neljapäev, 11. juuli 2019

Investeeringud päästevõimekusse kaitsekulutustega võrdseks

Siseturvalisus on ühiskonna stabiilsuse tagamisel esmatähtis. Riigi ülesanne on saavutada olukord, kus iga inimene tunneb end kaitstuna.

Käesolev ja järgmine aasta on siseturvalisuse vallas eriti olulised. Tuleb teha kõik, et täita siseturvalisuse arengukava 2015-2020 eesmärgid. Uue arengukava koostamisel peab arvestama senise kava täitmisel omandatud kogemuste, samuti ühiskonna väärtushinnangute ja Euroopa tihedama integratsiooni ja globaalsetest arengutest johtuvate riskidega.

Kriminaalmenetlus olgu tõhusam
Uues arengukavas saab lähtuda senistest põhimõtetest, milleks on kogukondade kaasamine, ennetustöö nii kriminaalpreventsiooni näol kui ka õnnetuste ärahoidmisel, liikluskultuuri jätkuv parandamine ning riigi kohaloleku tagamine kogu Eesti territooriumil. Suuremat tähelepanu väärib rahvusvaheline koostöö piiriülese ja küberkuritegevuse tõkestamisel. Arvestada tuleb ühiskonnas viimastel aastatel levinud mõtteviisiga, kus mõnel puhul tekib konflikt seaduste ja vabaduste tõlgendamisel. Siin on kindlasti vaja täpsemalt defineerida juhud, mis nõuavad korrakaitsejõudude sekkumist ning millal jääb vastutus kriminogeensete pingete leevendamise eest kogukonna õlule.

Kindlasti tuleb tõhustada kriminaalmenetluste läbiviimist. Kui oluliste ja avalikkuse huviorbiidis püsivate kuritegude uurimiseks kulub aastaid, peab kaaluma, kas põhjuseks on menetlusreeglistiku liigne keerukus, prokuratuuri ja uurimisorganite ametialane küündimatus või leidub muid objektiivseid põhjusi, miks suuremad korruptsiooniasjad nii visalt kohtusse jõuavad. Avalikkuse õiglustunnet riivab ka majanduskuritegudega seonduvate materjalide põhjendamatu salastamine. Näiteks on VEB fondi dokumentide salastamine ilmselgelt destabiliseerinud ühiskonda ja kahjustanud riigi mainet.

Vaadates sisejulgeolekule kümne aasta perspektiivis, on Eestil äärmiselt tähtis saavutada Euroopa Liidu liikmesriigina ühenduse lõunapiiri tõhus kaitse. Meid ei saa rahuldada olukord, kus kulutame liidu idapiiri väljaehitamiseks sadu miljoneid, ent lõunapiiril lokkab inimkaubandus ning illegaalsed immigrandid imbuvad tuhandete kaupa Euroopa Liidu ja alates Schengeni lepingu jõustumisest ka meie territooriumile. Taoline kuritegevust mahitav hooletus kärbib lisaks muule ka Eesti kodanike seaduskuulekust.

Kriisid, mida oli võimalik ennetada
Mõeldes kriisidele, mis on viimastel aastatel siseturvalisust enim räsinud, väärivad märkimist 2017. aastal lahvatanud ID-kaardi turvariski skandaal ning riigi mainet ja kodanike usaldust tublisti õõnestanud rahapesujuhtumid.

ID-kaardi turvaaukudega seonduva suhtes pole siiani üheselt selge valdkonna tippametnike vastutus ning võimalused taoliste ekstsesside ärahoidmiseks tulevikus. See on politseiameti kõrgema juhtkonna tegemata töö ning prokuratuuri leige suhtumise tagajärg. Jääb vaid üle loota, et toimunust siiski võeti õppust ning sama reha peale teist korda ei astuta.

Siseturvalisusesse tuleb rohkem investeerida
Siseturvalisuse arengukava alamprogrammist „Tõhusa päästevõimekuse tagamine aastaiks 2016-2020“ võib leida kummalise seisukoha, et lähiaastate ülesanne päästevõimekuse tagamisel on võimaluste leidmine, kuidas teha vähemaga rohkem. Ei taipa, kas peaks seda võtma paradoksi või sarkasmina, ent taolistel arutlustel ei tohiks olla kohta riiklikult tähtsa valdkonna arengukavas. Kärpimisi ei tohiks teha oma turvatunde arvelt. Eesmärk peaks olema, et investeeringud päästevõimekusse järjepidevalt kasvaksid ning oleksid tulevikus samas proportsioonis riigikaitse kulutustega.

Õhukese riigi kontseptsioon on valusalt puudutanud politseitööd. Koondati nii kriisi ajal kui ka pärast seda ning eelkõige vähendati kaadrit nende arvelt, kes tänavatel inimestele kindlustunnet pakkusid. Vaatamata sellele on Eesti kriminogeenne hetkeolukord rahuldav ning organiseeritud kuritegevus marginaliseerunud. Siiski näitasid ka aprillirahutused, kui kiiresti võib esialgu vaid meeleavaldusena näiv olukord tõeliseks mässuks eskaleeruda. Niisamuti on Tallinnas ja mujal Eestis noortekampadega võitlemisel tõhusaimaks vahendiks just politsei sekkumine.

Kuigi liikluskultuur on paranenud ning 2017. aasta oli Eesti liikluses läbi aegade ohvritevaeseim, siis paraku näitas 2018. aasta, et tegu oli erandiga. Loomulikult on seis parem kui aastakümneid tagasi, aga tuleb teha jätkuvalt tööd ning tõhustada liiklusjärelvalvet. Hommikuses telesaates edastatavad kaadrid politseireidide hüpoteetilistest asukohtadest uljaspäid ei pidurda.

Uue riigikogu ja valitsuse suurim väljakutse on lõpetada ajajärk, kus siseturvalisuse arvelt kokku hoiti. Vähendades riigiametite töö dubleerimist ning küsitava väärtusega pehmete programmide ning reklaamürituste kulutusi, saab suunata lisavahendeid korrakaitse- ja päästevaldkonda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar