kolmapäev, 28. november 2018

Tallinna arengukava määrab kogu Eesti tuleviku


Tallinna arengukava 2021+ koostamine on jäänud suure poliitika varju, ent see pole Eesti arengule mitte vähem oluline, kui osalemine globaalsetes projektides. Pealinnana määrab Tallinn põhimõtted, mis juurduvad linnaplaneerimise praktikas üle Eesti, koos lähivaldadega moodustuvast ühtsest Tallinna majandusklastrist sõltub aga kogu riigi heaolu. Just seepärast on tarvis arengukavaga toimuvat tähelepanelikult jälgida ning võimalusel ka sõna sekka öelda, et ei läheks nagu eelmise arengukavaga, kus probleemipüstitused ja neile pakutud lahendused jäid üldsõnaliseks ning visiooniliselt kammitsetuks. Samuti ei tohiks arengukavaga minna sama õnnetult nagu linnaosade üldplaneeringutega, mis takerdusid aastateks lõpututesse vaidlustesse pisiasjade üle ning olid juba valmides osaliselt vananenud. Tallinn vajab atraktiivset ja innovatiivset arengukava, milles pakutud lahendused oleksid ajast sammukese ees. Vaid nii oleks valmival dokumendil praktiline väärtus ning selle tähtusus suurem, kui pelgalt kogukondlikku konsensust kuulutaval deklaratsioonil.


Arengukava põhisuunad.

Seekord väärib tunnustust arengukava koostajate oskus, lähtuda linnaruumiliste suundumiste kaardistamisel kogukondlikult positsioonilt. Vaid linnalise identiteedi arvestamine ning lahendustele konsensusliku heakskiidu taotlemine, säästab viljatutest vaidlustest ning suunab linnaarengulised diskussioonid emotsionaalsetelt eksirännakutelt viljakale asjatundlikule pinnale.

Arengukava väljatöötamist toetavate töötubade teemad on seekord Aktiivne ja hooliv tallinlane, Parim argipäev, Ägedad naabruskonnad, Linna juhtimine, mis toetavad just end tallinlasena määratlenud kogukondade kaasalöömist linnaliste arengute elluviimisel. Samas ei suuda arengukava toimkond lõpuni käsitleda linna- ja asumikogukondi võrdväärsete partneritena. Näiteks töötoas Atraktiivne ja hooliv tallinlane määratleti diskussiooni telg järgmiste küsimustega:  

Kuidas linn peaks toetama ettevõtlust?

Kuidas linn peaks toetama kultuuri?

Kuidas linn peaks toetama sotsiaalset sidusust?

Kuidas linn peaks toetama rahva tervist ja -sporti?

Kas tõesti tuleb arengukava koostamisel taas lähtuda avalikustamise ja kaasamise ajastule võõrast seisukohast, et kogukonnad ise ei suuda ettevõtluse, kultuuri, sotsiaalse lõimumise, tervise- ja spordiedenduse teemadel piisava veenvusega kaasa rääkida ning see tuleks jätta linna pärusmaaks? Miks ei julge linna ametnikkond tunnistada asumiseltside ja elanikeühenduste võimekust, pakkuda linnale koostööd, mitte oodata linnapoolset toetust ja aktiviseerimist? Veelgi enam, paljud pehmed teemad tuleks delegeerida just kodanikeühendustele ning kui Kohaliku Omavalitsuse Korralduse seadus siin piirid seab, teha ettepanek selle muutmiseks, et kodanikuühendused saaksid suuremad õigused oma kodukohta puudutavate otsuste ettevalmistamisel ning ellu viimisel. Aeg on minna kaasavalt eelarvelt üle kogukondade juhitud eelarvele. Kui uus arengukava kogukondade otsustusõiguse olulist laiendamist ette ei näe, saame taas dokumendi, mis eos ajale jalgu jääb.


Arengukava teostamiseks on tarvis tugevdada linnaplaneerimist.

Kõigi Tallinna arengudokumentide kitsaskohaks on neis käsitletud innovatsiooni ülekandmine linnaruumi. Kuni pole ümberkorraldatud Linnaplaneerimise ameti töö ning planeeringute käsitlemisel lähtutakse vaid formaaljuriidikast, pole head tulemust loota.

Planeeringute menetlemisel peab suurenema ametnike vastutus. Iga väljapakutud parandusettepanekut tuleks põhjendada, mitte esitada seda eksperdi ümberlükkamatu seisukohana. Taoline üleolev suhtumine linna ja kogukonna koostööle kasuks ei tule. Iga ameti poolt esitatud parandusettepanekuga peaks kaasnema pädev seletus, kas see tuleneb normidest, seadusest, või lihtsalt sellest, et ametnik tõusis hommikul voodist vasaku jalaga. Äärmiselt ohtlik on tendents, kus arhitektikompetents üritatakse linnaosadest kaotada. See võib anda küll kokkuhoiu palgafondis, ent kogukondliku koostöö vaatest on selline tsentraliseerimine lubamatu.

Olukord, kus arendajatele esitatakse lõputuid nõudmisi ning menetlused venivad aastaid, peab jääma minevikku. Uus aeg eeldab värsket suhtumist ning planeeringuprotsessis, kus üritatakse leida konsensust linna huvide, arendajate soovide ning kogukonna nõudmiste vahel, ei tohi ametnikkond luua endale eeliseid. Kui seda ei mõisteta, jätkub olukord, kus arengukavas kirjeldatud protsessid takerduvad linnaruumiliste planeeringute venimise tõttu.


Kodanikuühendused vajavad koolitust.

Muidugi tuleb võrdse partnerluse korral eeldada kodanikeühenduste ja survegruppide poolt teemade asjatundlikku ja põhjendatud käsitlust. Linna arengut ei saa piirata pelgalt seetõttu, et kellegi aknast ei paista enam meri või mõne puu mahavõtmist püütakse kujutada looduskatastroofina. Tuletagem meelde Haabersti eritasandilise ristmiku löögi alla seadmist hõberemmelga kaitsjate poolt või siis äripinnana kasutuses olnud kahe korteri insolatsioonisaagat, mis nurjas EKA uue maja ehitamise kesklinna. Siin pöördus emotsioon oluliste linnaarenguliste projektide vastu.  

Et taolisi olukordi vältida, tuleks kodanikeühendustele anda võimalus oma liikmete harimiseks. Planeerimise aluseid, seadusandlust, asjaajamise häid tavasid ja kogukondliku koostöö põhimõtteid tutvustavad koolitused oleks vähim, mida linn saaks sel eesmärgil kodanikeühendustele pakkuda. Ehk muutuksid siis ka avalikud planeeringuarutelud hüsteerilisest süüdistuste loopimisest asjalikeks kokkusaamisteks, kus kõik osapooled suudavad oma seisukohta piisava selgusega põhjendada.

Linna areng ja planeerimine on liiga tõsine teema, et sellesse pealiskaudselt suhtuda. Arengukava 2021+ koostajad on astunud tubli sammu kaasaegse kogukondliku linnaruumilise nägemuse poole, ent teemat võiks käsitleda veelgi julgemalt. Soovin arengukava koostajatele jõudu ja visadust, et kogukonna kui linnaelu eestvedaja roll saaks uues dokumendis väärikalt ning põhjalikult avatud.

