laupäev, 19. mai 2018

Seenioride majad aitaks vanureil toime tulla

Eesti elanikkond vananeb. Ent kõrge vanus ja isegi kroonilised haigused ei peaks võtma eluõhtul võimalust oma päevadest rõõmu tunda. On ühiskonna hoiakute ja südametunnistuse küsimus, kas tahame vanemale põlvkonnale kindlustada inimväärset elu või lepime vaid hädapärasega. Minu tähelepanekud kinnitavad, et meie avalikkus on eakate probleemidele vastuvõtlikum kui eales varem. Diskuteeritakse, otsitakse lahendusi, soovitakse parimat. Selles valguses on õige aeg selgeks rääkida, kuidas näeme tulevikus omavalitsuse ja riigi poolt eakatele osutatavate teenuste arengut ning kust leiame ressursid, et pensionid, meditsiini- ja tugiteenused turvalist vanaduspõlve võimaldaksid.

Hooldekodud pole enamuse jaoks lahendus.

Viimasel ajal on meedias korduvalt käsitletud hooldekodude temaatikat. Eakate sugulased pole rahul teenuse kõrge hinnaga, samuti on tekitanud küsimusi hooldekodude poolne raviplaanide muutmine. Kurdetakse ka selle üle, et hooldekodudes ei suudeta vanuritele piisavalt tähelepanu pöörata, kuna ühe hooldaja teenindada on liiga suur arv hoolealuseid.

Tegemist on tõsiste ja teravate probleemidega, mis nõuavad kiiret lahendust. Oma elu väärikalt ning töökalt elanud põlvkonnal on õigus oodata lugupidavat kohtlemist ja kindlustatud vanaduspõlve, ning seda ka siis, kui kroonilised haigused ei võimalda enam endaga ise hakkama saada. Ent ka siis, kui hooldekodu suudab pakkuda väga head teenust, lähevad vanurid sinna vaid hädavajadusel, kui teisiti enam hakkama ei saa. Kellel vähegi jaksu, soovib elada omas kodus ning seni kui jõuvarud lubavad, ise endaga hakkama saada.

Vanurite jaoks pole hooldekodude juures peamine mitte kõrge maksumus, sest siin tuleb vajadusel appi omavalitsus, vaid eelkõige see, et hooldekodusse minnes tuleb jätta maha kodu, senised harjumused, loovutada oma individuaalsus. Pole lihtne sulanduda suurde hooldusasutusse, kus ühel põetajal on korraga teenindada liiga palju vanureid ja kellelgi pole aega sind ära kuulata, sest personalil on kiire ja teistel vanakestel omad mured.

Kindlasti tuleb hooldekodude teemaga tegeleda ning kavatsen seda edaspidi ka teha, ent paljud vanurid ootavad oma eluprobleemidele hooldekodust erinevat lahendust.

Seenioride toetatud elamine.

Kui tervis vähegi võimaldab soovivad eakad elada oma kodus. See on inimlikult arusaadav ja mõistetav. Vapraid ja elurõõmsaid vanureid, kes tahavad ja suudavad enda eest ise hoolitseda, ent kes siiski vajaksid selle juures minimaalset abi, tuleks senisest enam toetada. See on parim variant nii riigile kui ka lähedastele.

Eestis tuleks algatada eakate munitsipaalmajade projekt, mis aitaks leevendada tuhandete vanurite ja nende lähisugulaste argimured. Nn seenioride majad sarnaneksid põhimõttelt tavaliste munitsipaalmajadega. Erinevus seisneb selles, et korteritesse on paigutatud just vanuritele disainitud köögimööbel ning vannitoasisustus, mis arvestab ealisi iseärasusi. Igas korteris on ka häirenupp, mis võimaldab vajadusel kutsuda nii meditsiinilist abi kui ka hooldustöötajat. Eraldi oleks võimalus saada abi toidu tellimisel internetikauplustest, kasutada vastava tasu eest pesumaja teenust ning rentida mõistliku hinnaga koristajat. Teenuseid osutaks vanuritele vastuvõetavate hindadega omavalitsuse poolt korraldatud hanke võitnud ettevõte. Osa kuludest kompenseeritaks.

Seenioride majad pakuksid erinevalt hooldekodudest privaatsust ning annaksid võimaluse elada just nii nagu igaüks ise soovib, mitte ühiselamu reegleid järgides. Suhtlemisvajaduse rahuldamiseks võiks hoone alumisel korrusel asuda ruum, kus elanikud saaksid kohtuda, tähistada tähtpäevi, organiseerida ühisüritusi, juua lihtsalt tassikese kohvi või maitsta naabri küpsetatud kooki.

Loodan et seenioride majad on meie eakate homne päev – kindlustatud, toetatud ja turvaline võimalus rõõmsameelselt vanuse ja ealiste iseärasustega toime tulla.

 



kolmapäev, 16. mai 2018

Kaitskem noori emasid


Eesti on keerulises demograafilises olukorras. Meid päästab vaid pereväärtuste hoidmine ning noorte perede toetamine. Ent tundub, et teatud seltskonnale on peredega arvestamine nii vastukarva, et asutakse, esialgu veel verbaalselt, ründama kõige kaitsetumaid, neid, keda ühiskond peaks hoidma ja austama – emasid ja lapsi.

Delfi algatatud räige kampaania, mille käigus halvustatakse, sõimatakse ja alavääristatakse noori emasid, on seninägematult öövastav. Toon ära mõned Delfis avaldatud noorte emade vastases vihakõnes avaldatud väited: „Põhimõtteliselt võin ma tite jalgrattaga sõites või ka täiesti jala käies pikali lükata, kui ta mulle ootamatult ette astub. Ja kui te karjas oma tittesid kärutate, siis võtke palun haneritta, mitte ärge laiutage kolme käruga üle terve kõnnitee. Kaitsmed peal võib kogenud rattur vigastusi pelgamata egoistidele sisse sõita, seda tasub meeles pidada. Viga saab jalakäija. Eriti ülbed ongi tegelikult vankritega kruiisivad noored emad: mina ja maailm — see on nende moto.“ Ent aitab! Tegemist on ohtliku terroristi heietusega, kes ähvardab vigastada emasid ja lapsi. Sellest peaks piisama, et kirjutaja isik kindlaks teha, temaga tõsiselt vestelda ja tema edasist käitumist hoolega jälgida.

Ilma mingi valikuta avaldab väljaanne ka jõhkraid kommentaare, mis kutsuvad lapsevankritega emasid füüsiliselt ründama ning kus pannakse kahtluse alla noorte naiste vaimne tervis. Kui madalale on veel võimalik laskuda!

Jääb üle vaid imestada, kuidas sünnivad sellised ühiskonda lõhestavad ja radikaliseeruvad algatused ning kui pahatahtlikult võib  üks meediaväljaanne tegutseda?

Jah, noored emad ei käitu tänaval nagu drillitud sõdurid, ei käi kõnniteel rivis ja, oh mis hirmus, julgevad vahel oma nutitelefonidesse vaadata! Kas see on põhjus nende üle ilkuda ja mis täiesti vastuvõetamatu, soovitada neid füüsiliselt karistada, nagu Delfi kommentaatorite põhjakiht soovitab. Hirmutav on mõelda, et meie keskel elab tõepoolest kaalukas arv inimtaolisi olevusi, kes on nõus väidetega, et jalgrattur võib rammida kõnniteel jalutavat ema ja lapsevankrit; et kui väike põnn ratturile ette jookseb, on sellel tuline õigus laps jalust niita, ilma et ta proovikski õnnetust ära hoida; et mööduv rattur võib noort vankriga ema jalaga lüüa. Need on seisukohad, mida Delfi levitab. Jõhkraid kommentaare ei kustutata, sest moderaator leiab, et nende väärastunud seisukohtadega on kõik OK.

Tahtmatult tekib küsimus, kelle huvides Delfi tegutseb? Mis on noorte emade, meie riigi tublimate kodanike ründamise põhjus? Kas pole nii, et mitte Sputnikud ja BBK-d ei õõnesta meie riiklust, vaid hoopis tunnustatud ja loetavad omamaised meediaväljaanded?

Oleks aeg lõpetada süüdimatu lahmimine ja oma sõnade ning tegude eest vastutada. Ajakirjandus, kes astub välja põhiväärtuste vastu, milleks on pere ja lapsed, ei vääri kohta ühiskonnas. Kui Delfi ei suuda oma vihapuhanguid ohjeldada, peavad sellega tegelema avalikku korda kaitsma seatud asutused. Me ei saa endale lubada ekstremismi ja raevu kultiveerimist avalikus meedias.

