Viie lastesõbralikuma riigi hulka

Kunagi lubas toonane peaminister Ansip, Eesti jõudmist viie rikkama riigi hulka. Nähtavasti oli naiivne lubadus mõeldud innustama rahvast edasipüüdlikkusele, ent sellest sai Ansipi kodumaise karjääri kirstunael. Ja mida selle rikkusega ikka pihta hakata, kui ei sünni lapsi, kelles rahvus ja riik jätkuksid. Oma ennatlikku lubadust häbenev eksminister emigreerus Brüsseli bürokraatiapõllule ning jättis kohaliku poliitika nooremate ja tegusamate pärusmaaks. Ehk on just nüüd aeg küsida, kas meie kodumaises poliitikas leidub tipptegijaid, kes julgeks esitada üleskutse, jõuda viie lasterohkemate peredega riigi hulka, sest lapsed, mitte mammon ja hüved, on tõeline rikkus.

Kolm last peres pole utoopia.

Kuulsin hiljuti, et poliitik Hannes Hanso perre lisandub peagi kuues laps. Kolme lapse isana mõistan hästi, millist pühendumist nõuab lasterikka pere ülalpidamine. Me peaksime lasterikkaid peresid meeles pidama mitte üksnes perekesksetel tähtpäevadel, vaid pidevalt, hoolima nende elujärjest, toetama igal võimalikul viisil. Võtkem mõõtu põhjanaabritelt. Soomes on kolmelapseline pere tavapärane, meie niikaugele veel ei küüni.

Probleemid algavad suhtumisest. Kuni ühiskonnas aktsepteeritakse hoiakut, mis peab lapsi karjääri ja lahedat äraelamist takistavaks faktoriks, pole lootagi, et neid rohkem sünniks. Ometi on meil hea näide, kuidas lapsed ja tippkarjäär ühendada, haridusminister Mailis Repsi näol olemas. Toogem teda eeskujuks, palugem jagada kogemusi, kuidas lapsed, harmooniline pereelu ja töö nii ühendada, et neist ükski ei kannataks. See oleks väärt materjal, millega täita ajalehtede esiküljed. 

500 eurot kolmelapselise leibkonna toetust parandab pere toimetulekut, ent tõeline murrang lastesse suhtumises saabub alles siis, kui oskame tõeliselt hinnata naisi ja mehi, kes pühenduvad lastele ning suudavad hoiduda karidest, mis igas kooselus varitsevad. Lugupidamine ei tohi piirduda emadepäeva lillede ja isadepäeva õnnitlustega. Kuni ajakirjanduse aur läheb samasooliste kooselu ülistamiseks, võitlevad paduliberaalid propageerivad naise õiguste sildi all emadusest loobumist ning naised köögis irvitavad aasta ema valimiste üle, jätkub rahvuse vaikne hääbumine.

Me vajame tõeliselt perekeskset ühiskonda. Siis lakkavad spekulatsioonid, kuidas me ilma ägedate kõrbepoegade sissetoomiseta enam hakkama ei saa. Kindlasti ei tule meil rahvusena kapselduda, nagu soovitavad EKRE tulipead ning ka IRL-i eelmiste juhtide lapsik kahe miljoni eestlase idee pole tõsiseltvõetav. Olgem avatud ja sallivad, ent tehkem kõik perede heaks, sest vaid siis, kui sünnivad lapsed, saame jääda ka tulevikus eestlasteks ja et me ei oska olla keegi teine, kogesime okupatsiooniaastatel, mil vaatamata võimude ponnistustele ei saanud meist rahvuseta tööliste massi.

Eesti tee viie lapsesõbralikuma riigi hulka.

Positiivsed muutused algavad suhtumisest. Võtame kätte ja parandame üksnes karjäärile orienteeritud eluvaadet. Noortele peab edasitrügimise kõrval jääma võimalus ning tahe pere loomiseks ja laste kasvatamiseks. Miks karjääriga vaeva näha, kui selle vilju pole kellelegi pärandada? Tuleb teha kõik, et laste kasvatamise kõrval saaks omandada haridust, tõusta ametiredelil, juhtida erinevaid eluvaldkondi. Sama oluline, kui 2% eelarvevahendite suunamine riigikaitsesse on noorte perede kindlustatus, lapsi kasvatavate emade individuaalõppe võimalused, soolise diskrimineerimise kriminaliseerimine ja muud vahendid emadele-isadele teistega võrdsete, aga miks mitte veidi paremate võimaluste loomiseks.