 

 

 

 

teisipäev, 20. november 2018

Peatame hääbumise


Negatiivses iibes pole Eesti jaoks midagi uut. Tegelikult algas iibeprobleemidega maadlemine juba läinud sajandi alguses ning on tänaseks kulmineerunud olukorraga, kus taasiseseisvumine, mis peaks ometi innustama tulevikule mõtlema ning lapsi kasvatama, on toonud endaga hoopis sügava rahvastikukriisi. Kui 2017. aastal oli 13 520 sündi ja 15 480 surma, siis näitab see taasiseseisvumise aja suurimat negatiivset iivet. Seda ei muuda ka 10 470 sisserändajat, kes rahvastiku koguarvu kasvatasid. Mis on lahti, et me ei suuda enam täita põhiseaduse priambulas sätestatut, et riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade?


Riiklikud meetmed siiski mõjuvad.

Kui vaadata Eesti iibegraafikut, torkab üldise negatiivse iibe taustal silma aasta 2010, kui olime erandlikult 35 sünniga plussis. Uurides selle fenomeni tagamaid avastame, et valdavaks põhjuseks võib lugeda majanduskriisiga kaasnenud tööpuudust. Kuidas nii?  

2008. aastal rakendunud vanemapalga süsteem nägi ette võimaluse, et kui laste sünnivahemik jääb 30 kuu sisse, võetakse vanemapalga arvestamisel aluseks eelmise lapse sünnile eelnenud sissetulek. Töötutele emadele oli see innustav võimalus. Statistika näitab, et neil aastail kasvas sündivus just teise ja kolmanda lapse arvelt. Muidugi oli tegemist lühiajalise mõjuga, ent see töötas, mis kinnitab, et riiklikud peretoetusmeetmed pole jõuetud, tuleb vaid hoolikalt analüüsida majanduse ja ühiskonna hoiakute hetkeseisu ning luua olukorrast lähtuvad parimad meetmed.


Paindlik ja motiveeriv.

Meie vanemahüvitise seadus muutus peale möödunud aastal vastu võetud muudatusi motiveerivamaks. Seadusemuudatusega pikendatakse alates 2020. aastast isapuhkus 30-päevaseks ning võimaldatakse hüvitise saamise peatamist ja taasalustamist kolme aasta jooksul. Järgmisest aastast arvestatakse vanemahüvitist rasedusele eelnenud 12 kalendrikuu järgi. Mis aga eriti oluline, vanemahüvitisega samaaegse tulu teenimine muudeti paindlikumaks, mis tõstab noorte emade võimalust tööelust mitte võõrduda. Seadusemuudatustega makstakse kolmikute ja enamaarvuliste mitmike sünni korral vanemale kuni laste 18-kuuseks saamiseni 1000 eurot kuus. Tähtsusetu pole seegi, et vanemate võimalused laste eest hoolitseda muutuvad senisest võrdsemaks. Kuigi muudatused jõustuvad põhiosas alles 2022. aastal, peaks nende positiivsus ilmnema märksa varem.

Uuendustest väärib äramärkimist lapsevanemate võimalus võtta kuni lapse 3-aastaseks saamiseni vanemahüvitis välja kalendripäevade kaupa. Mõlemal töises suhtes vanemal on muudatuste jõustumisel võimalik kasutada iga alla 14-aastase lapse kohta 10 tööpäeva ehk kahepeale kokku 20 tööpäeva tasustatud lapsepuhkust.


Suhtumine loeb.

Kindlasti on seadusemuudatused üheks hoovaks, mis võivad meie negatiivsest iibekõverast välja upitada. Ent ühes on riiklike meetmete kriitikutel õigus – pelgalt toetuste ja soodustustega sündivust ei tõsta. Lisanduma peab avalik toetus ja motiveeriv suhtumine kaasinimeste poolt. Meie noored pered väärivad suuremat positiivset tähelepanu. Nad peavad tundma, et neist hoolitakse ja neid imetletakse.

pühapäev, 14. oktoober 2018

Eesti pere sihtasutuse ideest


Selleaastane nn katuserahade jagamine on tekitanud avalikkuses ja poliitringkondades palju paksu verd. Asi on võtnud suisa tragikoomilised mõõtmed, kui varasemast ühe usinama katuseraha jagajana tuntud Margus Tsahkna juhitud poliitiline huvigrupp tegi avalduse prokuratuuri, et uuritaks, kas MTÜdele ja regioonidesse raha suunamisele saaks külge pookida kriminaalse tausta.

Olgu sellega kuidas on, ent vähemalt üks rahaeraldus, Isamaa poolt miljoni euro suunamine Eesti pere sihtkapitali loomiseks, on ebaõigelt kriitikatule alla langenud. Ei tohi häid mõtteid kohe auklikuks tulistada vaid seepärast, et Isamaa on oma toetajaskonna poliitiliste vangerduste ja ebaselge positsiooni tõttu kaotanud. Mõni langeva reitinguga erakonna ettevõtmine, antud juhul siis Eesti pere sihtkapitali asutamine, väärib tunnustust, mitte mahategemist. Muidugi kehtib minu väide üksnes siis, kui sihtkapital tõepoolest tööle hakkab, mille juba ette kahtluse alla panek tundub aga pahatahtlik ja rumal.

Isamaale pannakse süüks, et sihtkapitali loomise idee pole sisustatud konkreetsete tegevustega. Kriitikutel on õigus, ent aidakem siis mängureeglid ja eesmärgid paika panna. Kui soovime oma riigile jätkusuutlikku tulevikku, oleme suisa kohustatud virisemise asemel sihtasutust ideedega toetama.

Miks on sihtkapitali tarvis?

Kõigepealt sellepärast, et keegi peab Eesti pere säilimise ja toetamise teema süstemaatiliselt ning riiklikul tasemel tõstma ja ühiskonna tähelepanu keskpunktis hoidma. See on seda vajalikum, et paljud riigiametnikud, näiteks sotsiaalministeeriumi nõunike ja spetsialistide armee, on hetkel lummatud vähemuste teema pildis hoidmisest ning igava traditsioonilise pere jaoks ei jätku neil lihtsalt aega. Nii intrigeeriv on rääkida perest, kus kahe habetunud isa hoolel kasvamas vahva mudilane, ent tõelised pered, kes taastoodavad rahva, on siiski segapaarid, kellel samuti omad mured ja rõõmud, unistused ja valud. Just neist peab uus sihtasutus rääkima, tooma lihtsa Eesti pere taas avaliku huvi keskmesse.

Sihtkapitali osaks jääks ka perede elu lihtsamaks muutvate algatuste väljatöötamine, nende kaitsmine poliitilistes ringkondades ning viimine seadusloomesse. See on suur ja oluline töö, mida võiks alustada näiteks lastekaupade käibemaksu alandamisest või ideaalvariandis kaotamisest. Olukord, kus lastekaupadel on luksuskaupadega võrdne käibemaks tuleb tunnistada ebanormaalseks. Raamatute ja teatripiletite puhul me ju rakendame madalamat maksumäära. Lapsed on osa rahva kultuuritaustast, võimest end elus hoida, miks koormame siis lastega seonduvaid oste lisaskoormisega!