See, millega Delfi tegeleb, pole süütu nali. Noored emad on hirmul, sest nad ei tea, millal minnakse sõnadelt tegudele ning asutakse neid tõeliselt ründama. Pole siis ime, et sellises haiglases õhustikus lükatakse lapsesaamine edasi, või ei peeta üldse võimalikuks vaenavasse ühiskonda last sünnitada. Kas see ongi eesmärk?

laupäev, 24. märts 2018

Iivet pelgalt üleskutsetega ei tõsta

Negatiivsest iibest ning eesti rahva võimalikust hääbumisest kõneldes, on elatud välja hulgaliselt emotsioone. See on ka mõistetav, sest vähemalt täna on eesti kultuuri- ja keeleruumis elavatel, veidigi rahvuslikku mõtlemist omavatel inimestel raske kujutada ette riiki, kus oleksime vähemuses. Paraku kõik just sinnapoole tüüribki. On arvestataval hulgal neid, kes eestluse kadumist enam miskiks ei pea, kui vaid makstakse normaalselt palka ning poest on saada piisavalt kaupa. Ometi pole rahvastikukriisi ületamise teema veel lõplikult maha maetud ning praegune valitsus üritab kaardistada olukorda ning leida sellest väljapääsu.
Olemasolevad toetused tööle.
Ent iivet pelgalt üleskutsete ja tegevuskavadega ei tõsta, kui puuduvad toimivad peretoetusmeetmed või olemasolevad kipuvad lahjaks jääma.
Ka praegu on hulgaliselt peretoetusi ja muid lastega noorte toetusmeetmeid, mida riik võimaldab läbi vanemapalga, Kredexi laenude ja kohalike omavalitsuste tugiteenuste. Ometi pole need nii tulemuslikud nagu sooviksime. Tänase päeva üheks võtmeküsimuseks ongi, kuidas panna juba olemasolevad peretoetused tööle nii, et neist võimalikult rohkem tulu tõuseks.

Tihti saavad toetusmeetmete kasutamisel taksituseks keerulised taotlustingimused. Võtame näiteks kodutoetuse lasterikastele peredele, mis kujutab endast riiklikku tagastamatut abi eluasemetingimuste parandamiseks ja kaasajastamiseks lasterikastele peredele, kus kasvab vähemalt kolm kuni 19- aastast last, kes elavad rahvastikuregistri andmetel taotluse objektiks olevas eluruumis (v.a uue eluaseme soetamine või püstitamine ja elamiskõlbmatu eluaseme ümberehitamine). Tundub lootustandev. Ent kui uurime veidi tingimusi, mis toetuse taotlemiseks tuleb täita, muutub pilt märksa karmimnaks. Kõigepealt toetuse suurus. Ühe projekti maksimaalseks summaks on 8000 eurot. Taotleja, kellele on varasemalt korra kodutoetust eraldatud, võib taotleda kuni 5000 eurot. 8000 euroga ei tasu Tallinnas korteri ostul ka kõige haledama äärelinna pugeriku sissemaksu, mis tavaliselt on vähemalt 20% korteri hinnast. Toetuse taotlemisel tuleb järgida enam kui 20 lehekülge hõlmavat kantseliidi ja juriidikaga põimitud toetuse andmise tingimusi. Paljudele käib see lihtsalt üle jõu ning pigem loobutakse, ent needki, kes end paragraafide puntrast läbi närivad ning suudavad kõiki tingimusi täita, ei pruugi veel edu saavutada.
2017. aastal kestis taotlusvoor 29.05-30.06 ja sinna esitati 668 taotlust summale 5,9 miljonit eurot. Rahuldati 356 taotlust 3,2 miljoni ulatuses. 198 taotlust lükati tagasi, kuna raha lõppes ja 113 taotlust jäeti tingimustele mittevastavatena menetlemata. Päris kurb pilt, kui arvestada veel sellega, et toetuselt tuleb maksta 20% tulumaksu.
Eesti eluasemevaldkonna arengukavast aastateks 2008-2013 ja 2011. aastal sõlmitud valitsusliidu programmist aastateks 2011-2015 lähtuv meede vajab
uuendamist nagu kogu Kredexi süsteem ja suhtumine – inimkesksemaks, lihtsamaks, tulemuslikumaks. Praeguse valitsuse sotsiaalne vastutustunne loob selleks soodsa pinnase.
Noored pered peavad tundma ühiskonna tuge.
Ainult kindlus tuleviku suhtes ja teadmine, et ka lapsi kasvatades saab elada täisväärtuslikult ning teha ametialast karjääri, paneb mõtlema laste soetamisele. Selleks on veel palju teha, aga kui täna ei alusta, ei jõua me ka kunagi tulemusteni.
Esitaksin mõned konkreetsed ettepanekud, mida ellu viies teeksime noorte emade, isade ja laste elu kergemaks.
Palju on noori, kes tulnud maalt või väiksematest kohtadest Tallinna. Neid pole siin ees ootamas sugulased ega sõbrad. Sotsiaalne tugi tuleb alles leida ning see võib kesta aastaid. Meil on riigi rahastatud MTÜ-d, mis pakuvad tugiteenuseid pagulastele. Miks ei saa me samu sisse-elamise, nõustamise ja toetusteenuseid kohaldada oma inimestele. Olukorda, kus näiteks väärkoheldud naiste tugiteenuseid tuleb vahendite puudusel koomale tõmmata, ei saa pidada normaalseks. Meil tuleb omavalitsustele eraldada raha peretoetuskeskuste loomiseks, mis nõustaks ka suitsiidse kalduvusega lapsi ja noorukeid. Just ühiskondlike empaatiakeskuste järele on noortel kõige suurem vajadus.

Peale sünnitust koju jõudnud ema peab asuma imikut hooldama ning see pole sugugi lihtne ülesanne. Meil tuleks luua abiõenduse teenus, mida noored emad saaksid tasuta kasutada. Piisab, kui mõned tunnid päevas oleks noore ema kõrval abistaja ning peale sünnitust niigi kurnatud naine saaks öiste beebi nutu peale ärkamiste järgset unevaegust välja magada. Ja pole mõtet siin ärbelda, et kuidas meie vanaemad peale sünnitust hälli heinakaarele kaasa võtsid ja kohe talutöödes kaasa lõid. Kui see ka nii oli, ei peaks me sellist elu soovima oma noortele. Aeg on edasi läinud ja selle nimel, et järeltulijatel kergem oleks, on teinud tööd terved põlvkonnad.
Isa peaks saama kaasat pikemalt abistada, kui võimaldab 10 päeva isapuhkust, mis praegu ette nähtud. Pikendame isapuhkust. Meie riik ei jää sellest oluliselt vaesemaks.
Kui Kredex kord tõepoolest näoga abivajajate poole pöördub, võiks kasvatada toetuse määra suurema elamispinna soetamisel, kui peresse on sündinud kolmas laps, ja miks ka mitte abistada tublit noorperet suurema pereauto ostmisel. Kindlasti on veel palju, mida oleks võimalik noorte perede heaks ära teha. Lõpetame vaidlused, kas naisi sünnitama veenvad poliitikud on ahistajad, või kas peaksid naised end sünnitusmasinateks pidamise pärast solvatuna tunduma ja hakkame muutma Eestit tõepoolest selliseks riigiks, kus noored pered tunnevad end kaitstuna ning lapsed mõistavad, et neid on soovitud ja nende tulevikule mõeldud.

Marek Jürgenson

Haabersti linnaosa vanem 

neljapäev, 22. märts 2018

Põlva ja Valga sünnitajaid ei tohi panna sundseisu


Haigekassa ja Põlva haigla on jõudnud otsusele sulgeda sünnitusosakond ning suunata sünnitajad edaspidi Võrru. Sama plaanib ka Valga haigla ning sel juhul tuleks valgalannadel sõita sünnitama üheksakümne kilomeetri kaugusele Tartusse. Otsus, mis põhineb exceli tabeli najal tehtud arvutusel, et neis linnades ei jätku tasemel abi tööshoidmiseks piisavalt sünnitajaid, toob kaasa selle, et tulevikus on neis linnades sünnitajaid veel vähem ning noored kipuvad Tartusse või Tallinna, kus pere luues ei pea pidevalt nuputama, kas jõuab tulevase ema vajalikul hetkel haiglasse toimetada või kas jätkub vaba kiirabibrigaadi, mis sünnitaja kohale viiks. Tegemist on järjekordse sammuga Eesti väikelinnades elu väljasuretamiseks ning ajal, mil valitsus tegeleb regionaalse arengu hoogustamise ning rahvastiku taastootmise probleemi lahendamisega, on see selge näide ametnike süüdimatust omavaolist ja riigi strateegiliste plaanide eiramisest.


