pühapäev, 14. oktoober 2018

Eesti pere sihtasutuse ideest


Selleaastane nn katuserahade jagamine on tekitanud avalikkuses ja poliitringkondades palju paksu verd. Asi on võtnud suisa tragikoomilised mõõtmed, kui varasemast ühe usinama katuseraha jagajana tuntud Margus Tsahkna juhitud poliitiline huvigrupp tegi avalduse prokuratuuri, et uuritaks, kas MTÜdele ja regioonidesse raha suunamisele saaks külge pookida kriminaalse tausta.

Olgu sellega kuidas on, ent vähemalt üks rahaeraldus, Isamaa poolt miljoni euro suunamine Eesti pere sihtkapitali loomiseks, on ebaõigelt kriitikatule alla langenud. Ei tohi häid mõtteid kohe auklikuks tulistada vaid seepärast, et Isamaa on oma toetajaskonna poliitiliste vangerduste ja ebaselge positsiooni tõttu kaotanud. Mõni langeva reitinguga erakonna ettevõtmine, antud juhul siis Eesti pere sihtkapitali asutamine, väärib tunnustust, mitte mahategemist. Muidugi kehtib minu väide üksnes siis, kui sihtkapital tõepoolest tööle hakkab, mille juba ette kahtluse alla panek tundub aga pahatahtlik ja rumal.

Isamaale pannakse süüks, et sihtkapitali loomise idee pole sisustatud konkreetsete tegevustega. Kriitikutel on õigus, ent aidakem siis mängureeglid ja eesmärgid paika panna. Kui soovime oma riigile jätkusuutlikku tulevikku, oleme suisa kohustatud virisemise asemel sihtasutust ideedega toetama.

Miks on sihtkapitali tarvis?

Kõigepealt sellepärast, et keegi peab Eesti pere säilimise ja toetamise teema süstemaatiliselt ning riiklikul tasemel tõstma ja ühiskonna tähelepanu keskpunktis hoidma. See on seda vajalikum, et paljud riigiametnikud, näiteks sotsiaalministeeriumi nõunike ja spetsialistide armee, on hetkel lummatud vähemuste teema pildis hoidmisest ning igava traditsioonilise pere jaoks ei jätku neil lihtsalt aega. Nii intrigeeriv on rääkida perest, kus kahe habetunud isa hoolel kasvamas vahva mudilane, ent tõelised pered, kes taastoodavad rahva, on siiski segapaarid, kellel samuti omad mured ja rõõmud, unistused ja valud. Just neist peab uus sihtasutus rääkima, tooma lihtsa Eesti pere taas avaliku huvi keskmesse.

Sihtkapitali osaks jääks ka perede elu lihtsamaks muutvate algatuste väljatöötamine, nende kaitsmine poliitilistes ringkondades ning viimine seadusloomesse. See on suur ja oluline töö, mida võiks alustada näiteks lastekaupade käibemaksu alandamisest või ideaalvariandis kaotamisest. Olukord, kus lastekaupadel on luksuskaupadega võrdne käibemaks tuleb tunnistada ebanormaalseks. Raamatute ja teatripiletite puhul me ju rakendame madalamat maksumäära. Lapsed on osa rahva kultuuritaustast, võimest end elus hoida, miks koormame siis lastega seonduvaid oste lisaskoormisega!

Sihtkapitali eesmärgiks peaks olema ka koostöö õpikute koostajatega, et suures uuendusmeelsuses ei unustataks neis mainimast lihtsaid ja ajatuid väärtusi, emaduse ilu ja isaduse vastutust, seda, et lapsed sünnivad armastusest, mille juures seksil on oluline, ent mitte peamine osa.

Lõpuks saaks sihtkapital koordineerida erinevate pereliitude koostööd, et teha nende hääl kuuldavaks.

Me pole teinud kõike noorte perede, eriti lasterikaste perede toetamiseks. Jah viimasel ajal on kasvanud lastetoetused, vanemapalk annab võimaluse lapsega pikemalt kodus olla, ent kuigi toitlustamine lasteaias on Tallinnas ja mujalgi tasuta, siis lasteaia kohatasu kaotamise üle võiksime siiski diskuteerida. Kui peame enesestmõistetavaks tasuta põhiharidust, peaksime minema üle ka tasuta lasteaiale.

Need on vaid mõned mõtted sellest, mida annaks perede heaks teha. Taoliste ettepanekute väljatöötamiseks ja süstematiseerimiseks vajamegi Eesti pere sihtasutust. Virisejad ja ussitajad võiksid arvestada, et sihtasutuse loomiseks planeeritud miljon eurot kulutatakse valdava osa inimeste arvates märksa sihipärasemalt kui näiteks reklaamikampaaniates „erinevus rikastab“ või „kumm on seks“ põletatud sajad tuhanded maksumaksja raha.

esmaspäev, 1. oktoober 2018

Perevägivald õõnestab ühiskonda

Juba mõnda aega on avalikkuse tähelepanu keskpunktis noortekampade võimutsemine Tallinna kesklinna parkides. Luubi alla on võetud nii põhjused, mis noori kampadesse meelitavad, kui ka omavalitsuse ja riigi võimalused noorsoovägivalla ennetamiseks. Jääb loota, et tähelepanu ajaga ei haju, vaid suudame edaspidi pakkuda alles kujunevatele isiksustele alternatiivseid tegevusi ja vaimset tuge, et nad end halvast seltskonnast eemal hoiaksid, ega hävitaks oma tulevikku.

Sama tõsiselt tuleb kõnelda perevägivallast.

Pargipeksmistest veelgi tõsisem on nii Tallinnas kui kogu Eestis olukord kodu- ehk moodsamalt lähisuhtevägivallaga. Probleem on tohutu ja ohvrite arv hirmutav. Armutu statistika kinnitab, et meie kodudes saab vigastada enam inimesi, kui liikluses, kus olukord on avalikkuse hinnangul katastroofiline. 2015. aastal Avatud Ühiskonna Instituudi poolt tehtud uuring tuvastas, et Eestis sai aasta jooksul perevägivalla tõttu vigastusi ligi 38 000 naist, 15 000 meest ja 2400 last.

Kahjuks oleme selle ohtlikeima kuriteoliigi ennetamisel ning ohvrite abistamisel üks saamatuimaid riike Euroopa Liidus. Siiani elame õndsas usus, et kodus saadud nahatäis ei tee naisest või ka mehest (84% koduvägivalla ohvritest on naised ja 16% mehed) täisväärtuslikku ohvrit ning pereringis aset leidnud jõhkrused tuleb lahendada pigem lepitamise kui karistamise abil. Reeglina eelistatakse vägivallatsejat ja peksasaanud naine peab koos traumeeritud lastega turvakeskusesse pagema, samal ajal kui sügelevate rusikatega mees naudib kodumõnusid ja sotsiaaltöötajate tähelepanu, kes näevad temas samasugust ohvrit nagu sinisekspekstud silmadega abikaasas, ja püüavad maksku mis maksab rusikakangelasest pereisa stressi maandada, lootes, et äkki loobub ta siis lähedaste tümitamisest.

Eesti vajab perevägivalla ohvreid kaitsvat seadust.

Väga paljudes maades, balti riikidest näiteks Leedus, on sinisilmsest lepitamispraktikast loobutud ning koduvägivalda käsitletakse võrdselt teiste kuriteoliikidega. Lähisuhtevägivalla puhul pole Leedus tarvis kannatanul teha avaldust ja võidelda süüdlase kohtusse jõudmise nimel, vaid selle eest hoolitsevad õiguskaitseorganid ka siis, kui kannatanu, kas siis mesijutu või ähvarduste ajel, igasugusest süüdistamisest loobub.

