Kolm sammu targa linnani

Rahvusvaheliselt tunnustatud Intelligent Community Forum valis Tallinna 400 linna seas 7 intelligentsema kogukonna hulka, mis kohustab meid olema eeskujuks hästi toimiva ning targa linnana. Kui kogukondlik intelligentsus põhineb IT võimekusel ning soodsal ettevõtluskeskkonnal, siis targa linna kuvand algab säästlikest ning elanikke liigsetest kuludest vabastavatest arengutest. Tarka linna iseloomustab tasuta ühistransport ja prügivedu ning madalad kütte- ja elektrikulud.

Tasuta transport.

Tänu 1. jaanuarist 2013 käivitunud tasuta ühistranspordile on Tallinnal targa linna kontseptsiooni elluviimisel oluline edumaa. Esimene samm on astutud ning tulemused nähtavad.

Tasuta ühistranspordi kogemus kinnitab, et kaasaegsete arengute otstarbekust ei saa hinnata lineaarselt, ehk exeli tabelis kulusid kokku lüües. Tänaseks on Tallinna tasuta ühistransport näidanud, et selle käigus hoidmine toob tulu, mitte ei koorma linna eelarvet nagu oponendid tõestada püüdsid. Loobumine piletimüügist ja süsteemi administreerimisest hoiab kokku vahendeid saamata piletituluga pea samas suurusjärgus. Tänu ühistranspordi kasutajate arvu kasvule on autode hulk liikluses vähenenud. Ühistranspordi käepärasus on kasvatanud linna asumite sidusust ning taganud tasakaalustatud arengu. Tallinn ei kannata getostumise all, nagu enamus Euroopa pealinnadest. Sellest johtuvat tulu on keeruline rahalises vääringus mõõta, ent kindlasti võime arvestada kümnete miljonitega aastas, mida ei tule kulutada sotsiaalabile ning kriminogeenselt tundlikes asumites elementaarse õiguskorra tagamisele. Ehk kui tasuta ühistranspordile üle minnes oli piletitulu osa ca 20 miljonit eurot ning ülejäänud 80% laekus nii ehk teisti dotatsioonist, siis tänaseks on piletitest loobumine toonud igal aastal tagasi kordades rohkem. Vabanenud vahendid on aga suunatud ühistranspordi materiaalse baasi parendamisse.

Tasuta prügivedu.

Teine samm teel targa linna poole, on tasuta prügivedu, mille suunas Tallinn juba samuti jõudsalt liigub. Prügi liigiti sorteerimine pole tallinlastele enam ammu uudiseks ning tublidusega selles vallas oleme Euroopas esirinnas. Mida rohkem sorteerime, seda suurem on võimalus prügist tasuta vabaneda, sest jäätmete väärtus oleneb just sorteerimise kvaliteedist. Samas jääb oluline kogus siiski segaolmejäätmeteks, mida saab küll kasutada elektri ja soojuse tootmisel, ent mis tänu madalale kütteväärtusele ning keskkonnaohtlikkusele muudab tootmise kalliks. Segaolmejäätmete koguse olulisel vähendamisel ei saa loota vaid elanike valmidusele prügi sorteerida. Jäätmekeskuses tuleb luua piisav võimekus segaolmejäätmete täielikuks sorteerimiseks ning kasutamiseks näiteks kompostmulla tootmiseks, mis muutub maailmas üha nõutumaks kaubaks ning millele leidub piisavalt turgu. Kui suudaksime viia prügikäitluse tasemele, kus 90% taaskasutatakse ning vaid 10% ladustatakse prügimäel, on saadav tulu piisav, et tehtud investeeringud end mõistliku ajaga tasa teeniksid ning katta saaks ka jäätmete kogumise, transpordi ja töötlemisega kaasnevad kulud. Töödeldud jäätmed saab vabastada ka saastetasust.

Tasuta prügivedu säästab aastas lisaks sadu tuhandeid eurosid, kuna prügi tasuta äraandmise võimalus kaotab tühermaadelt isetekkelised prügimäed, millega praegu Tallinnas võitleme. Sellega hoiame kokku nii nende likvideerimiseks kuluva raha, kui ka Mupo ressursi reostajatega võitlemisel.

Nagu üleminekul tasuta ühistranspordile, jätkub kriitikuid, kes peavad tasuta prügivedu utoopiliseks ja linnale liiga kulukaks ettevõtmiseks. Ei vaevuta teemasse süvenema ning kõiki plusse kokku arvama, küll aga näeb opositsioon siin uut võimalust linnavalitsuse ründamiseks. Sellele vaatamata usun, et juba lähiaastatel saab tasuta ära anda mitte üksnes paberit, vaid kõiki jäätmeid. See on teine samm targa linna suunas, mis Tallinnal peale esimese astumist tuleb teha.

Tasuta toasoe ja elekter.

Euroopa Liidu energiatõhususe direktiivi järgi peavad 2019. aastast olema kõik uued avalikud hooned liginullenergiamajad ning alates 2021. aastast kehtib sama nõue ka teiste hoonete püstitamisel. Liginullenergiahoonet defineeritakse kui parima võimaliku energiatõhususe ja taastuvenergia lahendustega tehniliselt mõistlikult ehitatud hoonet, kus aastane energiakasutus jääb alla määratud miinimumväärtuse. See tähendab, et uute ehitiste ülalpidamine muutub üha odavamaks. Samas tuleb muuta energiatõhusamaks läinud sajandil massiliselt püstitatud paneelmajad. Pelgalt fassaadide soojustamise ja soojusvahetiga sundventilatsiooniga neid säästlikumaks ei muuda. Üheks kokkuhoiu võimaluseks on suurte korterelamute üleviimine päikeseenergia abil toodetud elektri- ja soojavarustusele. Päikesepaneelidel põhinev tehnoloogia on aasta aastalt muutunud üha efektiivsemaks ning tänaseks on töötatud välja odavad ning töökindlad viisid energia akumuleerimiseks, mis muudavad päikeseenergia kasutamise elamutes veelgi tõhusamaks.

Kuigi päikesepaneelidel põhinevat tehnoloogiat pakutakse Eestis juba läinud sajandi üheksakümnendatest, pole Tallinnas eriti palju korteriühistuid, mis oleks selle kasutusele võtnud. Süüdi on visalt kaduvad müüdid, et Eestis on liiga vähe päikesevalgust, tehnoloogia kallis ning paneelid ise välismõjudele tundlikud. Linna esmaseks ülesandeks ongi taoliste eelarvamuste ümberlükkamine.

Päikest jätkub Eestis piisavalt, sest kaasaegne päikesepaneel töötab ka pilvise ilmaga. Paneelidele tööiga on tänaseks tõusnud enam kui 30-le aastale ning selle lõpuks säilitavad need ca 80% tõhususe. Kiirest arengust annab tunnistust ka tootluse kasv. Kui veel viis aastat tagasi tootis üks standartmõõdus paneel 200–220 W energiat, siis täna on võimsus juba 260–345 W. Tasuvusaeg on keskastme süsteemidel umbes 10 aastat ning nende soetamiseks võetud pangalaenu saab katta energia ülejääke realiseerides. Nii et päikesepaneelide puhul võib tõepoolest kõnelda tasuta elektrist.

Tuleb leida võimalus, toetada korteriühistuid nii projektide koostamisel kui ka pangalaenu taotlemisel, samuti võiks kaaluda vastava riikliku abimeetme rakendamist. See tõstaks päikeseenergia kasutamise populaarsust hüppeliselt. Mäng väärib küünlaid, sest just päikeseenergia abil suudame vabastada elanikud kõrgetest küttearvetest ning varustada elektriga, mille tootmiseks kulunud investeeringu saab tasuda ülejäänud ressursi realiseerimisega avalikku võrku.

Eesti on seni olnud päikeseenergia kasutamisel Euroopas üks sabassörkijatest. Tallinnast võiks selles vallas saada eeskuju tervele riigile. Kui suudame müüdid murda ning avada päikeseenergiale rohelise tee, astume viimase sammu targa linna suunas.

Tasuta teenused muudavad kogukonna ühtseks ning lahendavad mitmed sotsiaalsed probleemid. Olgu parempoolsetes mõttemallides kinni kritiseerijate tarvis öeldud, et tark linn pole sotsialistlik kommuun, kus põhirõhk rahata hüvede jagamisel, vaid linnaliste protsesside juhtimine läbi ühisvahendite mõtestatud suunamise. Tasuta ühistransport, prügivedu, elektri- ja soojatootmine on investeering tulevikku, võimalus nutika ja säästva linnakeskkonna loomiseks.

