Vähem mõttetut sodimist

Grafitiga seotud ringkondades on levinud arusaam, et linnaametnikel läheb juba sõna grafiti kuuldes silme eest mustaks ning iga pulverisaatoriga maja seinale lähenevat tänavakunstiharrastajat käsitletakse kui ohtu avalikule korrale.



foto allikas: Pealinn

Kindlasti pole see nii, sest suhtumises kunsti ja vandalismi piiril laveerivasse grafitisse on, nagu igas muuski eluvaldkonnas, rohkem värve, kui vaid must ja valge. Teine lugu on mõttetute sodijatega, kes on grafitist, kui ühiskondlikust väljendusvahendist sama kaugel nagu linnutee päiksesüsteemist. Sodijate ohvriks langes hiljuti ka noote poolt pikisilmi oodatud Haabersti vastvalminud rulapark, kusjuures seal soditi üle ka pargi kaunistuseks mõeldud tänavakunsti taies.

Tänavakunst ja sodimine on kaks eri asja ja pälvivad seepärast ka erinevat suhtumist. Aga selleks, et osata neil vahet teha, tuleb kõigepaelt üle rääkida põhitõed.

Grafiti, kui antiikne harrastus.

Grafitit peetakse noorte pärusmaaks, ent sellele vaatamata on sel üpris pikk ajalugu. Esimesena hakati oma nime, roppusi või ühiskonnakriitilisi sõnumeid seintele kritseldama juba antiikkultuuris. Tänaseks on kõik tollest ajast pärit seinasodimised võetud maailma kultuuripärandina kaitse alla. Isegi see, enne aastat 79 Pompeis seinale kritseldatud kirjake, mis kuulutab ürgset tõde, et õpetaja on loll, pälvib tänapäeval harrast imetlust. Antiikgrafitist on saanud kultuur.

Tänapäevase grafiti juured ulatuvad 1960-ndatesse, kui üha ühiskonnakriitilisemaks muutuvad noored hakkasid oma sõnumeid seintele kandma. Grafiti edenedes otsiti võimalusi endale ainuomaste väljendusvahenditega tähelepanu pälvida ning kujutised ja kasutatavad šriftid muutusid keerulisemaks. Kõige algelisemaks jäid territooriumi või jõugu mõjuala märgistavate grafitite kujutised. Teostuselt labased, oli neid kõige hõlpsam seintele kanda ning just neist küündimatutest kujutustest sai alguse grafiti seostamine eraomandi rikkumise, ühiskonna allakäigu, alkoholismi ja narkomaaniaga.

Grafiti Eestis
 

Eestis on grafiti levimist seostatud taasiseseisvumise aegse poliitilise aktiivsusega, mis küll viimasel ajal asendub üha kiiremini erinevate subkultuuride vajadusega end afišeerida. Siiski on levinud ka grafiti kunstipärasem vorm, kus gafitistid suudavad luua avalikus ruumis nauditavaid ja oma sõnumilt värskeid seinamaalinguid. Kui need sünnivad selleks sobivas kohas, võib grafiti tuua halli ja käestlastud tehismaastikkusse värskendust pakkuvat vaheldust. Siiski jääb valdava osa grafiti viljelejate tase kunstinivoo ületamiseks liialt madalale.

Grafitisse tuleb suhtuda tasakaalukalt nagu muudessegi moodsa eneseväljenduse vormidesse. Samas pälvib grafiti oma spetsiifikast tulenevalt rohkem tähelepanu, kui breikarid, räpparid või tänavamoosekandid. Grafitist jääb maha märk, mis sageli pole suurele osale ühiskonnast esteetiliselt vastuvõetav. Väide, et grafitit tehaksegi selleks, et šokeerida, ei pea paika. Inetu kritseldus seinal ei šokeeri enam kedagi. Paneb vaid majaomanikku rusikaid pihku pigistama ning sodijatele kättemaksu vanduma.

Mida grafitiga ette võtta.