Perevägivalla vastase seaduse on võtnud vastu 119 riiki, nende hulgas lisaks Leedule ka Austria, Suurbritannia, USA, Austraalia, Saksamaa, Hispaania, Tšehhi, Sloveenia, Holland, Šveits, Bulgaaria. Seadusega anti avalikkusele selge sõnumi, et pere keskel toimepandud vägivald on kuritegu, ja see jõudis pärale.

Näiteks USAs, kus koduvägivalla vastane seadus jõustus 1994. aastal, kahanes 1993–2010 partneri poolt tapetud naiste arv 30%, vägivallajuhtumite arv koguni 2/3.

Euroopas oli üks teenäitajatest Austria, kus perevägivalla vastane seadus jõustus 1997. Politsei sai õiguse vägivallatseja kodust lahkuma sundida, ja seda vaatamata ohvri ütlustele või soovidele. Seadus näeb ette 14 päeva pikkust kaitset ahistava jälitamise puhul, mis laieneb töökohale, kooli, kus lapsed õpivad ja mujale.

Leedu liigub õigel teel.

Kas selline karmus on põhjendatud? Vaadates muutusi lähinaabri Leedu koduvägivalla statistikas, võib kinnitada, et igati. 

Leedu sai lähisuhtevägivalla seaduse 2011. aastal. Enne rakendus sealgi Eestiga sarnane stsenaarium, kus vägivallatseja ja kannatanu vastutasid juhtunu eest võrdselt. Perevägivalda käsitleti eraasjana ja õiguskaitseorganid said õiguse algatada kriminaalmenetlust alles raskete vigastuste tekitamise korral. Seaduse vastuvõtmiseni oli tavaline, et vägivald peredes jätkus. Leedus mõisteti, et väheefektiivne seadusandlus, kus vastutus vägivallatseja karistamise eest lasub kannatanul, õõnestab ühiskonna normaalset toimimist.

Seaduse vastuvõtmise järel vähenes tapmiste arv lähisuhte pinnal aastaga 30% – 2011. aastal 147 juhtumit, 2012. aastal 104 juhtumit. Kasvas kannatanute arv, kes julgesid õiguskaitseorganitelt abi otsida. 2011. aastal registreeriti 618 vägivalla ohvrit, 2012. aastal 4582. Seadus julgustas ohvreid riigilt abi otsima, et probleem lõplikult lahendada.

Riigil pole õigust probleemi eirata.

Me ei tohi jätkata senise praktikaga ning tegeleda lähisuhtevägivalla puhul agressiivse poole nunnutamisega. Tuleb teha kõik, et inimesed tunneksid end kodus turvaliselt, sest koduseinad peavad toetama, mitte lämmatama. Kui me ei suuda riigi ja ühiskonnana koduvägivallale piiri panna, püsib negatiivne iive, sest heidutatud naised ei planeeri pere kasvu, langeb tööviljakus, kaob inimeste loomingulisus ja nad ei suuda enam avalikus elus osaleda. Vägivaldsetest kodudest pärit laste õppeedukus langeb ning neist endist saavad koolikiusajad ja täiskasvanuks sirgudes pere hirmu all hoidvad türannid.

Koduvägivald läheb riigile maksma hiigelsummasid.

Lähisuhte vägivald pole peresisene probleem, vaid selle eest maksame me kõik. Perevägivalla tekitatud kahjud lähevad riigile maksma 116,5 miljonit eurot aastas. Kahjude suurus arvutati välja 2016.aastal Avatud Ühiskonna Instituudi eestvedamisel, summeerides erinevates ametkondades tehtud uuringute tulemusi. Hinna moodustavad saamata jäänud toodang, langenud töövõime, vähenenud tootlikkus ja kasum, ravile kulunud vahendid ja aeg, politsei, kohtute ja vanglate kulud, elukvaliteedi langus jne.

Ühe koduseinte vahel korda saadetud kuriteoga tekitatakse kahju ligi 38 000 eurot. Tegelik hind võib olla 10 korda suurem, sest vaid iga kümnes perevägivalla ohver pöördub praeguses lootusetus olukorras abi saamiseks politsei poole.

Ohvrid ootavad abi.

Seni pole riigikogu ega sotsiaal- ja justiitsministeerium koduvägivalla probleemi tõsiselt võtnud. Tundub, et sotsiaalministeeriumi ametnikel on nii palju jändamist reklaamikampaaniatega „erinevus rikastab“, et perevägivallaga ei jää mahti tegeleda. Justiitsministeerium aga tammub jalalt jalale, ega tea, kust otsast pihta hakata. Ohvrid aga ootavad, et neid aidataks. Kaua veel?

 



pühapäev, 2. september 2018

Emme, lähme loomaaeda, tivolisse ja teemaparki!

Laupäeval, 25. augustil, sünnipäeva pidanud Tallinna Loomaaed on igati mõnus koht, kuhu võib perega alati tulla. Neljajalgsete ja suleliste toimetamiste jälgimisest ei tüdine kunagi. Loomaaias taltuvad ka kõige püsimatumad marakratid, sest ümberringi on nii palju huvitavat. Elevandid ja ninasarvikud, karud ja tiigrid, krokodillid ja ahvid, sekka karjade kaupa sõralisi ning uhke sulestikuga linde – kogu see kirju seltskond paneb ennast imetlema. 

Tallinna Loomaaed on viimastel aastatel jõudsalt arenenud. Ehitatud on avaraid tarandikke ja eksponeerimismaju, kerkinud on loodushariduse keskus. Viimane ja uhkeim rajatis, jääkarude maja, valmis tänu linna ja loomaaia sõprade abile. Alanud on ettevalmistused tiigrioru rajamiseks. Loomaaia juhtkonnal jätkub tahet uut kavandada ning olemasolevat veelgi paremaks muuta. Nii on saavutatud keskkond, kus loomad tunnevad end hästi, mida muuhulgas tõendab suur loomabeebide arv, ja samas on ekspositsioon kavandatud sellisena, et kõiki loomaaia asukaid on hõlbus jälgida. Just kompaktsus ja loomade suurepärane vaadeldavus on muutnud meie loomaaia populaarseks ka turistide hulgas. Jääb vaid üle soovida loomaaiale järgmist tegusat aastat ning lähitulevikus kõigi arenguplaanide täitumist.

Loomad vaadatud, kuhu edasi?

Ent kui loomade uudistamisest küll saab, ent veel pole tahtmist koju minna, tekib emadel-isadel probleem, kuhu mudilastega edasi puhkepäeva veetma minna. Võimalik on külastada Vabaõhumuuseumi. Kuigi ka seal on vaieldamatult palju vaadata, ootavad lapsed vanade taluhoonete vahel jalutamise asemel siiski midagi märksa aktiivsemat ja lõbusamat. Läheks hoopis lõbustusparki, aga paraku on Tallinnas Kadrioru pargis vaid üks paari kidura karusselliga atraktsioonide aed. Lapsed, kes kunagi Russalka lähistel asunud tivolis lustisid, on tänaseks saanud juba vanaemadeks-isadeks. Ajast, mil Rocca al Mare tivolis karussell viimase ringi tegi on samuti möödas enam kui aastakümme. Oleme lähiriikide pealinnade seas nukker erand, sest aeg-ajalt Tallinna linnaosi väisav väsinud agregaatidega Tivolituur ei asenda tõelist suurt kogupere lõbustusparki.

Kümmekonna aasta eest tõusis Haaberstisse tivoli ja veekeskuse rajamine tõsiselt päevakorda, ent toona jooksis algatus saabunud majandussurutise tõttu ummikusse. Arvan, et nüüd, mil Eestil ja Tallinnal läheb hästi, on õige aeg lõbustuspargi ja veekeskuse mõte taas idanema panna. Haabersti on selleks kõige õigem koht, sest loomaaiaga koos moodustaksid need arvestatava meelelahutuskeskuse.

