reede, 1. märts 2019

Mõtle, enne kui otsustad


Veel mõned päevad ja enam pole meil tarvis uuringutele tuginedes spekuleerida, kes on riigikogu valimiste võitja ning kuidas jaotuvad kohad Toompea võimukoridorides. 3. märtsi õhtuks on rahvas oma valiku teinud ning saabub selgus. Ükskõik, milline on uue riigikogu kohtade jaotus või milliseks kujuneb valitsuskoalitsioon, rahva tahteväljendus väärib austust ning ei tahaks, et peale valimisi madaldub meedia taas analüüsima, kes rahva mandaadi pälvinutest on see kõige õigem, millistele vaadetele annab toetuse haritud ja jõukas, millistele kandidaatidele aga toimetulekuraskustes ja ääremaaedel elav kodanik. Valmistel on kõik võrdsed, olenemata nende sotsiaalsest taustast või elupaigast ja kui me seda demokraatia põhimõtet ei suuda austada, anname võimaluse neile, kellele Eesti iseseisvus ja vabadus on pinnuks silmas. Halva näitena endale solgipange pähevalamisest, võib tuua Vabariigi aastapäeval korraldatud tõrvikurongkäigu kajastuse, millele osa meediast tõttas põnevuse lisamiseks kleepima külge natsismi ning ksenofoobiat. Ja see töötas! Meie vaenlased korjasid teema meeleldi üles ning paisutasid seda neile vajalikus suunas. Jääb üle küsida, kas see oligi eesmärk? Ajakirjandus ei tohi toota libauudiseid aga mille muu, kui ülepaisutatud valena saab võtta seda, kui tõsimeelselt kinnitatakse, et bensiinilõhnases kaosemeeleolus marssis läbi vanalinna tuhandeid natse. Kas nii toodame üksmeelt ja tolerantsust, millele president pühendas olulise osa oma aastapäevakõnest?

Telenäod või mõtlejad.  

Valimiste eelne välireklaami keeld on paisanud poliitturunduse netti ning telesse. Veel mõned päevad võib söögi alla ja peale nautida, kuidas naerusuiselt lahendatakse kõik riigi ees seisvad probleemid. Kasutatakse ka suisa ähvardamist, näidates, kuidas kaheteistkümnendat tundi lööva kella seierid, tänu ühe kõiketeadva erakonna pingutustele, tagasi keritakse, lubadusega taastada pea kaks aastakümmet eesti elu kammitsenud paigalseis. Kindlasti avaldab turundus valijaskonnale mõju, sest reklaam suudab alateadvust siduda ning tarbija eelarvamusi murda, ent usun siiralt, et Eesti inimesed pole pöördumatult tarbijamentaliteediga nakatatud, vaid suudavad käituda ja mõelda oma riigi kodanikena. Telenägude aeg peaks olema meie poliitikas möödas ning üha enam pälvima tähelepanu mõtlejad, kes suudavad näha ühe-kahe probleemi esiletõstmise asemel kogu probleemidespektrit ning pakkuda välja lahendusi, mitte edvistada sajaeurose pensionitõusu või ravijärjekordade kaotamisega. Jah ka üksikprobleemidega on tarvis tegeleda, ent neile tuleb läheneda kompleksselt, näidates võimalusi, kust leida vahendid oma lubaduste elluviimiseks.

Me valime Toompeale 101 rahvaesindajat ning valikut määravad kahetsusväärselt sageli mitte teadmised, vaid pealetükkiv edevus. Need valijad, kellele riigi saatus aga tõepoolest korda läheb, ei tohiks lasta end turundusnippidest pimestada ja peaksid toetama mitte telenägusid vaid asjatundjaid ning end tõestanud poliitikuid, kellaga jõuab parlamenti teadlaste, praktikute, analüütikute hääl, et suudaksime järgmise nelja aasta jooksul luua eeldused riigi arenguks hädavajaliku  keskpika vaate koostamiseks.

Inimestele tuleb anda vastus.

