Presidendi valik

Eesti elab hetkel üle huvitavat aga ka kurnavat aega, kus uut kompromisse otsivat poliitilist kultuuri esindav Keskerakond, on esitanud paindumatu reformistliku diktaadiga leppinud ühiskonnale väljakutse, jõuda vastandumise ja poliitilise kapitali kogumise tõttu lõhestunud eilsest kõigile õiglast riiki pakkuvasse homsesse.

Selles stagnatsiooni ja kõigiga arvestava poliitkultuuri kokkupõrkes, on Vabariigi presidendil võimalus sekkuda ning anda selgelt mõista, et Eestis hinnatakse poliitikat, mis pälvib laiapõhjalist toetust ja riigi tulevikule mõeldes ei peeta õigeks praktikat, kus tõmmatakse punaseid jooni, mis jagavad kodanikud õigeteks ja valedeks, nagu seda teeb Reformierakond. Arvestades seni toimunut, eeldavad Eesti saatuse pärast südant valutavad jõud, et Kersti Kaljulaid annab valitsuse moodustamise ülesande Jüri Ratasele, kes suudab sellega hakkama saada. Pole riigimehelik raisata viisaka žesti nimel aega ja pikendada Reformierakonna agooniat. Eesti sugune väike riik ei vaja poliitilist ebastabiilsust, mida Reformierakond püüab külvata.

Jutud, nagu peaks president reeglina tegema valitsuse moodustamise ettepaneku valimiste võitjale, ei päde, sest meie ajalugu teab erandit, kus president võttis endale õiguse otsustada teisiti.

1999. aastal võitis riigikogu valimised Keskerakond, ent peaministriks sai isamaaliitlane Mart Laar. President Meri ei andnud Edgar Savisaarele õigust valitsust moodustada, arvestades tõsiasjaga, et juba enne valimisi olid Reformierakond, Isamaaliit ja Mõõdukad (tänane SDE) moodustanud koalitsiooni ja sellest ka avalikkusele teada andnud. Kolme peale saadi riigikogus 53 kohta ja president leidis, et mõistlik on anda valitse moodustamise initsiatiiv juba sündinud koalitsioonile.

2003. aastal võttis valimistel taas võidu Keskerakond, ent kuigi seekord järgis president Rüütel tava, usaldada valitsuse moodustamine võitjale, oli tulemuseks ikkagi Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsioon peaminister Juhan Partsi juhtimisel.

Arvestades poliitilist reaalsust oleks Kersti Kaljulaidil mõistlikum vaadata tõele näkku ning tunnistada Reformierakonna võimetust järgneva nelja aasta jooksul Eesti elu juhtida. Usaldades valitsuse moodustamise Jüri Ratasele, näitaks presidendiinstitutsiooni võimekust poliitilist reaalsust hinnata ning Eestile kasulikke otsuseid langetada.

Mõtle, enne kui otsustad

Veel mõned päevad ja enam pole meil tarvis uuringutele tuginedes spekuleerida, kes on riigikogu valimiste võitja ning kuidas jaotuvad kohad Toompea võimukoridorides. 3. märtsi õhtuks on rahvas oma valiku teinud ning saabub selgus. Ükskõik, milline on uue riigikogu kohtade jaotus või milliseks kujuneb valitsuskoalitsioon, rahva tahteväljendus väärib austust ning ei tahaks, et peale valimisi madaldub meedia taas analüüsima, kes rahva mandaadi pälvinutest on see kõige õigem, millistele vaadetele annab toetuse haritud ja jõukas, millistele kandidaatidele aga toimetulekuraskustes ja ääremaaedel elav kodanik. Valmistel on kõik võrdsed, olenemata nende sotsiaalsest taustast või elupaigast ja kui me seda demokraatia põhimõtet ei suuda austada, anname võimaluse neile, kellele Eesti iseseisvus ja vabadus on pinnuks silmas. Halva näitena endale solgipange pähevalamisest, võib tuua Vabariigi aastapäeval korraldatud tõrvikurongkäigu kajastuse, millele osa meediast tõttas põnevuse lisamiseks kleepima külge natsismi ning ksenofoobiat. Ja see töötas! Meie vaenlased korjasid teema meeleldi üles ning paisutasid seda neile vajalikus suunas. Jääb üle küsida, kas see oligi eesmärk? Ajakirjandus ei tohi toota libauudiseid aga mille muu, kui ülepaisutatud valena saab võtta seda, kui tõsimeelselt kinnitatakse, et bensiinilõhnases kaosemeeleolus marssis läbi vanalinna tuhandeid natse. Kas nii toodame üksmeelt ja tolerantsust, millele president pühendas olulise osa oma aastapäevakõnest?