Grafiti, kui noorte poolt aktsepteeritud eneseväljendusvorm, peab arenema küpsuse ja vastutustunde suunas. Kindlasti on siin tegevusruumi nii noorsootöötajatel ja pedagoogidel, kui ka tunnustatud tänavakunstnikel, kelle andekad tööd kannatavad sageli just seetõttu, et need pannakse sodijatega samasse kategooriasse. Tolerantsus, mida ühiskonnalt eeldame, sisaldab ühtaegu nii mõistvat suhtumist grafitisse (kui see ei kahjusta kellegi omandit), kui ka avalikkuse soovi, et linnaruum oleks puhas ja risustamata andetust seinasodist.

Kindlat meetodit, mis 100 protsendiliselt töötaks, ei ole. Küll on aga erinevaid võimalusi, mis aitaksid seinte sodimist piirata.

Tõstame noorte teadlikust.

Noortele tuleb varakult teada anda, mis asi on grafiti, kus on selle juured ja miks grafiti ajalooliselt end õigustas. Kui 70ndate alguses rajati New Yorgis läbi Bronxi kiirteed, tõsteti kodudest välja paljud vaesemad pered. Põhjus miks grafiti hakkas elumajadele tekkima, oli see, et näidata, et inimesed tahavad oma territooriumi ja kodu tagasi, sest see oli algupäraselt nende kodu. Tänapäeval puudub selline õigustus, aga ilma taustinfota ei tea noored, miks midagi kunagi tehti ja miks ei tohi seda teha. Seega üks hea meetod on erinevad tänavakunstitöötoad koolides, noortekeskustes, päevakeskustes, et selline info leviks ja jõuaks rohkema arvu inimesteni.

Tuleb piirata aerosoolvärvide müüki.

Aerosoolvärvide müük on teadupärast lubatud igas mis vanuses noortele ja selle kättesaadavus väga suur. Teatud vanusepiiri kehtestamine vähendaks tõenäoliselt ka seinte sodimist. (nt 18 eluaastat), sest noorematel ei ole aerosoole niikuinii vaja ja üldjoontes sodijad on nooremad kui 18. Karistused üldjoontes seinte sodimist ei vähenda. Küll aga oleks hea karistusmeetod oma tööde üle värvimine, maha pesemine, sest sellel on suurem kasvatuslik efekt kui trahvil. Noor, kes jääb seinte sodimisega vahele, peaks lisaks enda tööle veel puhastama/pesema/värvima teisi soditud seinu. 

Tänavakunstiring ja töötoad.

Legaalsete võimaluste pakkumine joonistamiseks. Mida rohkem on noortel grafiti huvilistel võimalik joonistada legaalselt (nt Haabersti Noortekeskuse tänavakunstiringis), seda vähem on illegaalset joonistamist. Paraku on see meetod tõhus vaid siis, kui legaalseid võimalusi on palju, aga seda pakkuda on paraku keeruline.

Noortega koos erinevate soditud pindade üle värvimine ja puhastamine.

Noored, kes on midagi ise korda teinud üldjoontes hoiavad seda. Väikses kogukonnas hoiavad need noored ka silma peal ja annavad ise märku kui keegi on pestud, värvitud seina jälle ära rikkunud. Suureneb ka noortes kodanikualgatus. Tuntud sodimise kohtades aitaks kindlasti politseipatrulli tihedam külaskäik. Valgustus ja kaamerad (kasvõi sellised mis tegelikult ei tööta), valgus tavaliselt hirmutab joonistajat, sest teda on näha. Patrulli oht kindlasti vähendab antud kohas seinte sodimist ja kaamera paigaldamine kindlasti hirmutaks potentsiaalseid seinte sodijaid.

 

Läki loomaaeda!

End looduses üha jõulisemalt maksma panev kevad toob hinge rõõmu ja elevust. Paljusid haarab koos kõrgemalt käiva päikesega rännukihk, ent enne kui osta pilet mõnda kaugesse kuurordisse või otsida idülli mujal Eestimaal, tuleks tutvuda kodule märksa lähemale jäävate huviväärsustega. Et nautida maailmatasemel ekspositsiooni ja sisustada päeva põnevalt, pole Haabersti elanikel tarvis isegi trolli peale istuda. Siinsamas Veskimetsas asub liigirikkuselt Euroopa tähelepanuväärseim ja loodusliku keskkonna poolest Põhjamaade eripalgelisim Tallinna Loomaaed, mis pakub huvitavat tegevust kogu perele.

Kuigi loomaaeda võib külastada aastaringselt, on selleks parim aeg siiski kevadel, mil tuhandete siinsete asukate jaoks algab uus elutsükkel. Kevadine loomaaed lausa kihab elust. Isegi aastates loomade käitumisse toob kevadine soojus lustlikkust, rääkimata siis noorloomadest, kes vallatult ringi kepsutavad. Kevadel ootab suur osa loomaaia asukatest ka järeltulijaid.

Mida loomaaed pakub?

Tallinna loomaaias elutseb ligi 10 000 isendit, lindu, kala, roomajat ja selgrootut, kes esindavad enam kui 500 liiki. Kõigi loomaaia elanikega tutvumiseks tuleb varuda vähemalt kolm-neli tundi, kui aga võtta eesmärgiks mõne puuri või akvaariumi juures pikemalt peatuda, kulub 87 hektarit hõlmava territooriumi läbikäimiseks terve päev. Lisaks loomade uudistamisele saab teha mõnusa jalutuskäigu linna suurimas liigirikka alustaimestikuga tamme-segametsas, mis kevaditi rõkkab linnulaulust.

Haabersti elanikel on loomaaeda kõige mõnusam siseneda lääneväravast, kus asub läinud aasta juulis avatud vastne keskkonnahariduse keskus. Külastaja pääseb loomaaeda läbi maja fuajee. Ent pole mõtet kiirelt edasi rutata, sest otstarbekas on alustada ekspositsiooniga tutvumist just siit. Keskuses asub laste loomaaed, kus pere väiksemad liikmed saavad toredaid lemmikuid lausa käega katsuda ja toita. Aastaringselt tegevust pakkuvas keskkonnahariduskeskuses on eluslooduse ja loovtöö klassid, näituste ruum, laboratoorium ja 150-kohaline auditoorium.

Tallinna Loomaias on maailma parim kaljukitsede ja mägilammaste väljapanek, märkimisväärne hulk kotkaid ning arvestatav valik kaku- ja kureliike. Kaljukitsedega saab tutvuda läänevärava lähistele jäävas alpinaariumis, kus sõralistele on loodud suurepärased tingimused. Külastajatele on mugav jälgida loomade elu läbi avarat vaadet pakkuvate klaasbarjääride.

Alpinaariumist mõni samm edasi jääb elevandimaja, mis lisaks 1989. aastal valminud ja viimastel aastatel oluliselt laiendatud ehitisele nime andnud võimsatele londilistele, on koduks ka ninasarvikutele, kääbusjõehobudele ja mitmetele teistele huvitavatele loomadele. Sealt mõne sammu kaugusele jääb karude osakond, mis on loomaaia kõige hädapärasemalt uuendamist vajav osa. Uus jääkarude maja on juba projekteeritud ja kindlasti saab valgete karude ruumikitsikus lähiaastatel lahendatud ning teisedki otid kolitakse ümber avaramatesse puuridesse.

Loomaaia üheks põnevamaks ekspositsioonikeskuseks on troopikamaja krokodillide, alligaatorite ja teiste vahvate elukatega. Seal on leidnud endale peavarju ka šimpansipere, kelle tegemisi on alati põnev jälgida. Linnutiik, piisonite aedik, kaamelite ala, kotkamägi – igas loomaaia osas on avastamisrõõmu pakkuvat, uut ja kordumatut, mille pärast tulla.

Mis see loomaaed õigupoolest on?

Kindlasti pole loomaaaed üksnes loomade vaatamise koht, kuigi huvi äratamine eluslooduse vastu on vaieldamatult loodushariduse oluline osa.

