Kolm sammu targa linnani

Rahvusvaheliselt tunnustatud Intelligent Community Forum valis Tallinna 400 linna seas 7 intelligentsema kogukonna hulka, mis kohustab meid olema eeskujuks hästi toimiva ning targa linnana. Kui kogukondlik intelligentsus põhineb IT võimekusel ning soodsal ettevõtluskeskkonnal, siis targa linna kuvand algab säästlikest ning elanikke liigsetest kuludest vabastavatest arengutest. Tarka linna iseloomustab tasuta ühistransport ja prügivedu ning madalad kütte- ja elektrikulud.

Tasuta transport.

Tänu 1. jaanuarist 2013 käivitunud tasuta ühistranspordile on Tallinnal targa linna kontseptsiooni elluviimisel oluline edumaa. Esimene samm on astutud ning tulemused nähtavad.

Tasuta ühistranspordi kogemus kinnitab, et kaasaegsete arengute otstarbekust ei saa hinnata lineaarselt, ehk exeli tabelis kulusid kokku lüües. Tänaseks on Tallinna tasuta ühistransport näidanud, et selle käigus hoidmine toob tulu, mitte ei koorma linna eelarvet nagu oponendid tõestada püüdsid. Loobumine piletimüügist ja süsteemi administreerimisest hoiab kokku vahendeid saamata piletituluga pea samas suurusjärgus. Tänu ühistranspordi kasutajate arvu kasvule on autode hulk liikluses vähenenud. Ühistranspordi käepärasus on kasvatanud linna asumite sidusust ning taganud tasakaalustatud arengu. Tallinn ei kannata getostumise all, nagu enamus Euroopa pealinnadest. Sellest johtuvat tulu on keeruline rahalises vääringus mõõta, ent kindlasti võime arvestada kümnete miljonitega aastas, mida ei tule kulutada sotsiaalabile ning kriminogeenselt tundlikes asumites elementaarse õiguskorra tagamisele. Ehk kui tasuta ühistranspordile üle minnes oli piletitulu osa ca 20 miljonit eurot ning ülejäänud 80% laekus nii ehk teisti dotatsioonist, siis tänaseks on piletitest loobumine toonud igal aastal tagasi kordades rohkem. Vabanenud vahendid on aga suunatud ühistranspordi materiaalse baasi parendamisse.

Tasuta prügivedu.

Teine samm teel targa linna poole, on tasuta prügivedu, mille suunas Tallinn juba samuti jõudsalt liigub. Prügi liigiti sorteerimine pole tallinlastele enam ammu uudiseks ning tublidusega selles vallas oleme Euroopas esirinnas. Mida rohkem sorteerime, seda suurem on võimalus prügist tasuta vabaneda, sest jäätmete väärtus oleneb just sorteerimise kvaliteedist. Samas jääb oluline kogus siiski segaolmejäätmeteks, mida saab küll kasutada elektri ja soojuse tootmisel, ent mis tänu madalale kütteväärtusele ning keskkonnaohtlikkusele muudab tootmise kalliks. Segaolmejäätmete koguse olulisel vähendamisel ei saa loota vaid elanike valmidusele prügi sorteerida. Jäätmekeskuses tuleb luua piisav võimekus segaolmejäätmete täielikuks sorteerimiseks ning kasutamiseks näiteks kompostmulla tootmiseks, mis muutub maailmas üha nõutumaks kaubaks ning millele leidub piisavalt turgu. Kui suudaksime viia prügikäitluse tasemele, kus 90% taaskasutatakse ning vaid 10% ladustatakse prügimäel, on saadav tulu piisav, et tehtud investeeringud end mõistliku ajaga tasa teeniksid ning katta saaks ka jäätmete kogumise, transpordi ja töötlemisega kaasnevad kulud. Töödeldud jäätmed saab vabastada ka saastetasust.