Kuidas vältida põhiseaduslikku kriisi

Üle aastate on Eestil taas valitsus, mis arvestab kõigi elanikkonnagruppidega ning on tõsiselt käsile võtnud vähese sissetulekuga inimeste toetamise ja palgavaesusest väljaaitamise. Ent kas sotsiaalsemast ja koostööle altist riigivõimust piisab põhiseadusliku kriisi ärahoidmiseks? Pean silmas Eesti Vabariigi Põhiseaduse sätet, mis paneb riigile kohustuse tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Aga kui see demograafilise olukorra jätkuva halvenemise tõttu ühel hetkel enam võimalik pole? Kui me ei saa enam hakkama isegi rahvastiku vähenemise peatamisega, nagu soovib Riigikogu juurde loodud rahvastikukriisi komisjon? Kas siis saabubki hetk, mil tuleb tunnistada riigi suutmatust Põhiseadust järgida?

Me pole ju ometi käega löönud?

Rahvastiku vähenemisest ning vajadusest igati soosida laste arvu kasvu Eesti peredes, on räägitud aastaid, uskudes sinisilmselt, et tasub vaid tõsta toetusi ning elavdada majandust ja iive pöörab positiivseks. Oleme endale sisendanud „Pole hullu, küllap me kriisist üle saame ja rahvana kosume!“. Ometi pole olukord paranenud, vaid järjest hullemaks muutunud. Nii nagu kogu maailm liigub katastroofiliste kliimamuutuste ja liikide väljasuremise poole, jätkame me rahvana hääbumise teel, püüdes olukorra tõsidust optimistlike repliikide pildumisega pisendada. Kuid näib, et illusioonide aeg hakkab lõppema ja olukorda vaagides ei jää ka rahvastikukriisi komisjonil üle muud, kui tunnistada, et rahvastiku vähenemise peatamiseks kiireid lahendusi pole, kui meid veel üldse miski hääbumisest päästab. Otsekohene ja kainestav hinnang peaks meid häirekellana äratama ning panema tõsiselt analüüsima, mida oleme teinud 25 iseseisvusaasta jooksul valesti, et lapsi järjest vähem sünnib ja kas saaksime kogukonnana ning inimestena allakäigu peatamiseks siiski midagigi ära teha.

Me ei tohi käega lüüa, ega alla vanduda, sest siis muutuks mõttetuks nii võitlus, mida saja aasta eest Vabadussõja lahinguväljadel peeti, kui ka iseseisvuse taastamisele viinud vankumatu eneseusk ja meelekindlus. Ja kui me selle minetame, mida oleme siis rahvana üldse väärt?

17 aastat oma naba imetlemist.

Tuleb tunnistada, et oleme olnud rahvana äärmiselt mugavad. Me suutsime end kokku võtta ja vabaks võidelda, alistumata suure impeeriumi hirmutava ülemvõimu ees, ent võidujoovastuses jätsime kahe silma vahele, et vabadust tuleb iga päev kaitsta mugandumise, omakasu, rumaluse ja ükskõiksuse eest. 17 seisakuaastat, mil meid sõnades juhatati viie rikkama riigi meepottide poole, tegelikkuses aga kupatati tagasi stagnatsiooni, on põhjuseks, miks rahvastikukriis räsib meid halastamatumalt kui teisi vananeva elanikkonnaga Euroopa riike. Ühetaoline solidaarsust eirav maksusüsteem, madalad palgad, ebakindlus tuleviku ees ja massiline väljaränne peegeldub noorte hoiakutes ning otsuses, lükata pere loomine kaugesse tulevikku. Samal ajal, kui õhtuti kodudes läituvatel teleriekraanidel võis jälgida poliitilise eliidi säravat elu, tühjenesid külad, käsid alla väikelinnad ja sajad tuhanded pühkisid isamaa tolmu jalgadelt. Selline oli Eestimaa elu ajal, kui peaminister kandis stanniolist kiivrit ja tema järeltulija tegeles peenhäälestusega.

Ainus lahendus on positiivne iive.

Kas suudame kuristikku sööstva rongi peatada? Kindlasti mitte, kui ülekaalu saavutavad sisserändekvootide ja piiramatu migratsiooni eest võitlevad ühepäevaperemehed. On ju nii ahvatlev probleem mängleva kergusega lahendada, tuues sündimata jäänud laste ja parema elu peale pagenud noorte asemel sisse uued inimesed, kellest eeldatakse mingil tasemel töö tegijaid ja sisetarbimise turgutajaid. Mõttes pole ju midagi uut. Aastate eest soovitas president Toomas Hendrik Ilves Eesti rahvastiku tihendamiseks tuua maale 50 tuhat migranti Saksamaalt.

Et migratsioonile rajatud ühiskond pole kestlik, multikultuursuse jüngreid ei morjenda. Ajaks, mil rändesurve tagajärjed hakkavad senist elukorraldust lammutama, on kasum teenitud ja odava tööjõuga kaasnevad probleemid jäänud riigi lahendada. Raha ei haise ka nende Reformierakonna isakeste jaoks, kes riigi ja rahva käekäigu pärast krokodillipisaraid valades räägivad, kuidas praeguse valitsuse poolt rakendatud astmeline maksusüsteem majandusel jalad alt lööb. Silmakirjalikkusel pole südametunnistust.

Eesti tulevik on meie kätes.

Me ei tohi rahvastikukriisile läbi sõrmede vaadata ja õnneks on praegune valitsus seda ka mõistnud. Peaminister Jüri Ratas on kriisi ohjeldamisega algust teinud ja kuigi selleks ellu kutsutud komisjoni esimesed sammud võivad tunduda ehk liialt kammitsetuina, saab seda pidada üle hulga aastate lootustandvaks märgiks, et tahe eesti rahva keele ja kultuuri säilitamiseks ning põhiseadusliku kriisi ärahoidmiseks, on taas tärganud. Ent selleks, et jõuda tulemusteni, on vaja meie kõigi tuge ja eelkõige probleemi tunnistamist.

Sündivus on mõjutatav, ent selleks peame kujundama toimiva pere- ja noorsoopoliitika, looma eeldused noorte perede majanduslikuks toimetulekuks. Lapsi kasvatavad emad ja isad peavad saama soodsad õppimis- ja enesetäiendamisvõimalused. Tõrjuda tuleb igasugust noorte naiste ja emade diskrimineerimist tööandjate poolt. Tuleb teha kõik, et lapsi ei peetaks karjäärile takistuseks, vaid nende olemasolu pigem toetaks vanemate eneseteostust.   

Ei tohi leppida olukorraga, kus valitsuse juures puudub rahvastikukriisist väljumise eest otsene vastutaja. Rahvastikuministri institutsiooni uues kvaliteedis taastamisega, looksime võimaluse koordineerida kriisi ületamise nimel kõigi ministeeriumide ja riigiametite tööd. Rahvastikukriisi komisjoni poolt välja töötatav rahvastikupoliitika alusdokument aastateks 2018-2035, peaks aga olema eelmisest samalaadsest märksa sisukam, tuues välja kõik muutused, mida ühiskonnas, valitsuses ja üksikisiku tasandil iibe kasvule pööramiseks vajame. Olgem optimistid ja uskugem oma elujõudu! Veel on võimalus.

 

Viie lastesõbralikuma riigi hulka

Kunagi lubas toonane peaminister Ansip, Eesti jõudmist viie rikkama riigi hulka. Nähtavasti oli naiivne lubadus mõeldud innustama rahvast edasipüüdlikkusele, ent sellest sai Ansipi kodumaise karjääri kirstunael. Ja mida selle rikkusega ikka pihta hakata, kui ei sünni lapsi, kelles rahvus ja riik jätkuksid. Oma ennatlikku lubadust häbenev eksminister emigreerus Brüsseli bürokraatiapõllule ning jättis kohaliku poliitika nooremate ja tegusamate pärusmaaks. Ehk on just nüüd aeg küsida, kas meie kodumaises poliitikas leidub tipptegijaid, kes julgeks esitada üleskutse, jõuda viie lasterohkemate peredega riigi hulka, sest lapsed, mitte mammon ja hüved, on tõeline rikkus.

Kolm last peres pole utoopia.

Kuulsin hiljuti, et poliitik Hannes Hanso perre lisandub peagi kuues laps. Kolme lapse isana mõistan hästi, millist pühendumist nõuab lasterikka pere ülalpidamine. Me peaksime lasterikkaid peresid meeles pidama mitte üksnes perekesksetel tähtpäevadel, vaid pidevalt, hoolima nende elujärjest, toetama igal võimalikul viisil. Võtkem mõõtu põhjanaabritelt. Soomes on kolmelapseline pere tavapärane, meie niikaugele veel ei küüni.