Meie ühiskonnas on tekkinud palju pingeid just tänu sellele, et puudub pikaajalisem arengukava, kus oleks selgelt kirjeldatud eesmärgid, millisena tahame oma riiki näha kümne, kahekümne või ka viiekümne aasta pärast ning millised on võimalused eesmärkideni jõudmiseks. Me peame rääkima selgeks nii migratsiooni kui ka eesti keele ja rahvuse säilimise küsimused, sest just ebaselgusest ja vassimisest nende teemade ümber, algab äärmusluse võidukäik. Otsustavalt tuleb hakata tegelema põhjustega, mis paneb ettevõtjaid seadustest mööda hiilides vedama riiki välistööjõudu. Miks ei suuda meie kutseõpe tagada tööstuses ja ehitustel vajamineva kaadri väljaõpet? Mis muudab võimatuks õppekavade vastavusse viimise tööturu praktiliste vajadustega? Milline on eestikeelse kõrghariduse saatus ja kas eesti teadus- ning arvutikeelel on tulevikku? See on vaid kaduvväike osa küsimustest, millele pole seni ammendavat vastust antud. Või lähtubki meie elu silmakirjalikust reeglist, et kui müüja väljendab ennast vene keeles, toob see kaasa üleriigilise skandaali, ent kui meiega suhtleb mõnes vanalinna söögikohas ingliskeelne teenindaja, läheme virisemata üle rahvusvahelise suhtlemise keelele. 

Eesti vajab üheselt mõistetavat ja konsensuslikku arenguvaadet.

Ühtse arengudokumendi järele on vajadus terves riigis. Meil tuleb mõista, mida teeme, teada, millistele ideedele anname rohelise tule, millised jätame aga ulmekirjanikele. Ei piisa ju üksnes innovatiivsusest, vaid iga idee peab olema põhjendatud ning tootma lisaks oletatavale kasumile ka üldist hüvet. Et aga riigikogus seniseid arengukavasid ja visioone ühendava keskpika vaatega hakkama saada, on oluline, et sinna jõuaksid spetsialistid, kellel on tahet ja oskusi Eestile rahvast innustav tulevik välja võidelda. Mõelge sellele, kui valimispäeval oma hääle annate!

neljapäev, 28. veebruar 2019

Ravimid taskukohaseks


Valimiste eel jagavad erakonnad lubadusi parandada eakate toimetulekut, keskendudes peamiselt pensionite tõusule. Muidugi on pensionite erakorraline tõus hädavajalik ning selle teostav erakond pälvib valdava osa ühiskonna toetuse. Samas on jäänud tähelepanuta veel üks võimalus eakate toimetuleku parandamiseks, milleks pole tarvis leida raha eelarvest, vaid piisab üksnes kehtivate normide muutmisest. Mõtlen siin käsimüügiravimite turustamist toidukauplustes. Sellest on pikalt räägitud, ent lahenduseni pole tänu mõjukate ravimimüüjate lobile jõutud.


Tänu ravimimüüjate monopoolsele seisundile on ravimid kallid.

Ravimihinnad on meil võrreldes teiste Euroopa riikidega, kus sissetulekud märgatavalt suuremad, üle mõistuse kõrged. Suurbritannias maksab paratsetamool viis korda vähem kui Eestis. Kui võrrelda üle 5 euro maksvaid palaviku, nohu ja köha ravimeid Saksamaal, Taanis ja Rootsis pakutavaga, võib jahmatusega tõdeda, et paljud sellised rohud saab neis kõrge elatustasemega riikides kätte alla eurose hinnaga. Meie ja Euroopa muude riikide ravimite hinnad erinevad lausa kordades.

Mis on siis loonud taolise ebaloomuliku olukorra? Põhjus on müüjate monopoolne seisund. Vaba konkurentsi puudumisel on monopoolset seisundit omavatel ettevõtetel võimalik hinnad lakke kruvida. Ebatervele olukorrale ravimiturul on juhtinud tähelepanu ka konkurentsiamet, ent jäänud võitluses vaba turu eest seni kaotajaks. 

Juba kümne aasta eest esitas konkurentsiamet toonasele majandusministrile Partsile ettepanekud konkurentsiolukorra parandamiseks ravimiturul, ent praktilist tegevust sellele ei järgnenud. Konkurentsiamet leidis, et käesolevaks ajaks väljakujunenud turustruktuur ravimiturul ning käsimüügiravimitele kohaldatav hinnaregulatsioon ei motiveeri ettevõtjaid pakkuma ravimikasutajale parimat ning soodsaimat valikut. Tänaseks pole olukord karvavõrdki muutunud.


Käsimüügiravimid vabamüüki.