Tasuta prügivedu säästab aastas lisaks sadu tuhandeid eurosid, kuna prügi tasuta äraandmise võimalus kaotab tühermaadelt isetekkelised prügimäed, millega praegu Tallinnas võitleme. Sellega hoiame kokku nii nende likvideerimiseks kuluva raha, kui ka Mupo ressursi reostajatega võitlemisel.

Nagu üleminekul tasuta ühistranspordile, jätkub kriitikuid, kes peavad tasuta prügivedu utoopiliseks ja linnale liiga kulukaks ettevõtmiseks. Ei vaevuta teemasse süvenema ning kõiki plusse kokku arvama, küll aga näeb opositsioon siin uut võimalust linnavalitsuse ründamiseks. Sellele vaatamata usun, et juba lähiaastatel saab tasuta ära anda mitte üksnes paberit, vaid kõiki jäätmeid. See on teine samm targa linna suunas, mis Tallinnal peale esimese astumist tuleb teha.

Tasuta toasoe ja elekter.

Euroopa Liidu energiatõhususe direktiivi järgi peavad 2019. aastast olema kõik uued avalikud hooned liginullenergiamajad ning alates 2021. aastast kehtib sama nõue ka teiste hoonete püstitamisel. Liginullenergiahoonet defineeritakse kui parima võimaliku energiatõhususe ja taastuvenergia lahendustega tehniliselt mõistlikult ehitatud hoonet, kus aastane energiakasutus jääb alla määratud miinimumväärtuse. See tähendab, et uute ehitiste ülalpidamine muutub üha odavamaks. Samas tuleb muuta energiatõhusamaks läinud sajandil massiliselt püstitatud paneelmajad. Pelgalt fassaadide soojustamise ja soojusvahetiga sundventilatsiooniga neid säästlikumaks ei muuda. Üheks kokkuhoiu võimaluseks on suurte korterelamute üleviimine päikeseenergia abil toodetud elektri- ja soojavarustusele. Päikesepaneelidel põhinev tehnoloogia on aasta aastalt muutunud üha efektiivsemaks ning tänaseks on töötatud välja odavad ning töökindlad viisid energia akumuleerimiseks, mis muudavad päikeseenergia kasutamise elamutes veelgi tõhusamaks.

Kuigi päikesepaneelidel põhinevat tehnoloogiat pakutakse Eestis juba läinud sajandi üheksakümnendatest, pole Tallinnas eriti palju korteriühistuid, mis oleks selle kasutusele võtnud. Süüdi on visalt kaduvad müüdid, et Eestis on liiga vähe päikesevalgust, tehnoloogia kallis ning paneelid ise välismõjudele tundlikud. Linna esmaseks ülesandeks ongi taoliste eelarvamuste ümberlükkamine.

Päikest jätkub Eestis piisavalt, sest kaasaegne päikesepaneel töötab ka pilvise ilmaga. Paneelidele tööiga on tänaseks tõusnud enam kui 30-le aastale ning selle lõpuks säilitavad need ca 80% tõhususe. Kiirest arengust annab tunnistust ka tootluse kasv. Kui veel viis aastat tagasi tootis üks standartmõõdus paneel 200–220 W energiat, siis täna on võimsus juba 260–345 W. Tasuvusaeg on keskastme süsteemidel umbes 10 aastat ning nende soetamiseks võetud pangalaenu saab katta energia ülejääke realiseerides. Nii et päikesepaneelide puhul võib tõepoolest kõnelda tasuta elektrist.

Tuleb leida võimalus, toetada korteriühistuid nii projektide koostamisel kui ka pangalaenu taotlemisel, samuti võiks kaaluda vastava riikliku abimeetme rakendamist. See tõstaks päikeseenergia kasutamise populaarsust hüppeliselt. Mäng väärib küünlaid, sest just päikeseenergia abil suudame vabastada elanikud kõrgetest küttearvetest ning varustada elektriga, mille tootmiseks kulunud investeeringu saab tasuda ülejäänud ressursi realiseerimisega avalikku võrku.

Eesti on seni olnud päikeseenergia kasutamisel Euroopas üks sabassörkijatest. Tallinnast võiks selles vallas saada eeskuju tervele riigile. Kui suudame müüdid murda ning avada päikeseenergiale rohelise tee, astume viimase sammu targa linna suunas.