Sihtkapitali eesmärgiks peaks olema ka koostöö õpikute koostajatega, et suures uuendusmeelsuses ei unustataks neis mainimast lihtsaid ja ajatuid väärtusi, emaduse ilu ja isaduse vastutust, seda, et lapsed sünnivad armastusest, mille juures seksil on oluline, ent mitte peamine osa.

Lõpuks saaks sihtkapital koordineerida erinevate pereliitude koostööd, et teha nende hääl kuuldavaks.

Me pole teinud kõike noorte perede, eriti lasterikaste perede toetamiseks. Jah viimasel ajal on kasvanud lastetoetused, vanemapalk annab võimaluse lapsega pikemalt kodus olla, ent kuigi toitlustamine lasteaias on Tallinnas ja mujalgi tasuta, siis lasteaia kohatasu kaotamise üle võiksime siiski diskuteerida. Kui peame enesestmõistetavaks tasuta põhiharidust, peaksime minema üle ka tasuta lasteaiale.

Need on vaid mõned mõtted sellest, mida annaks perede heaks teha. Taoliste ettepanekute väljatöötamiseks ja süstematiseerimiseks vajamegi Eesti pere sihtasutust. Virisejad ja ussitajad võiksid arvestada, et sihtasutuse loomiseks planeeritud miljon eurot kulutatakse valdava osa inimeste arvates märksa sihipärasemalt kui näiteks reklaamikampaaniates „erinevus rikastab“ või „kumm on seks“ põletatud sajad tuhanded maksumaksja raha.

esmaspäev, 1. oktoober 2018

Perevägivald õõnestab ühiskonda

Juba mõnda aega on avalikkuse tähelepanu keskpunktis noortekampade võimutsemine Tallinna kesklinna parkides. Luubi alla on võetud nii põhjused, mis noori kampadesse meelitavad, kui ka omavalitsuse ja riigi võimalused noorsoovägivalla ennetamiseks. Jääb loota, et tähelepanu ajaga ei haju, vaid suudame edaspidi pakkuda alles kujunevatele isiksustele alternatiivseid tegevusi ja vaimset tuge, et nad end halvast seltskonnast eemal hoiaksid, ega hävitaks oma tulevikku.

Sama tõsiselt tuleb kõnelda perevägivallast.

Pargipeksmistest veelgi tõsisem on nii Tallinnas kui kogu Eestis olukord kodu- ehk moodsamalt lähisuhtevägivallaga. Probleem on tohutu ja ohvrite arv hirmutav. Armutu statistika kinnitab, et meie kodudes saab vigastada enam inimesi, kui liikluses, kus olukord on avalikkuse hinnangul katastroofiline. 2015. aastal Avatud Ühiskonna Instituudi poolt tehtud uuring tuvastas, et Eestis sai aasta jooksul perevägivalla tõttu vigastusi ligi 38 000 naist, 15 000 meest ja 2400 last.

Kahjuks oleme selle ohtlikeima kuriteoliigi ennetamisel ning ohvrite abistamisel üks saamatuimaid riike Euroopa Liidus. Siiani elame õndsas usus, et kodus saadud nahatäis ei tee naisest või ka mehest (84% koduvägivalla ohvritest on naised ja 16% mehed) täisväärtuslikku ohvrit ning pereringis aset leidnud jõhkrused tuleb lahendada pigem lepitamise kui karistamise abil. Reeglina eelistatakse vägivallatsejat ja peksasaanud naine peab koos traumeeritud lastega turvakeskusesse pagema, samal ajal kui sügelevate rusikatega mees naudib kodumõnusid ja sotsiaaltöötajate tähelepanu, kes näevad temas samasugust ohvrit nagu sinisekspekstud silmadega abikaasas, ja püüavad maksku mis maksab rusikakangelasest pereisa stressi maandada, lootes, et äkki loobub ta siis lähedaste tümitamisest.

Eesti vajab perevägivalla ohvreid kaitsvat seadust.

Väga paljudes maades, balti riikidest näiteks Leedus, on sinisilmsest lepitamispraktikast loobutud ning koduvägivalda käsitletakse võrdselt teiste kuriteoliikidega. Lähisuhtevägivalla puhul pole Leedus tarvis kannatanul teha avaldust ja võidelda süüdlase kohtusse jõudmise nimel, vaid selle eest hoolitsevad õiguskaitseorganid ka siis, kui kannatanu, kas siis mesijutu või ähvarduste ajel, igasugusest süüdistamisest loobub.

Perevägivalla vastase seaduse on võtnud vastu 119 riiki, nende hulgas lisaks Leedule ka Austria, Suurbritannia, USA, Austraalia, Saksamaa, Hispaania, Tšehhi, Sloveenia, Holland, Šveits, Bulgaaria. Seadusega anti avalikkusele selge sõnumi, et pere keskel toimepandud vägivald on kuritegu, ja see jõudis pärale.

Näiteks USAs, kus koduvägivalla vastane seadus jõustus 1994. aastal, kahanes 1993–2010 partneri poolt tapetud naiste arv 30%, vägivallajuhtumite arv koguni 2/3.

Euroopas oli üks teenäitajatest Austria, kus perevägivalla vastane seadus jõustus 1997. Politsei sai õiguse vägivallatseja kodust lahkuma sundida, ja seda vaatamata ohvri ütlustele või soovidele. Seadus näeb ette 14 päeva pikkust kaitset ahistava jälitamise puhul, mis laieneb töökohale, kooli, kus lapsed õpivad ja mujale.

Leedu liigub õigel teel.

Kas selline karmus on põhjendatud? Vaadates muutusi lähinaabri Leedu koduvägivalla statistikas, võib kinnitada, et igati. 

Leedu sai lähisuhtevägivalla seaduse 2011. aastal. Enne rakendus sealgi Eestiga sarnane stsenaarium, kus vägivallatseja ja kannatanu vastutasid juhtunu eest võrdselt. Perevägivalda käsitleti eraasjana ja õiguskaitseorganid said õiguse algatada kriminaalmenetlust alles raskete vigastuste tekitamise korral. Seaduse vastuvõtmiseni oli tavaline, et vägivald peredes jätkus. Leedus mõisteti, et väheefektiivne seadusandlus, kus vastutus vägivallatseja karistamise eest lasub kannatanul, õõnestab ühiskonna normaalset toimimist.

Seaduse vastuvõtmise järel vähenes tapmiste arv lähisuhte pinnal aastaga 30% – 2011. aastal 147 juhtumit, 2012. aastal 104 juhtumit. Kasvas kannatanute arv, kes julgesid õiguskaitseorganitelt abi otsida. 2011. aastal registreeriti 618 vägivalla ohvrit, 2012. aastal 4582. Seadus julgustas ohvreid riigilt abi otsima, et probleem lõplikult lahendada.

Riigil pole õigust probleemi eirata.

Me ei tohi jätkata senise praktikaga ning tegeleda lähisuhtevägivalla puhul agressiivse poole nunnutamisega. Tuleb teha kõik, et inimesed tunneksid end kodus turvaliselt, sest koduseinad peavad toetama, mitte lämmatama. Kui me ei suuda riigi ja ühiskonnana koduvägivallale piiri panna, püsib negatiivne iive, sest heidutatud naised ei planeeri pere kasvu, langeb tööviljakus, kaob inimeste loomingulisus ja nad ei suuda enam avalikus elus osaleda. Vägivaldsetest kodudest pärit laste õppeedukus langeb ning neist endist saavad koolikiusajad ja täiskasvanuks sirgudes pere hirmu all hoidvad türannid.