Sünnitusabi viimine suurtesse keskustesse annab signaali väikelinnade jätkusuutmatusest.


Sulgemist planeerivad asjapulgad lohutavad Põlva ja Valga rahvast sellega, et ega siis sünnitusosakonna sulgemises polegi midagi traagilist. Haigekassa juhatuse liige Maigi Parv leidis oma kommentaaris, et Põlva sünnitajate elu saab ka edaspidi olema lausa lust ja lillepidu, sest lapse ilmale toomiseks tuleb sõita vaid 30 kilomeetri kaugusele Võrru. Keerulisem pidavat olema Valgas, kust sünnitajatel tuleb kihutada üheksakümne kilomeetri kaugusele Tartusse, aga juhatuse liikme kinnitusel harjutakse olukorraga kiiresti, nagu toimus Haapsalus, kust juba aastaid käiakse Tallinnas sünnitamas.

Siiski tundub, et kui jätta kõrvale sünnitusosakondade sulgemisest saadav kokkuhoid, siis muud positiivset sulgemisotsuses pole. Suureneb kohalike ebakindlus, sest üks oluline teenus on taas kadunud. Kasvab ka surve lapseootel naiste ja nende perede närvikavale, sest kui tead, et pädev abi ei oota sind mitte kodulinnas, vaid kümnete kilomeetrite kaugusel, paneb see muretsema. Ometi peaksime riigi ja ühiskonnana tegema kõik, et noored pered tunneksid end turvaliselt, et kõik pereplaneerimise ja laste saamisega seonduv oleks võimalikult lihtne – vaid siis pääseme surnud seisust, mis on viinud meie rahva hääbumisele. Oma sammuga näitab Haigekassa Põlva ja Võru inimestele, et ei pea oluliseks nn ääremaal elu edendamist.


„Õhuke“ riik pole enam maailmatrend.


Pikki aastaid järgiti Eestis läinud sajandi viimasel veerandil maailmas populaarsust kogunud New Public Management põhimõtteid, mille sisu saab lühidalt võtta kokku mõistega „õhuke“ riik. Praeguseks opositsiooni tõrjutud Reformierakonna retoorika on aga ametnike hulgas niivõrd juurdunud, et veel tänagi, kui mujal on hakatud „õhukesse“ riiki üha kriitilisemalt suhtuma, jätkatakse meil riigi õhemaks hööveldamist, nii et laastud lendavad. Mida tunnevad selle juures ääremaade inimesed, kuidas leiavad motivatsiooni hoida elu Eesti erinevates regioonides, see kiivalt excelis istuvaid ametnikke ei huvita. „Lõuna-Eestis on praegu kolm haiglat, kus toimub vähem kui 300 sünnitust aastas, Naistearstide Seltsi hinnangul on aga kvaliteetse teenuse osutamiseks vajalik 400-500 juhtu aastas. Nii Põlva kui Valga haiglad jäävad alla selle näitaja – eelmisel aastal toimus Valgas 138 ja Põlvas 245 sünnitust,“ kinnitab Maigi Parv, jättes täpsustamata, et tegelikult pole kvaliteedi aluseks mitte sünnituste arv, vaid piisav eelarve, mis võimaldab palgata kohapeale pädevaid arste. Arstiabi kvaliteedi sõltuvus pearahast on New Public Management strateegias üks vastuolulisemaid põhimõtteid.


Kas arstiabi eemaldumine teeb õnnelikuks?


Põlvas ja Valgas plaanitava õigustuseks tuuakse haigekassa poolt näiteks Haapsalu, kus ilma sünnitusosakonnata juba aastaid hakkama saadavat. Tegelikult pole keegi kohalike käest küsinud, kas nad on õnnelikud, et sünnitajaid tuleb Tallinna viia. Läänemaalt sünnitusabi kaotamise tingis Haigekassa hoolimatus ning juhtimisvead, mis on sealseid võimalusi meditsiiniabile märgatavalt vähendanud. Mitte üksnes sünnitama ei pea läänemaalased sõitma Tallinna, vaid ka paljudel muudel meditsiinilist sekkumist vajavatel puhkudel tuleb pealinnast abi otsida.

Meenub ühe tuttava poolt mõne aasta eest räägitud lugu. Perega Haapsalus puhates juhtus tema abikaasaga õnnetus ning ta murdis pöialuu. Oodanud kohalikus erakorralise meditsiini osakonnas mõne tunni, sai ta jutule valvekirurgiga, kes otsekoheselt küsis: „Kas soovite, et jalg korralikult lahasesse pandaks, nii et hiljem tüsistusi ei teki?“ Saanud jaatava vastuse, soovitati hädalistel autole viivitamatult hääled sisse lüüa ja Tallinna EMO-sse sõita. Nii et ei jää meie maakonnahaiglates abita pelgalt sünnitajad, vaid kõik vähegi tõsisemat abi vajavad hädalised. Kvaliteetne arstiabi eemaldub maaelanikest ning samal ajal, kui valitsus kõneleb regionaalpoliitika tõhustamisest, sõidavad sünnitajad ametnike armust Haapsalust Tallinna ja Valgast Tartusse ning jäävadki sinna, sest milleks pöörduda tagasi kodulinna, kust elutähtsad teenused järk-järgult kaovad. Mis on ühe sünnitusosakonna tähendus piirkonnale, riigile, kogu meie rahvale? Mõelgem sellele, enne kui hakkame Valga ja Põlva sünnitusosakondi kokkuhoiutuhinas sulgema.

 

pühapäev, 4. märts 2018

Unistagem Lätist, aga jäägem eurooplasteks!