Tasuta teenused muudavad kogukonna ühtseks ning lahendavad mitmed sotsiaalsed probleemid. Olgu parempoolsetes mõttemallides kinni kritiseerijate tarvis öeldud, et tark linn pole sotsialistlik kommuun, kus põhirõhk rahata hüvede jagamisel, vaid linnaliste protsesside juhtimine läbi ühisvahendite mõtestatud suunamise. Tasuta ühistransport, prügivedu, elektri- ja soojatootmine on investeering tulevikku, võimalus nutika ja säästva linnakeskkonna loomiseks.

Kuidas vältida põhiseaduslikku kriisi

Üle aastate on Eestil taas valitsus, mis arvestab kõigi elanikkonnagruppidega ning on tõsiselt käsile võtnud vähese sissetulekuga inimeste toetamise ja palgavaesusest väljaaitamise. Ent kas sotsiaalsemast ja koostööle altist riigivõimust piisab põhiseadusliku kriisi ärahoidmiseks? Pean silmas Eesti Vabariigi Põhiseaduse sätet, mis paneb riigile kohustuse tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Aga kui see demograafilise olukorra jätkuva halvenemise tõttu ühel hetkel enam võimalik pole? Kui me ei saa enam hakkama isegi rahvastiku vähenemise peatamisega, nagu soovib Riigikogu juurde loodud rahvastikukriisi komisjon? Kas siis saabubki hetk, mil tuleb tunnistada riigi suutmatust Põhiseadust järgida?

Me pole ju ometi käega löönud?

Rahvastiku vähenemisest ning vajadusest igati soosida laste arvu kasvu Eesti peredes, on räägitud aastaid, uskudes sinisilmselt, et tasub vaid tõsta toetusi ning elavdada majandust ja iive pöörab positiivseks. Oleme endale sisendanud „Pole hullu, küllap me kriisist üle saame ja rahvana kosume!“. Ometi pole olukord paranenud, vaid järjest hullemaks muutunud. Nii nagu kogu maailm liigub katastroofiliste kliimamuutuste ja liikide väljasuremise poole, jätkame me rahvana hääbumise teel, püüdes olukorra tõsidust optimistlike repliikide pildumisega pisendada. Kuid näib, et illusioonide aeg hakkab lõppema ja olukorda vaagides ei jää ka rahvastikukriisi komisjonil üle muud, kui tunnistada, et rahvastiku vähenemise peatamiseks kiireid lahendusi pole, kui meid veel üldse miski hääbumisest päästab. Otsekohene ja kainestav hinnang peaks meid häirekellana äratama ning panema tõsiselt analüüsima, mida oleme teinud 25 iseseisvusaasta jooksul valesti, et lapsi järjest vähem sünnib ja kas saaksime kogukonnana ning inimestena allakäigu peatamiseks siiski midagigi ära teha.

Me ei tohi käega lüüa, ega alla vanduda, sest siis muutuks mõttetuks nii võitlus, mida saja aasta eest Vabadussõja lahinguväljadel peeti, kui ka iseseisvuse taastamisele viinud vankumatu eneseusk ja meelekindlus. Ja kui me selle minetame, mida oleme siis rahvana üldse väärt?

17 aastat oma naba imetlemist.

Tuleb tunnistada, et oleme olnud rahvana äärmiselt mugavad. Me suutsime end kokku võtta ja vabaks võidelda, alistumata suure impeeriumi hirmutava ülemvõimu ees, ent võidujoovastuses jätsime kahe silma vahele, et vabadust tuleb iga päev kaitsta mugandumise, omakasu, rumaluse ja ükskõiksuse eest. 17 seisakuaastat, mil meid sõnades juhatati viie rikkama riigi meepottide poole, tegelikkuses aga kupatati tagasi stagnatsiooni, on põhjuseks, miks rahvastikukriis räsib meid halastamatumalt kui teisi vananeva elanikkonnaga Euroopa riike. Ühetaoline solidaarsust eirav maksusüsteem, madalad palgad, ebakindlus tuleviku ees ja massiline väljaränne peegeldub noorte hoiakutes ning otsuses, lükata pere loomine kaugesse tulevikku. Samal ajal, kui õhtuti kodudes läituvatel teleriekraanidel võis jälgida poliitilise eliidi säravat elu, tühjenesid külad, käsid alla väikelinnad ja sajad tuhanded pühkisid isamaa tolmu jalgadelt. Selline oli Eestimaa elu ajal, kui peaminister kandis stanniolist kiivrit ja tema järeltulija tegeles peenhäälestusega.