Tallinna Loomaaia pikaajaline ja legendaarne direktor Mati Kaal, kes astus ametisse juba 1975. aastal, kui loomaaed asus viimaseid aastaid Kadriorus Lasnamäe veerul, on sellele küsimusele vastust otsides tsiteerinud Berni, Baseli ja Zürichi loomaaedu juhtinud professor Heini Hediger´i:
   - Loomaaiad on kui loomaarühmade saatkonnad, kus jagatakse külastajatele paljude loomade ning nende kodukandi loodusega seotud teavet.
   - Loomaaiad on kui kindlustusfirmad, kus elavate ja  sigivate loomade varal saab vajadusel taastada hääbuvaid  eluvorme (liike, alamliike, asurkondi).
   - Loomaaiad on teaduslaborid, kus  saab tehistingimusis zooloogiale lisaks uurida ka loomade ökoloogia, psühholoogia, füsioloogia, parasitoloogia, veterinaaria jmt., mida kõike saab ühendada ühise nimetaja – loomaaiabioloogia alla.
   - Loomaaiad on üha enam linnastuvate inimeste puhke- ja taastumispaigad, mis oma looduslähedase keskkonnaga inimeste raugema kippuvat töövõimet uskumatult efektiivselt taastavad.

Enamikule inimestest on loomaaed eeskätt hea koht argirutust puhkamiseks ning selleks, et taastada endas südamlikkust ja headust, mida asises maailmas hädast vajame. Loomad, kelles puudub teeskulus ja eesmärgitu tigedus, panevad meid uskuma looduse puhastavasse jõusse, aitavad lõõgastuda ja laadida närve.

Viimastel aastatel on Tallinna Loomaaeda külastanud ligi 400 000 inimest aastas. Suurenevas külastajatearvus peitub tunnustus loomaaia töötajatele ning arengutele, mis Veskimetsas on toimunud ning veelgi toimuvad.

Niisiis, sellel kevadel loomaaeda, sest seal ootavad meid kordumatud kohtumised lõputult mitmepalgelise eluga!

Eesti valik: riik oma rahvale või sisserändemaa?

Riigikogu valimiskampaanias võis hämmastusega tõdeda, kuidas kõik erakonnad, ka need, kes muidu eelistavad hädalisele kala asemel õnge pakkuda, tunnistasid vajadust tegelda tööpuuduse, ääremaastumise ja palgavaesusega. Korraga sai teemadest, millele Keskerakond on aastaid tähelepanu juhtinud, peamine narratiiv nii Reformierakonnale kui ka IRL-ile, rääkimata muidugi sotsidest.

Kuna vähekindlustatute ja madalapalgaliste osakaal elanikkonnas jõudsalt kasvab, polnud enam võimalik elukvaliteedi allakäigu ees silmi kinni pigistada. Kahjuks ei suudetud aruteludes neid olulisi teemasid sisuliselt avada ning jäädi pigem loosungite tasemele.
 Debattide asemel, mis pidanuks kirjeldama võimalusi ja praktilisi samme töökohtade loomiseks, piirkondliku arengu tagamiseks ning palgavaesuse kaotamiseks, piirduti IRL-i kombel selvepoe kassas kanamunadega žonglöörimisega või siis sumbusid arutelud valijatele raskesti jälgitavaks heietuseks maksureformist. Koalitsiooniläbirääkimistel taandus aga erakondade soov vähekindlustatuid aidata sisutuks sõnavahuks. Praktiliste lahenduste väljapakkumise asemel oldi ametis ministrikohtade jagamisega ja Riigikogu uustulnukate elimineerimisega.
 