Samal ajal kui ärevad pidulised end ERM-i vastuvõtule minekuks kohendasid ning valdav osa rahvast valmistus aastapäevaõhtule telerite vahendusel kaasa elama, seiklesid sajad Eestist teed alustanud autod Läti alkoholipoodide vahel. Korraldajate sõnul osales aktsioonis „24.02. kõik Lätti“, ligi 5000 lätofiili, naised ja lapsed kaasaarvatud. Ürituse eesmärgiks oli aga protest valitsuse aktsiisipoliitika vastu. Ja õige ka, juba vahva sõdur Šveik kritiseeris karmisõnaliselt alkohoolsete jookide hinnatõusu. Ometi tuleks mõelda, kas peaksime 21. sajandil joonduma ühe 1. Maailmasõja päevil Austia-Ungari armeest deserteerinud sõduri mõttemallidest, või on tänapäeval peale viina hinna ka muid, ja ehk hoopis olulisemaid kriteeriume, mille järgi elukvaliteeti hinnata.
Millist Eestit me siis ikkagi tahame?
Kuigi ürituse korraldaja Taavi Leppiku sõnul polnud tegemist mingi viinaralliga, vaid protestiaktsiooniga, mis korraldatud selleks, et valitsus mõtlema panna ning rahvas järgmisel aastal valimiskastide juurde tuua, kinnitas elav ostlemine Läti alkopoodides siiski midagi muud. Enamuse naaberriiki sõitnute jaoks oli tegemist ikkagi spontaanse protestiga karmistunud alkoholipoliitika suhtes ning teisalt võimalusega osta odavat kärakat. Nii ei jäänud ülevatest eesmärkidest just palju järele.
Tegelikult äratas Lätis ekslev Eesti numbrimärkidega autodekolonn pigem õõva. Peaksime tundma muret, et meie arenenud ühiskonnas leidub nii arvukalt neid, kelle jaoks on esmaseks probleemiks odava alkoholi kättesaadavus. Ja pole tarvis siin rääkida kokkuhoiust ning võimalusest pere eelarvet säästa. Ainus tõeline kokkuhoid on tarbida alkoholi mõistlikes kogustes, mitte rehkendada, mitu liitrit viina saab Lätist sama raha eest rohkem osta.
Taavi Leppiku üks väidetest kõlas, et peaksime kaaluma, millist Eestit me tahame ja selles suhtes on ta tõesti mõtlema pannud. Olen kaasmaalastest piisavalt heal arvamusel, et kinnitada, valdava osa eestlaste jaoks pole viina hind probleemiks ning enamus ei soovi riiki, kus juuakse nii et maa must. Läti alkorallidel osalejate potentsiaalne arv on ca 10% elanikkonnast, millest võib järeldada, et alkoholi hinna ja Lätis viina järel käimise teema on meedias sama kunstlikult ületähtsustatud nagu samasooiharate õiguste eest võitlemine.
Pahet propageerides riiki paremaks ei muuda.
Äärmiselt kahetsusväärne, et viin ja õlu on muutunud tänapäeva Eestis valitsuse töö hindamisel üheks põhiargumendiks. Kindlasti võivad 24. veebruari viinaralli sarnaste ürituste korraldajad siiralt uskuda, et võitlevad õige asja eest. Siiski oleks neil aeg tunnistada, et pahet propageerides, elu Eestis paremaks ei muuda. Meil on statistika järgi ca 50 000 meesalkohoolikut ja viis korda vähem selle pahe käes vaevlevaid naisi, kellele viin on tõepoolest esmavajadus. Ülejäänud rahval on alkoholist märksa tõsisemaid teemasid.
Muidugi tuleb tõdeda, et viis, kuidas alkoholivastast propagandat tehakse, pole olnud tasemel ning just see kütab protestivaimu. Ametnikel, kes koostavad alkoholivastase võitluse strateegiaid ja tellivad sihtgruppi mõjutavaid reklaame, on aeg aduda, et mage moraalilugemine ja rüblikute tasandil kasvatamine ei lähe täiskasvanutele peale. Sama totter on ka järskude aktsiisitõusudega, otsekui viisaastaku plaani täites, paanikat külvata. Võitlus alkoholiga olgu argumenteeritud, tasakaalukas ja inimesi, kui mõtlemisvõimelisi dialoogipartnereid, austav. Vastasel korral saavadki ühiskonnas üha laiema kõlapinna primitiivse mõttelaadiga tegelased, kelle jaoks on Lätti viina järele sõitmine isamaaliste tunnete ülimaks väljenduseks. Kas me seda soovimegi?
Alkoholiaktsiisile ei saa lõputult panustada.
Ajakirjanduses on palju kirutud selle üle, et alkoholiaktsiis jäävat nüüd Läti kaupmeestele ning meil tekib selle alalaekumisest eelarveauk. Kuid riigi arengut ei saagi üles ehitada alkoholi aktsiisi laekumise kasvule. Muidugi on see halb, kui meie maksuraha naaberriiki voolab, ent
pikemas perspektiivis tuleb arvestada, et alkoholilt laekuvad maksud kuivavad edaspidi üha enam kokku ning tühiku peab täitma muul viisil.
Läti probleemi lahendamiseks tuleks meil aga teha tihedamat koostööd Euroopa Liiduga. Otstarbekas oleks töötada välja üleeuroopaline alkoholipoliitika, kus nähakse ette ka ühtlustatud, kõigi riikide ja regioonide võimalusi ning vajadusi arvestavad alkoholi müügi- ja maksustamisalused. Tubaka osas on Euroopa Liit juba mentooliga sigarettide müügikeelu näol initsiatiivi näidanud. Alkoholi liigtarbijad võivad ju unistada, et Läti paradiis igaveseks meie kõrvale jääb, ent olgem siiski eurooplased. Pohmeluse ennetamiseks parim, on sõita Lätti mitte alkoholi- vaid kultuurireisile.
Vähem juues võidame elusid.
Meie väikesele maale ja rahvale on tähtis iibega plussi jõuda. Sellega seoses räägitakse palju sündide arvu tõstmisest, ent vähem tähelepanu on pälvinud surmade arvu vähendamine ja eluea pikendamine rahvatervise parandamise teel. Selleks pole tõhusamat meedet, kui rangem alkoholipoliitika. Põhjamaade alkoholikultuurini on meil veel pikk maa, ent oleme iseseisvusaastail tublisti arenenud. Kas peaksime siis Läti odava viina pärast saavutatust loobuma?
Läinud aastal suri Eestis alkoholisurma 419 inimest. Seda on 46 võrra vähem kui aasta varem. Rõõmustagem selle üle, sest iga säästetud elu on väärtus!



Marek Jürgenson
Haabersti linnaosa vanem

laupäev, 17. veebruar 2018

Kas veame 150. välja?

Eesti Vabariigi 100. juubeli eel mõtleme möödunust ja neist, kes läbi iseseisvumise keeruliste aastate ja Vabadussõja lahingute meile priiuse tõid. Me püüame anda hinnangut okupatsiooniaastatele ja toona toimunule. Senisest tõsisemalt vaagime ka käesoleva ajahetke tähendust. Me räägime riiklusest ja majanduse jätkusuutlikkusest, eesti kultuuri tervisest ning tulevikuväljavaadetest, ent tegelikult taandub kõik vaid ühele – kas veame rahvuse ja riigina 150. juubelini välja? See on küsimus, millele vajame lähiajal selget vastust.

Eesti püsimise võtmeküsimuseks on lapsed.
Iga riik ja rahvas võib loota tulevikule vaid siis, kui riigis on positiivne loomulik iive. Seda tõde püüavad eirata üksnes probleemist möödahiilivad populistid. On kahetsusväärne, kui mõned juhtivad poliitikud ei soovi hetkeolukorda avaramalt mõtestada, vaid taandavad diskussiooni käibefraasidele naiste luku taga hoidmisest ja sünnitusmasinaks sundimisest. Kui piiratud peab olema maailmapilt, et mitte mõista seda eneseteostuse võimalust, mida annavad lapsed nii emale kui isale, naisele ja mehele. Aeg oleks lõpetada püüded endale lärmakate õiguslaste häälte abil poliitilist profiiti lõigata ning rääkida ausalt tulevikku ja kestmist kindlustava perepoliitika väljavaadetest Eestis aastal 2018.

Loomulik iive peegeldab ühiskonna hoiakuid.
Sündide ja surmade proportsioonis väljendub rahvuse elujõud. Võib nautida enneolematult kõrget elatustaset ja avatud maailma võimalusi, ent kui loomulik iive püsib negatiivne, pole majanduskasvul ning elanike rahulolul enam mingit väärtust. Kell tiksub ja kesköö läheneb.
Eesti esimest iseseisvusperioodi iseloomustab usk iseseisvasse riiki, mis omakorda väljendus sündivuse kasvus ja sellest johtuvas positiivses iibes. Vaid kolmel aastal, 1919 ja 1920 ning 1929 ületas surmade arv sünnid. Kahe esimese puhul oli tegemist sõja tagajärgedega. Juba 1921 ületas sündide arv surmi ligi 5000, 1923 aga 6000 võrra. Positiivne iive jätkus kuni okupatsiooni ja maailmasõjani, erandiks vaid 1929. aasta, mil ootamatult suur suremus viis iibe negatiivseks. Sündivus küündis 1933. aastani 20 000 juurde või üle selle, hakates elatustaseme paranedes vaikselt langema ning jäädes püsima 19-18 000 kanti.
Esimestel sõjaaastatel püsis sündivus endiselt kõrge, langedes alates 1943. aastast järsult. Suur suremus hoidis iibe negatiivse, ent isegi kõige rängemal 1944. aastal jäi negatiivne iive 9500 peale, mida saab võrrelda näiteks 1994. aastaga, mil rahu ja iseseisvuse tingimustes jõudis negatiivne iive seni rekordilise 8000 piirile.
Alates 1947. aastast kuni iseseisvuse taastamiseni oli Eestis positiivne iive. Paljudel aastatel ületas sündide arv surmasid koguni enam kui 7000 võrra. Alates 1969. aastast kuni 1991 sündis Eestis üle 20 000 lapse aastas, 1987 ja 1988 ületati koguni 25 000 piir.
Taasiseseisvumise järel olnuks loogiline eeldada sündivuse jätkuvat tõusu ning suremuse langust, ent läks teisiti. 1998 langes sündide arv 12 000 piirile, samas kui suremus püsis 20 000 lähedal. Alates 1991. aastast tänaseni on loomulik iive kahe erandiga 2008 (+647) ja 2010 (+35) püsinud miinuses. Tõsi, sündide arv on tasapisi kasvanud ja surmade arv langenud, ent siiski pole me suutnud väljasuremisprotsessi peatada.