Koduvägivald läheb riigile maksma hiigelsummasid.

Lähisuhte vägivald pole peresisene probleem, vaid selle eest maksame me kõik. Perevägivalla tekitatud kahjud lähevad riigile maksma 116,5 miljonit eurot aastas. Kahjude suurus arvutati välja 2016.aastal Avatud Ühiskonna Instituudi eestvedamisel, summeerides erinevates ametkondades tehtud uuringute tulemusi. Hinna moodustavad saamata jäänud toodang, langenud töövõime, vähenenud tootlikkus ja kasum, ravile kulunud vahendid ja aeg, politsei, kohtute ja vanglate kulud, elukvaliteedi langus jne.

Ühe koduseinte vahel korda saadetud kuriteoga tekitatakse kahju ligi 38 000 eurot. Tegelik hind võib olla 10 korda suurem, sest vaid iga kümnes perevägivalla ohver pöördub praeguses lootusetus olukorras abi saamiseks politsei poole.

Ohvrid ootavad abi.

Seni pole riigikogu ega sotsiaal- ja justiitsministeerium koduvägivalla probleemi tõsiselt võtnud. Tundub, et sotsiaalministeeriumi ametnikel on nii palju jändamist reklaamikampaaniatega „erinevus rikastab“, et perevägivallaga ei jää mahti tegeleda. Justiitsministeerium aga tammub jalalt jalale, ega tea, kust otsast pihta hakata. Ohvrid aga ootavad, et neid aidataks. Kaua veel?

 



pühapäev, 2. september 2018

Emme, lähme loomaaeda, tivolisse ja teemaparki!

Laupäeval, 25. augustil, sünnipäeva pidanud Tallinna Loomaaed on igati mõnus koht, kuhu võib perega alati tulla. Neljajalgsete ja suleliste toimetamiste jälgimisest ei tüdine kunagi. Loomaaias taltuvad ka kõige püsimatumad marakratid, sest ümberringi on nii palju huvitavat. Elevandid ja ninasarvikud, karud ja tiigrid, krokodillid ja ahvid, sekka karjade kaupa sõralisi ning uhke sulestikuga linde – kogu see kirju seltskond paneb ennast imetlema. 

Tallinna Loomaaed on viimastel aastatel jõudsalt arenenud. Ehitatud on avaraid tarandikke ja eksponeerimismaju, kerkinud on loodushariduse keskus. Viimane ja uhkeim rajatis, jääkarude maja, valmis tänu linna ja loomaaia sõprade abile. Alanud on ettevalmistused tiigrioru rajamiseks. Loomaaia juhtkonnal jätkub tahet uut kavandada ning olemasolevat veelgi paremaks muuta. Nii on saavutatud keskkond, kus loomad tunnevad end hästi, mida muuhulgas tõendab suur loomabeebide arv, ja samas on ekspositsioon kavandatud sellisena, et kõiki loomaaia asukaid on hõlbus jälgida. Just kompaktsus ja loomade suurepärane vaadeldavus on muutnud meie loomaaia populaarseks ka turistide hulgas. Jääb vaid üle soovida loomaaiale järgmist tegusat aastat ning lähitulevikus kõigi arenguplaanide täitumist.

Loomad vaadatud, kuhu edasi?

Ent kui loomade uudistamisest küll saab, ent veel pole tahtmist koju minna, tekib emadel-isadel probleem, kuhu mudilastega edasi puhkepäeva veetma minna. Võimalik on külastada Vabaõhumuuseumi. Kuigi ka seal on vaieldamatult palju vaadata, ootavad lapsed vanade taluhoonete vahel jalutamise asemel siiski midagi märksa aktiivsemat ja lõbusamat. Läheks hoopis lõbustusparki, aga paraku on Tallinnas Kadrioru pargis vaid üks paari kidura karusselliga atraktsioonide aed. Lapsed, kes kunagi Russalka lähistel asunud tivolis lustisid, on tänaseks saanud juba vanaemadeks-isadeks. Ajast, mil Rocca al Mare tivolis karussell viimase ringi tegi on samuti möödas enam kui aastakümme. Oleme lähiriikide pealinnade seas nukker erand, sest aeg-ajalt Tallinna linnaosi väisav väsinud agregaatidega Tivolituur ei asenda tõelist suurt kogupere lõbustusparki.

Kümmekonna aasta eest tõusis Haaberstisse tivoli ja veekeskuse rajamine tõsiselt päevakorda, ent toona jooksis algatus saabunud majandussurutise tõttu ummikusse. Arvan, et nüüd, mil Eestil ja Tallinnal läheb hästi, on õige aeg lõbustuspargi ja veekeskuse mõte taas idanema panna. Haabersti on selleks kõige õigem koht, sest loomaaiaga koos moodustaksid need arvestatava meelelahutuskeskuse.

Tallinnas puudub oma teemapark.

Kui juba Haabersti meelelahutuslinnaku rajamisega algust teha, võiks mõelda ka mängulise teemapargi loomisele, mis sarnaneks oma toimimispõhimõttelt Lottemaaga, ent kus võiks kasutada märksa rohkem narratiive, kui pelgalt üks lastejutt. Teemapargi tegevus hõlmaks erinevaid lasteraamatuid, siia mahuksid toimetama nii Punamütsike, Pipi, Sipsik, supilinna detektiivid kui ka paljude teiste lasteraamatute kangelased. Lisaks meelelahutusele oleks mängukeskusel ka hariv ning kirjandust ja lugemisharjumust toetav funktsioon. Olukorras, kus raamatute trükiarv langeb ja eestlastest, kui kunagisest raamatulembesest rahvast on saamas kultuurileige tarbimisühiskonna liige, tuleks lastekirjanduse teemapark igati kasuks.

Ehitame Haabersti meelelahutuskeskuse valmis.

Meil tuleb linnas ja riigis seljad kokku panna ning alustada tööd selle nimel, et rajada Haaberstisse tõeline laste võlumaa, kuhu kuuluksid loomaaed, tivoli ja kirjanduse teemapark. Üks kolmest, suurepärane loomaaed, on juba olemas, jääb üle ka teised kaks ettevõtmist teoks teha. Ma ei väida, et Haabersti meelelahutuskeskus oleks võluvits, mis meie rahvastikuprobleemid hoobilt lahendab, ent märk noortest peredest ja lastest hoolimisest on see kindlasti. Algatuseks on seegi suur asi.

 

 



laupäev, 19. mai 2018

Seenioride majad aitaks vanureil toime tulla

Eesti elanikkond vananeb. Ent kõrge vanus ja isegi kroonilised haigused ei peaks võtma eluõhtul võimalust oma päevadest rõõmu tunda. On ühiskonna hoiakute ja südametunnistuse küsimus, kas tahame vanemale põlvkonnale kindlustada inimväärset elu või lepime vaid hädapärasega. Minu tähelepanekud kinnitavad, et meie avalikkus on eakate probleemidele vastuvõtlikum kui eales varem. Diskuteeritakse, otsitakse lahendusi, soovitakse parimat. Selles valguses on õige aeg selgeks rääkida, kuidas näeme tulevikus omavalitsuse ja riigi poolt eakatele osutatavate teenuste arengut ning kust leiame ressursid, et pensionid, meditsiini- ja tugiteenused turvalist vanaduspõlve võimaldaksid.