Tallinnas puudub oma teemapark.

Kui juba Haabersti meelelahutuslinnaku rajamisega algust teha, võiks mõelda ka mängulise teemapargi loomisele, mis sarnaneks oma toimimispõhimõttelt Lottemaaga, ent kus võiks kasutada märksa rohkem narratiive, kui pelgalt üks lastejutt. Teemapargi tegevus hõlmaks erinevaid lasteraamatuid, siia mahuksid toimetama nii Punamütsike, Pipi, Sipsik, supilinna detektiivid kui ka paljude teiste lasteraamatute kangelased. Lisaks meelelahutusele oleks mängukeskusel ka hariv ning kirjandust ja lugemisharjumust toetav funktsioon. Olukorras, kus raamatute trükiarv langeb ja eestlastest, kui kunagisest raamatulembesest rahvast on saamas kultuurileige tarbimisühiskonna liige, tuleks lastekirjanduse teemapark igati kasuks.

Ehitame Haabersti meelelahutuskeskuse valmis.

Meil tuleb linnas ja riigis seljad kokku panna ning alustada tööd selle nimel, et rajada Haaberstisse tõeline laste võlumaa, kuhu kuuluksid loomaaed, tivoli ja kirjanduse teemapark. Üks kolmest, suurepärane loomaaed, on juba olemas, jääb üle ka teised kaks ettevõtmist teoks teha. Ma ei väida, et Haabersti meelelahutuskeskus oleks võluvits, mis meie rahvastikuprobleemid hoobilt lahendab, ent märk noortest peredest ja lastest hoolimisest on see kindlasti. Algatuseks on seegi suur asi.

 

 



laupäev, 19. mai 2018

Seenioride majad aitaks vanureil toime tulla

Eesti elanikkond vananeb. Ent kõrge vanus ja isegi kroonilised haigused ei peaks võtma eluõhtul võimalust oma päevadest rõõmu tunda. On ühiskonna hoiakute ja südametunnistuse küsimus, kas tahame vanemale põlvkonnale kindlustada inimväärset elu või lepime vaid hädapärasega. Minu tähelepanekud kinnitavad, et meie avalikkus on eakate probleemidele vastuvõtlikum kui eales varem. Diskuteeritakse, otsitakse lahendusi, soovitakse parimat. Selles valguses on õige aeg selgeks rääkida, kuidas näeme tulevikus omavalitsuse ja riigi poolt eakatele osutatavate teenuste arengut ning kust leiame ressursid, et pensionid, meditsiini- ja tugiteenused turvalist vanaduspõlve võimaldaksid.

Hooldekodud pole enamuse jaoks lahendus.

Viimasel ajal on meedias korduvalt käsitletud hooldekodude temaatikat. Eakate sugulased pole rahul teenuse kõrge hinnaga, samuti on tekitanud küsimusi hooldekodude poolne raviplaanide muutmine. Kurdetakse ka selle üle, et hooldekodudes ei suudeta vanuritele piisavalt tähelepanu pöörata, kuna ühe hooldaja teenindada on liiga suur arv hoolealuseid.

Tegemist on tõsiste ja teravate probleemidega, mis nõuavad kiiret lahendust. Oma elu väärikalt ning töökalt elanud põlvkonnal on õigus oodata lugupidavat kohtlemist ja kindlustatud vanaduspõlve, ning seda ka siis, kui kroonilised haigused ei võimalda enam endaga ise hakkama saada. Ent ka siis, kui hooldekodu suudab pakkuda väga head teenust, lähevad vanurid sinna vaid hädavajadusel, kui teisiti enam hakkama ei saa. Kellel vähegi jaksu, soovib elada omas kodus ning seni kui jõuvarud lubavad, ise endaga hakkama saada.

Vanurite jaoks pole hooldekodude juures peamine mitte kõrge maksumus, sest siin tuleb vajadusel appi omavalitsus, vaid eelkõige see, et hooldekodusse minnes tuleb jätta maha kodu, senised harjumused, loovutada oma individuaalsus. Pole lihtne sulanduda suurde hooldusasutusse, kus ühel põetajal on korraga teenindada liiga palju vanureid ja kellelgi pole aega sind ära kuulata, sest personalil on kiire ja teistel vanakestel omad mured.

Kindlasti tuleb hooldekodude teemaga tegeleda ning kavatsen seda edaspidi ka teha, ent paljud vanurid ootavad oma eluprobleemidele hooldekodust erinevat lahendust.

Seenioride toetatud elamine.

Kui tervis vähegi võimaldab soovivad eakad elada oma kodus. See on inimlikult arusaadav ja mõistetav. Vapraid ja elurõõmsaid vanureid, kes tahavad ja suudavad enda eest ise hoolitseda, ent kes siiski vajaksid selle juures minimaalset abi, tuleks senisest enam toetada. See on parim variant nii riigile kui ka lähedastele.

Eestis tuleks algatada eakate munitsipaalmajade projekt, mis aitaks leevendada tuhandete vanurite ja nende lähisugulaste argimured. Nn seenioride majad sarnaneksid põhimõttelt tavaliste munitsipaalmajadega. Erinevus seisneb selles, et korteritesse on paigutatud just vanuritele disainitud köögimööbel ning vannitoasisustus, mis arvestab ealisi iseärasusi. Igas korteris on ka häirenupp, mis võimaldab vajadusel kutsuda nii meditsiinilist abi kui ka hooldustöötajat. Eraldi oleks võimalus saada abi toidu tellimisel internetikauplustest, kasutada vastava tasu eest pesumaja teenust ning rentida mõistliku hinnaga koristajat. Teenuseid osutaks vanuritele vastuvõetavate hindadega omavalitsuse poolt korraldatud hanke võitnud ettevõte. Osa kuludest kompenseeritaks.

Seenioride majad pakuksid erinevalt hooldekodudest privaatsust ning annaksid võimaluse elada just nii nagu igaüks ise soovib, mitte ühiselamu reegleid järgides. Suhtlemisvajaduse rahuldamiseks võiks hoone alumisel korrusel asuda ruum, kus elanikud saaksid kohtuda, tähistada tähtpäevi, organiseerida ühisüritusi, juua lihtsalt tassikese kohvi või maitsta naabri küpsetatud kooki.

Loodan et seenioride majad on meie eakate homne päev – kindlustatud, toetatud ja turvaline võimalus rõõmsameelselt vanuse ja ealiste iseärasustega toime tulla.

 



kolmapäev, 16. mai 2018

Kaitskem noori emasid


Eesti on keerulises demograafilises olukorras. Meid päästab vaid pereväärtuste hoidmine ning noorte perede toetamine. Ent tundub, et teatud seltskonnale on peredega arvestamine nii vastukarva, et asutakse, esialgu veel verbaalselt, ründama kõige kaitsetumaid, neid, keda ühiskond peaks hoidma ja austama – emasid ja lapsi.

Delfi algatatud räige kampaania, mille käigus halvustatakse, sõimatakse ja alavääristatakse noori emasid, on seninägematult öövastav. Toon ära mõned Delfis avaldatud noorte emade vastases vihakõnes avaldatud väited: „Põhimõtteliselt võin ma tite jalgrattaga sõites või ka täiesti jala käies pikali lükata, kui ta mulle ootamatult ette astub. Ja kui te karjas oma tittesid kärutate, siis võtke palun haneritta, mitte ärge laiutage kolme käruga üle terve kõnnitee. Kaitsmed peal võib kogenud rattur vigastusi pelgamata egoistidele sisse sõita, seda tasub meeles pidada. Viga saab jalakäija. Eriti ülbed ongi tegelikult vankritega kruiisivad noored emad: mina ja maailm — see on nende moto.“ Ent aitab! Tegemist on ohtliku terroristi heietusega, kes ähvardab vigastada emasid ja lapsi. Sellest peaks piisama, et kirjutaja isik kindlaks teha, temaga tõsiselt vestelda ja tema edasist käitumist hoolega jälgida.