Me peame lõpetama traditsiooniliste pereväärtuste naeruvääristamise. Kuidas äärmuslikud vähemuste õiguste eest võitlejad ka püüaksid loodusseadusi eitada, tugev perekond oli ja jääb terve ühiskonna aluseks.

Pinnapealne suhtumine perekonda on toonud kaasa lahutuste kasvu. Puudub oskus ära kuulata, tahe kaaslast mõista. Vanemate suutmatuse tõttu peret koos hoida, kannatavad aga lapsed. Igas peres tuleb ette lahkarvamusi, mis võivad viia lahutuseni, ent oskus ära kuulata, õigeid otsuseid langetada, armastust hoida, lõpetab ka kõige suuremad tülid. Eesti pered pole püsivad, kuna koolides puudub noori tulevikuks ette valmistav pereõpetus. On mille üle mõtelda.

Suurepärane, et Tallinnas alustati kõigile lastele tasuta kooli ja lasteaialõunate pakkumist ning diskuteeritakse lasteaiatasude kaotamise ümber. Kuid see, kulla sõbrad poliitikud, pole kohalike valimiste teema. Lastele soodustuste loomine peaks olema pidev riigi initsiatiivil toimuv protsess. Ka toetused lastega peredele peaksid pidevalt kasvama, olgu siis silmapiiril järjekordsed valimised või mitte.

Jõudmine viie lapsesõbralikuma riigi hulka pole utoopia. Meil on võimalik alustada selle eesmärgi suunas liikumist juba täna, toetades lastega peresid, tunnustades tublisid emasid-isasid, suhtudes vastutustundega selle väikese rahva kestmisesse, mille liikmeiks oleme sündinud tänu oma vanemate armastusele ja tahtele elu jätkata. Eesti vajab uut erakondadeülest sotsiaalpoliitikat.

 Valimisliitude õnnekütid valigu pigem aednikuamet!

Jälgides valimiste eel poliitikute üha armutumaks muutuvat heitlust, kus linlasi tõeliselt erutavatele probleemidele lahenduste otsimiseks üha vähem ruumi jääb, meenus mulle vana lugu Rooma imperaatorist, kes võimu tipule jõudes korraga troonist loobus ja aednikuks hakkas. Kui mehelt küsiti, miks ta nii tegi, vastas eksvalitseja: „Te ei küsiks, kui näeksite, millised uhked kõrvitsad ma kasvatasin.“

Ehk tuleks meil kõigil, eeskätt vihakõne ja ähvardusi viljelevatel poliitikasse eksinud õnneküttidel mõelda, et äkki oleksime aednikena õnnelikumad. Üks on aga selge, side maaga ja osadus selle viljakusest, annab jõudu elada. Eks seepärast ongi suur osa eestlastest aedniku usku.

Tallinn alustas aedade rajamist.

Maal pole aiandusega tegelemine mingi probleem, keerulisemaks muutub asi suures linnas. Abistamaks neid linlasi, kes soovivad käed mullaseks teha, algatas Tallinn linnaaedade rajamise projekti. Kevadel kutsus keskkonnaamet aiandushuvilisi endast märku andma ning pakkuma välja kohad, kuhu paigutada esmalt istutuskastid, et siis juba järgmisel aastal asuda kogukonnaaedade rajamisele. Vastas enam kui sada huvilist ning esimesed veel tagasihoidlikud linnaaiad rajati aadressidele Kärberi 60a, Lastekodu 3, Möldre tee 16, Koidu tn 85, Toompuiestee 20a, Vilisuu tn 7, E.Vilde tee 54, Kopli 98. Tänaseks on saak koristatud ja alanud ettevalmistused, et järgmisel aastal kogukonnaaedade projektiga juba suuremas mahus jätkata.

