Veesegajad

8. aprillil see siis algas ja kogu maailma liberaalne üldsus võis kergendatult hingata – presidendilt sooja kallistuse pälvinud Kaja Kallas alustas konsultatsioone sotsiaaldemokraatidega. Ent kaksikliidu läbirääkijatel puudub eneseusk. "Me ei pane kokku seda koalitsiooni, kahekesi me seda ei moodusta," kurvastas Kaja Kallas Postimehe ajakirjaniku küsimustele vastates. Ka sotside vaimne juht Ossinovski pole sõiduvees ja annab juba ette loobumisvõidu, kinnitades, et keegi ei loo endale praegu illusioone.

Läbirääkijate frustratsioonist võib aru saada. Kui sa ikka ei valda poliitikat, mis klassikuid tsiteerides on kompromisside kunst, siis pole ka edu loota. Kui punaseid jooni tõmmates ise parketikõlbmatuks osutud, ei jää just palju lootust, et solvangutega ülevalatud partner sind tantsutuurile kutsuks. Siis püüadki teiste silmis pindu osatades oma möödapanekud tähelepanuta jätta ja jonnakalt mossitades maksku mis maksab ühe soojamaa linnu kombel pead liiva alla peita. Valituse moodustamiseks valmis olevate erakondade kõnelustel saavutatud kompromisse ja kõigi Eesti inimeste kasu arvestades sündinud koalitsioonileppe kangekaelne alavääristamine, on aga mitte üksnes rumal, vaid ka Eesti kui riigi mainet kahjustav tegevus.

Jääb arusaamatuks, miks on tarvis raisata aega tarbetu dokumendi vormistamisele, kui kõik, mida Kaja Kallas lubab alternatiivsesse valitsusprogrammi kirjutada, on kolmikliidul juba koalitsioonileppes käsitletud. Tsiteerin Kaja Kallast samast Postimehe usutlusest: "Kui president ütles ka seda, et meil on praegu ühiskonnas eelkõige väärtuste konflikt, siis sõnastada need väärtused, millele valitsus peaks tuginema. Valitsus, mis ei alandaks kedagi, mis oleks endiselt avatud. Riik, mis oleks avatud ühiskonna ja avatud majanduse poolt. Kõik sellised väärtused, mis on meil kindlasti erinevad kui sellel koalitsioonil, mis praegu on kokku pandud.“

Kust võtab Kallas, et enamusvalitsus, mis on deklareerinud kõigi inimeste huvide eest seismist, peaks kedagi alandama? Millistel faktidel väide põhineb? Pigem võiks alandamises süüdistada reformiste ja sotse, kes siiani ei suuda poliitilise reaalsusega leppida ja nimetavad 100 tuhande valija tahteavaldust natsiideoloogia toetamiseks, Jüri Ratase läbinägelikku ja ühisosa otsivat koalitsioonialgatust vene valijate ootuste petmiseks ja Isamaa riigimehelikku suhtumist põhimõtete mahamüümiseks. Kes keda alandab? Kas Eesti Riigikogusse kuuluva ja põhiseadust järgiva erakonna natsismis süüdistamine ja rahvusvaheliselt Eestile natsiriigi kuvandi meelevaldne külge kleepimine, ongi väärtus, millest president Kallase arvates talle kõneles?

Suu naeratab süda vihkab – selline on praeguse kolmikliitu materdava opositsiooni portree. Kurb, et president otsustas pikendada kunstlikku hüsteeriat, millega püütakse väärata normaalseid, rahva enamusele meelepärasid ja kasulikke arenguid.

Aga eraldusjoonte tõmbajate ja laimajate aeg saab peagi läbi ning värsket jõudu ja uut hingamist lubav õiglase riigi eest seisev valitsus saab hakata tööle Eesti, rahva, meie kõigi eest.

Vabadused – kelle arvelt?

Võib tunduda paradoksaalne, ent poliitiline vastasseis on valimiste järgselt vaid süvenenud. Edukatest koalitsiooniläbirääkimistest häiritud jõud püüavad iga hinna eest viia poliitikat tänavale, kasutades selleks käputäie kogenematute ent ägedate enesekeskset soovi, teostada end läbi protesti. Ajakirjandus omakorda üritab väikesearvuliseks jäävaid proteste kujutada mingi üldrahvaliku liikumisena. Ometi pole see meie kõmumaigulistel väljaannetel õnnestunud, sest isegi kui hõredaks jäänud protestide kohta väita, et osalesid sajad, räägivad fotod teist keelt. Nii ei pälvinudki pühapäeval Tallinnas, Tartus ja väidetavalt ka Londonis peetud miitingud suuremat tähelepanu, ent ei maksa arvata, et see korraldajate tahet edasi tegutseda, karvavõrdki kõigutab. Mäng ei käi ju mingite pehmete väärtuste ja vabaduste eest, nagu püütakse jätta muljet, vaid ühe mõjuka ja head toiduahelat omava poliitilis-majandusliku ühenduse revanši nimel. 