Ainus lahendus on positiivne iive.

Kas suudame kuristikku sööstva rongi peatada? Kindlasti mitte, kui ülekaalu saavutavad sisserändekvootide ja piiramatu migratsiooni eest võitlevad ühepäevaperemehed. On ju nii ahvatlev probleem mängleva kergusega lahendada, tuues sündimata jäänud laste ja parema elu peale pagenud noorte asemel sisse uued inimesed, kellest eeldatakse mingil tasemel töö tegijaid ja sisetarbimise turgutajaid. Mõttes pole ju midagi uut. Aastate eest soovitas president Toomas Hendrik Ilves Eesti rahvastiku tihendamiseks tuua maale 50 tuhat migranti Saksamaalt.

Et migratsioonile rajatud ühiskond pole kestlik, multikultuursuse jüngreid ei morjenda. Ajaks, mil rändesurve tagajärjed hakkavad senist elukorraldust lammutama, on kasum teenitud ja odava tööjõuga kaasnevad probleemid jäänud riigi lahendada. Raha ei haise ka nende Reformierakonna isakeste jaoks, kes riigi ja rahva käekäigu pärast krokodillipisaraid valades räägivad, kuidas praeguse valitsuse poolt rakendatud astmeline maksusüsteem majandusel jalad alt lööb. Silmakirjalikkusel pole südametunnistust.

Eesti tulevik on meie kätes.

Me ei tohi rahvastikukriisile läbi sõrmede vaadata ja õnneks on praegune valitsus seda ka mõistnud. Peaminister Jüri Ratas on kriisi ohjeldamisega algust teinud ja kuigi selleks ellu kutsutud komisjoni esimesed sammud võivad tunduda ehk liialt kammitsetuina, saab seda pidada üle hulga aastate lootustandvaks märgiks, et tahe eesti rahva keele ja kultuuri säilitamiseks ning põhiseadusliku kriisi ärahoidmiseks, on taas tärganud. Ent selleks, et jõuda tulemusteni, on vaja meie kõigi tuge ja eelkõige probleemi tunnistamist.

Sündivus on mõjutatav, ent selleks peame kujundama toimiva pere- ja noorsoopoliitika, looma eeldused noorte perede majanduslikuks toimetulekuks. Lapsi kasvatavad emad ja isad peavad saama soodsad õppimis- ja enesetäiendamisvõimalused. Tõrjuda tuleb igasugust noorte naiste ja emade diskrimineerimist tööandjate poolt. Tuleb teha kõik, et lapsi ei peetaks karjäärile takistuseks, vaid nende olemasolu pigem toetaks vanemate eneseteostust.   

Ei tohi leppida olukorraga, kus valitsuse juures puudub rahvastikukriisist väljumise eest otsene vastutaja. Rahvastikuministri institutsiooni uues kvaliteedis taastamisega, looksime võimaluse koordineerida kriisi ületamise nimel kõigi ministeeriumide ja riigiametite tööd. Rahvastikukriisi komisjoni poolt välja töötatav rahvastikupoliitika alusdokument aastateks 2018-2035, peaks aga olema eelmisest samalaadsest märksa sisukam, tuues välja kõik muutused, mida ühiskonnas, valitsuses ja üksikisiku tasandil iibe kasvule pööramiseks vajame. Olgem optimistid ja uskugem oma elujõudu! Veel on võimalus.