Tööturust perspektiivitundega

Eesti tööturg on tugevas kreenis. Samal ajal kui Ida-Virumaal valmistuvad tuhanded inimesed koondamisteks, 30 000 noort üle Eesti ei leia endale rakendust töös ega õpingutes ning palgavaesus ja motiveeriva töö leidmine on endiselt probleemiks, räägivad ettevõtjad vajadusest tuua sisse võõrtööjõudu, lammutades selleks seni kehtivad immigratsioonikvoodid. Tundub kummaline, kui kogu ühiskonda puudutava küsimuse puhul pakutakse lahendust, mis on kasulik vaid kitsale segmendile, ohustades samas ettevõtluskeskkonda langemisega käsitöönduslikku taandarengusse.

Palgaralli.

Meedias kõneldakse Eestis toimuvast palgarallist, mis väljendub tööturule pürgijate ning uute väljakutsete otsijate ulmelistes palgasoovides. Tööandjad kinnitavad, et madalapalgalistele töökohtadele pole võimalik inimesi leida ning seepärast tuleks nn lihtsa töö peale, nagu väljendas end kaubandus-töötuskoja juht Toomas Luman, leida tegijad kolmandatest riikidest.

Tahaks siinkohal tuntud ettevõtjale oponeerida. 

Palkade tõusu ja keskmise palga kasvu on vedanud teatud kindlad valdkonnad ning ka riigi ja omavalitsusasutuste tõusnud palgad. Samas on mitmes valdkonnas jäänud palganumbrid samaks või isegi kahanenud. Kui rääkida aga tööjõupuudusest madalapalgalistel töökohtadel, siis tuleks tunnistada, et see ei olene kuidagi kvootidest. Tagasihoidlik palk lihtsalt ei motiveeri inimesi tööle asuma, kuna sellega ei tule toime. Siin soovitaks tööandjatel vaadata peeglisse ja tunnistada, et kuni nad ei tegele tootlikkuse kasvatamisega, vaid panustavad endiselt odavasse tööjõudu, säilib palgavaesust pakkuvates sektorites töötajate defitsiit. Kui tööjõukvootides teha järeleandmisi ning lubada riiki suurel arvul kvalifitseerimata ning odavat tööjõudu, võib see pingeid tööjõuturul hetkeks leevendada, ent osutada karuteene tootlikkuse kasvule ning tööandjate valmidusele töötingimusikaasajastada. Tööpuudus kodanikkonnas, madala tootlikkuse soosimine ja lisandväärtusi loova ettevõtluse jätkuv kiratsemine on hind, mida tuleks piiramatu võõrtööjõu riiki lubamise eest maksta. Lisaks sotsiaalprobleemid, mis raputavad ühiskondi riikides, kus ajalooliselt seda teed mindi.

Ka Euroopa Komisjoni värske raport tõdeb, et massimigratsioooniga rahvastikuprobleeme ja tööjõupuudust ei lahenda ning migratsiooni kasv toob kaasa hoopis ülalpeetavate arvu suurenemise, kuna migrantide pereliikmetel pole tavaliselt tavaks töötada. Raport näeb ühe võimalusena naiste tööhõive kasvatamist, ent Eestile pole see lahendus, sest meie naised on juba praegu tööturul aktiivsed. 

Kutseõppe ja ümberõppe alahindamine.

Tööjõu vajaduse rahuldamiseks on vaja leida sisemisi ressursse, mitte mängida mõttega migratsioonikvootide kaotamisest. Üheks võimaluseks on tõhustada kutseõpet.

Pole õige väita, otsekui poleks kutseõpe proovinud ajaga sammu käija. Meie kutsekoolid on muutunud piirkondlikeks kompetentsikeskusteks, millest suur osa pakub ka elukestvat õpet. Tehakse koostööd ettevõtetega ning otsitakse lahendusi tööjõukriisile, ent kui aastast-aastasse püsib kibe nõudlus veidigi oma eriala tönkavate keevitajate järele ning ainus võimalus seda leevendada on kasutada riigist maksuraha välja pumpavate ukraina töölisi vahendavate Poola firmadepoolillegaalseid teenuseid, on miski mäda. 

Meil on tarvis kutsekoolid ja tööandjad viia ühisesse probleemkomisjoni, kus pannakse paika lähiaastate kutseõppe kavad vastavalt ettevõtjate vajadustele. Ettevõtted omalt poolt peaksid aga pakkuma välja stipendiumid, mille saajad on kohustatud kooli lõpetamise järel kokkulepitud aja ettevõttes töötama.