Hooldekodud pole enamuse jaoks lahendus.

Viimasel ajal on meedias korduvalt käsitletud hooldekodude temaatikat. Eakate sugulased pole rahul teenuse kõrge hinnaga, samuti on tekitanud küsimusi hooldekodude poolne raviplaanide muutmine. Kurdetakse ka selle üle, et hooldekodudes ei suudeta vanuritele piisavalt tähelepanu pöörata, kuna ühe hooldaja teenindada on liiga suur arv hoolealuseid.

Tegemist on tõsiste ja teravate probleemidega, mis nõuavad kiiret lahendust. Oma elu väärikalt ning töökalt elanud põlvkonnal on õigus oodata lugupidavat kohtlemist ja kindlustatud vanaduspõlve, ning seda ka siis, kui kroonilised haigused ei võimalda enam endaga ise hakkama saada. Ent ka siis, kui hooldekodu suudab pakkuda väga head teenust, lähevad vanurid sinna vaid hädavajadusel, kui teisiti enam hakkama ei saa. Kellel vähegi jaksu, soovib elada omas kodus ning seni kui jõuvarud lubavad, ise endaga hakkama saada.

Vanurite jaoks pole hooldekodude juures peamine mitte kõrge maksumus, sest siin tuleb vajadusel appi omavalitsus, vaid eelkõige see, et hooldekodusse minnes tuleb jätta maha kodu, senised harjumused, loovutada oma individuaalsus. Pole lihtne sulanduda suurde hooldusasutusse, kus ühel põetajal on korraga teenindada liiga palju vanureid ja kellelgi pole aega sind ära kuulata, sest personalil on kiire ja teistel vanakestel omad mured.

Kindlasti tuleb hooldekodude teemaga tegeleda ning kavatsen seda edaspidi ka teha, ent paljud vanurid ootavad oma eluprobleemidele hooldekodust erinevat lahendust.

Seenioride toetatud elamine.

Kui tervis vähegi võimaldab soovivad eakad elada oma kodus. See on inimlikult arusaadav ja mõistetav. Vapraid ja elurõõmsaid vanureid, kes tahavad ja suudavad enda eest ise hoolitseda, ent kes siiski vajaksid selle juures minimaalset abi, tuleks senisest enam toetada. See on parim variant nii riigile kui ka lähedastele.

Eestis tuleks algatada eakate munitsipaalmajade projekt, mis aitaks leevendada tuhandete vanurite ja nende lähisugulaste argimured. Nn seenioride majad sarnaneksid põhimõttelt tavaliste munitsipaalmajadega. Erinevus seisneb selles, et korteritesse on paigutatud just vanuritele disainitud köögimööbel ning vannitoasisustus, mis arvestab ealisi iseärasusi. Igas korteris on ka häirenupp, mis võimaldab vajadusel kutsuda nii meditsiinilist abi kui ka hooldustöötajat. Eraldi oleks võimalus saada abi toidu tellimisel internetikauplustest, kasutada vastava tasu eest pesumaja teenust ning rentida mõistliku hinnaga koristajat. Teenuseid osutaks vanuritele vastuvõetavate hindadega omavalitsuse poolt korraldatud hanke võitnud ettevõte. Osa kuludest kompenseeritaks.

Seenioride majad pakuksid erinevalt hooldekodudest privaatsust ning annaksid võimaluse elada just nii nagu igaüks ise soovib, mitte ühiselamu reegleid järgides. Suhtlemisvajaduse rahuldamiseks võiks hoone alumisel korrusel asuda ruum, kus elanikud saaksid kohtuda, tähistada tähtpäevi, organiseerida ühisüritusi, juua lihtsalt tassikese kohvi või maitsta naabri küpsetatud kooki.

Loodan et seenioride majad on meie eakate homne päev – kindlustatud, toetatud ja turvaline võimalus rõõmsameelselt vanuse ja ealiste iseärasustega toime tulla.

 



kolmapäev, 16. mai 2018

Kaitskem noori emasid


Eesti on keerulises demograafilises olukorras. Meid päästab vaid pereväärtuste hoidmine ning noorte perede toetamine. Ent tundub, et teatud seltskonnale on peredega arvestamine nii vastukarva, et asutakse, esialgu veel verbaalselt, ründama kõige kaitsetumaid, neid, keda ühiskond peaks hoidma ja austama – emasid ja lapsi.

Delfi algatatud räige kampaania, mille käigus halvustatakse, sõimatakse ja alavääristatakse noori emasid, on seninägematult öövastav. Toon ära mõned Delfis avaldatud noorte emade vastases vihakõnes avaldatud väited: „Põhimõtteliselt võin ma tite jalgrattaga sõites või ka täiesti jala käies pikali lükata, kui ta mulle ootamatult ette astub. Ja kui te karjas oma tittesid kärutate, siis võtke palun haneritta, mitte ärge laiutage kolme käruga üle terve kõnnitee. Kaitsmed peal võib kogenud rattur vigastusi pelgamata egoistidele sisse sõita, seda tasub meeles pidada. Viga saab jalakäija. Eriti ülbed ongi tegelikult vankritega kruiisivad noored emad: mina ja maailm — see on nende moto.“ Ent aitab! Tegemist on ohtliku terroristi heietusega, kes ähvardab vigastada emasid ja lapsi. Sellest peaks piisama, et kirjutaja isik kindlaks teha, temaga tõsiselt vestelda ja tema edasist käitumist hoolega jälgida.

Ilma mingi valikuta avaldab väljaanne ka jõhkraid kommentaare, mis kutsuvad lapsevankritega emasid füüsiliselt ründama ning kus pannakse kahtluse alla noorte naiste vaimne tervis. Kui madalale on veel võimalik laskuda!

Jääb üle vaid imestada, kuidas sünnivad sellised ühiskonda lõhestavad ja radikaliseeruvad algatused ning kui pahatahtlikult võib  üks meediaväljaanne tegutseda?

Jah, noored emad ei käitu tänaval nagu drillitud sõdurid, ei käi kõnniteel rivis ja, oh mis hirmus, julgevad vahel oma nutitelefonidesse vaadata! Kas see on põhjus nende üle ilkuda ja mis täiesti vastuvõetamatu, soovitada neid füüsiliselt karistada, nagu Delfi kommentaatorite põhjakiht soovitab. Hirmutav on mõelda, et meie keskel elab tõepoolest kaalukas arv inimtaolisi olevusi, kes on nõus väidetega, et jalgrattur võib rammida kõnniteel jalutavat ema ja lapsevankrit; et kui väike põnn ratturile ette jookseb, on sellel tuline õigus laps jalust niita, ilma et ta proovikski õnnetust ära hoida; et mööduv rattur võib noort vankriga ema jalaga lüüa. Need on seisukohad, mida Delfi levitab. Jõhkraid kommentaare ei kustutata, sest moderaator leiab, et nende väärastunud seisukohtadega on kõik OK.