Tingimused on, tulemust mitte.
Öelda, et Eestis pole tehtud midagi sündivuse parandamiseks, on väär, ent kahjuks pole rakendatud meetmed andnud oodatud tulemust. Vanemapalk ja lasteaiakohtade piisav kättesaadavus peaksid sisendama peredele kindlustunde lapsi soetada, ent sellest üksi jääb väheks. Kaasaegse ühiskonna hoiakud ei väljenda noortele peredele toetust, samuti pole meie avalikkus piisavalt lastesõbralik. Kuni kogu aur läheb vähemuste õiguste eest võitlemisele, nii et moraalsed laibad taga, ning erinevate pseudoskandaalide klaarimisele, püsib peredes ebakindlus. Seda süvendab ka populistide levitatud arusaam, et ainus võimalus eneseteostuseks on karjäär ning selle nimel tasub loobuda nii perekonnast kui lastest. Jääb selgusetuks, kas on tegemist rumaluse, enesekesksuse või riigi jätkusuutlikku arengut teadlikult ohustava tegevusega.
Just nüüd, Vabariigi 100. aastapäeva ootuses, on meil vaja asjad selgeks rääkida ning anda noortele kindel garantii, et lapsed ei välista karjäärivõimalust ning riik hindab ja toetab traditsioonilist peremudelit.

Elagu Eesti!
 
 
 
 

teisipäev, 30. jaanuar 2018

Aeg on pea liiva-alt välja tõmmata




Me suudame ajada kogu ühiskonna tagajalgadele ning panna selle nõrganärvilisemat poolt esinema äärmuslike seisukohtadega vaid selleks, et korraldada mage umbusaldus justiitsministrile. Me leiame endas jõudu nädalate kaupa lahata kohalike venelaste sõltuvust ühe naaberriigist ülekantava telekanali vaadetest. Seltskonnas ei kõnele me enam ilmast, vaid uueks universaalseks teemaks on tõusnud massilised alkoretked lõunanaabrite juurde. Aga peamisest, millest oleneb sajaseks saava riigi tulevik, rahva vaiksest väljasuremisest, eelistame me vaikida. Kui teema aga juhuslikult meediasse jõuabki, siis kindlasti mingis väänatud kontekstis, nagu näiteks ühe Päevalehe vasakäärmuslasest ajakirjaniku unistus traditsioonilise peremudeli hääbumisest ning lastekasvatamise usaldamisest õiglaste rahvusüleste kommuunide hoolde.

Me pole vaevunud olukorda tõsiselt analüüsima, leidma võimalusi, kuidas noori peresid lisaks vanemapalgale tõhusamalt toetada, pole mõelnud sellele, mida saaks riik teha ühiskonna hoiakute tervendamiseks, et eetrisse ei jõuaks taolised fopaad nagu ERM-i reklaam, mis kuulutab, et peale Vabariigi sajandat juubelit tulgu või veeuputus. Või oleme alateadvuses juba leppinud, et meie riigil ja rahval enam pikka pidu pole?

Tobedate jaanalindudena, kellel teadupärast on komme ohu lähenedes pea liiva alla peita, eirame ohumärke, mida rünnakud pere kui ainsa rahvastiku taastootmist kindlustava ühenduse vastu, ja riigikogu ning riigiasutuste leigus pereprobleemidega tegeleda, endast kujutavad. Lõpuks tuleb enestele tunnistada, et on viimane aeg tulevikuohtudele silma vaadata ning hinnata võimalusi, kuidas nendega toime tulla, sest kui rahvas sündimuse jätkuva kahanemise tõttu hääbub, pole mingit mõtet taotleda kaitsekulutuste tõstmist, pingutada majanduse elavdamiseks ja luua toimiva regionaalpoliitika abil meetmeid riigi erinevate piirkodade arengutaseme ühtlustamiseks, sest negatiivse iibe jätkudes pole meil varsti enam riiki, mida kaitsta ning arendada, ja selle aset hakkab täitma moodustis, kus elanikel puudub eestlusega seonduv ajalooline ja kultuuriline taust ning eesti keel tõrjutakse lõplikult käibelt. Ei maksa ennast lohutada reibaste avaldustega, otsekui poleks eesti kultuur ja keel kunagi olnud nii kaitstud kui täna. Auu, optimistlikud tulevikuoraaklid, vaadakem statistikale näkku ja ärgem lobisegem mõttetusi!

Sündimus väheneb jätkuvalt.

Möödunud aastal kahanes sündide arv võrreldes 2016. aastaga 400 võrra, jäädes ca 13 500 kanti. Kui meenutada iseseisvuse eelset aega, siis 1989. aastal sündis Eestis lapsi ligi poole võrra rohkem, ca 24 000. Milles on siis asi, et vabadus, demokraatia, elatustaseme tõus ja maailma avanemine sündivusele nii pärssivalt mõjuvad?

Kommunistliku doktriini, mille tingimustes 50 aastase okupatsiooni ajal elasime, üks põhiprintsiipe oli traditsioonilise pere hävitamine ning selle asemele kollektiivsete ühenduste loomine. Kõige tulihingelisemate kommunistide unistustes asendati perekonnad kommuunidega, kus polnud abikaasasid, vaid võrdsete õiguste ning kohustustega seltsimehed ning lapsi kasvatati ühiselt. Kas pole äravahetamiseni sarnane tänapäeva äärmusliberaalide ja õiguslaste soovunelmatega? Õnneks sotsialismi tingimustes inimvaenulikud utoopiad ei teostunud ja aastatega loobuti isegi neist kõnelemast, ent perekonna tugevnemisele aitas kommunistlik propaganda küll jõudsalt kaasa. Trotsist okupatsioonivõimu vastu käitusid eestlased just vastupidi, peret hoides ja lapsi kasvatades. Saabuvast vabadusest innustunult juleti kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses taas lastele elu anda, sest ees terendus iseolemise magus koorem. Ent kahjuks kadus öölaulupidude entusiasm kiirelt ning üha parmale kalduv poliitiline agenda tõi endaga äärmusliku enesekesksuse, iseka väärtushinnangute ümberhindamise ja ebakindluse tuleviku ees. Sündivus kuivas kokku nagu kahjuks on juhtunud paljudes pelgalt heaolule orienteeritud ühiskondades ning algas hääbumine, mida ei suutnud väärata ka kahetuhandendatel alanud kiire majandustõus, kuna süvenev poliitiline stagnatsioon lämmatas ühiskondliku mõtlemise. Täna seisame seal, kus oleme, küsides endalt verevaese heitunud Hamleti kombel – olla või mitte olla!



Veel pole hilja.

Meil pole enam õigust demograafilise olukorra tõsidust alahinnata ning endale jätkuvalt valetada. Kui me ei suuda lähematel aastatel panna noori uskuma riigi tulevikku, mis annaks kindluse pereloomisele mõelda, oleme poole sajandi pärast rahvusena kadunud. Me peame lõpuks aru saama, et naised mõtlevad laste saamisele tõsiselt vaid siis, kui nende kõrval seisab vastutustundlik mees, kes tahab abielluda ja ühist kodu rajada. Hiljuti tunnistas üks perestatistikaga tegeleja, et ca 20% eesti naistest abiellub välismaalastega, kuna ei leia endale kohapealt väärilist partnerit. Reeglina lahkub vastne pere seejärel Eestist ja ühist tulevikku hakatakse rajama mõnes muus riigis.

