Veesegajad

8. aprillil see siis algas ja kogu maailma liberaalne üldsus võis kergendatult hingata – presidendilt sooja kallistuse pälvinud Kaja Kallas alustas konsultatsioone sotsiaaldemokraatidega. Ent kaksikliidu läbirääkijatel puudub eneseusk. "Me ei pane kokku seda koalitsiooni, kahekesi me seda ei moodusta," kurvastas Kaja Kallas Postimehe ajakirjaniku küsimustele vastates. Ka sotside vaimne juht Ossinovski pole sõiduvees ja annab juba ette loobumisvõidu, kinnitades, et keegi ei loo endale praegu illusioone.

Läbirääkijate frustratsioonist võib aru saada. Kui sa ikka ei valda poliitikat, mis klassikuid tsiteerides on kompromisside kunst, siis pole ka edu loota. Kui punaseid jooni tõmmates ise parketikõlbmatuks osutud, ei jää just palju lootust, et solvangutega ülevalatud partner sind tantsutuurile kutsuks. Siis püüadki teiste silmis pindu osatades oma möödapanekud tähelepanuta jätta ja jonnakalt mossitades maksku mis maksab ühe soojamaa linnu kombel pead liiva alla peita. Valituse moodustamiseks valmis olevate erakondade kõnelustel saavutatud kompromisse ja kõigi Eesti inimeste kasu arvestades sündinud koalitsioonileppe kangekaelne alavääristamine, on aga mitte üksnes rumal, vaid ka Eesti kui riigi mainet kahjustav tegevus.

Jääb arusaamatuks, miks on tarvis raisata aega tarbetu dokumendi vormistamisele, kui kõik, mida Kaja Kallas lubab alternatiivsesse valitsusprogrammi kirjutada, on kolmikliidul juba koalitsioonileppes käsitletud. Tsiteerin Kaja Kallast samast Postimehe usutlusest: "Kui president ütles ka seda, et meil on praegu ühiskonnas eelkõige väärtuste konflikt, siis sõnastada need väärtused, millele valitsus peaks tuginema. Valitsus, mis ei alandaks kedagi, mis oleks endiselt avatud. Riik, mis oleks avatud ühiskonna ja avatud majanduse poolt. Kõik sellised väärtused, mis on meil kindlasti erinevad kui sellel koalitsioonil, mis praegu on kokku pandud.“

Kust võtab Kallas, et enamusvalitsus, mis on deklareerinud kõigi inimeste huvide eest seismist, peaks kedagi alandama? Millistel faktidel väide põhineb? Pigem võiks alandamises süüdistada reformiste ja sotse, kes siiani ei suuda poliitilise reaalsusega leppida ja nimetavad 100 tuhande valija tahteavaldust natsiideoloogia toetamiseks, Jüri Ratase läbinägelikku ja ühisosa otsivat koalitsioonialgatust vene valijate ootuste petmiseks ja Isamaa riigimehelikku suhtumist põhimõtete mahamüümiseks. Kes keda alandab? Kas Eesti Riigikogusse kuuluva ja põhiseadust järgiva erakonna natsismis süüdistamine ja rahvusvaheliselt Eestile natsiriigi kuvandi meelevaldne külge kleepimine, ongi väärtus, millest president Kallase arvates talle kõneles?

Suu naeratab süda vihkab – selline on praeguse kolmikliitu materdava opositsiooni portree. Kurb, et president otsustas pikendada kunstlikku hüsteeriat, millega püütakse väärata normaalseid, rahva enamusele meelepärasid ja kasulikke arenguid.

Aga eraldusjoonte tõmbajate ja laimajate aeg saab peagi läbi ning värsket jõudu ja uut hingamist lubav õiglase riigi eest seisev valitsus saab hakata tööle Eesti, rahva, meie kõigi eest.