Probleemid algavad suhtumisest. Kuni ühiskonnas aktsepteeritakse hoiakut, mis peab lapsi karjääri ja lahedat äraelamist takistavaks faktoriks, pole lootagi, et neid rohkem sünniks. Ometi on meil hea näide, kuidas lapsed ja tippkarjäär ühendada, haridusminister Mailis Repsi näol olemas. Toogem teda eeskujuks, palugem jagada kogemusi, kuidas lapsed, harmooniline pereelu ja töö nii ühendada, et neist ükski ei kannataks. See oleks väärt materjal, millega täita ajalehtede esiküljed. 

500 eurot kolmelapselise leibkonna toetust parandab pere toimetulekut, ent tõeline murrang lastesse suhtumises saabub alles siis, kui oskame tõeliselt hinnata naisi ja mehi, kes pühenduvad lastele ning suudavad hoiduda karidest, mis igas kooselus varitsevad. Lugupidamine ei tohi piirduda emadepäeva lillede ja isadepäeva õnnitlustega. Kuni ajakirjanduse aur läheb samasooliste kooselu ülistamiseks, võitlevad paduliberaalid propageerivad naise õiguste sildi all emadusest loobumist ning naised köögis irvitavad aasta ema valimiste üle, jätkub rahvuse vaikne hääbumine.

Me vajame tõeliselt perekeskset ühiskonda. Siis lakkavad spekulatsioonid, kuidas me ilma ägedate kõrbepoegade sissetoomiseta enam hakkama ei saa. Kindlasti ei tule meil rahvusena kapselduda, nagu soovitavad EKRE tulipead ning ka IRL-i eelmiste juhtide lapsik kahe miljoni eestlase idee pole tõsiseltvõetav. Olgem avatud ja sallivad, ent tehkem kõik perede heaks, sest vaid siis, kui sünnivad lapsed, saame jääda ka tulevikus eestlasteks ja et me ei oska olla keegi teine, kogesime okupatsiooniaastatel, mil vaatamata võimude ponnistustele ei saanud meist rahvuseta tööliste massi.

Eesti tee viie lapsesõbralikuma riigi hulka.

Positiivsed muutused algavad suhtumisest. Võtame kätte ja parandame üksnes karjäärile orienteeritud eluvaadet. Noortele peab edasitrügimise kõrval jääma võimalus ning tahe pere loomiseks ja laste kasvatamiseks. Miks karjääriga vaeva näha, kui selle vilju pole kellelegi pärandada? Tuleb teha kõik, et laste kasvatamise kõrval saaks omandada haridust, tõusta ametiredelil, juhtida erinevaid eluvaldkondi. Sama oluline, kui 2% eelarvevahendite suunamine riigikaitsesse on noorte perede kindlustatus, lapsi kasvatavate emade individuaalõppe võimalused, soolise diskrimineerimise kriminaliseerimine ja muud vahendid emadele-isadele teistega võrdsete, aga miks mitte veidi paremate võimaluste loomiseks.

Me peame lõpetama traditsiooniliste pereväärtuste naeruvääristamise. Kuidas äärmuslikud vähemuste õiguste eest võitlejad ka püüaksid loodusseadusi eitada, tugev perekond oli ja jääb terve ühiskonna aluseks.

Pinnapealne suhtumine perekonda on toonud kaasa lahutuste kasvu. Puudub oskus ära kuulata, tahe kaaslast mõista. Vanemate suutmatuse tõttu peret koos hoida, kannatavad aga lapsed. Igas peres tuleb ette lahkarvamusi, mis võivad viia lahutuseni, ent oskus ära kuulata, õigeid otsuseid langetada, armastust hoida, lõpetab ka kõige suuremad tülid. Eesti pered pole püsivad, kuna koolides puudub noori tulevikuks ette valmistav pereõpetus. On mille üle mõtelda.

Suurepärane, et Tallinnas alustati kõigile lastele tasuta kooli ja lasteaialõunate pakkumist ning diskuteeritakse lasteaiatasude kaotamise ümber. Kuid see, kulla sõbrad poliitikud, pole kohalike valimiste teema. Lastele soodustuste loomine peaks olema pidev riigi initsiatiivil toimuv protsess. Ka toetused lastega peredele peaksid pidevalt kasvama, olgu siis silmapiiril järjekordsed valimised või mitte.

Jõudmine viie lapsesõbralikuma riigi hulka pole utoopia. Meil on võimalik alustada selle eesmärgi suunas liikumist juba täna, toetades lastega peresid, tunnustades tublisid emasid-isasid, suhtudes vastutustundega selle väikese rahva kestmisesse, mille liikmeiks oleme sündinud tänu oma vanemate armastusele ja tahtele elu jätkata. Eesti vajab uut erakondadeülest sotsiaalpoliitikat.

 Valimisliitude õnnekütid valigu pigem aednikuamet!

Jälgides valimiste eel poliitikute üha armutumaks muutuvat heitlust, kus linlasi tõeliselt erutavatele probleemidele lahenduste otsimiseks üha vähem ruumi jääb, meenus mulle vana lugu Rooma imperaatorist, kes võimu tipule jõudes korraga troonist loobus ja aednikuks hakkas. Kui mehelt küsiti, miks ta nii tegi, vastas eksvalitseja: „Te ei küsiks, kui näeksite, millised uhked kõrvitsad ma kasvatasin.“

Ehk tuleks meil kõigil, eeskätt vihakõne ja ähvardusi viljelevatel poliitikasse eksinud õnneküttidel mõelda, et äkki oleksime aednikena õnnelikumad. Üks on aga selge, side maaga ja osadus selle viljakusest, annab jõudu elada. Eks seepärast ongi suur osa eestlastest aedniku usku.

Tallinn alustas aedade rajamist.

Maal pole aiandusega tegelemine mingi probleem, keerulisemaks muutub asi suures linnas. Abistamaks neid linlasi, kes soovivad käed mullaseks teha, algatas Tallinn linnaaedade rajamise projekti. Kevadel kutsus keskkonnaamet aiandushuvilisi endast märku andma ning pakkuma välja kohad, kuhu paigutada esmalt istutuskastid, et siis juba järgmisel aastal asuda kogukonnaaedade rajamisele. Vastas enam kui sada huvilist ning esimesed veel tagasihoidlikud linnaaiad rajati aadressidele Kärberi 60a, Lastekodu 3, Möldre tee 16, Koidu tn 85, Toompuiestee 20a, Vilisuu tn 7, E.Vilde tee 54, Kopli 98. Tänaseks on saak koristatud ja alanud ettevalmistused, et järgmisel aastal kogukonnaaedade projektiga juba suuremas mahus jätkata.

Mida linn aedu rajades taotleb?

Linnaaedade rajamisel on märksa laiemad eesmärgid, kui pelgalt porgandite-kaalikate kasvatamine. Urbanistika asjatundjate kinnitusel annab linnapõllumajandus võimaluse elanike heaolu parandamiseks ning keskkonnasäästliku mõtteviisi tutvustamiseks. Omaette väärtuseks võib linnaaedade juures pidada isetegemise võimalust ja rohelise linnaruumi teket. Ühistöö tulemusel kasvab kogukondade sidusus, inimeste vaba aeg muutub sisukamaks, lisandub uus vaatenurk rohelise pealinna ideele ning miljöö muutub mitmekesisemaks ja meeleolukamaks. Lisada võib veel selle, et aiandusega tegelejate tervis on tugevam, meel rõõmsam ja närvid korras. Juba ainuüksi see annab linnaaedade rajamiseks piisava põhjuse.

Linnaaiad on ülemaailmne trend.

Enesest mõista ei suuda linnaaiandus asendada toidutootmisel sajaprotsendiliselt traditsioonilist põllumajandust, ent maailmas hakatakse linnaaiandusele üha enam tähelepanu pöörama. Näiteks Euroopa, Ameerika ja Aasia suurlinnades on juba aastaid arendatud kodulähedast linnaaiandust, mille eesmärgiks on värskete aiasaaduste realiseerimine otse peenralt. Muidugi erinevad megapoliste köögiviljatööstused traditsioonilistest aedadest. Tegemist on sageli mitmekümnekordsete kõrgrajatistega, kus taimed ei kasva mullas, vaid toitelahuses. Tulenevalt keerulisest ja kallist tehnoloogiast, on saaduste hinnad põllul kasvatatud viljadest märksa kallimad, ent nende värskus on piisav põhjus suurema raha välja käimiseks. Tohututes megapolistes muutuvad linnaaiad üha populaarsemaks ning Lähis-Ida rikastes naftariikides nähakse neis võimalust kindlustada elanikke, kes seni on pidanud rahulduma sisseveetavate aiasaadustega, oma värske toodanguga.