Sotsiaalsed teemad taas unustatud
Koalitsioonierakondade esimeeste sõnavõttudest jääb mulje, nagu poleks sotsiaalse riigi ideel kaitseküsimustele ja omavalitsuste sundliitmisele taandatud riigireformi üle teoretiseerimise kõrval enam kohta. Muidugi on valdkondade kokkutõmbamise järel lihtsam läbirääkimistel ühisosa leida, ent rahvas ootas valitsuselt siiski lubaduste täitmist.
Viimane aeg on kokku leppida selles, kuidas tagada kogu Eestile ühtne ja dünaamiline areng ning lõpetada olukord, kus normaalne toimetulek on tagatud vaid käputäiele „rikastele ja ilusatele“.
Kehvade valdade liitmine ei loo veel töökohti. Selleks on tarvis muuta erinevad piirkonnad atraktiivseks ning investeeringuid ligi tõmbavaks. Riiklike ümberõppekavadega on võimalik tagada piisavalt oskustöölisi nii Narvas kui ka Kuressaares, Valgas ja Rakveres. Pole mõtet rääkida pidevalt sellest, et meid päästab vaid tööjõu sissetoomine, eriti olukorras, kus tööpuudus on taas hakanud kasvama.
 Eestis jätkub IT-spetsialiste, keevitajaid jt nõutud erialade esindajaid. Need inimesed tuleb vaid välja õpetada. Sellega saaks hakkama meie head kõrgkoolid ja kutseõppekeskused, kus aga millegipärast ei olda kursis, keda tööturg tõeliselt vajab. Meie arengut pärsib haridus- ja majandusministrite tegemata töö riikliku ümberõppe ja tööhõive süsteemi loomisel.
Stagnatsioonist väljumiseks on vaja käivitada riiklik programm ettevõtetele vajaliku tööjõu väljaõpetamiseks, investeeringute ligimeelitamiseks ja kõigis regioonides töökohtade tekkimiseks. Kui selleks on tarvis eraldi ministeeriumi, siis anname regionaalministrile portfelli ja paneme ta tegutsema.
Ainult et ministriks tuleb määrata asjatundja, mitte vähekogenud poliitsõdur. Tegemist on julgeolekuküsimusega, sest kui viivitame tõhusate sotsiaalreformidega, võivad meil varsti olla relvastuses küll nobedad jalaväe lahingumasinad, ent kaitsetahe, mis algab rahva rahulolust oma riigiga, on kadunud. Tühja kõhuga on keeruline armastada – niisama lihtne see ongi.
 
Sotsiaaldemokraadid unistavad massilisest sisserändest
Kahjuks määritakse meile korraliku arenguvisiooni asemel pähe sotsiaaldemokraatidele ja paremliberaalidele südamelähedast sulandumist tuhandete sisserändajatega ühiseks multikultuurseks tarbimisterritooriumiks. Märgid, mis sellele viitavad, on ilmselged.
27. märtsil Kumu kunstimuuseumis järjekordsel Põhja- ja Baltimaade töörändluskonverentsil edastati eestimaalastele rõõmusõnum, et mastaapses sisserändes on vaid positiivsed küljed ja et multikultuursus on tulevik, mida peaksime hardalt ihaldama.
Eurosaadik Marju Lauristin väitis riigitelevisioonis konverentsi tutvustades, et meil on aeg loobuda igasugustest piirangutest ning avada piirid kõigile, kellel tuleb mõttesse siia asuda. Tubli sotsialistina näeb Lauristin sisserändes imetoredat võimalust ühiskonda mitmekesistada. Üheks tema unistuseks on tuua Hispaaniast, kus noorte tööpuudus ületab 50%, Eestisse tööjõudu, unustades, et 25 protsendil meie oma noortest puudub rakendatus. Aga pole lugu! Nagu toetame rahaliselt Euroopas hätta sattunud riike, niisama võime ju aidata süüa suppi, mida lõunamaalased on buumiaastatel oma majanduses kokku keetnud, arvab sotside käilakuju.
Kas meie ise seejuures ellu jääme, on Lauristini jaoks teisejärguline.