Oluliselt peab paranema õpilaste kutsealane nõustamine ning seda mitte üksnes gümnaasiumi astmes, vaid juba põhikoolis. Noortele tuleb anda ülevaade tööväljakutsetest, mida neile kodukohas pakutakse. Tuleb murda arusaam, et ainsa võimaluse elus edasi jõuda, tagab kõrgkool. Kutseõppe prestiiž peab muutuma tuleviku valikul noori motiveerivaks argumendiks.

Töönõustamine uuele tasemele.

Rääkides kokkuhoiuvajadusest riigisektoris, tuleb mõnes valdkonnas kaaluda hoopis personali juurdevärbamist ja töövaldkonna avardamist. Üheks selliseks asutuseks, millele peaks lisama võimekust nii personali kasvatamise kui töö tulemuslikuma organiseerimise läbi, on töötukassa. On selge, et senisel kujul valdavalt passiivse tugistruktuurina jätkamisel pole mõtet. Töötukassa peab suutma tegeleda iga tööotsijagaindividuaalselt. Kui inimene praeguses tööjõu defitsiidi olukorras on tööotsinguil üle paari kuu, näitab see töötukassa võimetust, heitunud tööotsijad on aga tööhõive tagamiseks loodud riigiasutuse praak.

Tänases Eestis peaks olema igal inimesel võimalus leida töö ning seda palga eest, mis võimaldab äraelamist. Töötukassal tuleks selekteerida välja need vabad töökohad, millel pakutav tasu inimesi ei motiveeri ning edastada statistika majandusministeeriumile, mis omakorda peaks olukorda analüüsima ning pakkuma välja meetmed, kuidas tõsta sektoris tootlikkust ja tagada palgakasv vähetasustatud töökohtadel.

Ei tohi minna kergema vastupanu teed.

Väga lihtne on rünnata rassismi ja võõraviha süüdistusi kasutades meil kehtestatud tööjõukvoote. Sellist silmakirjalikku taktikat püüavad palgavaeste arvel teenitud kiirest kasumist unistavad ettevõtjad viimasel ajal võõrtööjõuhädavajaduse teemat arendades kasutada. Kolmandatest riikidest tööjõu importimiseks kehtestatud kvootidel pole aga midagi ühist ei rahvuse ega nahavärviga. Muuhulgas kaitsevad need kolmandatest riikidest pärit halvasti koheldud tööjõudu sattumast oludesse, kus suure vabade töökäte juurdevoolu tingimustes kaob kontroll ning poollegaalsetele töötajatele jäetakse palgad sootuks maksmata ning lükatakse siis sissetulekust ilma jäänud majandusmigrandid riigi sotsiaalabi kaela.

Eestis on hetkel piisavalt vabu inimesi, keda tuleks ümberõpetada ja tööle rakendada, samuti potentsiaali töö tootlikumaks muutmisel ning automatiseerimisel. Jah, see ei tõota ettevõtjatele üleöö kasumit, ent on pikemas perspektiivis ainus võimalus stabiilse ettevõtluskeskkonna säilitamiseks.

Investeeringud päästevõimekusse kaitsekulutustega võrdseks

Siseturvalisus on ühiskonna stabiilsuse tagamisel esmatähtis. Riigi ülesanne on saavutada olukord, kus iga inimene tunneb end kaitstuna.

Käesolev ja järgmine aasta on siseturvalisuse vallas eriti olulised. Tuleb teha kõik, et täita siseturvalisuse arengukava 2015-2020 eesmärgid. Uue arengukava koostamisel peab arvestama senise kava täitmisel omandatud kogemuste, samuti ühiskonna väärtushinnangute ja Euroopa tihedama integratsiooni ja globaalsetest arengutest johtuvate riskidega.

Kriminaalmenetlus olgu tõhusam
Uues arengukavas saab lähtuda senistest põhimõtetest, milleks on kogukondade kaasamine, ennetustöö nii kriminaalpreventsiooni näol kui ka õnnetuste ärahoidmisel, liikluskultuuri jätkuv parandamine ning riigi kohaloleku tagamine kogu Eesti territooriumil. Suuremat tähelepanu väärib rahvusvaheline koostöö piiriülese ja küberkuritegevuse tõkestamisel. Arvestada tuleb ühiskonnas viimastel aastatel levinud mõtteviisiga, kus mõnel puhul tekib konflikt seaduste ja vabaduste tõlgendamisel. Siin on kindlasti vaja täpsemalt defineerida juhud, mis nõuavad korrakaitsejõudude sekkumist ning millal jääb vastutus kriminogeensete pingete leevendamise eest kogukonna õlule.