Pole välistatud, et ka Tallinnas hakatakse kaubanduslikule linnaaiandusele rohkem tähelepanu pöörama. Meil on ju kogemus kunagiste Kadaka tee, Pirita ja mujalgi linnas asunud suurte kasvuhoonekomplekside näol. Kui vaadata nõudlust tavatoidust kallima ökokauba järele, on kindlasti olemas tarbijad linnaaiandites toodetud saadustele, mille teekond peenralt toidulauale kestab vaid minuteid.

Siia saagu aed!

Parafraseerides Nõmme rajajat Nikolai von Glehni, kes hüüatas – seie saagu lenn, võime me kõik olla uuele aluse panijateks, võttes kogukonnaaia rajamise oma südameasjaks ning öeldes – siia, meie kodumaja juurde, saagu aed! Juba tuleva aasta aprillis alustatakse Tallinnas linnaaedade rajamise järgmise etapiga. Selleks, et oma koduasumisse aed luua, tuleks võtta ühendust Tallinna Keskkonnaametiga.

Näen aianduses perspektiivi neile aktiivsetele ja toredatele, ent veidi eluvõõrastele linlastele, kes erinevates valimisliitudes on otsustanud poliitikas kaasa lüüa, ent oktoobris piisavalt toetust ei kogu. Ärge laske pead norgu, sest iga poliitiku jaoks on olemas võimalus aednikuna jätkata. Parem tubli aednik, kui vihane ja intriige punuv luuser.

Valija pole rumal

 

Kohalike valimiste lähenemine on toonud poliitilisse retoorikasse teravaid toone, süüdistusi linlaste poolt toetatud linnavalitsuse suunal, vene kaardi ebaõnnestunud laudakäimisi, veidraid etendusi prügimägedel ja linnavalitsuse esise tänava blokeerimist, ent kahjuks ei ühtki opositsiooni poolset kandvat ideed, kuidas Tallinna elu veelgi paremaks muuta. Tundub, otsekui peaksid opositsioonipoliitikud valijad primitiivseteks, vaid tsirkust ja kukepoksi hindavaiks tegelasteks, kellega on lihtne manipuleerida. Linnapeakandidaadid ei kontrolli enam üldse, millist jama suust välja ajavad. Kentsakaim näide sellest on Vakra kurtmine Mustamäe ja Õismäe suunalise trammitee demonteerimise üle. Mõistan, et trammiteema on Vakrale muutunud asjaks iseeneses, ent jama ei maksa ikkagi ajada.

Vakrale sekundeerib PR õpikust tuttavate pisarakiskujatega manipuleeriv Michal. Kui enda eksponeerimine laste taustal loodetud tulemust ei toonud, võttis ta ette eakad. Seegi on teema, millega kaastundlikke inimesi hõlbus alt vedada. Aga Reformierakonna kollane kaart on otsekui Tallinna rohelise kaardi lahjem koopia ning lubadus, jätkata pensionäridele linna poolt toetuse maksmist, Keskerakonna tegevuse plagieerimine eriti haledal viisil.

IRL-i vapimaskott on aga varjamatult teinud panuse tsirkusele. Päise päeva ajal gaasimaskides tänavatel ledimine on märk ummikseisust. Aeg näib unustavat, et ehedal kurjusel pole IRL-i poolt niigi naeruväärselt lahjaks muutunud rahvuslusega mingit pistmist.

Peale seda, kui Aeg sidus end peale KAPOst lahkumist IRL-iga, mõistsid nähtavasti paljud, miks selle erakonna liikmed, kes elamislubade müügiga riigivastase roima korda saatsid, pääsesid vaid kerge näpuvibutusega. Jääb üle loota, et peale Aegi lahkumist, on KAPO tugevamaks muutunud ja endisel peadirektoril pole võimalik õngitseda sealt vanade sõprussidemete abil materjali poliitiliste oponentide ründamiseks.

Ka Reformierakonna Tallinna liidri Michali üks leivanumbreid on jutt korruptsiooni väljajuurimisest, ning seda olukorras, kus Reformiparteiga seotud Tallinna Sadama suurafääri uurimine on segastel asjaoludel prokuratuuris takerdunud. Michal võiks võidelda selle eest, et Reformierakonna mainet kahjustav sadamaafäär lõpuks kohtusse jõuaks ning patustanud reformikad karistused kätte saaks. Edasi võiks ju paljastada ka ämma kappi kilekotte tassinute nimed, teab ju Michal sellest Reformierakonnaga seotud inetust sahkerdamisest rohkem kui ei keegi teine. Vat see oleks võitlus korruptsiooniga!

Tallinlane on piisavalt haritud ja tark, et oodata poliitikutelt selgelt formuleeritud tegevuskava, mitte asjatundmatut lahmimist ja maitsetut teatrit.

Ükski prohvet pole kuulus omal maal.

Eestis on raske tunnustust saavutada. Ükskõik kui talendikaks kedagi rahvusvaheliselt ka peetakse, kui sa pole just Arvo Pärdi mastaapi ülinimi, püütakse sind kodus ikka väiksemaks teha, kui väärid. Oleme küll pagana uhked, kui Eesti saavutusi raja taga kiidetakse, ent riigi üle irisemine ja valitsuse sarjamine on meil veres. Kaugemalt vaadates on kergem erapooletuks jääda ning õigeid hinnanguid anda. Erandiks pole siin ka Tallinna linnavalitsus, mille tegevuse suhtes opositsioonijõud kipuvad olema nii kriitilised, et seda hala kuulates tundub, otsekui oleks oodata viimset päeva. Samas on Tallinna reiting rahvusvaheliselt vägagi kõrge.

Linna rahaasjad on korras.

Valimiseelsel ajal on mitmed „Anname tuld!“ stiili viljelejad võtnud kriitiliselt sõna Tallinna rahaasjade suhtes. Tegemist on lihtlabase demagoogiaga, millel puudub tegelikkusega igasugune seos.

Tallinna eelarve on viimastel aastatel selges kasvus, sest olematu tööpuudus ja muudest Eesti piirkondadest elavam ettevõtluskeskkond ja sellest tulenevad paremad palgad, on maksubaasi tublisti kasvatanud. Neile, kes mantrana korrutavad linnarahaga halvasti ümberkäimise teemat, meenutaks, et agentuur Fitch Ratings hindab juba aastaid Tallinna finantsperspektiivi vastavaks A+ tasemele. Kõrge reiting kinnitab seda, et linnakassaga on kõik OK. Tallinn on rahaasjades nii mõnestki omavalitsusest, kus võimul kriitikute erakonnakaaslased, konservatiivsem. Muidugi võetakse vajadusel ka omavalitsusele lubatud piires laenu, ent eelarve püsib jätkuvalt plussis.

Ajakirja Magazine koostatud edetabelis "Tuleviku Euroopa linnad ja regioonid 2016/17" asetatakse Tallinn Euroopa keskmise suurusega linnade seas välisinvesteeringute ligitõmbavuselt esikümnesse. Eraldi tuuakse välja kohaliku investeerimiskeskkonna ärisõbralikkus ja imponeeriv majanduspotentsiaal. Tallinn oli välisinvesteeringute magnet ka neil aastail, kui Reformierakonna valitsus muu Eesti rajatagustele investoritele ebaatraktiivseks muutis.

Tallinnas elab intelligentne kogukond.

 

Rumalus algab liigsest enesekindlusest. Kahjuks on paljud poliitmaastikul matkajad selle tõe valimiseelses saginas unustanud. Kuidas teisiti seletada linnalegendi tasemel banaalsete käibeväljendite kuulutamist tõe pähe, millega mitmed linnapeakandidaadid palehigis vaeva näevad. Tallinlased on piisavalt targad, et  teri sõkaldest eraldada ning Keskerakonna halvustamine ning vene kaardiga vehkimine ei veena enam.

Olgu siinkohal meelde tuletatud, et 2013. aastal Intelligent Community Forum (ICF) korraldatud intelligentse linna konkursil, kuhu meie kogukond valiti 400 konkurendi hulgast, platseerus Tallinn 7. kohale. Nimekirja jõudsid üksnes väljapaistva majandusarenguga linnad, kus lisaks muljetavaldavale IT potentsiaalile, toimib hea taristu ning järgitakse selgeid arenguperspektiive. Kas selle taustal on mõistlik edasi heietada linna allakäigust Keskerakonna juhtimise all, või tunnistada, et paljudes valdkondades on Tallinn olnud riigi arengumootor ning jäänud selleks tänaseni. Pole mõtet halvustada linna, mille meeriks ise kandideeritakse. Linlased ei andesta seda!