Mõeldes neile negatiivsetele arengutele, mida on viimasel ajal hakanud tunnistama sellised immigratsiooniriigid nagu Rootsi, Saksamaa ja Prantsusmaa, tuleks meil sotside sisserändevaimustusse suhtuda äärmiselt ettevaatlikult. See on eelmäng kavale kaasata aastaid sisserännet tolereerinud Euroopa riikides kuhjunud probleemide lahendamisse, millega seal enam hakkama ei saada, seni immigratsioonitaset madalal hoidnud riigid. Eestil tuleks aga enne teiste nimel dzotile viskumist lahendada kitsaskohad omaenda ühiskonnas.
 Lauristin ja tema toetajad unustavad, et Eesti juba on multikultuurne riik, kus elab paljude rahvuste esindajaid. Püüdkem enne lahti harutada need integratsiooni umbsõlmed, millega meie parempoolsetest ja sotsidest koosnevad valitsused 20 aastat pole hakkama saanud! Kui peame valima sotsiaalse riigi ja sisserände vahel, tuleks eelistada esimest, ning mitte lasta end sotsialistidel ja paremliberaalidel edasi ninapidi vedada.

Elu Eestis kui maksustatav pahe

Elu Eestis pole peale märtsivalimisi tõepoolest enam endine, nagu valitsuskoalitsiooni juhterakond lubaski. Ainult et kindlalt edasi pürgimise asemel tuleb arvestada elukvaliteedi hüppelise allakäiguga, millele vihjab ka peaministri äsjane soovitus, teha aktsiisitõusude eelne õige valik ning vahetada pereauto välja alla liitrise mootoriga maanteemuhu vastu. Reformierakonna poolt poolteist aastat korratud mantra Eesti riigi jõudmisest jõukate hulka, tundub uue koalitsiooni ametisseasumise järgselt kärisevat tõsisemalt, kui eales varem. Nii nagu oma juhtkirjas märkis teravmeelselt Postimees, ei ole praegused majandus- ja välispoliitilised olud sellised, kus elu läheks paremaks hoolimata sellest, kes riiki juhivad. Mõeldes hädaministrite kõrgele kontsentratsioonile valitsuses, tunduvad lubadused riigireformist, ministeeriumite paralleelsete ja kattuvate tegevuste kaotamisest ning valitsuskulude kokkutõmbamisest lapsiku muinasjutuna, mida asjaosalised enam ka ise ei usu.

Valitsus maksustab pahesid ja saastamist.

Vähemalt nii väidetakse, kuigi kuidas saab pidada saastamiseks maamehe autosõite lapsi vallakeskusesse kooli vedades või linnas arsti juures käies. Need on hädavajadused, mille eest veel maale jäänud elanikke ei pruugiks aktsiisitõusuga karistada. Valusalt lööb kütuseaktsiisi tõus ka ühistransporti doteerivate omavalitsuste rahakoti pihta. Kui Tallinnas suudetakse vajalik lisaraha veel kuidagi leida, siis hõreasustusega vallad peavad oma bussiliine koomale tõmbama. Üksikud metsakülad muutuvad seeläbi veelgi trööstitumaks, kuni viimane elanik sealt olude sunnil lahkub. Normaalset elutegevust, milleks auto või bussiga punktist A punkti B liikumine kindlasti on, saab saastamiseks nimetada vaid sajaprotsendiline lillelaps või sarkasmist läbiimbunud valitsuskoalitsiooni PR-meister.

Mis puutub pahede, nagu tubakas ja alkohol, kõrgemasse maksustamisesse, siis siin on muidugi oma iva, ent aktsiisimäärade tõustes kahaneb kindlasti alkoholi müük ja oodatud tulu jääb saamata. Kõigepealt lakkavad meilt alkoholi ostmast soome turistid. Kindlasti väheneb ka sisetarbimine, kuid kahjuks mitte seetõttu, et aktsiisitõus muudaks rahva joomisharjumusi, vaid eelkõige sellepärast, et suureneb salaalkoholi ja -tubaka hulk turul. Mida kõrgemad on maksumäärad, seda enam võib salakaubalt tulu teenida. Politseilt, kes on avalikult tunnistanud oma ressursside piiratust ning nõudnud häälekalt õigust ise otsustada, milliste kriminaalasjade menetlemisega tegeleda ning millised kohe riiulisse tõsta, on massilise salakaubanduse tõkestamisel vähe loota. Nii jääb tegelikult kaotajaks riik ja rahvas, jutt pahede ning saastamise maksustamisest aga on üksnes populism elukvaliteedi languse õigustamiseks. Ainus pahe, mida aktsiisitõusude läbi maksustatakse, on elamine riigis, mida valitseb küüniliste võimurite seltskond.