Telenäod või mõtlejad.  

Valimiste eelne välireklaami keeld on paisanud poliitturunduse netti ning telesse. Veel mõned päevad võib söögi alla ja peale nautida, kuidas naerusuiselt lahendatakse kõik riigi ees seisvad probleemid. Kasutatakse ka suisa ähvardamist, näidates, kuidas kaheteistkümnendat tundi lööva kella seierid, tänu ühe kõiketeadva erakonna pingutustele, tagasi keritakse, lubadusega taastada pea kaks aastakümmet eesti elu kammitsenud paigalseis. Kindlasti avaldab turundus valijaskonnale mõju, sest reklaam suudab alateadvust siduda ning tarbija eelarvamusi murda, ent usun siiralt, et Eesti inimesed pole pöördumatult tarbijamentaliteediga nakatatud, vaid suudavad käituda ja mõelda oma riigi kodanikena. Telenägude aeg peaks olema meie poliitikas möödas ning üha enam pälvima tähelepanu mõtlejad, kes suudavad näha ühe-kahe probleemi esiletõstmise asemel kogu probleemidespektrit ning pakkuda välja lahendusi, mitte edvistada sajaeurose pensionitõusu või ravijärjekordade kaotamisega. Jah ka üksikprobleemidega on tarvis tegeleda, ent neile tuleb läheneda kompleksselt, näidates võimalusi, kust leida vahendid oma lubaduste elluviimiseks.

Me valime Toompeale 101 rahvaesindajat ning valikut määravad kahetsusväärselt sageli mitte teadmised, vaid pealetükkiv edevus. Need valijad, kellele riigi saatus aga tõepoolest korda läheb, ei tohiks lasta end turundusnippidest pimestada ja peaksid toetama mitte telenägusid vaid asjatundjaid ning end tõestanud poliitikuid, kellaga jõuab parlamenti teadlaste, praktikute, analüütikute hääl, et suudaksime järgmise nelja aasta jooksul luua eeldused riigi arenguks hädavajaliku  keskpika vaate koostamiseks.

Inimestele tuleb anda vastus.

Meie ühiskonnas on tekkinud palju pingeid just tänu sellele, et puudub pikaajalisem arengukava, kus oleks selgelt kirjeldatud eesmärgid, millisena tahame oma riiki näha kümne, kahekümne või ka viiekümne aasta pärast ning millised on võimalused eesmärkideni jõudmiseks. Me peame rääkima selgeks nii migratsiooni kui ka eesti keele ja rahvuse säilimise küsimused, sest just ebaselgusest ja vassimisest nende teemade ümber, algab äärmusluse võidukäik. Otsustavalt tuleb hakata tegelema põhjustega, mis paneb ettevõtjaid seadustest mööda hiilides vedama riiki välistööjõudu. Miks ei suuda meie kutseõpe tagada tööstuses ja ehitustel vajamineva kaadri väljaõpet? Mis muudab võimatuks õppekavade vastavusse viimise tööturu praktiliste vajadustega? Milline on eestikeelse kõrghariduse saatus ja kas eesti teadus- ning arvutikeelel on tulevikku? See on vaid kaduvväike osa küsimustest, millele pole seni ammendavat vastust antud. Või lähtubki meie elu silmakirjalikust reeglist, et kui müüja väljendab ennast vene keeles, toob see kaasa üleriigilise skandaali, ent kui meiega suhtleb mõnes vanalinna söögikohas ingliskeelne teenindaja, läheme virisemata üle rahvusvahelise suhtlemise keelele. 

Eesti vajab üheselt mõistetavat ja konsensuslikku arenguvaadet.

Ühtse arengudokumendi järele on vajadus terves riigis. Meil tuleb mõista, mida teeme, teada, millistele ideedele anname rohelise tule, millised jätame aga ulmekirjanikele. Ei piisa ju üksnes innovatiivsusest, vaid iga idee peab olema põhjendatud ning tootma lisaks oletatavale kasumile ka üldist hüvet. Et aga riigikogus seniseid arengukavasid ja visioone ühendava keskpika vaatega hakkama saada, on oluline, et sinna jõuaksid spetsialistid, kellel on tahet ja oskusi Eestile rahvast innustav tulevik välja võidelda. Mõelge sellele, kui valimispäeval oma hääle annate!