Tahtmatult tekib küsimus, kelle huvides Delfi tegutseb? Mis on noorte emade, meie riigi tublimate kodanike ründamise põhjus? Kas pole nii, et mitte Sputnikud ja BBK-d ei õõnesta meie riiklust, vaid hoopis tunnustatud ja loetavad omamaised meediaväljaanded?

Oleks aeg lõpetada süüdimatu lahmimine ja oma sõnade ning tegude eest vastutada. Ajakirjandus, kes astub välja põhiväärtuste vastu, milleks on pere ja lapsed, ei vääri kohta ühiskonnas. Kui Delfi ei suuda oma vihapuhanguid ohjeldada, peavad sellega tegelema avalikku korda kaitsma seatud asutused. Me ei saa endale lubada ekstremismi ja raevu kultiveerimist avalikus meedias.

See, millega Delfi tegeleb, pole süütu nali. Noored emad on hirmul, sest nad ei tea, millal minnakse sõnadelt tegudele ning asutakse neid tõeliselt ründama. Pole siis ime, et sellises haiglases õhustikus lükatakse lapsesaamine edasi, või ei peeta üldse võimalikuks vaenavasse ühiskonda last sünnitada. Kas see ongi eesmärk?

laupäev, 24. märts 2018

Iivet pelgalt üleskutsetega ei tõsta

Negatiivsest iibest ning eesti rahva võimalikust hääbumisest kõneldes, on elatud välja hulgaliselt emotsioone. See on ka mõistetav, sest vähemalt täna on eesti kultuuri- ja keeleruumis elavatel, veidigi rahvuslikku mõtlemist omavatel inimestel raske kujutada ette riiki, kus oleksime vähemuses. Paraku kõik just sinnapoole tüüribki. On arvestataval hulgal neid, kes eestluse kadumist enam miskiks ei pea, kui vaid makstakse normaalselt palka ning poest on saada piisavalt kaupa. Ometi pole rahvastikukriisi ületamise teema veel lõplikult maha maetud ning praegune valitsus üritab kaardistada olukorda ning leida sellest väljapääsu.
Olemasolevad toetused tööle.
Ent iivet pelgalt üleskutsete ja tegevuskavadega ei tõsta, kui puuduvad toimivad peretoetusmeetmed või olemasolevad kipuvad lahjaks jääma.
Ka praegu on hulgaliselt peretoetusi ja muid lastega noorte toetusmeetmeid, mida riik võimaldab läbi vanemapalga, Kredexi laenude ja kohalike omavalitsuste tugiteenuste. Ometi pole need nii tulemuslikud nagu sooviksime. Tänase päeva üheks võtmeküsimuseks ongi, kuidas panna juba olemasolevad peretoetused tööle nii, et neist võimalikult rohkem tulu tõuseks.

Tihti saavad toetusmeetmete kasutamisel taksituseks keerulised taotlustingimused. Võtame näiteks kodutoetuse lasterikastele peredele, mis kujutab endast riiklikku tagastamatut abi eluasemetingimuste parandamiseks ja kaasajastamiseks lasterikastele peredele, kus kasvab vähemalt kolm kuni 19- aastast last, kes elavad rahvastikuregistri andmetel taotluse objektiks olevas eluruumis (v.a uue eluaseme soetamine või püstitamine ja elamiskõlbmatu eluaseme ümberehitamine). Tundub lootustandev. Ent kui uurime veidi tingimusi, mis toetuse taotlemiseks tuleb täita, muutub pilt märksa karmimnaks. Kõigepealt toetuse suurus. Ühe projekti maksimaalseks summaks on 8000 eurot. Taotleja, kellele on varasemalt korra kodutoetust eraldatud, võib taotleda kuni 5000 eurot. 8000 euroga ei tasu Tallinnas korteri ostul ka kõige haledama äärelinna pugeriku sissemaksu, mis tavaliselt on vähemalt 20% korteri hinnast. Toetuse taotlemisel tuleb järgida enam kui 20 lehekülge hõlmavat kantseliidi ja juriidikaga põimitud toetuse andmise tingimusi. Paljudele käib see lihtsalt üle jõu ning pigem loobutakse, ent needki, kes end paragraafide puntrast läbi närivad ning suudavad kõiki tingimusi täita, ei pruugi veel edu saavutada.
2017. aastal kestis taotlusvoor 29.05-30.06 ja sinna esitati 668 taotlust summale 5,9 miljonit eurot. Rahuldati 356 taotlust 3,2 miljoni ulatuses. 198 taotlust lükati tagasi, kuna raha lõppes ja 113 taotlust jäeti tingimustele mittevastavatena menetlemata. Päris kurb pilt, kui arvestada veel sellega, et toetuselt tuleb maksta 20% tulumaksu.
Eesti eluasemevaldkonna arengukavast aastateks 2008-2013 ja 2011. aastal sõlmitud valitsusliidu programmist aastateks 2011-2015 lähtuv meede vajab
uuendamist nagu kogu Kredexi süsteem ja suhtumine – inimkesksemaks, lihtsamaks, tulemuslikumaks. Praeguse valitsuse sotsiaalne vastutustunne loob selleks soodsa pinnase.
Noored pered peavad tundma ühiskonna tuge.
Ainult kindlus tuleviku suhtes ja teadmine, et ka lapsi kasvatades saab elada täisväärtuslikult ning teha ametialast karjääri, paneb mõtlema laste soetamisele. Selleks on veel palju teha, aga kui täna ei alusta, ei jõua me ka kunagi tulemusteni.
Esitaksin mõned konkreetsed ettepanekud, mida ellu viies teeksime noorte emade, isade ja laste elu kergemaks.
Palju on noori, kes tulnud maalt või väiksematest kohtadest Tallinna. Neid pole siin ees ootamas sugulased ega sõbrad. Sotsiaalne tugi tuleb alles leida ning see võib kesta aastaid. Meil on riigi rahastatud MTÜ-d, mis pakuvad tugiteenuseid pagulastele. Miks ei saa me samu sisse-elamise, nõustamise ja toetusteenuseid kohaldada oma inimestele. Olukorda, kus näiteks väärkoheldud naiste tugiteenuseid tuleb vahendite puudusel koomale tõmmata, ei saa pidada normaalseks. Meil tuleb omavalitsustele eraldada raha peretoetuskeskuste loomiseks, mis nõustaks ka suitsiidse kalduvusega lapsi ja noorukeid. Just ühiskondlike empaatiakeskuste järele on noortel kõige suurem vajadus.

