, staadion, ujula või võimalus spordiplatsi ja ujulat lähinaabruses kasutada. Noorsoospordi edendamisel tuleb tihendada koostööd omavalitsustega, mis avaksid oma haldusala lastele spordiringe ning soodustaksid eralagatust taoliste treeningrühmade loomisel. Vähemalt ühe spordiringi külastamine peaks olema lapsele tasuta, edaspidi võiks kaaluda ka suurema arvu treeningrühmade finantseerimist omavalitsuse eelarvest, seda esmajoones paljulapseliste perede puhul. Nii aitame lapsi end tervemaks ja rõõmsamaks sportida.

Pere turvalisus ja preventsioon.

Paljude laste puhul on terviseriskide allikaks ebastabiilne kodune olukord, aga ka varane kokkupuude mõnuainete ning alkoholiga. Meie kohus on parandada preventiivset tööd nii kodus turvatunde tagamiseks, kui ka tänavakuritegevuse ja narkokaubandusega võitlemiseks.

Politsei ressurssi koduvägivallaga tegelemisel, samuti lastega seotud alkoholiseaduse rikkumiste ning narkokaubanduse ohjeldamisel tuleb tõhustada. Vahepealsetel aastatel politseis toimunud kärbetega tekitatud võimekuskriis tuleb kiiresti korvata. Oluliselt peab paranema ka omavalitsuste lastekaitse ning perenõustamise alane suutlikkus, milleks on otstarbekas töötada välja pikaajaline programm, tagades sellega seotud kulude katmise riigieelarvest.

Eesti noorte tervise hetkeolukorra ja sellega seonduvatest riskide üle võiks Eurostati uuringu valguses pikalt arutleda, ent tõelist läbimurret Eesti laste ja noorte tervise näitajates saavutab üksnes tegudega. Sestap siis toetagem õiglast riiki, kus saadakse aru, et rikkusega, milleks on meie lapsed ja noored, ei tohi ükskõikselt ringi käia.

Kaasamine algab usaldusest

Tänapäeval ei saa ükski poliitik üle ega ümber kaasamise teemaatikast. Enne valimisi on alanud lausa võistlus, kes poliitikutest jõuab rohkem kaasata erinevaid vanuse, huvi ja kogukondlikke gruppe.

Milline elukas see kaasamine õigupoolest on ja kas sellega soovitakse tegeleda ka peale 3. märtsi – need on kaks küsimust, mis peaksid meid huvitama rohkem, kui  õhinapõhise poliitneiu kohtumine pensionäride ja emadega ühe erakonna veidi lohisevates valimisklippides.

Kaasamispoliitika sai eluõiguse läbi omavalitsuste.

Kogukondade ja huvigruppide kaasamisele hakati Eestis suuremat tähelepanu pöörama peale seda, kui 2002. aastal sõnastati kodanikuaktiivsuse tõstmiseks ja demokraatia tugevdamiseks mõeldud Eesti Kodanikuühiskonna Arengu Kontseptsioon (EKAK), millega loodeti panna paika avaliku võimu ja kodanikeühenduste koostööpõhimõtted ja vormid, millest omakorda kesksemana toodi välja kodanike ja kodanikeühenduste kaasamine avaliku tasandi otsustusprotsessidesse ja otsuste teostamisse. Siiski jäi kaasamine aastaiks pigem poliitikagurude mõttemänguks, ent seeme oli pandud idanema ja aegamisi hakkas see eelkõige omavalitsuste haldusalasse idusid ajama. Suure panuse selleks andsid ajalooliste linnaasumite kogukondlikud seltsid, mis suutsid oma hääle laiemalt kuuldavaks teha.

Tänaseks on Tallinna Linnavalitsusest saanud üks kodumaise kaasamispoliitika eestvedajaid ning paljus just tänu Tallinna valitsemises juurutatud kaasamisprotseduuridele, on see jõudsalt kogu riigis positsioone võtmas.