Meil on vaja luua läbimõeldud ja põhiseaduse preambulast lähtuv demograafia kujundamise poliitika, mis kasutab seadusandlikke ja majanduslikke hoobi lastega naiste diskrimineerimise otsustavaks lõpetamiseks tööturul. Töötavate emade ja isade toetuseks tuleb enam kaasata eraettevõtlust. Soodustusi peaksid saama need ettevõtted, kes avavad oma töötajate laste tarbeks hoiutubasid, võimaldavad emadele ja isadele kaugtööd, hoolitsevad selle eest, et väikelaste vanemad saaksid võrdselt teistega oma kutsetööle pühenduda ja ametiredelil edeneda. Ka emapalga süsteem tuleks enam läbi mõelda. Praegune poolteist aastat kodus pole ilmselgelt piisav. Tõstmata riigi kulutusi emapalgale, võiks anda esialgu võimaluse kanda see samas rahalises mahus üle kas kahe või isegi kolmeaastasele perioodile. Ja muidugi tuleks leida noorte perede toetuseks ka lisavahendeid, sest laste kasvatamise toetamine on riigikaitseliselt sama oluline, kui sõjaväele uue moodsama varustuse hankimine. Esimese meetmena võiks kärpida lastekaupade käibemaksu, või selle üldse kaotada. Väike samm ühiskonnale, suur kokkuhoid lapsevanematele.
Oluline on anda perekonnale kindlustunne, näidata, et perede hoidmine ja toetamine on riiklik poliitika. Praegu toimub selle asemel meedias pidev äärmuslaste ilkumine pereväärtuste kallal. See üleolev rumaluse laat tuleb lõpetada, sest demokraatlik arvamuste paljusus, ei tähenda oma tõe ainuvalitsevaks kuulutamist ja vastutustundetut ülbitsemist.
Kogu meie ühiskondliku arengu perspektiivi peab avama läbi rahvastikukeskse prisma. Kõik, mis hävitab rahvuslikku jätkusuutlikkust, tuleb poliitilisest agendast kõrvaldada.

Perenõustajad, psühholoogiline abi aborditaotlejatele, lastetusravi kättesaadavamaks muutmine – need on meetmed, mis võivad senised negatiivsed arengud peatada.

Kuulen juba pseudofeministide vihast protesti, kes süüdistavad mind mehelikus šovinismis ning soovis teha naistest sünnitusmasinad, arvestamata nende õigust eneseteostusele ja karjäärile. Tahan kinnitada, et valdan laste ja perega seonduvaid teemasid paremini, kui paljud mitte iialgi abielus olnud ja laste kasvatamise õnne nautinud kisakõrid. Olen kolme lapse isa ja minu abielu püsib vaatamata kriisidele, mis pereelus paratamatult ette tulevad.

Opositsiooni korraldatud äärmuslaste rünnakud peavad saama õiglase hinnangu.

Viimasel ajal on opositsiooni mahitusel sagenenud äärmuslaste rünnakud rahvuslike- ja pereväärtuste vastu. Sellel on kindel eesmärk, nõrgestada praegust valitsust ning destabiliseerida ühiskonda, et siis tekkinud ebakindlust ära kasutades tuua 2019. aastal taas võimule parempoolne valitsus. Umbusaldus justiitsminister Reinsalule juba näitas, kuidas võimu nimel saavad kenasti kokkuleppele liberaalid, äärmuslased ja padukonservatiivid. Poliitilise kapitali kogumise nimel ei kohkuta tagasi riigi stabiilsuse kahjustamisest, peaasi, et saaks ametis olevale valitsusele ära teha. Selles ebakindlas olukorras, kui üheks rünnakuobjektiks on peremudel ja isa ning ema roll laste kasvatamisel, võib eeldada, et sündimus kahaneb veelgi ning paljud noored pered, kelles äärmuslaste räuskamine tekitab võõristust, otsustavad Eestist lahkuda. On viimane aeg sekkuda ning kaitsta neid, kes mõtlevad perekeskselt.

 


esmaspäev, 18. detsember 2017


Kolm sammu targa linnani



Rahvusvaheliselt tunnustatud Intelligent Community Forum valis Tallinna 400 linna seas 7 intelligentsema kogukonna hulka, mis kohustab meid olema eeskujuks hästi toimiva ning targa linnana. Kui kogukondlik intelligentsus põhineb IT võimekusel ning soodsal ettevõtluskeskkonnal, siis targa linna kuvand algab säästlikest ning elanikke liigsetest kuludest vabastavatest arengutest. Tarka linna iseloomustab tasuta ühistransport ja prügivedu ning madalad kütte- ja elektrikulud.

Tasuta transport.


Tänu 1. jaanuarist 2013 käivitunud tasuta ühistranspordile on Tallinnal targa linna kontseptsiooni elluviimisel oluline edumaa. Esimene samm on astutud ning tulemused nähtavad.

Tasuta ühistranspordi kogemus kinnitab, et kaasaegsete arengute otstarbekust ei saa hinnata lineaarselt, ehk exeli tabelis kulusid kokku lüües. Tänaseks on Tallinna tasuta ühistransport näidanud, et selle käigus hoidmine toob tulu, mitte ei koorma linna eelarvet nagu oponendid tõestada püüdsid. Loobumine piletimüügist ja süsteemi administreerimisest hoiab kokku vahendeid saamata piletituluga pea samas suurusjärgus. Tänu ühistranspordi kasutajate arvu kasvule on autode hulk liikluses vähenenud. Ühistranspordi käepärasus on kasvatanud linna asumite sidusust ning taganud tasakaalustatud arengu. Tallinn ei kannata getostumise all, nagu enamus Euroopa pealinnadest. Sellest johtuvat tulu on keeruline rahalises vääringus mõõta, ent kindlasti võime arvestada kümnete miljonitega aastas, mida ei tule kulutada sotsiaalabile ning kriminogeenselt tundlikes asumites elementaarse õiguskorra tagamisele. Ehk kui tasuta ühistranspordile üle minnes oli piletitulu osa ca 20 miljonit eurot ning ülejäänud 80% laekus nii ehk teisti dotatsioonist, siis tänaseks on piletitest loobumine toonud igal aastal tagasi kordades rohkem. Vabanenud vahendid on aga suunatud ühistranspordi materiaalse baasi parendamisse.

Tasuta prügivedu.


Teine samm teel targa linna poole, on tasuta prügivedu, mille suunas Tallinn juba samuti jõudsalt liigub. Prügi liigiti sorteerimine pole tallinlastele enam ammu uudiseks ning tublidusega selles vallas oleme Euroopas esirinnas. Mida rohkem sorteerime, seda suurem on võimalus prügist tasuta vabaneda, sest jäätmete väärtus oleneb just sorteerimise kvaliteedist. Samas jääb oluline kogus siiski segaolmejäätmeteks, mida saab küll kasutada elektri ja soojuse tootmisel, ent mis tänu madalale kütteväärtusele ning keskkonnaohtlikkusele muudab tootmise kalliks. Segaolmejäätmete koguse olulisel vähendamisel ei saa loota vaid elanike valmidusele prügi sorteerida. Jäätmekeskuses tuleb luua piisav võimekus segaolmejäätmete täielikuks sorteerimiseks ning kasutamiseks näiteks kompostmulla tootmiseks, mis muutub maailmas üha nõutumaks kaubaks ning millele leidub piisavalt turgu. Kui suudaksime viia prügikäitluse tasemele, kus 90% taaskasutatakse ning vaid 10% ladustatakse prügimäel, on saadav tulu piisav, et tehtud investeeringud end mõistliku ajaga tasa teeniksid ning katta saaks ka jäätmete kogumise, transpordi ja töötlemisega kaasnevad kulud. Töödeldud jäätmed saab vabastada ka saastetasust.

Tasuta prügivedu säästab aastas lisaks sadu tuhandeid eurosid, kuna prügi tasuta äraandmise võimalus kaotab tühermaadelt isetekkelised prügimäed, millega praegu Tallinnas võitleme. Sellega hoiame kokku nii nende likvideerimiseks kuluva raha, kui ka Mupo ressursi reostajatega võitlemisel.

Nagu üleminekul tasuta ühistranspordile, jätkub kriitikuid, kes peavad tasuta prügivedu utoopiliseks ja linnale liiga kulukaks ettevõtmiseks. Ei vaevuta teemasse süvenema ning kõiki plusse kokku arvama, küll aga näeb opositsioon siin uut võimalust linnavalitsuse ründamiseks. Sellele vaatamata usun, et juba lähiaastatel saab tasuta ära anda mitte üksnes paberit, vaid kõiki jäätmeid. See on teine samm targa linna suunas, mis Tallinnal peale esimese astumist tuleb teha.

Tasuta toasoe ja elekter.