Ilma mingi valikuta avaldab väljaanne ka jõhkraid kommentaare, mis kutsuvad lapsevankritega emasid füüsiliselt ründama ning kus pannakse kahtluse alla noorte naiste vaimne tervis. Kui madalale on veel võimalik laskuda!

Jääb üle vaid imestada, kuidas sünnivad sellised ühiskonda lõhestavad ja radikaliseeruvad algatused ning kui pahatahtlikult võib  üks meediaväljaanne tegutseda?

Jah, noored emad ei käitu tänaval nagu drillitud sõdurid, ei käi kõnniteel rivis ja, oh mis hirmus, julgevad vahel oma nutitelefonidesse vaadata! Kas see on põhjus nende üle ilkuda ja mis täiesti vastuvõetamatu, soovitada neid füüsiliselt karistada, nagu Delfi kommentaatorite põhjakiht soovitab. Hirmutav on mõelda, et meie keskel elab tõepoolest kaalukas arv inimtaolisi olevusi, kes on nõus väidetega, et jalgrattur võib rammida kõnniteel jalutavat ema ja lapsevankrit; et kui väike põnn ratturile ette jookseb, on sellel tuline õigus laps jalust niita, ilma et ta proovikski õnnetust ära hoida; et mööduv rattur võib noort vankriga ema jalaga lüüa. Need on seisukohad, mida Delfi levitab. Jõhkraid kommentaare ei kustutata, sest moderaator leiab, et nende väärastunud seisukohtadega on kõik OK.

Tahtmatult tekib küsimus, kelle huvides Delfi tegutseb? Mis on noorte emade, meie riigi tublimate kodanike ründamise põhjus? Kas pole nii, et mitte Sputnikud ja BBK-d ei õõnesta meie riiklust, vaid hoopis tunnustatud ja loetavad omamaised meediaväljaanded?

Oleks aeg lõpetada süüdimatu lahmimine ja oma sõnade ning tegude eest vastutada. Ajakirjandus, kes astub välja põhiväärtuste vastu, milleks on pere ja lapsed, ei vääri kohta ühiskonnas. Kui Delfi ei suuda oma vihapuhanguid ohjeldada, peavad sellega tegelema avalikku korda kaitsma seatud asutused. Me ei saa endale lubada ekstremismi ja raevu kultiveerimist avalikus meedias.

See, millega Delfi tegeleb, pole süütu nali. Noored emad on hirmul, sest nad ei tea, millal minnakse sõnadelt tegudele ning asutakse neid tõeliselt ründama. Pole siis ime, et sellises haiglases õhustikus lükatakse lapsesaamine edasi, või ei peeta üldse võimalikuks vaenavasse ühiskonda last sünnitada. Kas see ongi eesmärk?

laupäev, 24. märts 2018

Iivet pelgalt üleskutsetega ei tõsta

Negatiivsest iibest ning eesti rahva võimalikust hääbumisest kõneldes, on elatud välja hulgaliselt emotsioone. See on ka mõistetav, sest vähemalt täna on eesti kultuuri- ja keeleruumis elavatel, veidigi rahvuslikku mõtlemist omavatel inimestel raske kujutada ette riiki, kus oleksime vähemuses. Paraku kõik just sinnapoole tüüribki. On arvestataval hulgal neid, kes eestluse kadumist enam miskiks ei pea, kui vaid makstakse normaalselt palka ning poest on saada piisavalt kaupa. Ometi pole rahvastikukriisi ületamise teema veel lõplikult maha maetud ning praegune valitsus üritab kaardistada olukorda ning leida sellest väljapääsu.
Olemasolevad toetused tööle.
Ent iivet pelgalt üleskutsete ja tegevuskavadega ei tõsta, kui puuduvad toimivad peretoetusmeetmed või olemasolevad kipuvad lahjaks jääma.
Ka praegu on hulgaliselt peretoetusi ja muid lastega noorte toetusmeetmeid, mida riik võimaldab läbi vanemapalga, Kredexi laenude ja kohalike omavalitsuste tugiteenuste. Ometi pole need nii tulemuslikud nagu sooviksime. Tänase päeva üheks võtmeküsimuseks ongi, kuidas panna juba olemasolevad peretoetused tööle nii, et neist võimalikult rohkem tulu tõuseks.

Tihti saavad toetusmeetmete kasutamisel taksituseks keerulised taotlustingimused. Võtame näiteks kodutoetuse lasterikastele peredele, mis kujutab endast riiklikku tagastamatut abi eluasemetingimuste parandamiseks ja kaasajastamiseks lasterikastele peredele, kus kasvab vähemalt kolm kuni 19- aastast last, kes elavad rahvastikuregistri andmetel taotluse objektiks olevas eluruumis (v.a uue eluaseme soetamine või püstitamine ja elamiskõlbmatu eluaseme ümberehitamine). Tundub lootustandev. Ent kui uurime veidi tingimusi, mis toetuse taotlemiseks tuleb täita, muutub pilt märksa karmimnaks. Kõigepealt toetuse suurus. Ühe projekti maksimaalseks summaks on 8000 eurot. Taotleja, kellele on varasemalt korra kodutoetust eraldatud, võib taotleda kuni 5000 eurot. 8000 euroga ei tasu Tallinnas korteri ostul ka kõige haledama äärelinna pugeriku sissemaksu, mis tavaliselt on vähemalt 20% korteri hinnast. Toetuse taotlemisel tuleb järgida enam kui 20 lehekülge hõlmavat kantseliidi ja juriidikaga põimitud toetuse andmise tingimusi. Paljudele käib see lihtsalt üle jõu ning pigem loobutakse, ent needki, kes end paragraafide puntrast läbi närivad ning suudavad kõiki tingimusi täita, ei pruugi veel edu saavutada.
2017. aastal kestis taotlusvoor 29.05-30.06 ja sinna esitati 668 taotlust summale 5,9 miljonit eurot. Rahuldati 356 taotlust 3,2 miljoni ulatuses. 198 taotlust lükati tagasi, kuna raha lõppes ja 113 taotlust jäeti tingimustele mittevastavatena menetlemata. Päris kurb pilt, kui arvestada veel sellega, et toetuselt tuleb maksta 20% tulumaksu.
Eesti eluasemevaldkonna arengukavast aastateks 2008-2013 ja 2011. aastal sõlmitud valitsusliidu programmist aastateks 2011-2015 lähtuv meede vajab
uuendamist nagu kogu Kredexi süsteem ja suhtumine – inimkesksemaks, lihtsamaks, tulemuslikumaks. Praeguse valitsuse sotsiaalne vastutustunne loob selleks soodsa pinnase.
Noored pered peavad tundma ühiskonna tuge.
Ainult kindlus tuleviku suhtes ja teadmine, et ka lapsi kasvatades saab elada täisväärtuslikult ning teha ametialast karjääri, paneb mõtlema laste soetamisele. Selleks on veel palju teha, aga kui täna ei alusta, ei jõua me ka kunagi tulemusteni.
Esitaksin mõned konkreetsed ettepanekud, mida ellu viies teeksime noorte emade, isade ja laste elu kergemaks.
Palju on noori, kes tulnud maalt või väiksematest kohtadest Tallinna. Neid pole siin ees ootamas sugulased ega sõbrad. Sotsiaalne tugi tuleb alles leida ning see võib kesta aastaid. Meil on riigi rahastatud MTÜ-d, mis pakuvad tugiteenuseid pagulastele. Miks ei saa me samu sisse-elamise, nõustamise ja toetusteenuseid kohaldada oma inimestele. Olukorda, kus näiteks väärkoheldud naiste tugiteenuseid tuleb vahendite puudusel koomale tõmmata, ei saa pidada normaalseks. Meil tuleb omavalitsustele eraldada raha peretoetuskeskuste loomiseks, mis nõustaks ka suitsiidse kalduvusega lapsi ja noorukeid. Just ühiskondlike empaatiakeskuste järele on noortel kõige suurem vajadus.

