Presidendi valik

Eesti elab hetkel üle huvitavat aga ka kurnavat aega, kus uut kompromisse otsivat poliitilist kultuuri esindav Keskerakond, on esitanud paindumatu reformistliku diktaadiga leppinud ühiskonnale väljakutse, jõuda vastandumise ja poliitilise kapitali kogumise tõttu lõhestunud eilsest kõigile õiglast riiki pakkuvasse homsesse.

Selles stagnatsiooni ja kõigiga arvestava poliitkultuuri kokkupõrkes, on Vabariigi presidendil võimalus sekkuda ning anda selgelt mõista, et Eestis hinnatakse poliitikat, mis pälvib laiapõhjalist toetust ja riigi tulevikule mõeldes ei peeta õigeks praktikat, kus tõmmatakse punaseid jooni, mis jagavad kodanikud õigeteks ja valedeks, nagu seda teeb Reformierakond. Arvestades seni toimunut, eeldavad Eesti saatuse pärast südant valutavad jõud, et Kersti Kaljulaid annab valitsuse moodustamise ülesande Jüri Ratasele, kes suudab sellega hakkama saada. Pole riigimehelik raisata viisaka žesti nimel aega ja pikendada Reformierakonna agooniat. Eesti sugune väike riik ei vaja poliitilist ebastabiilsust, mida Reformierakond püüab külvata.

Jutud, nagu peaks president reeglina tegema valitsuse moodustamise ettepaneku valimiste võitjale, ei päde, sest meie ajalugu teab erandit, kus president võttis endale õiguse otsustada teisiti.

1999. aastal võitis riigikogu valimised Keskerakond, ent peaministriks sai isamaaliitlane Mart Laar. President Meri ei andnud Edgar Savisaarele õigust valitsust moodustada, arvestades tõsiasjaga, et juba enne valimisi olid Reformierakond, Isamaaliit ja Mõõdukad (tänane SDE) moodustanud koalitsiooni ja sellest ka avalikkusele teada andnud. Kolme peale saadi riigikogus 53 kohta ja president leidis, et mõistlik on anda valitse moodustamise initsiatiiv juba sündinud koalitsioonile.

2003. aastal võttis valimistel taas võidu Keskerakond, ent kuigi seekord järgis president Rüütel tava, usaldada valitsuse moodustamine võitjale, oli tulemuseks ikkagi Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsioon peaminister Juhan Partsi juhtimisel.

Arvestades poliitilist reaalsust oleks Kersti Kaljulaidil mõistlikum vaadata tõele näkku ning tunnistada Reformierakonna võimetust järgneva nelja aasta jooksul Eesti elu juhtida. Usaldades valitsuse moodustamise Jüri Ratasele, näitaks presidendiinstitutsiooni võimekust poliitilist reaalsust hinnata ning Eestile kasulikke otsuseid langetada.