Peale sünnitust koju jõudnud ema peab asuma imikut hooldama ning see pole sugugi lihtne ülesanne. Meil tuleks luua abiõenduse teenus, mida noored emad saaksid tasuta kasutada. Piisab, kui mõned tunnid päevas oleks noore ema kõrval abistaja ning peale sünnitust niigi kurnatud naine saaks öiste beebi nutu peale ärkamiste järgset unevaegust välja magada. Ja pole mõtet siin ärbelda, et kuidas meie vanaemad peale sünnitust hälli heinakaarele kaasa võtsid ja kohe talutöödes kaasa lõid. Kui see ka nii oli, ei peaks me sellist elu soovima oma noortele. Aeg on edasi läinud ja selle nimel, et järeltulijatel kergem oleks, on teinud tööd terved põlvkonnad.
Isa peaks saama kaasat pikemalt abistada, kui võimaldab 10 päeva isapuhkust, mis praegu ette nähtud. Pikendame isapuhkust. Meie riik ei jää sellest oluliselt vaesemaks.
Kui Kredex kord tõepoolest näoga abivajajate poole pöördub, võiks kasvatada toetuse määra suurema elamispinna soetamisel, kui peresse on sündinud kolmas laps, ja miks ka mitte abistada tublit noorperet suurema pereauto ostmisel. Kindlasti on veel palju, mida oleks võimalik noorte perede heaks ära teha. Lõpetame vaidlused, kas naisi sünnitama veenvad poliitikud on ahistajad, või kas peaksid naised end sünnitusmasinateks pidamise pärast solvatuna tunduma ja hakkame muutma Eestit tõepoolest selliseks riigiks, kus noored pered tunnevad end kaitstuna ning lapsed mõistavad, et neid on soovitud ja nende tulevikule mõeldud.

Marek Jürgenson

Haabersti linnaosa vanem 

neljapäev, 22. märts 2018

Põlva ja Valga sünnitajaid ei tohi panna sundseisu


Haigekassa ja Põlva haigla on jõudnud otsusele sulgeda sünnitusosakond ning suunata sünnitajad edaspidi Võrru. Sama plaanib ka Valga haigla ning sel juhul tuleks valgalannadel sõita sünnitama üheksakümne kilomeetri kaugusele Tartusse. Otsus, mis põhineb exceli tabeli najal tehtud arvutusel, et neis linnades ei jätku tasemel abi tööshoidmiseks piisavalt sünnitajaid, toob kaasa selle, et tulevikus on neis linnades sünnitajaid veel vähem ning noored kipuvad Tartusse või Tallinna, kus pere luues ei pea pidevalt nuputama, kas jõuab tulevase ema vajalikul hetkel haiglasse toimetada või kas jätkub vaba kiirabibrigaadi, mis sünnitaja kohale viiks. Tegemist on järjekordse sammuga Eesti väikelinnades elu väljasuretamiseks ning ajal, mil valitsus tegeleb regionaalse arengu hoogustamise ning rahvastiku taastootmise probleemi lahendamisega, on see selge näide ametnike süüdimatust omavaolist ja riigi strateegiliste plaanide eiramisest.


Sünnitusabi viimine suurtesse keskustesse annab signaali väikelinnade jätkusuutmatusest.


Sulgemist planeerivad asjapulgad lohutavad Põlva ja Valga rahvast sellega, et ega siis sünnitusosakonna sulgemises polegi midagi traagilist. Haigekassa juhatuse liige Maigi Parv leidis oma kommentaaris, et Põlva sünnitajate elu saab ka edaspidi olema lausa lust ja lillepidu, sest lapse ilmale toomiseks tuleb sõita vaid 30 kilomeetri kaugusele Võrru. Keerulisem pidavat olema Valgas, kust sünnitajatel tuleb kihutada üheksakümne kilomeetri kaugusele Tartusse, aga juhatuse liikme kinnitusel harjutakse olukorraga kiiresti, nagu toimus Haapsalus, kust juba aastaid käiakse Tallinnas sünnitamas.

Siiski tundub, et kui jätta kõrvale sünnitusosakondade sulgemisest saadav kokkuhoid, siis muud positiivset sulgemisotsuses pole. Suureneb kohalike ebakindlus, sest üks oluline teenus on taas kadunud. Kasvab ka surve lapseootel naiste ja nende perede närvikavale, sest kui tead, et pädev abi ei oota sind mitte kodulinnas, vaid kümnete kilomeetrite kaugusel, paneb see muretsema. Ometi peaksime riigi ja ühiskonnana tegema kõik, et noored pered tunneksid end turvaliselt, et kõik pereplaneerimise ja laste saamisega seonduv oleks võimalikult lihtne – vaid siis pääseme surnud seisust, mis on viinud meie rahva hääbumisele. Oma sammuga näitab Haigekassa Põlva ja Võru inimestele, et ei pea oluliseks nn ääremaal elu edendamist.


„Õhuke“ riik pole enam maailmatrend.


Pikki aastaid järgiti Eestis läinud sajandi viimasel veerandil maailmas populaarsust kogunud New Public Management põhimõtteid, mille sisu saab lühidalt võtta kokku mõistega „õhuke“ riik. Praeguseks opositsiooni tõrjutud Reformierakonna retoorika on aga ametnike hulgas niivõrd juurdunud, et veel tänagi, kui mujal on hakatud „õhukesse“ riiki üha kriitilisemalt suhtuma, jätkatakse meil riigi õhemaks hööveldamist, nii et laastud lendavad. Mida tunnevad selle juures ääremaade inimesed, kuidas leiavad motivatsiooni hoida elu Eesti erinevates regioonides, see kiivalt excelis istuvaid ametnikke ei huvita. „Lõuna-Eestis on praegu kolm haiglat, kus toimub vähem kui 300 sünnitust aastas, Naistearstide Seltsi hinnangul on aga kvaliteetse teenuse osutamiseks vajalik 400-500 juhtu aastas. Nii Põlva kui Valga haiglad jäävad alla selle näitaja – eelmisel aastal toimus Valgas 138 ja Põlvas 245 sünnitust,“ kinnitab Maigi Parv, jättes täpsustamata, et tegelikult pole kvaliteedi aluseks mitte sünnituste arv, vaid piisav eelarve, mis võimaldab palgata kohapeale pädevaid arste. Arstiabi kvaliteedi sõltuvus pearahast on New Public Management strateegias üks vastuolulisemaid põhimõtteid.


Kas arstiabi eemaldumine teeb õnnelikuks?


Põlvas ja Valgas plaanitava õigustuseks tuuakse haigekassa poolt näiteks Haapsalu, kus ilma sünnitusosakonnata juba aastaid hakkama saadavat. Tegelikult pole keegi kohalike käest küsinud, kas nad on õnnelikud, et sünnitajaid tuleb Tallinna viia. Läänemaalt sünnitusabi kaotamise tingis Haigekassa hoolimatus ning juhtimisvead, mis on sealseid võimalusi meditsiiniabile märgatavalt vähendanud. Mitte üksnes sünnitama ei pea läänemaalased sõitma Tallinna, vaid ka paljudel muudel meditsiinilist sekkumist vajavatel puhkudel tuleb pealinnast abi otsida.

Meenub ühe tuttava poolt mõne aasta eest räägitud lugu. Perega Haapsalus puhates juhtus tema abikaasaga õnnetus ning ta murdis pöialuu. Oodanud kohalikus erakorralise meditsiini osakonnas mõne tunni, sai ta jutule valvekirurgiga, kes otsekoheselt küsis: „Kas soovite, et jalg korralikult lahasesse pandaks, nii et hiljem tüsistusi ei teki?“ Saanud jaatava vastuse, soovitati hädalistel autole viivitamatult hääled sisse lüüa ja Tallinna EMO-sse sõita. Nii et ei jää meie maakonnahaiglates abita pelgalt sünnitajad, vaid kõik vähegi tõsisemat abi vajavad hädalised. Kvaliteetne arstiabi eemaldub maaelanikest ning samal ajal, kui valitsus kõneleb regionaalpoliitika tõhustamisest, sõidavad sünnitajad ametnike armust Haapsalust Tallinna ja Valgast Tartusse ning jäävadki sinna, sest milleks pöörduda tagasi kodulinna, kust elutähtsad teenused järk-järgult kaovad. Mis on ühe sünnitusosakonna tähendus piirkonnale, riigile, kogu meie rahvale? Mõelgem sellele, enne kui hakkame Valga ja Põlva sünnitusosakondi kokkuhoiutuhinas sulgema.