Peale sünnitust koju jõudnud ema peab asuma imikut hooldama ning see pole sugugi lihtne ülesanne. Meil tuleks luua abiõenduse teenus, mida noored emad saaksid tasuta kasutada. Piisab, kui mõned tunnid päevas oleks noore ema kõrval abistaja ning peale sünnitust niigi kurnatud naine saaks öiste beebi nutu peale ärkamiste järgset unevaegust välja magada. Ja pole mõtet siin ärbelda, et kuidas meie vanaemad peale sünnitust hälli heinakaarele kaasa võtsid ja kohe talutöödes kaasa lõid. Kui see ka nii oli, ei peaks me sellist elu soovima oma noortele. Aeg on edasi läinud ja selle nimel, et järeltulijatel kergem oleks, on teinud tööd terved põlvkonnad.
Isa peaks saama kaasat pikemalt abistada, kui võimaldab 10 päeva isapuhkust, mis praegu ette nähtud. Pikendame isapuhkust. Meie riik ei jää sellest oluliselt vaesemaks.
Kui Kredex kord tõepoolest näoga abivajajate poole pöördub, võiks kasvatada toetuse määra suurema elamispinna soetamisel, kui peresse on sündinud kolmas laps, ja miks ka mitte abistada tublit noorperet suurema pereauto ostmisel. Kindlasti on veel palju, mida oleks võimalik noorte perede heaks ära teha. Lõpetame vaidlused, kas naisi sünnitama veenvad poliitikud on ahistajad, või kas peaksid naised end sünnitusmasinateks pidamise pärast solvatuna tunduma ja hakkame muutma Eestit tõepoolest selliseks riigiks, kus noored pered tunnevad end kaitstuna ning lapsed mõistavad, et neid on soovitud ja nende tulevikule mõeldud.

Marek Jürgenson

Haabersti linnaosa vanem 

neljapäev, 22. märts 2018

Põlva ja Valga sünnitajaid ei tohi panna sundseisu


Haigekassa ja Põlva haigla on jõudnud otsusele sulgeda sünnitusosakond ning suunata sünnitajad edaspidi Võrru. Sama plaanib ka Valga haigla ning sel juhul tuleks valgalannadel sõita sünnitama üheksakümne kilomeetri kaugusele Tartusse. Otsus, mis põhineb exceli tabeli najal tehtud arvutusel, et neis linnades ei jätku tasemel abi tööshoidmiseks piisavalt sünnitajaid, toob kaasa selle, et tulevikus on neis linnades sünnitajaid veel vähem ning noored kipuvad Tartusse või Tallinna, kus pere luues ei pea pidevalt nuputama, kas jõuab tulevase ema vajalikul hetkel haiglasse toimetada või kas jätkub vaba kiirabibrigaadi, mis sünnitaja kohale viiks. Tegemist on järjekordse sammuga Eesti väikelinnades elu väljasuretamiseks ning ajal, mil valitsus tegeleb regionaalse arengu hoogustamise ning rahvastiku taastootmise probleemi lahendamisega, on see selge näide ametnike süüdimatust omavaolist ja riigi strateegiliste plaanide eiramisest.


Sünnitusabi viimine suurtesse keskustesse annab signaali väikelinnade jätkusuutmatusest.


Sulgemist planeerivad asjapulgad lohutavad Põlva ja Valga rahvast sellega, et ega siis sünnitusosakonna sulgemises polegi midagi traagilist. Haigekassa juhatuse liige Maigi Parv leidis oma kommentaaris, et Põlva sünnitajate elu saab ka edaspidi olema lausa lust ja lillepidu, sest lapse ilmale toomiseks tuleb sõita vaid 30 kilomeetri kaugusele Võrru. Keerulisem pidavat olema Valgas, kust sünnitajatel tuleb kihutada üheksakümne kilomeetri kaugusele Tartusse, aga juhatuse liikme kinnitusel harjutakse olukorraga kiiresti, nagu toimus Haapsalus, kust juba aastaid käiakse Tallinnas sünnitamas.

Siiski tundub, et kui jätta kõrvale sünnitusosakondade sulgemisest saadav kokkuhoid, siis muud positiivset sulgemisotsuses pole. Suureneb kohalike ebakindlus, sest üks oluline teenus on taas kadunud. Kasvab ka surve lapseootel naiste ja nende perede närvikavale, sest kui tead, et pädev abi ei oota sind mitte kodulinnas, vaid kümnete kilomeetrite kaugusel, paneb see muretsema. Ometi peaksime riigi ja ühiskonnana tegema kõik, et noored pered tunneksid end turvaliselt, et kõik pereplaneerimise ja laste saamisega seonduv oleks võimalikult lihtne – vaid siis pääseme surnud seisust, mis on viinud meie rahva hääbumisele. Oma sammuga näitab Haigekassa Põlva ja Võru inimestele, et ei pea oluliseks nn ääremaal elu edendamist.


„Õhuke“ riik pole enam maailmatrend.


Pikki aastaid järgiti Eestis läinud sajandi viimasel veerandil maailmas populaarsust kogunud New Public Management põhimõtteid, mille sisu saab lühidalt võtta kokku mõistega „õhuke“ riik. Praeguseks opositsiooni tõrjutud Reformierakonna retoorika on aga ametnike hulgas niivõrd juurdunud, et veel tänagi, kui mujal on hakatud „õhukesse“ riiki üha kriitilisemalt suhtuma, jätkatakse meil riigi õhemaks hööveldamist, nii et laastud lendavad. Mida tunnevad selle juures ääremaade inimesed, kuidas leiavad motivatsiooni hoida elu Eesti erinevates regioonides, see kiivalt excelis istuvaid ametnikke ei huvita. „Lõuna-Eestis on praegu kolm haiglat, kus toimub vähem kui 300 sünnitust aastas, Naistearstide Seltsi hinnangul on aga kvaliteetse teenuse osutamiseks vajalik 400-500 juhtu aastas. Nii Põlva kui Valga haiglad jäävad alla selle näitaja – eelmisel aastal toimus Valgas 138 ja Põlvas 245 sünnitust,“ kinnitab Maigi Parv, jättes täpsustamata, et tegelikult pole kvaliteedi aluseks mitte sünnituste arv, vaid piisav eelarve, mis võimaldab palgata kohapeale pädevaid arste. Arstiabi kvaliteedi sõltuvus pearahast on New Public Management strateegias üks vastuolulisemaid põhimõtteid.


Kas arstiabi eemaldumine teeb õnnelikuks?


Põlvas ja Valgas plaanitava õigustuseks tuuakse haigekassa poolt näiteks Haapsalu, kus ilma sünnitusosakonnata juba aastaid hakkama saadavat. Tegelikult pole keegi kohalike käest küsinud, kas nad on õnnelikud, et sünnitajaid tuleb Tallinna viia. Läänemaalt sünnitusabi kaotamise tingis Haigekassa hoolimatus ning juhtimisvead, mis on sealseid võimalusi meditsiiniabile märgatavalt vähendanud. Mitte üksnes sünnitama ei pea läänemaalased sõitma Tallinna, vaid ka paljudel muudel meditsiinilist sekkumist vajavatel puhkudel tuleb pealinnast abi otsida.