Tallinn on üks puhtaima õhuga pealinnu maailmas.

Sotsiaaldemokraat Vakra on võtnud leitmotiiviks sarjata Tallinna keskkonnaküsimustes. Eriti vihastab raevukat aktivisti linnaõhu olukord, mida pidavat saastama vanad ühissõidukid ja elektritranspordi alahindamine. Taoline jama annab veelkord tunnistust mehe pealiskaudsusest. Vakra pole tulnudki selle peale, et vaadata viimast WHO koostatud maailma puhtaima õhuga pealinnade nimistut, kus Tallinn asub 7. kohal. Helsingi jääb meile selles osas alla, platseerudes nimekirjas kaheksandaks. Niipalju siis katastroofilisest õhusaastest ja lihtlabasest populismist!

Roni või nahast välja, kuid rahvast ei saa lollitada!

Pulli peab saama, arvavad labasema maitsega seltskonnalõvid. Küsimus on muidugi selles, kas enne valimisi tehtud pull ka tulemustes peegeldub. Ilmselt küll, ent sootuks teises suunas, kui linnapeakandidaatidest trikimeistrid sooviksid. Tallinlastes on piisavalt sisemist kultuuri ja tarkust, et toetada neid, kes suudavad linna heaks midagi ära teha. Võimalus selleks on viimastel aastatel olnud vaid Keskerakonna liikmeil, sest teiste erakondaade esindajad on valinud Tallinnas viljaka koostöö asemel konfrontatsiooni. Pime viha aga maksab lõpuks kätte!

 

Valimised ei anna ainuvõimu

Tutvudes mõnede erakondade ja valimisliitude platvormidega eelseisvateks valimisteks ning kuuldes „Anname tuld!“ stiilis viimasele võitlusele kutsuvaid loosungeid, võib arvata, otsekui toimuks oktoobris revolutsioon, mitte kohalike omavalitsuste valimised. Tundub, et endale ei anta üldse aru, millised on omavalitsuste ülesanded, ja et kohalikel volikogudel pole volitusi otsustada riiklike küsimuste üle. Arusaamatuks jäävad ka lubadused lõpetada Tallinnas Keskerakonna ainuvõim. Tegemist on avatud uksest sissemurdmisega, sest ühelgi poliitilisel jõul, ka pealinnas teistest erakondadest märkimisväärselt suuremat toetust omaval Keskerakonnal, pole võimalik nautida omavalitsuses ainuvõimu. Need ajad on ammu möödas. Tallinnas maksab juba aastaid kaasava valitsemise põhimõte ning linnavalitsus arvestab lisaks opositsiooni tehtud ettepanekutele ka asumiseltside, korteriühistute ning teiste MTÜ-de väärt ideedega. 

Omavalitsuste puhul rääkigem eelkõige kommunaalpoliitikast.

Muidugi võib valimiste eel välja tulla lubadusega, lahendada võidu korral kõik globaalsed väljakutsed, ent tegelikkuses on suurel poliitikal kohaliku tasandi võimu teostamisel teisejärguline roll. Oluline on, kuidas tullakse toime igapäevaprobleemide lahendamise ning kõigile sotsiaalsetele gruppidele elamisväärsete tingimuste ja võimalikult odavate teenuste võimaldamisega. Üksnes koostöös elanikega suudab omavalitsus edukalt toimida. Kui hakata jäigalt oma joont läbi suruma, võib hätta jääda, sest kodanikuühendused on isepäiste linnajuhtide korrale kutsumiseks piisavalt tugevad.

Milleks valimisliidud, kui on elanikke esindavad seltsid?

Poliitikasse sekkumine on ahvatlev nii mõnegi avaliku elu tegelase, ärimehe või sädeinimese jaoks. Seda kinnitab enne valimisi tekkinud liitude arvukus. Kui aga vaadata ühenduste programme, on need äravahetamiseni sarnased erakondade platvormidega. Eesmärgid jäävad üldsõnalisteks, raskuskese on elanikkonna vajadustelt nihkunud maailmavaatelistele küsimustele ning heietamisele teemal, kellega tehakse koostööd ja kellega mitte. See paneb küsima, miks valimisliidud, kui juba on MTÜ-d, mis räägivad linnaelu juhtimisel häälekalt kaasa ning jäävad seda tegema ka peale valimisi, võitku need siis milline poliitiline jõud tahes.

Valimisliitude käivitajaks on persoonid, kes ei näe endale kohta üheski hetkel tegutsevas parteis ning kelle kaugemaks eesmärgiks on erakonna asutamine. Liidud võivad asutajale toota tõhusa poliitilise kapitali, mille abil on võimalik end hiljem poliitturul kallilt müüa. Tegemist on ettevõtlusvormiga, mis tundub piisavalt ahvatlev, et sellega katsetavad nii miljonärid kui tulihingelised kogukonna eestkõnelejad. Kuidas valimisliitudel läheb, näitab oktoober, ent mina hoian pigem pöialt asumiseltsidele, kelle mõtestatud tegevus on andnud ja annab paljudele Tallinna piirkondadele uue hingamise.

Haabersti seltsid – suure südamega tegus seltskond.

Haaberstis tegutseb mitmeid väga tegusaid asumiseltse - Kakumäe Rahva Selts, Kakumäe Elu, Veskimetsa-Mustjõe Selts ja aktiivsed Astangu asumi elanikud. Haaberstis ei ole seltsid ainult eramajade piirkonnas tegutsevad kodanikeühendused vaid ka paneelelamute piirkonnas kogukonda toetav osa. Linnaosa valitsusel on tekkinud linnaosas tegutsevate seltsidega tulemuslik koostöö, mille põhjal võiks koostada kaasava valitsemismudeli õppematerjali. Seltside tuumikud moodustavad ärksad kohalikud elanikud, kes tunnevad kodukandi vajadusi ning linnaosa valitsuse võimalusi nende lahendamisel. Meie kohtumised on alati viljakad ning asjalikud, seltside ettepanekud elulised ja konkreetsed. See välistab eos võimalused möödarääkimisteks ning lahkarvamusteks. Oleme seltsidega teinud koostööd kõnni- ning kergliiklusteede rajamiseks. LOV aitas seltse infotahvlite paigaldamisel ja abistab tulevikus ka külaplatside väljaehitamisel. Veskimetsa-Mustjõe Seltsi aktiivne sekkumine toetas LOV-i resoluutsemas tegevuses Halla tänava äärsete ebaseaduslike ehitiste likvideerimisel.

Seltside eestvedamisel on toimumas järjest enam kogukonnaüritusi. Kakumäe kohvikute päeval ja Veskimetsa-Mustjõe puhvetipäeval jagus tegevusi nii kohalikele kui kaugemalt tulnud sõpradele-tuttavatele. 26. augustil toimub kireva kavaga Veskimetsa-Mustjõe külapäev, kus lisaks käsitöö- ja toidulaadale ning kodukohvikutele saab nautida huvitavat kontsertprogrammi. Samal õhtul leiab Kakumäe aktiivi eestvedamisel Haven Kakumäe sadamas kontsertprogrammiga muinastulede öö ja avatakse näitus Kakumäe 550. Taolised ettevõtmised on eelduseks kokkuhoidva ja eluterve naabruskonna tekkeks.

Haaberstis tegutsevad seltsid ei osale pealinna valitsemises mitte edevate loosungite ja eluvõõraste lubadustega, vaid praktiliste tegudega. Jõud, mis kasutavad valimiste eel vastandumistaktikat, ei tohiks unustada, et vastanduvad ka neile kümnetele asumiseltsidele, korteriühistutele ja muudele seltsingutele, mis etendavad Tallinna praeguses valitsemismudelis olulist rolli.

Haabersti ristmik muudab linnaosa nägu

Viimastel päevadel on teenimatult pälvinud suurt tähelepanu sõjakalt meelestatud grupp, mis nn hõberemmelga kaitsmise sildi all püüab pärssida Haabersti ringristmiku ehitust. Keskkonnakaitse mõtet labastava tegevuse taga võib aimata poliitilist tellimust neilt jõududelt, kellele Tallinna tasakaalustatud areng vastukarva. On valijate otsustada, kas avalikult seadusi eiravale käitumisele üles kutsuvate riigikogulaste mandaati järgmistel valimistel pikendada, või soovime end seadusloomes esindama Eesti kui õigusriigi põhimõtteid järgivaid poliitikuid. Ent asja juurde!