Mida linn aedu rajades taotleb?

Linnaaedade rajamisel on märksa laiemad eesmärgid, kui pelgalt porgandite-kaalikate kasvatamine. Urbanistika asjatundjate kinnitusel annab linnapõllumajandus võimaluse elanike heaolu parandamiseks ning keskkonnasäästliku mõtteviisi tutvustamiseks. Omaette väärtuseks võib linnaaedade juures pidada isetegemise võimalust ja rohelise linnaruumi teket. Ühistöö tulemusel kasvab kogukondade sidusus, inimeste vaba aeg muutub sisukamaks, lisandub uus vaatenurk rohelise pealinna ideele ning miljöö muutub mitmekesisemaks ja meeleolukamaks. Lisada võib veel selle, et aiandusega tegelejate tervis on tugevam, meel rõõmsam ja närvid korras. Juba ainuüksi see annab linnaaedade rajamiseks piisava põhjuse.

Linnaaiad on ülemaailmne trend.

Enesest mõista ei suuda linnaaiandus asendada toidutootmisel sajaprotsendiliselt traditsioonilist põllumajandust, ent maailmas hakatakse linnaaiandusele üha enam tähelepanu pöörama. Näiteks Euroopa, Ameerika ja Aasia suurlinnades on juba aastaid arendatud kodulähedast linnaaiandust, mille eesmärgiks on värskete aiasaaduste realiseerimine otse peenralt. Muidugi erinevad megapoliste köögiviljatööstused traditsioonilistest aedadest. Tegemist on sageli mitmekümnekordsete kõrgrajatistega, kus taimed ei kasva mullas, vaid toitelahuses. Tulenevalt keerulisest ja kallist tehnoloogiast, on saaduste hinnad põllul kasvatatud viljadest märksa kallimad, ent nende värskus on piisav põhjus suurema raha välja käimiseks. Tohututes megapolistes muutuvad linnaaiad üha populaarsemaks ning Lähis-Ida rikastes naftariikides nähakse neis võimalust kindlustada elanikke, kes seni on pidanud rahulduma sisseveetavate aiasaadustega, oma värske toodanguga.

Pole välistatud, et ka Tallinnas hakatakse kaubanduslikule linnaaiandusele rohkem tähelepanu pöörama. Meil on ju kogemus kunagiste Kadaka tee, Pirita ja mujalgi linnas asunud suurte kasvuhoonekomplekside näol. Kui vaadata nõudlust tavatoidust kallima ökokauba järele, on kindlasti olemas tarbijad linnaaiandites toodetud saadustele, mille teekond peenralt toidulauale kestab vaid minuteid.

Siia saagu aed!

Parafraseerides Nõmme rajajat Nikolai von Glehni, kes hüüatas – seie saagu lenn, võime me kõik olla uuele aluse panijateks, võttes kogukonnaaia rajamise oma südameasjaks ning öeldes – siia, meie kodumaja juurde, saagu aed! Juba tuleva aasta aprillis alustatakse Tallinnas linnaaedade rajamise järgmise etapiga. Selleks, et oma koduasumisse aed luua, tuleks võtta ühendust Tallinna Keskkonnaametiga.

Näen aianduses perspektiivi neile aktiivsetele ja toredatele, ent veidi eluvõõrastele linlastele, kes erinevates valimisliitudes on otsustanud poliitikas kaasa lüüa, ent oktoobris piisavalt toetust ei kogu. Ärge laske pead norgu, sest iga poliitiku jaoks on olemas võimalus aednikuna jätkata. Parem tubli aednik, kui vihane ja intriige punuv luuser.

Valija pole rumal

 

Kohalike valimiste lähenemine on toonud poliitilisse retoorikasse teravaid toone, süüdistusi linlaste poolt toetatud linnavalitsuse suunal, vene kaardi ebaõnnestunud laudakäimisi, veidraid etendusi prügimägedel ja linnavalitsuse esise tänava blokeerimist, ent kahjuks ei ühtki opositsiooni poolset kandvat ideed, kuidas Tallinna elu veelgi paremaks muuta. Tundub, otsekui peaksid opositsioonipoliitikud valijad primitiivseteks, vaid tsirkust ja kukepoksi hindavaiks tegelasteks, kellega on lihtne manipuleerida. Linnapeakandidaadid ei kontrolli enam üldse, millist jama suust välja ajavad. Kentsakaim näide sellest on Vakra kurtmine Mustamäe ja Õismäe suunalise trammitee demonteerimise üle. Mõistan, et trammiteema on Vakrale muutunud asjaks iseeneses, ent jama ei maksa ikkagi ajada.

Vakrale sekundeerib PR õpikust tuttavate pisarakiskujatega manipuleeriv Michal. Kui enda eksponeerimine laste taustal loodetud tulemust ei toonud, võttis ta ette eakad. Seegi on teema, millega kaastundlikke inimesi hõlbus alt vedada. Aga Reformierakonna kollane kaart on otsekui Tallinna rohelise kaardi lahjem koopia ning lubadus, jätkata pensionäridele linna poolt toetuse maksmist, Keskerakonna tegevuse plagieerimine eriti haledal viisil.

IRL-i vapimaskott on aga varjamatult teinud panuse tsirkusele. Päise päeva ajal gaasimaskides tänavatel ledimine on märk ummikseisust. Aeg näib unustavat, et ehedal kurjusel pole IRL-i poolt niigi naeruväärselt lahjaks muutunud rahvuslusega mingit pistmist.

Peale seda, kui Aeg sidus end peale KAPOst lahkumist IRL-iga, mõistsid nähtavasti paljud, miks selle erakonna liikmed, kes elamislubade müügiga riigivastase roima korda saatsid, pääsesid vaid kerge näpuvibutusega. Jääb üle loota, et peale Aegi lahkumist, on KAPO tugevamaks muutunud ja endisel peadirektoril pole võimalik õngitseda sealt vanade sõprussidemete abil materjali poliitiliste oponentide ründamiseks.

Ka Reformierakonna Tallinna liidri Michali üks leivanumbreid on jutt korruptsiooni väljajuurimisest, ning seda olukorras, kus Reformiparteiga seotud Tallinna Sadama suurafääri uurimine on segastel asjaoludel prokuratuuris takerdunud. Michal võiks võidelda selle eest, et Reformierakonna mainet kahjustav sadamaafäär lõpuks kohtusse jõuaks ning patustanud reformikad karistused kätte saaks. Edasi võiks ju paljastada ka ämma kappi kilekotte tassinute nimed, teab ju Michal sellest Reformierakonnaga seotud inetust sahkerdamisest rohkem kui ei keegi teine. Vat see oleks võitlus korruptsiooniga!

Tallinlane on piisavalt haritud ja tark, et oodata poliitikutelt selgelt formuleeritud tegevuskava, mitte asjatundmatut lahmimist ja maitsetut teatrit.

Ükski prohvet pole kuulus omal maal.

Eestis on raske tunnustust saavutada. Ükskõik kui talendikaks kedagi rahvusvaheliselt ka peetakse, kui sa pole just Arvo Pärdi mastaapi ülinimi, püütakse sind kodus ikka väiksemaks teha, kui väärid. Oleme küll pagana uhked, kui Eesti saavutusi raja taga kiidetakse, ent riigi üle irisemine ja valitsuse sarjamine on meil veres. Kaugemalt vaadates on kergem erapooletuks jääda ning õigeid hinnanguid anda. Erandiks pole siin ka Tallinna linnavalitsus, mille tegevuse suhtes opositsioonijõud kipuvad olema nii kriitilised, et seda hala kuulates tundub, otsekui oleks oodata viimset päeva. Samas on Tallinna reiting rahvusvaheliselt vägagi kõrge.

Linna rahaasjad on korras.

Valimiseelsel ajal on mitmed „Anname tuld!“ stiili viljelejad võtnud kriitiliselt sõna Tallinna rahaasjade suhtes. Tegemist on lihtlabase demagoogiaga, millel puudub tegelikkusega igasugune seos.