Meenub ühe tuttava poolt mõne aasta eest räägitud lugu. Perega Haapsalus puhates juhtus tema abikaasaga õnnetus ning ta murdis pöialuu. Oodanud kohalikus erakorralise meditsiini osakonnas mõne tunni, sai ta jutule valvekirurgiga, kes otsekoheselt küsis: „Kas soovite, et jalg korralikult lahasesse pandaks, nii et hiljem tüsistusi ei teki?“ Saanud jaatava vastuse, soovitati hädalistel autole viivitamatult hääled sisse lüüa ja Tallinna EMO-sse sõita. Nii et ei jää meie maakonnahaiglates abita pelgalt sünnitajad, vaid kõik vähegi tõsisemat abi vajavad hädalised. Kvaliteetne arstiabi eemaldub maaelanikest ning samal ajal, kui valitsus kõneleb regionaalpoliitika tõhustamisest, sõidavad sünnitajad ametnike armust Haapsalust Tallinna ja Valgast Tartusse ning jäävadki sinna, sest milleks pöörduda tagasi kodulinna, kust elutähtsad teenused järk-järgult kaovad. Mis on ühe sünnitusosakonna tähendus piirkonnale, riigile, kogu meie rahvale? Mõelgem sellele, enne kui hakkame Valga ja Põlva sünnitusosakondi kokkuhoiutuhinas sulgema.

 

pühapäev, 4. märts 2018

Unistagem Lätist, aga jäägem eurooplasteks!

Samal ajal kui ärevad pidulised end ERM-i vastuvõtule minekuks kohendasid ning valdav osa rahvast valmistus aastapäevaõhtule telerite vahendusel kaasa elama, seiklesid sajad Eestist teed alustanud autod Läti alkoholipoodide vahel. Korraldajate sõnul osales aktsioonis „24.02. kõik Lätti“, ligi 5000 lätofiili, naised ja lapsed kaasaarvatud. Ürituse eesmärgiks oli aga protest valitsuse aktsiisipoliitika vastu. Ja õige ka, juba vahva sõdur Šveik kritiseeris karmisõnaliselt alkohoolsete jookide hinnatõusu. Ometi tuleks mõelda, kas peaksime 21. sajandil joonduma ühe 1. Maailmasõja päevil Austia-Ungari armeest deserteerinud sõduri mõttemallidest, või on tänapäeval peale viina hinna ka muid, ja ehk hoopis olulisemaid kriteeriume, mille järgi elukvaliteeti hinnata.
Millist Eestit me siis ikkagi tahame?
Kuigi ürituse korraldaja Taavi Leppiku sõnul polnud tegemist mingi viinaralliga, vaid protestiaktsiooniga, mis korraldatud selleks, et valitsus mõtlema panna ning rahvas järgmisel aastal valimiskastide juurde tuua, kinnitas elav ostlemine Läti alkopoodides siiski midagi muud. Enamuse naaberriiki sõitnute jaoks oli tegemist ikkagi spontaanse protestiga karmistunud alkoholipoliitika suhtes ning teisalt võimalusega osta odavat kärakat. Nii ei jäänud ülevatest eesmärkidest just palju järele.
Tegelikult äratas Lätis ekslev Eesti numbrimärkidega autodekolonn pigem õõva. Peaksime tundma muret, et meie arenenud ühiskonnas leidub nii arvukalt neid, kelle jaoks on esmaseks probleemiks odava alkoholi kättesaadavus. Ja pole tarvis siin rääkida kokkuhoiust ning võimalusest pere eelarvet säästa. Ainus tõeline kokkuhoid on tarbida alkoholi mõistlikes kogustes, mitte rehkendada, mitu liitrit viina saab Lätist sama raha eest rohkem osta.
Taavi Leppiku üks väidetest kõlas, et peaksime kaaluma, millist Eestit me tahame ja selles suhtes on ta tõesti mõtlema pannud. Olen kaasmaalastest piisavalt heal arvamusel, et kinnitada, valdava osa eestlaste jaoks pole viina hind probleemiks ning enamus ei soovi riiki, kus juuakse nii et maa must. Läti alkorallidel osalejate potentsiaalne arv on ca 10% elanikkonnast, millest võib järeldada, et alkoholi hinna ja Lätis viina järel käimise teema on meedias sama kunstlikult ületähtsustatud nagu samasooiharate õiguste eest võitlemine.
Pahet propageerides riiki paremaks ei muuda.
Äärmiselt kahetsusväärne, et viin ja õlu on muutunud tänapäeva Eestis valitsuse töö hindamisel üheks põhiargumendiks. Kindlasti võivad 24. veebruari viinaralli sarnaste ürituste korraldajad siiralt uskuda, et võitlevad õige asja eest. Siiski oleks neil aeg tunnistada, et pahet propageerides, elu Eestis paremaks ei muuda. Meil on statistika järgi ca 50 000 meesalkohoolikut ja viis korda vähem selle pahe käes vaevlevaid naisi, kellele viin on tõepoolest esmavajadus. Ülejäänud rahval on alkoholist märksa tõsisemaid teemasid.
Muidugi tuleb tõdeda, et viis, kuidas alkoholivastast propagandat tehakse, pole olnud tasemel ning just see kütab protestivaimu. Ametnikel, kes koostavad alkoholivastase võitluse strateegiaid ja tellivad sihtgruppi mõjutavaid reklaame, on aeg aduda, et mage moraalilugemine ja rüblikute tasandil kasvatamine ei lähe täiskasvanutele peale. Sama totter on ka järskude aktsiisitõusudega, otsekui viisaastaku plaani täites, paanikat külvata. Võitlus alkoholiga olgu argumenteeritud, tasakaalukas ja inimesi, kui mõtlemisvõimelisi dialoogipartnereid, austav. Vastasel korral saavadki ühiskonnas üha laiema kõlapinna primitiivse mõttelaadiga tegelased, kelle jaoks on Lätti viina järele sõitmine isamaaliste tunnete ülimaks väljenduseks. Kas me seda soovimegi?
Alkoholiaktsiisile ei saa lõputult panustada.
Ajakirjanduses on palju kirutud selle üle, et alkoholiaktsiis jäävat nüüd Läti kaupmeestele ning meil tekib selle alalaekumisest eelarveauk. Kuid riigi arengut ei saagi üles ehitada alkoholi aktsiisi laekumise kasvule. Muidugi on see halb, kui meie maksuraha naaberriiki voolab, ent
pikemas perspektiivis tuleb arvestada, et alkoholilt laekuvad maksud kuivavad edaspidi üha enam kokku ning tühiku peab täitma muul viisil.
Läti probleemi lahendamiseks tuleks meil aga teha tihedamat koostööd Euroopa Liiduga. Otstarbekas oleks töötada välja üleeuroopaline alkoholipoliitika, kus nähakse ette ka ühtlustatud, kõigi riikide ja regioonide võimalusi ning vajadusi arvestavad alkoholi müügi- ja maksustamisalused. Tubaka osas on Euroopa Liit juba mentooliga sigarettide müügikeelu näol initsiatiivi näidanud. Alkoholi liigtarbijad võivad ju unistada, et Läti paradiis igaveseks meie kõrvale jääb, ent olgem siiski eurooplased. Pohmeluse ennetamiseks parim, on sõita Lätti mitte alkoholi- vaid kultuurireisile.
Vähem juues võidame elusid.
Meie väikesele maale ja rahvale on tähtis iibega plussi jõuda. Sellega seoses räägitakse palju sündide arvu tõstmisest, ent vähem tähelepanu on pälvinud surmade arvu vähendamine ja eluea pikendamine rahvatervise parandamise teel. Selleks pole tõhusamat meedet, kui rangem alkoholipoliitika. Põhjamaade alkoholikultuurini on meil veel pikk maa, ent oleme iseseisvusaastail tublisti arenenud. Kas peaksime siis Läti odava viina pärast saavutatust loobuma?
Läinud aastal suri Eestis alkoholisurma 419 inimest. Seda on 46 võrra vähem kui aasta varem. Rõõmustagem selle üle, sest iga säästetud elu on väärtus!