Euroopa Liidu energiatõhususe direktiivi järgi peavad 2019. aastast olema kõik uued avalikud hooned liginullenergiamajad ning alates 2021. aastast kehtib sama nõue ka teiste hoonete püstitamisel. Liginullenergiahoonet defineeritakse kui parima võimaliku energiatõhususe ja taastuvenergia lahendustega tehniliselt mõistlikult ehitatud hoonet, kus aastane energiakasutus jääb alla määratud miinimumväärtuse. See tähendab, et uute ehitiste ülalpidamine muutub üha odavamaks. Samas tuleb muuta energiatõhusamaks läinud sajandil massiliselt püstitatud paneelmajad. Pelgalt fassaadide soojustamise ja soojusvahetiga sundventilatsiooniga neid säästlikumaks ei muuda. Üheks kokkuhoiu võimaluseks on suurte korterelamute üleviimine päikeseenergia abil toodetud elektri- ja soojavarustusele. Päikesepaneelidel põhinev tehnoloogia on aasta aastalt muutunud üha efektiivsemaks ning tänaseks on töötatud välja odavad ning töökindlad viisid energia akumuleerimiseks, mis muudavad päikeseenergia kasutamise elamutes veelgi tõhusamaks.

Kuigi päikesepaneelidel põhinevat tehnoloogiat pakutakse Eestis juba läinud sajandi üheksakümnendatest, pole Tallinnas eriti palju korteriühistuid, mis oleks selle kasutusele võtnud. Süüdi on visalt kaduvad müüdid, et Eestis on liiga vähe päikesevalgust, tehnoloogia kallis ning paneelid ise välismõjudele tundlikud. Linna esmaseks ülesandeks ongi taoliste eelarvamuste ümberlükkamine.

Päikest jätkub Eestis piisavalt, sest kaasaegne päikesepaneel töötab ka pilvise ilmaga. Paneelidele tööiga on tänaseks tõusnud enam kui 30-le aastale ning selle lõpuks säilitavad need ca 80% tõhususe. Kiirest arengust annab tunnistust ka tootluse kasv. Kui veel viis aastat tagasi tootis üks standartmõõdus paneel 200–220 W energiat, siis täna on võimsus juba 260–345 W. Tasuvusaeg on keskastme süsteemidel umbes 10 aastat ning nende soetamiseks võetud pangalaenu saab katta energia ülejääke realiseerides. Nii et päikesepaneelide puhul võib tõepoolest kõnelda tasuta elektrist.

Tuleb leida võimalus, toetada korteriühistuid nii projektide koostamisel kui ka pangalaenu taotlemisel, samuti võiks kaaluda vastava riikliku abimeetme rakendamist. See tõstaks päikeseenergia kasutamise populaarsust hüppeliselt. Mäng väärib küünlaid, sest just päikeseenergia abil suudame vabastada elanikud kõrgetest küttearvetest ning varustada elektriga, mille tootmiseks kulunud investeeringu saab tasuda ülejäänud ressursi realiseerimisega avalikku võrku.

Eesti on seni olnud päikeseenergia kasutamisel Euroopas üks sabassörkijatest. Tallinnast võiks selles vallas saada eeskuju tervele riigile. Kui suudame müüdid murda ning avada päikeseenergiale rohelise tee, astume viimase sammu targa linna suunas.

Tasuta teenused muudavad kogukonna ühtseks ning lahendavad mitmed sotsiaalsed probleemid. Olgu parempoolsetes mõttemallides kinni kritiseerijate tarvis öeldud, et tark linn pole sotsialistlik kommuun, kus põhirõhk rahata hüvede jagamisel, vaid linnaliste protsesside juhtimine läbi ühisvahendite mõtestatud suunamise. Tasuta ühistransport, prügivedu, elektri- ja soojatootmine on investeering tulevikku, võimalus nutika ja säästva linnakeskkonna loomiseks.

esmaspäev, 4. detsember 2017


Kuidas vältida põhiseaduslikku kriisi


Üle aastate on Eestil taas valitsus, mis arvestab kõigi elanikkonnagruppidega ning on tõsiselt käsile võtnud vähese sissetulekuga inimeste toetamise ja palgavaesusest väljaaitamise. Ent kas sotsiaalsemast ja koostööle altist riigivõimust piisab põhiseadusliku kriisi ärahoidmiseks? Pean silmas Eesti Vabariigi Põhiseaduse sätet, mis paneb riigile kohustuse tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Aga kui see demograafilise olukorra jätkuva halvenemise tõttu ühel hetkel enam võimalik pole? Kui me ei saa enam hakkama isegi rahvastiku vähenemise peatamisega, nagu soovib Riigikogu juurde loodud rahvastikukriisi komisjon? Kas siis saabubki hetk, mil tuleb tunnistada riigi suutmatust Põhiseadust järgida?
Me pole ju ometi käega löönud?
Rahvastiku vähenemisest ning vajadusest igati soosida laste arvu kasvu Eesti peredes, on räägitud aastaid, uskudes sinisilmselt, et tasub vaid tõsta toetusi ning elavdada majandust ja iive pöörab positiivseks. Oleme endale sisendanud „Pole hullu, küllap me kriisist üle saame ja rahvana kosume!“. Ometi pole olukord paranenud, vaid järjest hullemaks muutunud. Nii nagu kogu maailm liigub katastroofiliste kliimamuutuste ja liikide väljasuremise poole, jätkame me rahvana hääbumise teel, püüdes olukorra tõsidust optimistlike repliikide pildumisega pisendada. Kuid näib, et illusioonide aeg hakkab lõppema ja olukorda vaagides ei jää ka rahvastikukriisi komisjonil üle muud, kui tunnistada, et rahvastiku vähenemise peatamiseks kiireid lahendusi pole, kui meid veel üldse miski hääbumisest päästab. Otsekohene ja kainestav hinnang peaks meid häirekellana äratama ning panema tõsiselt analüüsima, mida oleme teinud 25 iseseisvusaasta jooksul valesti, et lapsi järjest vähem sünnib ja kas saaksime kogukonnana ning inimestena allakäigu peatamiseks siiski midagigi ära teha.
Me ei tohi käega lüüa, ega alla vanduda, sest siis muutuks mõttetuks nii võitlus, mida saja aasta eest Vabadussõja lahinguväljadel peeti, kui ka iseseisvuse taastamisele viinud vankumatu eneseusk ja meelekindlus. Ja kui me selle minetame, mida oleme siis rahvana üldse väärt?
17 aastat oma naba imetlemist.
Tuleb tunnistada, et oleme olnud rahvana äärmiselt mugavad. Me suutsime end kokku võtta ja vabaks võidelda, alistumata suure impeeriumi hirmutava ülemvõimu ees, ent võidujoovastuses jätsime kahe silma vahele, et vabadust tuleb iga päev kaitsta mugandumise, omakasu, rumaluse ja ükskõiksuse eest. 17 seisakuaastat, mil meid sõnades juhatati viie rikkama riigi meepottide poole, tegelikkuses aga kupatati tagasi stagnatsiooni, on põhjuseks, miks rahvastikukriis räsib meid halastamatumalt kui teisi vananeva elanikkonnaga Euroopa riike. Ühetaoline solidaarsust eirav maksusüsteem, madalad palgad, ebakindlus tuleviku ees ja massiline väljaränne peegeldub noorte hoiakutes ning otsuses, lükata pere loomine kaugesse tulevikku. Samal ajal, kui õhtuti kodudes läituvatel teleriekraanidel võis jälgida poliitilise eliidi säravat elu, tühjenesid külad, käsid alla väikelinnad ja sajad tuhanded pühkisid isamaa tolmu jalgadelt. Selline oli Eestimaa elu ajal, kui peaminister kandis stanniolist kiivrit ja tema järeltulija tegeles peenhäälestusega.
Ainus lahendus on positiivne iive.
Kas suudame kuristikku sööstva rongi peatada? Kindlasti mitte, kui ülekaalu saavutavad sisserändekvootide ja piiramatu migratsiooni eest võitlevad ühepäevaperemehed. On ju nii ahvatlev probleem mängleva kergusega lahendada, tuues sündimata jäänud laste ja parema elu peale pagenud noorte asemel sisse uued inimesed, kellest eeldatakse mingil tasemel töö tegijaid ja sisetarbimise turgutajaid. Mõttes pole ju midagi uut. Aastate eest soovitas president Toomas Hendrik Ilves Eesti rahvastiku tihendamiseks tuua maale 50 tuhat migranti Saksamaalt.
Et migratsioonile rajatud ühiskond pole kestlik, multikultuursuse jüngreid ei morjenda. Ajaks, mil rändesurve tagajärjed hakkavad senist elukorraldust lammutama, on kasum teenitud ja odava tööjõuga kaasnevad probleemid jäänud riigi lahendada. Raha ei haise ka nende Reformierakonna isakeste jaoks, kes riigi ja rahva käekäigu pärast krokodillipisaraid valades räägivad, kuidas praeguse valitsuse poolt rakendatud astmeline maksusüsteem majandusel jalad alt lööb. Silmakirjalikkusel pole südametunnistust.
Eesti tulevik on meie kätes.
Me ei tohi rahvastikukriisile läbi sõrmede vaadata ja õnneks on praegune valitsus seda ka mõistnud. Peaminister Jüri Ratas on kriisi ohjeldamisega algust teinud ja kuigi selleks ellu kutsutud komisjoni esimesed sammud võivad tunduda ehk liialt kammitsetuina, saab seda pidada üle hulga aastate lootustandvaks märgiks, et tahe eesti rahva keele ja kultuuri säilitamiseks ning põhiseadusliku kriisi ärahoidmiseks, on taas tärganud. Ent selleks, et jõuda tulemusteni, on vaja meie kõigi tuge ja eelkõige probleemi tunnistamist.
Sündivus on mõjutatav, ent selleks peame kujundama toimiva pere- ja noorsoopoliitika, looma eeldused noorte perede majanduslikuks toimetulekuks. Lapsi kasvatavad emad ja isad peavad saama soodsad õppimis- ja enesetäiendamisvõimalused. Tõrjuda tuleb igasugust noorte naiste ja emade diskrimineerimist tööandjate poolt. Tuleb teha kõik, et lapsi ei peetaks karjäärile takistuseks, vaid nende olemasolu pigem toetaks vanemate eneseteostust.   
Ei tohi leppida olukorraga, kus valitsuse juures puudub rahvastikukriisist väljumise eest otsene vastutaja. Rahvastikuministri institutsiooni uues kvaliteedis taastamisega, looksime võimaluse koordineerida kriisi ületamise nimel kõigi ministeeriumide ja riigiametite tööd. Rahvastikukriisi komisjoni poolt välja töötatav rahvastikupoliitika alusdokument aastateks 2018-2035, peaks aga olema eelmisest samalaadsest märksa sisukam, tuues välja kõik muutused, mida ühiskonnas, valitsuses ja üksikisiku tasandil iibe kasvule pööramiseks vajame. Olgem optimistid ja uskugem oma elujõudu! Veel on võimalus.
 