Tallinna eelarve on viimastel aastatel selges kasvus, sest olematu tööpuudus ja muudest Eesti piirkondadest elavam ettevõtluskeskkond ja sellest tulenevad paremad palgad, on maksubaasi tublisti kasvatanud. Neile, kes mantrana korrutavad linnarahaga halvasti ümberkäimise teemat, meenutaks, et agentuur Fitch Ratings hindab juba aastaid Tallinna finantsperspektiivi vastavaks A+ tasemele. Kõrge reiting kinnitab seda, et linnakassaga on kõik OK. Tallinn on rahaasjades nii mõnestki omavalitsusest, kus võimul kriitikute erakonnakaaslased, konservatiivsem. Muidugi võetakse vajadusel ka omavalitsusele lubatud piires laenu, ent eelarve püsib jätkuvalt plussis.

Ajakirja Magazine koostatud edetabelis "Tuleviku Euroopa linnad ja regioonid 2016/17" asetatakse Tallinn Euroopa keskmise suurusega linnade seas välisinvesteeringute ligitõmbavuselt esikümnesse. Eraldi tuuakse välja kohaliku investeerimiskeskkonna ärisõbralikkus ja imponeeriv majanduspotentsiaal. Tallinn oli välisinvesteeringute magnet ka neil aastail, kui Reformierakonna valitsus muu Eesti rajatagustele investoritele ebaatraktiivseks muutis.

Tallinnas elab intelligentne kogukond.

 

Rumalus algab liigsest enesekindlusest. Kahjuks on paljud poliitmaastikul matkajad selle tõe valimiseelses saginas unustanud. Kuidas teisiti seletada linnalegendi tasemel banaalsete käibeväljendite kuulutamist tõe pähe, millega mitmed linnapeakandidaadid palehigis vaeva näevad. Tallinlased on piisavalt targad, et  teri sõkaldest eraldada ning Keskerakonna halvustamine ning vene kaardiga vehkimine ei veena enam.

Olgu siinkohal meelde tuletatud, et 2013. aastal Intelligent Community Forum (ICF) korraldatud intelligentse linna konkursil, kuhu meie kogukond valiti 400 konkurendi hulgast, platseerus Tallinn 7. kohale. Nimekirja jõudsid üksnes väljapaistva majandusarenguga linnad, kus lisaks muljetavaldavale IT potentsiaalile, toimib hea taristu ning järgitakse selgeid arenguperspektiive. Kas selle taustal on mõistlik edasi heietada linna allakäigust Keskerakonna juhtimise all, või tunnistada, et paljudes valdkondades on Tallinn olnud riigi arengumootor ning jäänud selleks tänaseni. Pole mõtet halvustada linna, mille meeriks ise kandideeritakse. Linlased ei andesta seda!

Tallinn on üks puhtaima õhuga pealinnu maailmas.

Sotsiaaldemokraat Vakra on võtnud leitmotiiviks sarjata Tallinna keskkonnaküsimustes. Eriti vihastab raevukat aktivisti linnaõhu olukord, mida pidavat saastama vanad ühissõidukid ja elektritranspordi alahindamine. Taoline jama annab veelkord tunnistust mehe pealiskaudsusest. Vakra pole tulnudki selle peale, et vaadata viimast WHO koostatud maailma puhtaima õhuga pealinnade nimistut, kus Tallinn asub 7. kohal. Helsingi jääb meile selles osas alla, platseerudes nimekirjas kaheksandaks. Niipalju siis katastroofilisest õhusaastest ja lihtlabasest populismist!

Roni või nahast välja, kuid rahvast ei saa lollitada!

Pulli peab saama, arvavad labasema maitsega seltskonnalõvid. Küsimus on muidugi selles, kas enne valimisi tehtud pull ka tulemustes peegeldub. Ilmselt küll, ent sootuks teises suunas, kui linnapeakandidaatidest trikimeistrid sooviksid. Tallinlastes on piisavalt sisemist kultuuri ja tarkust, et toetada neid, kes suudavad linna heaks midagi ära teha. Võimalus selleks on viimastel aastatel olnud vaid Keskerakonna liikmeil, sest teiste erakondaade esindajad on valinud Tallinnas viljaka koostöö asemel konfrontatsiooni. Pime viha aga maksab lõpuks kätte!