Marek Jürgenson
Haabersti linnaosa vanem

laupäev, 17. veebruar 2018

Kas veame 150. välja?

Eesti Vabariigi 100. juubeli eel mõtleme möödunust ja neist, kes läbi iseseisvumise keeruliste aastate ja Vabadussõja lahingute meile priiuse tõid. Me püüame anda hinnangut okupatsiooniaastatele ja toona toimunule. Senisest tõsisemalt vaagime ka käesoleva ajahetke tähendust. Me räägime riiklusest ja majanduse jätkusuutlikkusest, eesti kultuuri tervisest ning tulevikuväljavaadetest, ent tegelikult taandub kõik vaid ühele – kas veame rahvuse ja riigina 150. juubelini välja? See on küsimus, millele vajame lähiajal selget vastust.

Eesti püsimise võtmeküsimuseks on lapsed.
Iga riik ja rahvas võib loota tulevikule vaid siis, kui riigis on positiivne loomulik iive. Seda tõde püüavad eirata üksnes probleemist möödahiilivad populistid. On kahetsusväärne, kui mõned juhtivad poliitikud ei soovi hetkeolukorda avaramalt mõtestada, vaid taandavad diskussiooni käibefraasidele naiste luku taga hoidmisest ja sünnitusmasinaks sundimisest. Kui piiratud peab olema maailmapilt, et mitte mõista seda eneseteostuse võimalust, mida annavad lapsed nii emale kui isale, naisele ja mehele. Aeg oleks lõpetada püüded endale lärmakate õiguslaste häälte abil poliitilist profiiti lõigata ning rääkida ausalt tulevikku ja kestmist kindlustava perepoliitika väljavaadetest Eestis aastal 2018.

Loomulik iive peegeldab ühiskonna hoiakuid.
Sündide ja surmade proportsioonis väljendub rahvuse elujõud. Võib nautida enneolematult kõrget elatustaset ja avatud maailma võimalusi, ent kui loomulik iive püsib negatiivne, pole majanduskasvul ning elanike rahulolul enam mingit väärtust. Kell tiksub ja kesköö läheneb.
Eesti esimest iseseisvusperioodi iseloomustab usk iseseisvasse riiki, mis omakorda väljendus sündivuse kasvus ja sellest johtuvas positiivses iibes. Vaid kolmel aastal, 1919 ja 1920 ning 1929 ületas surmade arv sünnid. Kahe esimese puhul oli tegemist sõja tagajärgedega. Juba 1921 ületas sündide arv surmi ligi 5000, 1923 aga 6000 võrra. Positiivne iive jätkus kuni okupatsiooni ja maailmasõjani, erandiks vaid 1929. aasta, mil ootamatult suur suremus viis iibe negatiivseks. Sündivus küündis 1933. aastani 20 000 juurde või üle selle, hakates elatustaseme paranedes vaikselt langema ning jäädes püsima 19-18 000 kanti.
Esimestel sõjaaastatel püsis sündivus endiselt kõrge, langedes alates 1943. aastast järsult. Suur suremus hoidis iibe negatiivse, ent isegi kõige rängemal 1944. aastal jäi negatiivne iive 9500 peale, mida saab võrrelda näiteks 1994. aastaga, mil rahu ja iseseisvuse tingimustes jõudis negatiivne iive seni rekordilise 8000 piirile.
Alates 1947. aastast kuni iseseisvuse taastamiseni oli Eestis positiivne iive. Paljudel aastatel ületas sündide arv surmasid koguni enam kui 7000 võrra. Alates 1969. aastast kuni 1991 sündis Eestis üle 20 000 lapse aastas, 1987 ja 1988 ületati koguni 25 000 piir.
Taasiseseisvumise järel olnuks loogiline eeldada sündivuse jätkuvat tõusu ning suremuse langust, ent läks teisiti. 1998 langes sündide arv 12 000 piirile, samas kui suremus püsis 20 000 lähedal. Alates 1991. aastast tänaseni on loomulik iive kahe erandiga 2008 (+647) ja 2010 (+35) püsinud miinuses. Tõsi, sündide arv on tasapisi kasvanud ja surmade arv langenud, ent siiski pole me suutnud väljasuremisprotsessi peatada.

Tingimused on, tulemust mitte.
Öelda, et Eestis pole tehtud midagi sündivuse parandamiseks, on väär, ent kahjuks pole rakendatud meetmed andnud oodatud tulemust. Vanemapalk ja lasteaiakohtade piisav kättesaadavus peaksid sisendama peredele kindlustunde lapsi soetada, ent sellest üksi jääb väheks. Kaasaegse ühiskonna hoiakud ei väljenda noortele peredele toetust, samuti pole meie avalikkus piisavalt lastesõbralik. Kuni kogu aur läheb vähemuste õiguste eest võitlemisele, nii et moraalsed laibad taga, ning erinevate pseudoskandaalide klaarimisele, püsib peredes ebakindlus. Seda süvendab ka populistide levitatud arusaam, et ainus võimalus eneseteostuseks on karjäär ning selle nimel tasub loobuda nii perekonnast kui lastest. Jääb selgusetuks, kas on tegemist rumaluse, enesekesksuse või riigi jätkusuutlikku arengut teadlikult ohustava tegevusega.
Just nüüd, Vabariigi 100. aastapäeva ootuses, on meil vaja asjad selgeks rääkida ning anda noortele kindel garantii, et lapsed ei välista karjäärivõimalust ning riik hindab ja toetab traditsioonilist peremudelit.

Elagu Eesti!
 
 
 
 

teisipäev, 30. jaanuar 2018

Aeg on pea liiva-alt välja tõmmata




Me suudame ajada kogu ühiskonna tagajalgadele ning panna selle nõrganärvilisemat poolt esinema äärmuslike seisukohtadega vaid selleks, et korraldada mage umbusaldus justiitsministrile. Me leiame endas jõudu nädalate kaupa lahata kohalike venelaste sõltuvust ühe naaberriigist ülekantava telekanali vaadetest. Seltskonnas ei kõnele me enam ilmast, vaid uueks universaalseks teemaks on tõusnud massilised alkoretked lõunanaabrite juurde. Aga peamisest, millest oleneb sajaseks saava riigi tulevik, rahva vaiksest väljasuremisest, eelistame me vaikida. Kui teema aga juhuslikult meediasse jõuabki, siis kindlasti mingis väänatud kontekstis, nagu näiteks ühe Päevalehe vasakäärmuslasest ajakirjaniku unistus traditsioonilise peremudeli hääbumisest ning lastekasvatamise usaldamisest õiglaste rahvusüleste kommuunide hoolde.

Me pole vaevunud olukorda tõsiselt analüüsima, leidma võimalusi, kuidas noori peresid lisaks vanemapalgale tõhusamalt toetada, pole mõelnud sellele, mida saaks riik teha ühiskonna hoiakute tervendamiseks, et eetrisse ei jõuaks taolised fopaad nagu ERM-i reklaam, mis kuulutab, et peale Vabariigi sajandat juubelit tulgu või veeuputus. Või oleme alateadvuses juba leppinud, et meie riigil ja rahval enam pikka pidu pole?