Haabersti eritasandiline ristmik pole pelgalt liikluslahendus.

Haabersti ringristmiku rekonstrueerimine eritasandiliseks liiklussõlmeks ei toimu üksnes selleks, et lühendada autodele linnapääsul hommikust sõiduaega poolelt tunnilt kümnele minutile, vaid lisaks liiklusolude parandamisele on käivitunud suurprojektil muid olulisi eesmärke. Esmalt vähendab seisakute ja ummikutevaba ristmik oluliselt piirkonna transpordisaastet. Paneb imestama, kuidas end rohelise mõtteviisi kandjatena tutvustavad tegelased ei suuda aduda suurt pilti ning üritavad keskkonnahoiule suunatud arendust nurjata, tuues ettekäändeks demagoogiliste võtete abil märgiliseks muudetud puu.

Teiseks on sujuvama liikluse tagamine eelduseks liiklussõlme mõjualasse jäävate ning kodulähedasi töökohti pakkuvate ettevõtete tekkele. Paraneb piirkonna funktsionaalsus ning selle väärtus elupaigana. Uued töökohad, kodulähedane teenindus, puhtam keskkond on ringristmiku rekonstrueerimise laiem eesmärk ning selle vastu võitlemine reedab analüüsivõime puudumist või labast pahatahtlikkust. Poliitika ja elu on kompromisside kunst, kompromissitus aga anarhismi tööriist. Vaevalt soovib meist keegi tõsimeeli, et seadustele vastanduvad meeleolud ja politsei korralduste tahtlik eiramine võimust võtaksid.

Haaberstist saab multifunktsionaalne linnaosa.

Selle aasta 20. aprillil kehtestatud linnaosa üldplaneering näeb peamiste ülesannetena olemasolevate paneelhoonete rekonstrueerimist kaasaegsetele normidele vastavateks elamuteks, vabadele aladele kvaliteetse elukeskkonnaga asumite rajamist ning linnaruumi tihendamist toitlustuse-kaubanduse ning kodulähedasi töökohti pakkuvate ettevõtetega. See on ainuvõimalik tee, säilitamaks Haabersti konkurentsivõimet elupaigana, et jätkuks elanikkonna noorenemine, millega oleme seni teiste Tallinna linnaosade seas silma paistnud.

Eraldi viitab üldplaneering vajadusele luua linnaosale kiirem ligipääs nii ühis- kui muule transpordile, kuna just liikluslahenduste mahajäämus piirab Haabersti, kui Tallinna suurima meelelahutuskeskuse potentsiaali realiseerumist. Ringristmiku valmimisega see takistus kõrvaldatakse, sest lisaks sujuvale autoliiklusele, tagab eritasandiline pidevläbilaskega ristmik ka mugavama ühistranspordi, mille tarbeks tuleb eraldi rada kuni kesklinnani. Haaberstis asuvad Saku Suurhall, Škoda jäähall, My Fitnessi spordiklubi, Rocca al Mare kaubanduskeskus, Rocca al Mare tennisekeskus, Eesti Vabaõhumuuseum ja Tallinna Loomaaed. Sujuvam ühendus tõstab nende külastatavust ning suurendab erinevate kultuurisündmuste arvu, mis omakorda loob eelduse kultuuriürituste külastajate tarbeks uute toitlustus- ja teenindusettevõtete avamiseks.

Hetkel pole Haabersti varustatus töökohtadega kiita. Vaid 24% elanikest töötab oma linnaosas, 33% Haabersti inimestest sõidab tööpäeviti ametisse Kesklinna ning 17% Mustamäele. See olukord peab lähiajal muutuma, sest linnaosade taristu tihendamine, eesmärgiga muuta need multifunktsionaalseteks keskusteks, on Tallinna arenguvisiooni läbiv teema.

Haabersti üldplaneeringus on pööratud tähelepanu Astangu ja Mäekalda potentsiaalile uute tööstusparkide asukohana. Paranev transpordiühendus soosib nende projektide käivitumist ning kodulähedaste töökohtade loomist.

Haabersti elanikud toetavad liiklussõlme kiiret väljaehitamist.

2/3 Haaberstist on seni toiminud monofunktsionaalsena. Üldplaneeringu põhjalik analüüs eri tasandi ja ülesannetega keskuste funktsioonidest ning arengusuundadest, peegeldab linnaosa elanike ootusi kodulähedaste kaubandus ja teenindusvõimaluste suhtes. Üldplaneeringu menetlemisega kaasnenud arutelud ning Positiivse Tallinna ideekorje on andnud põhjaliku informatiivse tausta, mis võimaldab lähiaastatel arendada Haaberstit kui mitmekülgset autonoomselt toimivat asumit. See omakorda muudab oluliselt linnaosa elanike käitumismudelit. Kodulähedased töökohad ning kaubandus-, teenindus- ja meelelahutusasutused võimaldavad inimestele pühendada rohkem aega perekonnale ning sõpradega suhelda, tegeleda hobidega või viibida looduses. Ka sellele on mõeldud. Täienevad sportimisvõimalused, lisandub kvaliteetseid puhkealasid ning renoveeritakse spordiplatse ja täiendatakse mänguväljakute inventari.

Aga esimese arengut käivitava sammuna ehitame valmis eritasandilise Haabersti ristmiku. Katse korrata vana paju abil kunagist hõlmikpuu sündroomi ei suuda Haabersti positiivset tulevikuvisiooni nurjata, ükskõik kui vastukarva see mõnele vähemusgrupile on. Arvestada tuleb sellega, mida Haabersti elanikud tahavad ja soovivad. Valdav enamus Haaberstlastest soovib ringristmiku kiiret valmimist ja elukeskkonna võimaluste avardumist. Sellest lähtumegi.

Marek Jürgenson

Haabersti linnaosa vanem

Elanike arvamus loeb!

Elanike arvamus loeb!

Neli aastat tagasi korraldasime Haaberstis ideekorje «Positiivne programm Haaberstis 2014–2018», mille tulemusel on tänaseks Haaberstis elanike jaoks korda tehtud või tegemisel mitmed olulised objektid. Õismäe vene lütseumi koolihoone on saanud uue välimuse ja sisu. Enneolematus mahus on remonditud tänavaid ja ehitatud kergliiklusteid. Kakumäe elanikud on kaua oma piirkonda oodanud munitsipaallasteaeda. Haabersti on hoogsalt arenev piirkond, kus laste arv on viimastel aastatel märgatavalt suurenenud, ja seetõttu on tekkinud ka vajadus uue lasteaia järele. Kõik Haabersti lasteaiad asuvad Väike-Õismäel ning on ehitatud pea 40 aastat tagasi. Selle ajaga on Haabersti asumites palju elamuid juurde ehitatud. Mul on hea meel, et üle nii pika aja ehitatakse Haaberstisse taas munitsipaallasteaed ning juba sel sügisel läheb 132 last kodulähedasse lasteaeda. Ja mis kõige tähtsam, alustatud on Haabersti suurristmiku ehitamisega. Haabersti turboristmiku ehitus on väga töömahukas ja seda ei ole võimalik valmis ehitada ilma liiklust häirimata. Rekonstrueerimistööd on planeeritud 2017. aasta maist 2018. aasta septembrini. Sel ajavahemikul on liiklemine tavapärasest keerulisem ning seetõttu palun teilt mõistvat suhtumist.

Jälgige aegsasti eelsuunavaid viitasid, valige alternatiivseid marsruute, ning mis peamine, varuge aega. Lõpptulemus on seda väärt, sest Haabersti ringristmik on kogu piirkonna uus suur algus.