Linnavõimule oli kogukondlik kaasamine loomulik areng, kuna seadus näeb kaasamist ette planeeringute menetlemises. Niisiis oli tegemist tuttava teemaga, millega linn ka kenasti haakus. Praegu ei kujuta Tallinna volikogu tööd ette ilma erinevate huvigruppide esindajate komisjonidesse kaasamiseta ja linnajuhtimist ilma Positiivse Tallinna programmi kaasava eelarveta. Positiivse Tallinna ettepanekuid on viidud ellu kõigis linnaosades. Sellest on saanud osa iga-aastasest eelarveprotsessist. Linnaosade elanike ideede ja ettepanekute põhjal koostatud Tallinna linna positiivne programm aastateks 2018-2022 hõlmab linna eelarvest 5-6%. Vähemoluline pole ka elanike võimalus osaleda linna arengukava koostamisel. Kahjuks on nii Positiivse Tallinna ideekorjes kui teistes kaasamisvõimalustes osalejate arv jäänud siiski marginaalseks, moodustades vaid mõne protsendi elanikkonnast. Siin tuleb kõigil poliitikutel kõvasti nuputada, kuidas suurendada oma kodukoha käekäigust huvituvate aktiivsete inimeste hulka.

Muidugi pole see üksnes Tallinna ja Eesti teema. Kui rääkida omavalitsuse kaasavast eelarvest, mida esmakordselt hakati kasutama pea kolm aastakümmet tagasi Brasiilias ja mida täna rakendab enam kui 1500 omavalitsust 40 riigis, siis osalemise poolest jääb see tagasihoidlikumaks, kui võiks eeldada. Näiteks Pariisis, kus osalemine kõige aktiivsem ja igal aastal jagatakse rahva soove arvestades lausa 75 miljonit eurot, kõigub eelarvearuteludes sõna sekka ütlejate arv 8% piirimail. New Yorkis on kaasava eelarve summa näiteks 12 miljonit ja läinud aastal esmakordselt klubiga liitunud Helsingis 4 miljonit eurot ning ka kaasatud elanike arv jääb seal märksa madalamaks.

Eesti õpib ja areneb. 

Alates aastast 2012 hakati kaasamisele tõsist tähelepanu pöörama riigi tasandil, kui Riigikantselei koostas esimese tegevuskava avatud valitsemise partnerluses osalemiseks. Neljanda kaheaastase tegevuskava 2018-2020 eesmärkideks on suurendada kaasamist ja läbipaistvust poliitika kujundamisel nii riigi kui ka kohalikul tasandil. Selleks valmistatakse ette kaasavat poliitika kujundamist toetava uue eelnõude infosüsteemi lähteülesanne ning toetatakse koolituste ja nõustamisega kaasamise varasemaks ja sisulisemaks muutmist. Kohalikul tasandil toetatakse avatud valitsemise tegevuskavade väljatöötamist ja rakendamist ning avalike teenuste tasemete võrdleva kasutajasõbraliku avaliku vaate loomist. Varasemast jätkatakse Riigikogu avatuse suurendamisega, samuti arendatakse osalusdemokraatiat edasi hariduses.

Eesti näeb ligi kaheksakümne avatud valitsemise partnerluses osaleva riigi seas välja edukas ning sihiteadlik, ent tegelik asjade seis taandub siiski tõsiasjale, et mugavus, enda võimaluste alahindamine, usaldamatus ja eelarvamused tõrjuvad valdavat osa inimestest pakutavast partnerlusest kõrvale ja nii, vaatamata lennukatele kavadele ja deklaratsioonidele, jääb paljude kodanike kaasavaks ettevõtmiseks üksnes valimistel osalemine, ning sedagi ca pooletel hääleõiguslikest kodanikest.

Sellest lähtudes näen nii märtsis valitava Riigikogu kui omavalitsuste suurimat ülesannet leida järgnevail aastail võimalused, kuidas tuua inimesed otsustusprotsessi juurde, panna nad uskuma, et meie riigis on tõepoolest igaühe arvamus tähtis ja iga inimest peetakse oluliseks ka peale seda, kui hääl ühe ehk teise erakonna toetuseks antud.

Kaasav poliitika on võimas vahend ühiskonna konsolideerimisel ja kõigi ebamugavate teemade pingevabal lahendamisel, muutudes selleks siiski vaid juhul, kui usaldus poliitikute ja elanike vahel lubab tõeliselt ja ilma umbusuta õiglase Eesti eest tegutsema asuda.