Kindlasti tuleb tõhustada kriminaalmenetluste läbiviimist. Kui oluliste ja avalikkuse huviorbiidis püsivate kuritegude uurimiseks kulub aastaid, peab kaaluma, kas põhjuseks on menetlusreeglistiku liigne keerukus, prokuratuuri ja uurimisorganite ametialane küündimatus või leidub muid objektiivseid põhjusi, miks suuremad korruptsiooniasjad nii visalt kohtusse jõuavad. Avalikkuse õiglustunnet riivab ka majanduskuritegudega seonduvate materjalide põhjendamatu salastamine. Näiteks on VEB fondi dokumentide salastamine ilmselgelt destabiliseerinud ühiskonda ja kahjustanud riigi mainet.

Vaadates sisejulgeolekule kümne aasta perspektiivis, on Eestil äärmiselt tähtis saavutada Euroopa Liidu liikmesriigina ühenduse lõunapiiri tõhus kaitse. Meid ei saa rahuldada olukord, kus kulutame liidu idapiiri väljaehitamiseks sadu miljoneid, ent lõunapiiril lokkab inimkaubandus ning illegaalsed immigrandid imbuvad tuhandete kaupa Euroopa Liidu ja alates Schengeni lepingu jõustumisest ka meie territooriumile. Taoline kuritegevust mahitav hooletus kärbib lisaks muule ka Eesti kodanike seaduskuulekust.

Kriisid, mida oli võimalik ennetada
Mõeldes kriisidele, mis on viimastel aastatel siseturvalisust enim räsinud, väärivad märkimist 2017. aastal lahvatanud ID-kaardi turvariski skandaal ning riigi mainet ja kodanike usaldust tublisti õõnestanud rahapesujuhtumid.

ID-kaardi turvaaukudega seonduva suhtes pole siiani üheselt selge valdkonna tippametnike vastutus ning võimalused taoliste ekstsesside ärahoidmiseks tulevikus. See on politseiameti kõrgema juhtkonna tegemata töö ning prokuratuuri leige suhtumise tagajärg. Jääb vaid üle loota, et toimunust siiski võeti õppust ning sama reha peale teist korda ei astuta.

Siseturvalisusesse tuleb rohkem investeerida
Siseturvalisuse arengukava alamprogrammist „Tõhusa päästevõimekuse tagamine aastaiks 2016-2020“ võib leida kummalise seisukoha, et lähiaastate ülesanne päästevõimekuse tagamisel on võimaluste leidmine, kuidas teha vähemaga rohkem. Ei taipa, kas peaks seda võtma paradoksi või sarkasmina, ent taolistel arutlustel ei tohiks olla kohta riiklikult tähtsa valdkonna arengukavas. Kärpimisi ei tohiks teha oma turvatunde arvelt. Eesmärk peaks olema, et investeeringud päästevõimekusse järjepidevalt kasvaksid ning oleksid tulevikus samas proportsioonis riigikaitse kulutustega.

Õhukese riigi kontseptsioon on valusalt puudutanud politseitööd. Koondati nii kriisi ajal kui ka pärast seda ning eelkõige vähendati kaadrit nende arvelt, kes tänavatel inimestele kindlustunnet pakkusid. Vaatamata sellele on Eesti kriminogeenne hetkeolukord rahuldav ning organiseeritud kuritegevus marginaliseerunud. Siiski näitasid ka aprillirahutused, kui kiiresti võib esialgu vaid meeleavaldusena näiv olukord tõeliseks mässuks eskaleeruda. Niisamuti on Tallinnas ja mujal Eestis noortekampadega võitlemisel tõhusaimaks vahendiks just politsei sekkumine.

Kuigi liikluskultuur on paranenud ning 2017. aasta oli Eesti liikluses läbi aegade ohvritevaeseim, siis paraku näitas 2018. aasta, et tegu oli erandiga. Loomulikult on seis parem kui aastakümneid tagasi, aga tuleb teha jätkuvalt tööd ning tõhustada liiklusjärelvalvet. Hommikuses telesaates edastatavad kaadrid politseireidide hüpoteetilistest asukohtadest uljaspäid ei pidurda.

Uue riigikogu ja valitsuse suurim väljakutse on lõpetada ajajärk, kus siseturvalisuse arvelt kokku hoiti. Vähendades riigiametite töö dubleerimist ning küsitava väärtusega pehmete programmide ning reklaamürituste kulutusi, saab suunata lisavahendeid korrakaitse- ja päästevaldkonda.