Vaatame siis lähemalt, mida protestijad nõuavad. Plakatitelt võib lugeda poolehoidu seksuaalvähemustele ja toetust abordivabadusele. Muidugi polda kitsid EKRE demoniseerimise ja fašimiohust vassimisega. Veel võis näha mõnd keskkonnahoiule pühendatud üleskutset, paari sisutut võõrkeelset loosungit ja tegelikult ongi see üldjoontes kogu vabadusejüngrite arsenal.

Muidugi ei saa kellelgi olla midagi selle vastu, kui inimesed avaldavad oma arvamust, toimugu see siis kodus, kohvikus või suisa tänaval, ent alati tuleb jätta ruumi ka oponentidele, sest kes vastast ei tunnista, toetab diktatuuri, olgu see siis tähistatud millise ismiga tahes.

Tahaks vabadusprotestides osalejatele meenutada, et lisaks seksuaalvähemustele on meil märgatavalt suuremaid inimgruppe, kes samuti vajavad riiklikult toetatud võimalust oma vabaduste realiseerimiseks – mõtlen siin vanureid, peresid, sotsiaalselt tõrjutuid, ääremaade elanikke jne. Koalitsiooniläbirääkijad peavad mõtlema eelkõige neile. Lisaks abordiõigusele tuleb rohkem tähelepanu pöörata ka õigusele kasvatada lapsi vägivallatus, turvalises ja majanduslikult kindlustatud peres. Need on vabadused, mille eest oleksin valmis ka ise plakatiga seisma, ent hetkel pole selleks vajadust, sest koalitsiooni osapooled selle nimel ju töötavadki, et kõigile õiglast riiki pakkuda.

Hüsteeritsemine ja enda tõekspidamiste loovutamine omakasupüüdlike poliitiliste mängurite tööriistaks, pole just kõige parem viis nooruslikku tarmu rakendada. Mõelge sellele, mille nimel teid tegelikult protestima kutsutakse, kulla noored internatsionalistid. Tahaks samuti meenutada, et peale vabaduse eksisteerivad normaalses ühiskonnas ka kohustused ja iga kodaniku ülesanne on neid tunnistada. Piiritut vabadust nõudes jõuame anarhismi.

Vaadates kainelt Eesti poliitika hetkeolukorda, siis ei vaja me hüsteeriat, korratusi, üleskutseid allumatusele. Teeb murelikuks, et pühapäeval peetud lokaalsete meeleavalduste kõrval toimusid Tallinnas pommiähvardused neljale kaubanduskeskusele. Ei tahaks küll ennatlikke järeldusi teha, ent tundub, nagu oleks nendegi taga soov riigis segadust külvata.

 

Ravimid taskukohaseks

Valimistel jagasid erakonnad lubadusi parandada eakate toimetulekut. Peamiselt keskenduti pensionite tõusule. Muidugi on pensionite erakorraline tõus hädavajalik ning selle teostav erakond pälvib valdava osa ühiskonna toetuse. Samas on jäänud tähelepanuta veel üks võimalus eakate toimetuleku parandamiseks, milleks pole tarvis otsida raha eelarvest, vaid piisab üksnes kehtivate normide muutmisest. Mõtlen siin käsimüügiravimite turustamist toidukauplustes. Sellest on pikalt räägitud, ent tänu mõjukate ravimimüüjate lobile pole lahenduseni jõutud.

Ravimimüüjate monopoolne seisund muudab ravimid kalliks.

Ravimihinnad on meil võrreldes teiste Euroopa riikidega, kus sissetulekud märgatavalt suuremad, üle mõistuse kõrged. Suurbritannias maksab paratsetamool viis korda vähem kui Eestis. Kui võrrelda meil üle 5 euro maksvaid palaviku, nohu ja köha ravimeid Saksamaal, Taanis ja Rootsis pakutavaga, võib jahmatusega tõdeda, et paljud sellised rohud saab neis kõrge elatustasemega riikides kätte alla eurose hinnaga. Meie ja Euroopa muude riikide ravimite hinnad erinevad lausa kordades.

Mis on siis loonud taolise ebaloomuliku olukorra? Põhjus on müüjate monopoolne seisund. Vaba konkurentsi puudumisel on ravimiettevõtetel võimalik hinnad lakke kruvida. Ebatervele olukorrale ravimiturul on juhtinud tähelepanu ka konkurentsiamet, ent jäänud võitluses vaba turu eest seni kaotajaks. 