teisipäev, 26. september 2017

Viie lastesõbralikuma riigi hulka


Kunagi lubas toonane peaminister Ansip, Eesti jõudmist viie rikkama riigi hulka. Nähtavasti oli naiivne lubadus mõeldud innustama rahvast edasipüüdlikkusele, ent sellest sai Ansipi kodumaise karjääri kirstunael. Ja mida selle rikkusega ikka pihta hakata, kui ei sünni lapsi, kelles rahvus ja riik jätkuksid. Oma ennatlikku lubadust häbenev eksminister emigreerus Brüsseli bürokraatiapõllule ning jättis kohaliku poliitika nooremate ja tegusamate pärusmaaks. Ehk on just nüüd aeg küsida, kas meie kodumaises poliitikas leidub tipptegijaid, kes julgeks esitada üleskutse, jõuda viie lasterohkemate peredega riigi hulka, sest lapsed, mitte mammon ja hüved, on tõeline rikkus.

Kolm last peres pole utoopia.

Kuulsin hiljuti, et poliitik Hannes Hanso perre lisandub peagi kuues laps. Kolme lapse isana mõistan hästi, millist pühendumist nõuab lasterikka pere ülalpidamine. Me peaksime lasterikkaid peresid meeles pidama mitte üksnes perekesksetel tähtpäevadel, vaid pidevalt, hoolima nende elujärjest, toetama igal võimalikul viisil. Võtkem mõõtu põhjanaabritelt. Soomes on kolmelapseline pere tavapärane, meie niikaugele veel ei küüni.

Probleemid algavad suhtumisest. Kuni ühiskonnas aktsepteeritakse hoiakut, mis peab lapsi karjääri ja lahedat äraelamist takistavaks faktoriks, pole lootagi, et neid rohkem sünniks. Ometi on meil hea näide, kuidas lapsed ja tippkarjäär ühendada, haridusminister Mailis Repsi näol olemas. Toogem teda eeskujuks, palugem jagada kogemusi, kuidas lapsed, harmooniline pereelu ja töö nii ühendada, et neist ükski ei kannataks. See oleks väärt materjal, millega täita ajalehtede esiküljed. 

500 eurot kolmelapselise leibkonna toetust parandab pere toimetulekut, ent tõeline murrang lastesse suhtumises saabub alles siis, kui oskame tõeliselt hinnata naisi ja mehi, kes pühenduvad lastele ning suudavad hoiduda karidest, mis igas kooselus varitsevad. Lugupidamine ei tohi piirduda emadepäeva lillede ja isadepäeva õnnitlustega. Kuni ajakirjanduse aur läheb samasooliste kooselu ülistamiseks, võitlevad paduliberaalid propageerivad naise õiguste sildi all emadusest loobumist ning naised köögis irvitavad aasta ema valimiste üle, jätkub rahvuse vaikne hääbumine.

Me vajame tõeliselt perekeskset ühiskonda. Siis lakkavad spekulatsioonid, kuidas me ilma ägedate kõrbepoegade sissetoomiseta enam hakkama ei saa. Kindlasti ei tule meil rahvusena kapselduda, nagu soovitavad EKRE tulipead ning ka IRL-i eelmiste juhtide lapsik kahe miljoni eestlase idee pole tõsiseltvõetav. Olgem avatud ja sallivad, ent tehkem kõik perede heaks, sest vaid siis, kui sünnivad lapsed, saame jääda ka tulevikus eestlasteks ja et me ei oska olla keegi teine, kogesime okupatsiooniaastatel, mil vaatamata võimude ponnistustele ei saanud meist rahvuseta tööliste massi.

Eesti tee viie lapsesõbralikuma riigi hulka.

Positiivsed muutused algavad suhtumisest. Võtame kätte ja parandame üksnes karjäärile orienteeritud eluvaadet. Noortele peab edasitrügimise kõrval jääma võimalus ning tahe pere loomiseks ja laste kasvatamiseks. Miks karjääriga vaeva näha, kui selle vilju pole kellelegi pärandada? Tuleb teha kõik, et laste kasvatamise kõrval saaks omandada haridust, tõusta ametiredelil, juhtida erinevaid eluvaldkondi. Sama oluline, kui 2% eelarvevahendite suunamine riigikaitsesse on noorte perede kindlustatus, lapsi kasvatavate emade individuaalõppe võimalused, soolise diskrimineerimise kriminaliseerimine ja muud vahendid emadele-isadele teistega võrdsete, aga miks mitte veidi paremate võimaluste loomiseks.

Me peame lõpetama traditsiooniliste pereväärtuste naeruvääristamise. Kuidas äärmuslikud vähemuste õiguste eest võitlejad ka püüaksid loodusseadusi eitada, tugev perekond oli ja jääb terve ühiskonna aluseks.

Pinnapealne suhtumine perekonda on toonud kaasa lahutuste kasvu. Puudub oskus ära kuulata, tahe kaaslast mõista. Vanemate suutmatuse tõttu peret koos hoida, kannatavad aga lapsed. Igas peres tuleb ette lahkarvamusi, mis võivad viia lahutuseni, ent oskus ära kuulata, õigeid otsuseid langetada, armastust hoida, lõpetab ka kõige suuremad tülid. Eesti pered pole püsivad, kuna koolides puudub noori tulevikuks ette valmistav pereõpetus. On mille üle mõtelda.

Suurepärane, et Tallinnas alustati kõigile lastele tasuta kooli ja lasteaialõunate pakkumist ning diskuteeritakse lasteaiatasude kaotamise ümber. Kuid see, kulla sõbrad poliitikud, pole kohalike valimiste teema. Lastele soodustuste loomine peaks olema pidev riigi initsiatiivil toimuv protsess. Ka toetused lastega peredele peaksid pidevalt kasvama, olgu siis silmapiiril järjekordsed valimised või mitte.

Jõudmine viie lapsesõbralikuma riigi hulka pole utoopia. Meil on võimalik alustada selle eesmärgi suunas liikumist juba täna, toetades lastega peresid, tunnustades tublisid emasid-isasid, suhtudes vastutustundega selle väikese rahva kestmisesse, mille liikmeiks oleme sündinud tänu oma vanemate armastusele ja tahtele elu jätkata. Eesti vajab uut erakondadeülest sotsiaalpoliitikat.