 

 

 

Linnaosa elanike kaasamine linna juhtimisse ei olnud ühekordne kampaania. Sel kevadel oli elanikel võimalus teha ettepanekud uude «Tallinna positiivsesse programmi», kuhu Haaberstist laekus 655 ettepanekut. Elanikud on meile edastanud palju huvitavaid ettepanekuid ja andnud teada kitsaskohtadest, mis vajaksid veelgi suuremat tähelepanu. On rõõm tõdeda, et Haabersti elanikud soovivad panustada oma linnaosa arengusse, et muuta Haabersti veelgi paremaks elupaigaks. Siinkohal soovin tänada kõiki, kes meile oma mõtted edastasid. Ideed ja mõtteid, mis meile elanikelt «Tallinna positiivsesse programmi 2018– 2022» laekusid, olid väga erinevad. Ettepanekuid, mida on võimalik kohe täita, oleme asunud realiseerima. Nii sai Õismäe tiigi äärde paigaldatud uued istepingid, vana ja amortiseerunud Väike-Õismäe bussipeatuse ootepaviljon välja vahetatud kahe korraliku paviljoni vastu. Laekus ka palju aja- ja ressursimahukaid ettepanekuid, nagu näiteks parkimismaja(de) rajamine Väike- Õismäele, Harku rannaala arendamine, Mustjõe gümnaasiumi remont, puhkeala rajamine Rocca al Mare keskuse taha Haabersti metsa, munitsipaalelamu noortele peredele jne. Kuid nende ideede ja ettepanekute elluviimine sõltub linna eelarvest ning kindlasti ei juhtu üleöö. Veel sooviti rohkem mänguväljakuid, eratänavate munitsipaliseerimist, pensionilisa suurendamist, bussiühenduste parandamist, koerte mänguväljakuid, tasuta ühistranspordi jätkumist, Õismäe rabasse valgustatud suusa- ja terviserada, Kakumäele rannahoonet, Õismäe tiigi veepiiri valgustamist ja mängulise valgus-show lisamist, Õismäe ujula ajakohastamist, külaplatse nii Veskimetsa/ Mustjõe asumisse kui ka Kakumäele ning et Veskimetsa/Mustjõe asumisse saaks rajatud kõnniteed. Kuid need on vaid pisike osa laekunud ettepanekutest. Ettepanekute kogumine positiivsesse programmi on selleks korraks lõppenud, aga kui Haabersti elanikel on veel mõtteid ja ideid, kuidas oma elukeskkonda paremaks muuta, siis kõik mõtted on endiselt oodatud e-posti aadressile haabersti@tallinnlv.ee.

 

 

 

 

TAI katab Tallinna süstlavahetus punktidega

Narkomaania on jätkuvalt Eestis tõsine probleem. Meelemürkide kasutajate ning süstivate narkomaanide arvukus annab tunnistust, et senine narkopoliitika pole kandnud vilja ning tarvis on täiesti uut probleemi ennetavat lähenemist. Kahjuks ei suuda rahva tervisekäitumise strateegiate eest vastutav Tervise Arengu Instituut pakkuda narkomaania leviku ohjeldamiseks muud kui ebapopulaarse ja kesiste tulemustega süstlavahetuspunktide võrgustiku rajamine.

TAI plaanib avada 7 süstlavahetuspunkti.

2016. aastal valminud uurimuses „Kahjude vähendamise keskustega kaasnevad riskid Tallinna näitel“ leitakse, et tuleb rajada seitse keskust järgmises järjekorras: kaks Lasnamäele Pae ja Seli asumisse, üks Põhja-Tallinnasse Sitsi asumisse, üks Kristiinesse Lillekülla, üks Nõmmele Männiku asumisse, üks Mustamäele Mustamäe ja Kadaka asumi piirimaile ja üks Haabersti linnaossa Õismäe asumisse ehk lahtiseletatult Kakumäele. Jääb täiesti arusaamatuks, miks rahumeelne ja perekeskne Kakumäe peab TAI plaanide kohaselt saama süstivate narkomaanide kogunemispaigaks.

Hetkel on teravalt päevakorral Sitsi süstlavahetuspunkt, mille vastu on andnud enam kui 1500 kohalikku oma allkirja. Tähelepanuväärne on see, et süstlavahetuspunktist teisele poole tänavat on planeeritud tulevikus lasteaed. TAI tervisekaitsjaid see ei morjenda. Ülalmainitud uurimuses küll mainitakse, et keskuse rajamisega langeb piirkonnas laste turvatunne ning kokkupuude ebaadekvaatsete narkomaanidega võib mudilastele kaasa tuua šoki või psüühilise häire, ent sellega soovitatakse harjuda. Vanemaid lohutatakse, et keskuse töötajad saavad selgitada, mis kujutab nende klientide näol ohtu ning kuidas neid ohte vähendada. Samas lapsevanemad peavad tagama lapse ohutu liikumise lasteaeda, kooli või huviringi, saates neid ise või leides/palgates täiskasvanu, kes seda teeb. Lapsele tuleb selgitada, kuidas käituda, kui ta märkab narkojoobes inimesi ning juhul kui laps saab nende nägemisest häiritud, tuleb lapsega sellest rääkida, tõsisema trauma tekkel aga võtta ühendust spetsialistiga.

Veel tuuakse uuringus välja, et süstlavahetuspunkti asutamisega kasvab narkootikume süstivate inimeste kontsentratsioon piirkonnas, mis toob kaasa suurema võimaluse konfliktide tekkeks klientide ja elanike vahel. Ohu maandamiseks soovitatakse paigaldada turvakaamerad, mis jälgivad keskuse ümbrust ning häirenupp, millega saab vajadusel kutsuda ka väljaspool keskust toimuvate ohuolukordade märkamisel appi turvafirma. Elanikele soovitatakse lukustada keldrid ja muud kergesti ligipääsetavad ruumid.

Mõlemal puhul on märgitud turvalisuse eest vastutajaiks elanikud ise, ehk uppuja päästmine, kui see pole süstiv narkomaan, on TAI arvates uppuja enese asi. Kes taolise eluvõõra riskianalüüsi kokku kirjutas, ei selgu, sest koostajate nimesid dokumendist ei leia. Selge on vaid see, et TAI teeb kõik endast oleneva uute süstlavahetuspunktide rajamiseks, sest nähtavasti on selleks saadud tuge nii eurofondidest kui ka riigieelarvest. Jääb mulje, et kui midagi paremat pähe ei tule, loob süstlakeskuste ümber sehkendamine siiski illusiooni rahva tervise eest valvel seisvast organisatsioonist.

TAI harrastab asendustegevusi.

Lahenduste otsimise asemel tegelevad TAI ja sotsiaalministeerium asendustegevustega, milleks kulutatakse vahendeid, mida saaks kasutada märksa mõistlikumalt. TAI eelarve kulub suuresti plakatite ja voldikute tootmisele, mis teadaolevalt ei ole tõhus ennetustegevus. Kuid samas ei anta riiklikke eelarvelisi vahendeid kohalikele omavalitsustele vajalike ennetustegevuste läbiviimiseks. Näiteks TAI ja sotsiaalministeeriumi peetav võitlus magusa limonaadi vastu meenutab maoistide arveteklaarimist riisipõlde rüüstavate varblastega, ent on süstlavahetuspunktide jõuga pähemäärimise kõrval siiski suhteliselt süütu meelelahutus.  Tallinna katmine süstlavahetuspunktide võrgustikuga puudutab aga otseselt kümnete tuhandete linlaste turvatunnet ning TAI senine praktika ajada asju varjatult ning kogukonda alles siis kaasates, kui protest üle pea kasvab, teeb murelikuks.

Sekeldamine ja salatsemine süstlavahetuspunktide ümber on röövinud kavandatud asutuste läheduses elavatelt linlastelt hingerahu, söönud närve ning halvendanud tervist ja see on sotsiaaldemokraatide läbipaistmatu poliitika tulemus. Kas TAI eesmärk ongi süstiva vähemuse huvisid kaitstes ülejäänud elanikkonna tervist rikkuda, või on asi siiski selles, et terviseedendajatel on lahendusi pakkuvad ideed lihtsalt otsas?

Me vajame narkoennetust ja sõltuvusse langenute tõhusat abistamist, ent mitte inimeste turvatunde ja hingerahu arvelt nui neljaks ebaefektiivseid süstlakeskusi luues.

 

Tallinn on lastesõbralik linn!

Käesolev aasta on kuulutatud laste- ja noorte kultuuriaastaks. Me hindame laste ja noorte loomingulisust, julgustame neid eneseväljenduseks, rõõmustame, kui nad leiavad oma energiale rakendust. Ometi elab Eestis 30 000 noort, kes ei käi koolis ega tööta, probleemsetest peredest sirgunud kaagid ohustavad õhtustel tänavatel kõndijaid, me kuulume suurima HIV positiivsete suhtarvuga riikide hulka, meie pered lagunevad ja koduvägivald muserdab tuhandeid. See on reaalsus, millega ei tohi leppida ja alguse saab see toimetulekuraskustes ning halva sisekliimaga peredest, mis ei paku laste arenguks piisavaid võimalusi. Kehvade arengute ohjeldamiseks peame pakkuma tuge neile peredele, kellel hetkel kõige paremini ei lähe. Ent ei tohi unustada ka neid peresid, kes on osanud luua kodutunde, selle ainsa ja kordumatu, mida pole võimalik osta ükskõik kui suure raha eest. Tublid pered vajavad eelkõige tunnustust, sest eeskuju, mida nad annavad, stabiliseerib ühiskonda. Mida rohkem leidub harmoonilisi peresid, seda tervem ja jätkusuutlikum on riik, rääkigu aasta ema auhinna üle ilkujad, mida tahes.