Kuni meil kehtib regulatsioon, et ravimeid võivad turustada üksnes apteegid, pole hindade alanemist loota. Eelpoolmainitud kirjas leiab konkurentsiamet: Seoses koondumistehingutega ravimimüügi valdkonnas, analüüsis Konkurentsiamet 2007 – 2008. aastatel olukorda ravimiturul. Uuringute tulemusel selgus, et suurimate turuosaliste vertikaalse integreerituse tõttu, st üks ja sama kontsern tegutseb erinevatel ravimite turustamise tasanditel ning tulenevalt apteegikettide seotusest ravimite hulgimüüjatega, kuulub kahele ettevõtjale ligikaudu 80% - 90% kogu ravimite turustamisest Eestis. Ravimite turustamise all on siinjuures peetud silmas äritegevust alates ravimite riiki sisseostmisest kuni apteekidest lõpptarbijateni väljastamiseni. Mainitud suure turuosaga ettevõtjateks on AS Magnum ja Tamro Eesti OÜ.

Käsimüügiravimite tarbijale normaalsete hindadega võimaldamiseks, tuleb monopol lõhkuda ning selleks on lihtsaim võimalus lubada ravimid müügile toidupoodidesse. Retseptiravimid jääksid muidugi apteekide osaks. Vastuväide, et toidupoes puudub pädevaid juhiseid jagav farmatseut, pole veenev, sest lihtsa valuvaigisti või köharavimi puhul pole eraldi nõuannet tarvis ning igas ravimikarbis on ka põhjalik juhend, kuidas antud medikamenti tarbida. Kui kaubandusketid saavad endale ravimite müügiõiguse, alanevad konkurentsiolukorras hinnad ning kindlasti suureneb ka ravimite valik, mida monopoolsed ravimiturustajad ei vaevu tagama. Samal seisukohal on ka Konkurentsiamet, kirjeldades olukorda järgmiselt: Konkurentsiameti hinnangul parandaks käsimüügiravimite vabam turustamine konkurentsiolukorda, mille tulemusel omakorda laieneks nii käsimüügiravimite valik kui ka alaneks üldine hinnatase. Konkurentsiameti ettepaneku oponendid on avaldanud seisukohta, et liiga tugev konkurents võib mõjuda kahjulikult ravimite kvaliteedile, kuna võitluses soodsama hinna nimel võidakse teha järeleandmisi kvaliteedis. Selline väide ei lähe kokku aga tegeliku olukorraga ravimite turustamisel. Ravimite valik, mida on lubatud müüa ehk legaalsete ravimite valik on piiratud nendega, mille turustamiseks on antud müügiluba. Müügiloa taotluse menetlemise põhjalikkus tagab ravimi kvaliteedi ning ohutuse ravimikasutajatele. Seega puuduvad legaalsete ravimite seas ebakvaliteetsed ravimid.

Nagu konkurentsiameti uuringust selgub pole Eesti turul saada ca 10% müügiloaga ravimitest ning puudub koguni 60% Euroopa Ravimiameti müügiluba omavatest ravimitest. Konkurents ravimiturul lõpetaks selle ebaloomuliku olukorra.


Võtkem teistest õppust.

Ravimite turustamine toidupoodides pole midagi uut. Kogu Euroopa teeb nii ning naudib taskukohaseid ravimihindu. Norras saab käsimüügiravimeid kõigis toidupoodides, Soomes, Hollandis, Ungaris ja Poolas supermarketites ja bensiinijaamades, Saksamaal supermarketites. Suurbritannias, Tšehhis, Rootsis võib käsimüügiravimeid müüa iga seda sooviv ettevõtja. Erandina paistab välja äärmiselt range regulatsiooniga Eesti, kus ravimitega kauplemise õigus on ainult apteekidel, mida näiteks paljudes maapiirkondades pole. Ravimite jõudmine toidupoodidesse rõõmustaks ka maainimesi.

Aeg on lõpetada Eesti inimesi kooriv monopol ravimiturul. Olgu uue riigikogu esmaseks ülesandeks viia seadustesse sisse parandused, mis võimaldavad ravimite müüki toidupoodides, langetades seeläbi hinda ning parandades kättesaadavust.

neljapäev, 21. veebruar 2019

Solk turul


President Kersti Kaljulaid leidis linnade ja valdade päeval peetud kõnes, et omavalitsuste rahadega välja antud lehtede näol on tegemist turu solkimisega. Samas jättis ta tähelepanuta tõiga, et meie ajakirjandusturul on hämmastavalt palju solki ja selles saab süüdistada üksnes eraväljaannete omanikke ja juhtivtoimetajaid, kes näivad siiralt uskuvat, et Eestis on võimalik turgu valitseda üksnes kollast materjali tootes. Omavalitsusi, kes enda väljaandeis keskenduvad kohalikele uudistele, on siiski patt solgitootmises süüdistada. Siit ka vastuväide kogu turu solkimise jutule. Omavalitsused on lihtsalt sunnitud andma välja oma ajalehti, et kohalikud uudised jõuaksid elanikeni, kuna erameediat huvitavad uudiste asemel pigem külajutud.  
Piirilinna Gorod kaebab reklaamiraha röövimise üle.