Tobedate jaanalindudena, kellel teadupärast on komme ohu lähenedes pea liiva alla peita, eirame ohumärke, mida rünnakud pere kui ainsa rahvastiku taastootmist kindlustava ühenduse vastu, ja riigikogu ning riigiasutuste leigus pereprobleemidega tegeleda, endast kujutavad. Lõpuks tuleb enestele tunnistada, et on viimane aeg tulevikuohtudele silma vaadata ning hinnata võimalusi, kuidas nendega toime tulla, sest kui rahvas sündimuse jätkuva kahanemise tõttu hääbub, pole mingit mõtet taotleda kaitsekulutuste tõstmist, pingutada majanduse elavdamiseks ja luua toimiva regionaalpoliitika abil meetmeid riigi erinevate piirkodade arengutaseme ühtlustamiseks, sest negatiivse iibe jätkudes pole meil varsti enam riiki, mida kaitsta ning arendada, ja selle aset hakkab täitma moodustis, kus elanikel puudub eestlusega seonduv ajalooline ja kultuuriline taust ning eesti keel tõrjutakse lõplikult käibelt. Ei maksa ennast lohutada reibaste avaldustega, otsekui poleks eesti kultuur ja keel kunagi olnud nii kaitstud kui täna. Auu, optimistlikud tulevikuoraaklid, vaadakem statistikale näkku ja ärgem lobisegem mõttetusi!

Sündimus väheneb jätkuvalt.

Möödunud aastal kahanes sündide arv võrreldes 2016. aastaga 400 võrra, jäädes ca 13 500 kanti. Kui meenutada iseseisvuse eelset aega, siis 1989. aastal sündis Eestis lapsi ligi poole võrra rohkem, ca 24 000. Milles on siis asi, et vabadus, demokraatia, elatustaseme tõus ja maailma avanemine sündivusele nii pärssivalt mõjuvad?

Kommunistliku doktriini, mille tingimustes 50 aastase okupatsiooni ajal elasime, üks põhiprintsiipe oli traditsioonilise pere hävitamine ning selle asemele kollektiivsete ühenduste loomine. Kõige tulihingelisemate kommunistide unistustes asendati perekonnad kommuunidega, kus polnud abikaasasid, vaid võrdsete õiguste ning kohustustega seltsimehed ning lapsi kasvatati ühiselt. Kas pole äravahetamiseni sarnane tänapäeva äärmusliberaalide ja õiguslaste soovunelmatega? Õnneks sotsialismi tingimustes inimvaenulikud utoopiad ei teostunud ja aastatega loobuti isegi neist kõnelemast, ent perekonna tugevnemisele aitas kommunistlik propaganda küll jõudsalt kaasa. Trotsist okupatsioonivõimu vastu käitusid eestlased just vastupidi, peret hoides ja lapsi kasvatades. Saabuvast vabadusest innustunult juleti kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses taas lastele elu anda, sest ees terendus iseolemise magus koorem. Ent kahjuks kadus öölaulupidude entusiasm kiirelt ning üha parmale kalduv poliitiline agenda tõi endaga äärmusliku enesekesksuse, iseka väärtushinnangute ümberhindamise ja ebakindluse tuleviku ees. Sündivus kuivas kokku nagu kahjuks on juhtunud paljudes pelgalt heaolule orienteeritud ühiskondades ning algas hääbumine, mida ei suutnud väärata ka kahetuhandendatel alanud kiire majandustõus, kuna süvenev poliitiline stagnatsioon lämmatas ühiskondliku mõtlemise. Täna seisame seal, kus oleme, küsides endalt verevaese heitunud Hamleti kombel – olla või mitte olla!



Veel pole hilja.

Meil pole enam õigust demograafilise olukorra tõsidust alahinnata ning endale jätkuvalt valetada. Kui me ei suuda lähematel aastatel panna noori uskuma riigi tulevikku, mis annaks kindluse pereloomisele mõelda, oleme poole sajandi pärast rahvusena kadunud. Me peame lõpuks aru saama, et naised mõtlevad laste saamisele tõsiselt vaid siis, kui nende kõrval seisab vastutustundlik mees, kes tahab abielluda ja ühist kodu rajada. Hiljuti tunnistas üks perestatistikaga tegeleja, et ca 20% eesti naistest abiellub välismaalastega, kuna ei leia endale kohapealt väärilist partnerit. Reeglina lahkub vastne pere seejärel Eestist ja ühist tulevikku hakatakse rajama mõnes muus riigis.

Meil on vaja luua läbimõeldud ja põhiseaduse preambulast lähtuv demograafia kujundamise poliitika, mis kasutab seadusandlikke ja majanduslikke hoobi lastega naiste diskrimineerimise otsustavaks lõpetamiseks tööturul. Töötavate emade ja isade toetuseks tuleb enam kaasata eraettevõtlust. Soodustusi peaksid saama need ettevõtted, kes avavad oma töötajate laste tarbeks hoiutubasid, võimaldavad emadele ja isadele kaugtööd, hoolitsevad selle eest, et väikelaste vanemad saaksid võrdselt teistega oma kutsetööle pühenduda ja ametiredelil edeneda. Ka emapalga süsteem tuleks enam läbi mõelda. Praegune poolteist aastat kodus pole ilmselgelt piisav. Tõstmata riigi kulutusi emapalgale, võiks anda esialgu võimaluse kanda see samas rahalises mahus üle kas kahe või isegi kolmeaastasele perioodile. Ja muidugi tuleks leida noorte perede toetuseks ka lisavahendeid, sest laste kasvatamise toetamine on riigikaitseliselt sama oluline, kui sõjaväele uue moodsama varustuse hankimine. Esimese meetmena võiks kärpida lastekaupade käibemaksu, või selle üldse kaotada. Väike samm ühiskonnale, suur kokkuhoid lapsevanematele.
Oluline on anda perekonnale kindlustunne, näidata, et perede hoidmine ja toetamine on riiklik poliitika. Praegu toimub selle asemel meedias pidev äärmuslaste ilkumine pereväärtuste kallal. See üleolev rumaluse laat tuleb lõpetada, sest demokraatlik arvamuste paljusus, ei tähenda oma tõe ainuvalitsevaks kuulutamist ja vastutustundetut ülbitsemist.
Kogu meie ühiskondliku arengu perspektiivi peab avama läbi rahvastikukeskse prisma. Kõik, mis hävitab rahvuslikku jätkusuutlikkust, tuleb poliitilisest agendast kõrvaldada.

Perenõustajad, psühholoogiline abi aborditaotlejatele, lastetusravi kättesaadavamaks muutmine – need on meetmed, mis võivad senised negatiivsed arengud peatada.

Kuulen juba pseudofeministide vihast protesti, kes süüdistavad mind mehelikus šovinismis ning soovis teha naistest sünnitusmasinad, arvestamata nende õigust eneseteostusele ja karjäärile. Tahan kinnitada, et valdan laste ja perega seonduvaid teemasid paremini, kui paljud mitte iialgi abielus olnud ja laste kasvatamise õnne nautinud kisakõrid. Olen kolme lapse isa ja minu abielu püsib vaatamata kriisidele, mis pereelus paratamatult ette tulevad.

Opositsiooni korraldatud äärmuslaste rünnakud peavad saama õiglase hinnangu.

Viimasel ajal on opositsiooni mahitusel sagenenud äärmuslaste rünnakud rahvuslike- ja pereväärtuste vastu. Sellel on kindel eesmärk, nõrgestada praegust valitsust ning destabiliseerida ühiskonda, et siis tekkinud ebakindlust ära kasutades tuua 2019. aastal taas võimule parempoolne valitsus. Umbusaldus justiitsminister Reinsalule juba näitas, kuidas võimu nimel saavad kenasti kokkuleppele liberaalid, äärmuslased ja padukonservatiivid. Poliitilise kapitali kogumise nimel ei kohkuta tagasi riigi stabiilsuse kahjustamisest, peaasi, et saaks ametis olevale valitsusele ära teha. Selles ebakindlas olukorras, kui üheks rünnakuobjektiks on peremudel ja isa ning ema roll laste kasvatamisel, võib eeldada, et sündimus kahaneb veelgi ning paljud noored pered, kelles äärmuslaste räuskamine tekitab võõristust, otsustavad Eestist lahkuda. On viimane aeg sekkuda ning kaitsta neid, kes mõtlevad perekeskselt.