 

Haabersti Sotsiaalkeskuse lastetuba pakub tuge

Hoolitsus laste ja perede eest on pikki aastaid olnud omavalitsuste õlul. See on ka mõistetav, sest kes oskaks kogukonnast paremini hinnata perede vajadusi. Meil on selles osas head traditsioonid, mida on märgatud kaugemalgi. 2005. aastal omistas UNICEF Tallinnale lastesõbraliku linna tiitli.

Hoolitsust perede, laste ja noorte eest ei saa taandada pelgalt materiaalsele toetusele, kuigi seegi pole vähetähtis. Oluline on elukeskkonna turvalisus ning kogukondlik identiteet. Oleme Haaberstis kaardistanud perede ootused elukeskkonnale ning püüame kõigi vahenditega neid täita.

Haaberstis töötab viis professionaalset lastekaitsetöötajat, kes tegelevad igapäevaselt laste ja perede nõustamisega. Nad suudavad leida vanemate ja laste vahelise võõrdumise põhjused ja aidata neid ületada. Tihti on vaja just kõrvalist silma, et märgata, mida tuleks teha teisiti, et pereliikmed uuesti kokku viia. Samas peab vajadusel võtma kasutusele ka karmimad meetmed, kui peres esineb vägivalda. Siis tehakse koostööd politseiga.

Neile lastele, kellel kodusoojust ilmselgelt vajaka jääb, avasime Haabersti Sotsiaalkeskuse Lastetoa, kus antakse abi õppimisel, aga ka näpunäiteid igapäevaste kodutöödega toimetulekuks. Lastetoas saab ka kõhu täis süüa ning viiakse läbi perenõustamist.

Laste ja noorte nõustamiskeskuses tegeletakse taolise äärmiselt isikliku ja tundliku teemaga nagu perelepitus. Osutame ka lastekaitse valveteenust, et olla abivajaja jaoks alati olemas. Mure võib last tabada kellaajast küsimata ja siis on hea, kui keegi on valmis teda kohe ära kuulama ning toetama. Neile vanematele, kes ööpäevaringselt puudega lapse eest hoolitsevad, võimaldab puhkust raske ja sügava puudega lapse hoiukodu teenus. Äärmuslikumatel juhtudel saab ema ja laps nõustamiskeskuses endale ajutise turvakodu. Aidatakse lahendada ka last puudutavaid vaidlusi, samuti kaitsta vanemliku hooleta jäänud laste huve. Lisaks eelnevale pakub omavalitsus lahus elava vanemaga suhtlemise korraldamist ja eestkoste seadmist, psühholoogilist nõustamist ja tugiisikuid hoolt vajavatele lastele. 

Omavalitsuse toetused lastega peredele jagunevad sissetulekust mitteolenevateks ja sellest sõltuvaiks. Olenemata pere sissetulekust antakse omavalitsuse poolt hoolduspakk imikule, makstakse sünnitoetust,  esmakordselt koolimineva lapse toetust ning hüvitatakse lapsehoiuteenus. Sissetulekust sõltuvalt määratakse toimetulekutoetus ja huvi- ning sporditegevuse toetus.

Perede toetamine jääb omavalitsuse ülesandeks.

Toetades peresid hoolitseme nii Haabersti, kogu linna kui ka riigi tuleviku eest. Heaks märgiks on riigi kasvav toetus peredele, ent põhiraskus jääb ka tulevikus omavalitsuse, kui kõige kogukonnakesksema institutsiooni kanda. Selles abistavad meid paljud mittetulundusühingud ja heategevusorganisatsioonid nagu SA Eesti Lastefond, MTÜ Caritas Eesti, MTÜ Lastekeskus Tähetorn, Punase Risti Tallinna Selts, EELK Perekeskus jt. Ka kogukond ja ettevõtjad on hakanud üha rohkem panustama heategevusse ning vabatahtlikku töösse perede ja lastega. Haabersti toetab peresid, sest meie jaoks on tähtis kodulinnaosa tulevik. 

Riigikogu Keskkonnakomisjoni esimees ajab rahvale prügi silma  

 

Tähelepanelik linlane on kindlasti märganud, et tasub vaid mõnel kurikaelal Astangu kandis rämpsu metsa alla poetada, kui kohale ilmub Riigikogu Keskkonnakomisjoni esimees ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna linnapeakandidaat oktoobris toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel, Rainer Vakra. Käbedal poliitikul kohe on nina isetekkeliste prügilate peale.  

Veebruaris küttis kirgi seriaal seiklustest Astangu prügiväljadel. Ja kuigi tema sajatamisest ja põhjamisest erilist tulu ei tõusnud, oli rahval lõbu laialt. Mitte iga päev ei kohta riigikogu saadikut, kes kommunaalpoliitika nimel loobub Toompea soojast kabinetist ning nagu ajakirjanikud tabavalt kirjeldasid, silkab otsekui väle Chuck Norris heitmekuhjade vahel ja ähvardab linnaosa valitsust põhjaliku arveteklaarimisega. Prahi korjas Astangul asuvalt riigimaalt lõppkokkuvõttes ikkagi omavalitsus ning kõrvalkinnistu puhastas linnaosa nõudmisel selle omanik, aga nalja ja melu jätkus kauemaks.

 

Vakrat erutab vaid Tallinna piiresse jääv korralagedus.

Kindlasti on paljud esitanud endale küsimuse, et mis sunnib rahva lemmikut prügis tuhnima. Naiivsemad eeldavad, et talle lihtsalt meeldib puhas loodus ning jõud, mis meie kangelase tegutsema paneb, on mure Eesti kauni keskkonna reostamise pärast. Aga võta näpust, härral on silmad peas pärani kinni. Kui asja veidi lähemalt uurida, selgub, et Keskkonnakomisjoni esimeest erutab vaid see prügi, mis jääb Tallinna põõsaalustesse. Harjumaa lagastajad jätavad keskkonnakomisjoni esimehe külmaks. Ja miks ta peakski Harjumaa prügistamise pärast muretsema? Linnapeaks kandideerib mees ju Tallinnas.

Sealsamas Astangu külje all, kus härra veebruaris asjatas, asub linnast väljasõidul paremat kätt Paldiski maanteed tõeline Pilpaküla, kus omavoliliste maahõivajate ennastsalgava tegevuse tulemusel asub kümneid poollagunenud kuure ning aastatega ladestunud kultuurikiht sisaldab kõiki inimtegevuse jääke vanadest rehvidest alates ning kahtlaste mahutitega lõpetades. Sekka muidugi igas kaliibris majapidamisheitmeid. Harku valla territooriumile jääv lagastatud kinnistu kuulub riigile. Vakral tuleks teha vaid mõni samm, et Astangult sinna jõuda, olukord fikseerida ning oma autoriteediga veenda riigi Keskkonnaametit reostust likvideerima. Ei maksa muidugi arvata, nagu kardaks ta kritiseerida Harku vallajuhte või näidata näpuga Riigi Keskkonnaameti ja Harjumaa Keskkonnainspektsiooni tegematajätmistele. Muidugi ta julgeks, aga vabandage, mis huvi on tuhnida prügis seal, kus sa ei kandideeri? Ja niipalju loovat mõtlemist härral pole, et aduda, kuivõrd Harku valla Pilpaküla Haabersti elanike silma riivab. Nende samade, kelle hääli ta loodab Astangul lokku lüües püüda.

 

Vaja on hooba, mis sunniks Keskkonnaameti riigi kinnistuid koristama.

Isetekkelised prügilad on vaieldamatult suureks probleemiks nii Tallinnas kui linna ümbritsevates valdades. Heitmed kuhjatakse reeglina kinnistutele, kus puudub hoolas peremees, kes kurikaelu takistaks. Ma pole küll nõus väitega, et riik on alati ja kõiges halb peremees, ent riigi kinnistuid valitsev Keskkonnaamet pole oma ülesannete täitmisel eriti hoolas. Nii on see Astangul, Harkus, aga ka Rae ja Jõelähtme valdades.

Vajadusest kindlustada riigi kinnistute parem hooldus, on räägitud aastaid, kahjuks kesiste tulemustega. Võib-olla polegi õiglane süüdistada toimuvas üksnes Keskkonnaametit. Tundub, et mured algavad puudustest meie seadusandluses. Ent kuidas saakski seadusandlus vastata elu nõuetele, kui riigikogus seaduste algatamise eest vastutava keskkonnakomisjoni esimees on valmis tähelepanu pälvimiseks tegelema ükskõik millega, mitte aga igava seadusloomega oma põhitööl.