Juba kümne aasta eest esitas konkurentsiamet toonasele majandusministrile Partsile ettepanekud konkurentsiolukorra parandamiseks ravimiturul, ent praktilist tegevust sellele ei järgnenud. Konkurentsiamet leidis, et käesolevaks ajaks väljakujunenud turustruktuur ning käsimüügiravimitele kohaldatav hinnaregulatsioon ei motiveeri ettevõtjaid pakkuma kasutajale parimat ning soodsaimat valikut. Tänaseks pole olukord karvavõrdki muutunud.

Käsimüügiravimid vabamüüki.

Kuni meil kehtib regulatsioon, et ravimeid võivad turustada üksnes apteegid, pole hindade alanemist loota. Eelpoolmainitud kirjas leiab konkurentsiamet: Seoses koondumistehingutega ravimimüügi valdkonnas, analüüsis Konkurentsiamet 2007 – 2008. aastatel olukorda ravimiturul. Uuringute tulemusel selgus, et suurimate turuosaliste vertikaalse integreerituse tõttu, st üks ja sama kontsern tegutseb erinevatel ravimite turustamise tasanditel ning tulenevalt apteegikettide seotusest ravimite hulgimüüjatega, kuulub kahele ettevõtjale ligikaudu 80% - 90% kogu ravimite turustamisest Eestis. Ravimite turustamise all on siinjuures peetud silmas äritegevust alates ravimite riiki sisseostmisest kuni apteekidest lõpptarbijateni väljastamiseni. Mainitud suure turuosaga ettevõtjateks on AS Magnum ja Tamro Eesti OÜ.

Käsimüügiravimite tarbijale normaalsete hindadega võimaldamiseks, tuleb monopol lõhkuda ning selleks on lihtsaim võimalus lubada ravimid müügile toidupoodidesse. Retseptiravimid jääksid muidugi apteekide osaks. Vastuväide, et toidupoes puudub pädevaid juhiseid jagav farmatseut, pole veenev, sest lihtsa valuvaigisti või köharavimi puhul pole eraldi nõuannet tarvis ning igas ravimikarbis on ka põhjalik juhend, kuidas antud medikamenti tarbida. Kui kaubandusketid saavad endale ravimite müügiõiguse, alanevad konkurentsiolukorras hinnad ning kindlasti suureneb ka ravimite valik, mida monopoolsed ravimiturustajad ei vaevu tagama. Samal seisukohal on ka Konkurentsiamet, kirjeldades olukorda järgmiselt: Konkurentsiameti hinnangul parandaks käsimüügiravimite vabam turustamine konkurentsiolukorda, mille tulemusel omakorda laieneks nii käsimüügiravimite valik kui ka alaneks üldine hinnatase. Konkurentsiameti ettepaneku oponendid on avaldanud seisukohta, et liiga tugev konkurents võib mõjuda kahjulikult ravimite kvaliteedile, kuna võitluses soodsama hinna nimel võidakse teha järeleandmisi kvaliteedis. Selline väide ei lähe kokku aga tegeliku olukorraga ravimite turustamisel. Ravimite valik, mida on lubatud müüa ehk legaalsete ravimite valik on piiratud nendega, mille turustamiseks on antud müügiluba. Müügiloa taotluse menetlemise põhjalikkus tagab ravimi kvaliteedi ning ohutuse ravimikasutajatele. Seega puuduvad legaalsete ravimite seas ebakvaliteetsed ravimid.

Nagu konkurentsiameti uuringust selgub pole Eesti turul saada ca 10% kohaliku müügiloaga ravimitest ning puudub koguni 60% Euroopa Ravimiameti müügiluba omavatest rohtudest. Konkurents lõpetaks selle ebaloomuliku olukorra.

Võtkem teistest õppust.

Ravimite turustamine toidupoodides pole midagi uut. Kogu Euroopa teeb nii ning naudib taskukohaseid ravimihindu. Norras saab käsimüügiravimeid kõigis toidupoodides, Soomes, Hollandis, Ungaris ja Poolas supermarketites ja bensiinijaamades, Saksamaal supermarketites. Suurbritannias, Tšehhis, Rootsis võib käsimüügiravimeid müüa iga seda sooviv ettevõtja. Erandina paistab välja äärmiselt range regulatsiooniga Eesti, kus ravimitega kauplemise õigus on ainult apteekidel, mida aga paljudes maapiirkondades pole. Seega hõlbustaks ravimite jõudmine toidupoodidesse ka maainimeste elu.

Aeg on lõpetada Eesti inimesi kooriv monopol ravimiturul. Uus riigikogu peab viima seadustesse sisse parandused, mis võimaldavad ravimite müüki toidupoodides, langetades seeläbi hinda ning parandades kättesaadavust.