Eraldusjoon ei jookse enam erakondasid pidi.

Uue valitsuskoalitsiooni puhul on uudne, et eraldusjooned on tekkinud erakondade sees. Nii Reformi kui Sotside võimuihast vähem rikutud liikmete seast on esile kerkinud kriitikud, kellele parteide tagatubades vormitud stagnantide ja elukaugete hämajate ministritoolidele upitamine ei sobi. Meenutagem siin Kaja Kallase, Rait Maruste, Aivar Sõerdi, Jevgeni Ossinovski, Andres Anvelti ja Marju Lauristini teravat ent õiglast kriitikat koalitsioonileppe ja eriti ministrite personaalia suhtes. Ainsana on toimuvaga rahul IRLi seltskond, ent mida ühelt positsioone kaotavalt ja maailmavaadet hülgavalt puht äriliselt ühenduselt ikka loota. Huvitav on jälgida, kas siseopositsiooni õigustatud küsimustele erakondadest ka vastatakse, või äkki isegi mingid järeldused tehakse ning end avalikkuse silmis diskrediteerinud ministrid ametist kõrvaldatakse. Kui seda ei juhtu, poleks Reformil ja Sotsidel edaspidi asja kõnelda sisedemokraatiast.

Praeguse valitsuse haprus tuleneb koalitsioonileppe ebaelulisusest, sest soovunelmatel põhinev dokument on riigi arengu seisukohalt sama eesmärgipäratu, kui selgeltnägijate saade eestlaste teadusliku maailmavaate avardamisel.

Suurele kevadele vastu

1. märtsil toimunud Riigikogu valimised andsid nii eelnenud kampaania käigus kui ka häälte kokkulugemisel kindla signaali, et Eestis tõusevad lähiajal tähelepanu keskpunkti sotsiaalsed teemad. Kõigi erakondade põhilubadused kajastasid vajadust tõsta alampalka ja maksuvaba tulu, kaotada palgavaesus ning luua uusi töökohti. Sotsiaalprobleemide olulisust näitas ka see, et ainsana sai senistest parlamendierakondadest eelmistest valimistest parema tulemuse Keskerakond, olulise häältesaagi korjasid  aga uustulnukad Vabaerakond ja EKRE. Kuidas lubadused aga realiseeruvad, selgub koalitsiooniläbirääkimiste käigus. Kahjuks võib juba praegu näha, kuidas paremerakonnad oma lubadustest vaikselt distantseeruvad. Kutsun valijaid üles valitsuse moodustajatelt aru pärima, kuidas kavatsetakse oma lubadusi täita ja rahvalt saadud mandaati õigustada. Demokraatlikus riigis ei lõpe kodanike võimalused poliitikas osaleda mitte valimistega, vaid jätkuvad erinevate survegruppide ja mitteformaalsete liikumiste tegevusena ka valimiste vahelisel ajal. Kasutagem siis neid võimalusi! Kandideerisin samuti ning kuigi ma ei osutunud seekord Riigikokku valituks, pole mul põhjust oma häältesaagi pärast häbeneda. Tänan siinkohal kõiki neid häid inimesi, kes mind toetasid! Kinnitan, et teie hääl ei lähe kaduma. Kasutan usalduskrediiti, mida teilt sain, et seista Haabersti inimeste heaolu ning linnaosa arengu eest. Häbi tunnistada, aga mul on tegelikult isegi hea meel, et saan jääda edasi linnaosa ja siinsete toredate inimestega. Mulle meeldib töötada Haabersti heaks.

Aeg käised üles kaarida

Päike käib üha kõrgemalt ning käes on kauaoodatud kevad. Meiegi Haabersti Linnaosa Valitsuses oleme asunud teostama kevadisi heakorratöid ja ette valmistama iga-aastast heakorrakuud, mis sel aastal kestab 15. aprillist kuni 15. maini. On traditsiooniks saanud, et selle kuu raames saab anda ära ohtlike jäätmeid ja panna ise käed külge talgutel, muutmaks meie kodulinnaosa puhtamaks. Kuid kõigest sellest täpsemalt saate lugeda juba järgmisest Haabersti Postipoisist.

Räämas nurgatagused korda

Palju dramaatilisi sündmusi on alates 2011. aastast keerelnud Õismäe tee 130 kasutult seisnud koolihoone ümber. Täna ei suudagi enam meenutada, kui mitmekümnel korral on

püromaanid üritanud tondilosssile tuld räästasse pista. Igatahes tõi tühjalt seisev maja halle juukseid nii linnaosa valitsuse ametnikele, politseinikele kui ka suure vaeva nägijatele  — vapratele tuletõrjujatele, kes ikka ja jälle lõõmava kahjutule voolikutest üle kastsid. Alates aprillist muutub see kõik minevikuks ja kohalikuks folklooriks. OÜ Jäätmeproff võtab asja tõsiselt ette ja

lammutab probleemse ebafunktsionaalse hoone, millele — vaatamata pingutustele — ei olnud võimalik kasutust leida. Korrastatud kinnistu jääb avalikku kasutusse. Konkreetseid plaane, mis sellest kinnistust edasi saab, veel kinnitatud ei ole. Olen seisukohal, et sinna peaks tulema sotsiaalobjekt, kuhu planeeritaks ruumid ja tegevused ka Haabersti Noortekeskusele. Tallinna Linnavaraametile on tehtud pakkumine, et koostöös Tallinna Linnavalitsusega võiks Õismäe tee 130 kinnistule rajada rannaspordialade keskuse (võrkpall, rannajalgpall jne). Arutelud sel teemal veel käivad ja pole võimatu, et leiame veelgi parema ja Haabersti elanike huve enam teeniva lahenduse. Kui leidub selles suhtes mõni uudne ettepanek, võib sellest e-kirja teel linnaosa valitsusele teada anda. Luban ka omalt poolt elanikke edasiste arengutega kursis hoida.

Igale lapsele lasteaiakoht

On äärmiselt tähtis, et vanematel oleks võimalus panna laps kodulähedasse lasteaeda kohe, kui selleks vajadus tekib. See on meie kohus noorte perede ees, kes tegelevad Eesti tuleviku jaoks tähtsaima ülesandega — kasvatavad tulevasi tegusaid kodanikke. Garanteeritud lasteaiakohad pole pelgalt seadusest johtuv kohustus, vaid kogukonna tähelepanu ja respekti väljendus.

Lähitulevikus lisandub Haaberstisse kaks lasteaeda. Üks Järveotsa tee 33 asunud endise Õismäe kooli hoonesse ja teine Kakumäele Veerise tänavasse. Peale nende kahe lasteaia valmimist on Haaberstis lasteaia kohaprobleem lahendatud.

Uued bussipeatused Kakumäele

Sellel aastal lahendame ka Kakumäe elanike bussiliiklusega seonduva mure. Rajatakse puuduvad bussipeatused, millega ühistranspordiliiklus muutub tulevikus loodetavasti kahesuunaliseks

ning bussi on mugav siseneda ning väljuda mõlemalt suunalt.

Kiirus maha

Tegime transpordiametile ettepaneku ühtlustada Vana-Rannamõisa tee kiirusepiirang. Praegu on seal lubatud sõita 50 km/h ja ühel lõigul 30 km/h. Kakumäe elanikud tegid ettepaneku lisada veel üks 30 km/h lõik Saviliiva teest Kakumäe teeni. Mõistlikum lahendus on kehtestada kogu Vana-Rannamõisa teel ühtne kiirusepiirang 40 km/h. See vähendab õnnetusriski, loob turvalisema olukorra jalakäijatele ning vähendab oluliselt mürataset. Aasta 2015 on meid hellitanud pehme talve ja varase kevadega. Jätkugu soojust ka inimestevahelistesse suhetesse. Päikest, edu, rõõmu!