 

pühapäev, 4. märts 2018

Unistagem Lätist, aga jäägem eurooplasteks!

Samal ajal kui ärevad pidulised end ERM-i vastuvõtule minekuks kohendasid ning valdav osa rahvast valmistus aastapäevaõhtule telerite vahendusel kaasa elama, seiklesid sajad Eestist teed alustanud autod Läti alkoholipoodide vahel. Korraldajate sõnul osales aktsioonis „24.02. kõik Lätti“, ligi 5000 lätofiili, naised ja lapsed kaasaarvatud. Ürituse eesmärgiks oli aga protest valitsuse aktsiisipoliitika vastu. Ja õige ka, juba vahva sõdur Šveik kritiseeris karmisõnaliselt alkohoolsete jookide hinnatõusu. Ometi tuleks mõelda, kas peaksime 21. sajandil joonduma ühe 1. Maailmasõja päevil Austia-Ungari armeest deserteerinud sõduri mõttemallidest, või on tänapäeval peale viina hinna ka muid, ja ehk hoopis olulisemaid kriteeriume, mille järgi elukvaliteeti hinnata.
Millist Eestit me siis ikkagi tahame?
Kuigi ürituse korraldaja Taavi Leppiku sõnul polnud tegemist mingi viinaralliga, vaid protestiaktsiooniga, mis korraldatud selleks, et valitsus mõtlema panna ning rahvas järgmisel aastal valimiskastide juurde tuua, kinnitas elav ostlemine Läti alkopoodides siiski midagi muud. Enamuse naaberriiki sõitnute jaoks oli tegemist ikkagi spontaanse protestiga karmistunud alkoholipoliitika suhtes ning teisalt võimalusega osta odavat kärakat. Nii ei jäänud ülevatest eesmärkidest just palju järele.
Tegelikult äratas Lätis ekslev Eesti numbrimärkidega autodekolonn pigem õõva. Peaksime tundma muret, et meie arenenud ühiskonnas leidub nii arvukalt neid, kelle jaoks on esmaseks probleemiks odava alkoholi kättesaadavus. Ja pole tarvis siin rääkida kokkuhoiust ning võimalusest pere eelarvet säästa. Ainus tõeline kokkuhoid on tarbida alkoholi mõistlikes kogustes, mitte rehkendada, mitu liitrit viina saab Lätist sama raha eest rohkem osta.
Taavi Leppiku üks väidetest kõlas, et peaksime kaaluma, millist Eestit me tahame ja selles suhtes on ta tõesti mõtlema pannud. Olen kaasmaalastest piisavalt heal arvamusel, et kinnitada, valdava osa eestlaste jaoks pole viina hind probleemiks ning enamus ei soovi riiki, kus juuakse nii et maa must. Läti alkorallidel osalejate potentsiaalne arv on ca 10% elanikkonnast, millest võib järeldada, et alkoholi hinna ja Lätis viina järel käimise teema on meedias sama kunstlikult ületähtsustatud nagu samasooiharate õiguste eest võitlemine.
Pahet propageerides riiki paremaks ei muuda.
Äärmiselt kahetsusväärne, et viin ja õlu on muutunud tänapäeva Eestis valitsuse töö hindamisel üheks põhiargumendiks. Kindlasti võivad 24. veebruari viinaralli sarnaste ürituste korraldajad siiralt uskuda, et võitlevad õige asja eest. Siiski oleks neil aeg tunnistada, et pahet propageerides, elu Eestis paremaks ei muuda. Meil on statistika järgi ca 50 000 meesalkohoolikut ja viis korda vähem selle pahe käes vaevlevaid naisi, kellele viin on tõepoolest esmavajadus. Ülejäänud rahval on alkoholist märksa tõsisemaid teemasid.
Muidugi tuleb tõdeda, et viis, kuidas alkoholivastast propagandat tehakse, pole olnud tasemel ning just see kütab protestivaimu. Ametnikel, kes koostavad alkoholivastase võitluse strateegiaid ja tellivad sihtgruppi mõjutavaid reklaame, on aeg aduda, et mage moraalilugemine ja rüblikute tasandil kasvatamine ei lähe täiskasvanutele peale. Sama totter on ka järskude aktsiisitõusudega, otsekui viisaastaku plaani täites, paanikat külvata. Võitlus alkoholiga olgu argumenteeritud, tasakaalukas ja inimesi, kui mõtlemisvõimelisi dialoogipartnereid, austav. Vastasel korral saavadki ühiskonnas üha laiema kõlapinna primitiivse mõttelaadiga tegelased, kelle jaoks on Lätti viina järele sõitmine isamaaliste tunnete ülimaks väljenduseks. Kas me seda soovimegi?
Alkoholiaktsiisile ei saa lõputult panustada.
Ajakirjanduses on palju kirutud selle üle, et alkoholiaktsiis jäävat nüüd Läti kaupmeestele ning meil tekib selle alalaekumisest eelarveauk. Kuid riigi arengut ei saagi üles ehitada alkoholi aktsiisi laekumise kasvule. Muidugi on see halb, kui meie maksuraha naaberriiki voolab, ent
pikemas perspektiivis tuleb arvestada, et alkoholilt laekuvad maksud kuivavad edaspidi üha enam kokku ning tühiku peab täitma muul viisil.
Läti probleemi lahendamiseks tuleks meil aga teha tihedamat koostööd Euroopa Liiduga. Otstarbekas oleks töötada välja üleeuroopaline alkoholipoliitika, kus nähakse ette ka ühtlustatud, kõigi riikide ja regioonide võimalusi ning vajadusi arvestavad alkoholi müügi- ja maksustamisalused. Tubaka osas on Euroopa Liit juba mentooliga sigarettide müügikeelu näol initsiatiivi näidanud. Alkoholi liigtarbijad võivad ju unistada, et Läti paradiis igaveseks meie kõrvale jääb, ent olgem siiski eurooplased. Pohmeluse ennetamiseks parim, on sõita Lätti mitte alkoholi- vaid kultuurireisile.
Vähem juues võidame elusid.
Meie väikesele maale ja rahvale on tähtis iibega plussi jõuda. Sellega seoses räägitakse palju sündide arvu tõstmisest, ent vähem tähelepanu on pälvinud surmade arvu vähendamine ja eluea pikendamine rahvatervise parandamise teel. Selleks pole tõhusamat meedet, kui rangem alkoholipoliitika. Põhjamaade alkoholikultuurini on meil veel pikk maa, ent oleme iseseisvusaastail tublisti arenenud. Kas peaksime siis Läti odava viina pärast saavutatust loobuma?
Läinud aastal suri Eestis alkoholisurma 419 inimest. Seda on 46 võrra vähem kui aasta varem. Rõõmustagem selle üle, sest iga säästetud elu on väärtus!



Marek Jürgenson
Haabersti linnaosa vanem