Seekordse lahingu munitsipaalmeedia vastu käivitas Narva ajaleht Gorod, mille omanikud pole sugugi rahul olukorraga, kus linnameediasse müüakse reklaami rohkem ja odavama hinnaga kui nende väljaandesse. Gorod nõuab munitsipaalmeediale reklaamimüügi keelu kehtestamist ning on suutnud tänu heale lobitööle ning presidendi narvahuvile kindlustada endale ka Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) toetuse. Liidu tegevjuhi Mart Raudsaare arvates pole õigustatud, et omavalitsused teevad massiivseid infolehti ja erameediale truu ajakirjandusametnik väljapääsuna riiklikku regulatsiooni, mis keelaks munitsipaalväljaandeid raha eest reklaami avaldamast.

Kogu EALLi ärevuse taga peitub tõsiasi, et paljudes piirkondades on omavalitsusväljaanded saavutanud lugejate seas eralehtedest suurema populaarsuse ja leviku. Muidugi on õige, et kohalikke väljaandeid levitatakse reeglina tasuta ning rahastatakse osaliselt omavalitsuse eelarvest, ent siiski annab lehtede populaarsus tunnistust ka tugevast sisust. Pole mõtet süüdistada omavalitsusi, et nad mängivad ajakirjandust. Paljudes kohtades ongi omavalitsuslehed ainus ja tõeline kohalikku uudist tootev ajakirjandus, mida pole mõtet alavääristada. Rääkides põhjustest, miks reklaamiandja omavalitsusmeediasse kipub, siis pole põhjust kahtlustada, et ta on rumal ja põletab asjata raha. Kui reklaamiandja soovib oma reklaami viia eraomanduses Gorodi, või mõne muu erakapitalil toimiva väljaande asemel munitsipaalväljaandele Narva Leht või mõnele muuule omavalitsustrükisele, siis on reklaami avaldamine seal tema jaoks atraktiivsem ning näiteks Narva kaasuses jõuab see linnalehe abil, erinevalt üksnes vene lugejale suunatud Gorodist, ka väikesearvulise ent tegusa Narva eestlaskonnani.

Muidugi on medalil, mis seal varjata, ka teine külg. Kohalikud lehed saavad toetust omavalitsuse eelarvest ning vastavalt müügi edukusele, kaetakse osa väljaandmiskuludest reklaamituludega. On suhtumise küsimus, kas kohalike lehtedega tuleks käituda sarnaselt riigi ringhäälinguga, kust reklaam on kõrvaldatud, pannes kogu lehtede väljaandmiskulu kohaliku eelarve kanda ja kinkida reklaamiraha eraettevõtjale. Teatud poliitiliste jõudude jaoks on see ainuvõimalik, ent kas ka ainuõige?

Minu arvates poleks selles midagi taunitavat, kui reklaami vajavad ettevõtjad annavad oma panuse kohalike uudiste jõudmiseks elanikeni. Kriitikat ei kannata Mart Raudsaare mõte, et kohalikus meedias peaks kogu reklaami avaldatama tasuta. Kui reklaamiandjale nii lahke kingitus teha, jäävad Gorodi taolised üllitised ju puhta kuivale!

Riigikogu ei peaks sekkuma reklaamirahade jaotamisse. 

EALL saatis riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjonile kirja, milles nõuab seadusandja sekkumist Narva ajalehetülisse ning pikemas perspektiivis kohalikele omavalitsusväljaannetele reklaamimüügi keelu kehtestamist. Jääb üle vaid loota, et riigikogu komisjonil jätkub tervet mõistust mitte asuda keeldude-käskude abil lahendama piirilinna ajakirjandustüli. Goriod võiks end väljaandena tõestada nagu on end tõestanud näiteks eraõiguslik Põhjarannik, mis on suutnud tänu korralikule sisule ja tegusatele ajakirjanikele säilitada nii lugejaskonna kui ka reklaamitulu. Küsimus on kvaliteedis, mitte omavalitsuste pitsitamises selle nimel, et erameediale lahedamat äraelamist kindlustada.

Kohalikud lehed tuleb ühendada lahti erakondlikust propagandast.

Milles tuleks aga kindlasti jõuda poliitilisele konsensusele, on kohalike lehtede eraldamine erakondlikust poliitikast. Sellest patust, et kohalik leht püütakse teha võimul oleva erakonna häälekandjaks, pole prii ükski omavalitsustes tegutsev erakond. Tallinnas on tehtud märgatavaid edusamme, et meie linnaosalehed, rääkimata Pealinnast, üha enam vabastada erakondlikust kallutatusest. Ajad, mil ühes lehes võis näha kaheksat linnaosavanema fotot, on jäänud ajalukku. Just siin on koht, milles tuleks omavalitsusmeediast rääkides jõuda ühistele seisukohtadele ning kehtestada heade tavade koodeks. Iga omavalitsusväljaanne peaks eelkõige keskenduma kohaliku elu kajastamisele, käsitledes ka kitsaskohti ning kritiseerides vajadusel vallavanemat või linnapead. Selleks tuleks toimetustele või toimetajale tagada piisav vabadus ja kaitse ametnike rünnakute eest. Nähtavasti aitaks, kui lehte väljaandva inimese võtaks tööle ja vabastaks erinevate poliitiliste jõudude esindajatest ja avaliku elu tegelastest koosnev loovkoda, millel oleks ka ainsana õigus teha ettepanekuid lehe sisu kohta.

Eestis säilib ja sedamööda, kuidas erameedia kolletub, isegi kasvab, vajadus kohalike lehtede järele, mis valgustavad paikkondlikke sündmusi ning elu linnades, linnaosades ja valdades. Heale teavitavale ajakirjandusele on alati kohta ning jätkub ka reklaamiraha, mida jagada. Turule sattunud solki ei päästa aga ükski tsensuur ega reeglite karmistamine.

esmaspäev, 18. veebruar 2019

Rikkus pole laristamiseks


Lapsed on rikkus, ilma kelleta kaotavad mõtte kõik arenguplaanid ja tulevikuprojektid, ent nagu näitab Eurostati viimane laste tervist analüüsiv uuring, ei oska me oma rikkust hoida. Laste tervise vaates jääb Eesti Euroopa Liidu liikmesmaadest viimaste hulka.

Uuringus aluseks võetud 2017. aasta näitajate järgi, oli EL-i lastest tervisega hästi või väga hästi enam kui 95 protsendil. Vanusegruppide vaates nägi tervisemonitooring välja järgnevalt: alla viieaastaste hulgas oli Euroopa Liidus keskmisena hea ja väga hea tervisega 96,5, 5-9 aastaste seas 95,9 ja 10–15-aastaste laste osas 95,2 protsenti, kusjuures väga halva tervisega on kõigis vanusegruppides alla protsendi lastest. Samas olid Eesti näitajad vastavates vanusegruppides 92,4; 93,7 ja 89,9. Eesti alla 16-aastastest lastest on tervislik seisund halb või väga halb1,2 protsendil, koguni 6,9 protsendil on see vaid rahuldav ja 91,9 protsendil hea või väga hea. Eriti muretsema peaks panema 10-15 aastaste kehv tervis, sest kui murdeealiste osas on enam kui 10 protsendil terviseprobleeme, näitab see tõsiseid vajakajäämisi nii tervishoius, sotsiaalsfääris kui ka preventiivses korrakaitses.

Sotsiaalne turvatunne ja kaitstud kodu.  

5-9 ja 10-15 aastaste terviseprobleemides peegeldub eelmise ja selle kümnendi algusaastate puudulik toetus peredele ning suur vaesuspiiril elavate laste hulk. Kuigi viimased aastad on nii peretoetuste osas kui ka omavalitsuste pakutavate teenuste vallas toonud edasimineku, siis perepoliitikas tehtud vead maksavad end tagantjärele kätte. Selleks, et luua vajalik materiaalne baas laste tervete ja rõõmsatena kasvatamiseks, tuleb jätkata viimaste aastate trendi lastetoetuste tõusuks. Eriti oluline on viia poliitilised loosungid tegelikkusse, sest pole ju meil ainsatki erakonda, mis sõnades lastega peresid ei toetaks, ainult teod on nii mitmegi esmapilgul tegusana näiva erakonna puhul visad järgnema. Võõrastav on vaadata valimiste eel reklaame, kus 17 aastat võimul olnud erakond lubab nüüd, võimule saades, teha perepoliitikas ära kõik, mille elluviimisega varem hakkama ei saanud.

Lapse tervis oleneb vajalike vitamiine ja mineraale sisaldavast täisväärtuslikust toidust. Et seda kindlustada, tuleb tagada kõigile peredele piisav materiaalne toimetulek. Selleks on hädatarvilik suurendada ja luua täiendavaid toetusi nii paljulapselistele kui vähekindlustatud peredele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata üksikvanemate toimetulekule, kus majanduslikule kitsikusele lisandub tihti üksi last kasvatava vanema emotsionaalne surutis, millega hakkama saamiseks peaks leidma omavalitsustes abi nii psühholoogi nõustamise kui õhtuse lapsehoiu teenuse võimaldamise abil. Vaja on senisest enam mõelda ka puudega lapsi kasvatavatele peredele, kus samuti on majanduslike probleemide kõrval sageli sootuks olulisem vaimne tugi ja võimalus väsitavast hoolduskohustusest veidigi puhata. Me peame peredega rohkem ja erinevaid toetusvahendeid kasutades tegelema, sest on tähtis, et iga perekonnas või üksikvanema kasvatatav laps jõuaks täisikka terve ning reipana.

Kui rääkida konkreetsetest meetmetest, mida saaks kohe rakendada, siis on nendeks kindlasti esimese ja teise lapse toetuse tõstmine 100 euroni ja lasterikka pere toetuse kasvatamine 3-6 lapse puhul 500 euroni ning 7 ja enama lapse puhul 600 euroni kuus. Raha selleks on riigieelarves võimalik leida, küsimus on pelgalt prioriteetides.

Eestis oleme harjunud sellega, et haridus kuni gümnaasiumi lõpuni on tasuta, ent ettevalmistuse eest kooli astumiseks, ehk siis lasteaiakoha eest, tuleb vanematel rahakotti kergendada. Kindlasti on siin koht, kus saaks kärpida lapsevanemate kulutusi riigile uute kodanike kasvatamisel. Lasteaed peab pakkuma mudilastele eelharidust tasuta ning nagu koolikulud tuleb ka lasteaedade ülalpidamisega kaasnevad väljaminekud katta riigieelarvest.  Selle juures on elementaarne ka tasuta kooli- ja lasteaiatoit ning vanemate rahakotist sadu eurosid nõudvate õppevahendite võimaldamine riigi kulul lasteaiast gümnaasiumi või kutsekooli lõpuni. Lapsed on meie ühine tulevik ja miks ei peaks riik nendesse siis rohkem investeerima!

Lapsi kasvatavad vanemad ning üksikvanemad vajavad vahel õhtuti ja nädalavahetustel veidigi hõlpu ning kui leidub toredaid vanavanemaid, kes on valmis lastelastega lustima, kuni emad-isad veidi peremuredest puhkavad, võiks neid riigi poolt antavate soodustustega motiveerida. Lastelaste hoidmine on töö ja kui seda tehakse vabatahtlikena, siis väike preemia selle eest poleks ju kurjast.

Sport iga mudilase ja lapseni.

Lastes ja noortes tervislike eluviiside kujundamisel on oluline roll spordil. Nii tulemussport kui ka tervisesport vajavad riigipoolset suuremat tähelepanu. Spordialaliidud peavad olema huvitatud noortespordi arendamisest ning selleks on tarvis riiklikult rahastatud programmi, mis võimaldaks vajalikku toetuse mitte üksnes tippudele, vaid kõigile noortespordis kaasalööjatele. Spordialaliitude tegevus ei tohi sealjuures piirduda vaid Tallinna ja teiste suuremate linnadega. Riigi toetatud noorsoosport peab jõudma igasse Eestimaa paika.

Muidugi on otsustav roll noorte sporditegevusse kaasamisel koolispordil. Kaardistada tuleb koolide võimalused erinevate spordialade harrastamisel ning õpilaste üldfüüsilise arengu tagamisel. Ideaalis peaks igal koolil olema spordisaal, staadion, ujula või võimalus spordiplatsi ja ujulat lähinaabruses kasutada. Noorsoospordi edendamisel tuleb tihendada koostööd omavalitsustega, mis avaksid oma haldusala lastele spordiringe ning soodustaksid eralagatust taoliste treeningrühmade loomisel. Vähemalt ühe spordiringi külastamine peaks olema lapsele tasuta, edaspidi võiks kaaluda ka suurema arvu treeningrühmade finantseerimist omavalitsuse eelarvest, seda esmajoones paljulapseliste perede puhul. Nii aitame lapsi end tervemaks ja rõõmsamaks sportida.

Pere turvalisus ja preventsioon.

Paljude laste puhul on terviseriskide allikaks ebastabiilne kodune olukord, aga ka varane kokkupuude mõnuainete ning alkoholiga. Meie kohus on parandada preventiivset tööd nii kodus turvatunde tagamiseks, kui ka tänavakuritegevuse ja narkokaubandusega võitlemiseks.

Politsei ressurssi koduvägivallaga tegelemisel, samuti lastega seotud alkoholiseaduse rikkumiste ning narkokaubanduse ohjeldamisel tuleb tõhustada. Vahepealsetel aastatel politseis toimunud kärbetega tekitatud võimekuskriis tuleb kiiresti korvata. Oluliselt peab paranema ka omavalitsuste lastekaitse ning perenõustamise alane suutlikkus, milleks on otstarbekas töötada välja pikaajaline programm, tagades sellega seotud kulude katmise riigieelarvest.

Eesti noorte tervise hetkeolukorra ja sellega seonduvatest riskide üle võiks Eurostati uuringu valguses pikalt arutleda, ent tõelist läbimurret Eesti laste ja noorte tervise näitajates saavutab üksnes tegudega. Sestap siis toetagem õiglast riiki, kus saadakse aru, et rikkusega, milleks on meie lapsed ja noored, ei tohi ükskõikselt ringi käia.

kolmapäev, 13. veebruar 2019

Kaasamine algab usaldusest


Tänapäeval ei saa ükski poliitik üle ega ümber kaasamise teemaatikast. Enne valimisi on alanud lausa võistlus, kes poliitikutest jõuab rohkem kaasata erinevaid vanuse, huvi ja kogukondlikke gruppe.

Milline elukas see kaasamine õigupoolest on ja kas sellega soovitakse tegeleda ka peale 3. märtsi – need on kaks küsimust, mis peaksid meid huvitama rohkem, kui  õhinapõhise poliitneiu kohtumine pensionäride ja emadega ühe erakonna veidi lohisevates valimisklippides.

Kaasamispoliitika sai eluõiguse läbi omavalitsuste.

Kogukondade ja huvigruppide kaasamisele hakati Eestis suuremat tähelepanu pöörama peale seda, kui 2002. aastal sõnastati kodanikuaktiivsuse tõstmiseks ja demokraatia tugevdamiseks mõeldud Eesti Kodanikuühiskonna Arengu Kontseptsioon (EKAK), millega loodeti panna paika avaliku võimu ja kodanikeühenduste koostööpõhimõtted ja vormid, millest omakorda kesksemana toodi välja kodanike ja kodanikeühenduste kaasamine avaliku tasandi otsustusprotsessidesse ja otsuste teostamisse. Siiski jäi kaasamine aastaiks pigem poliitikagurude mõttemänguks, ent seeme oli pandud idanema ja aegamisi hakkas see eelkõige omavalitsuste haldusalasse idusid ajama. Suure panuse selleks andsid ajalooliste linnaasumite kogukondlikud seltsid, mis suutsid oma hääle laiemalt kuuldavaks teha.

Tänaseks on Tallinna Linnavalitsusest saanud üks kodumaise kaasamispoliitika eestvedajaid ning paljus just tänu Tallinna valitsemises juurutatud kaasamisprotseduuridele, on see jõudsalt kogu riigis positsioone võtmas.

Linnavõimule oli kogukondlik kaasamine loomulik areng, kuna seadus näeb kaasamist ette planeeringute menetlemises. Niisiis oli tegemist tuttava teemaga, millega linn ka kenasti haakus. Praegu ei kujuta Tallinna volikogu tööd ette ilma erinevate huvigruppide esindajate komisjonidesse kaasamiseta ja linnajuhtimist ilma Positiivse Tallinna programmi kaasava eelarveta. Positiivse Tallinna ettepanekuid on viidud ellu kõigis linnaosades. Sellest on saanud osa iga-aastasest eelarveprotsessist. Linnaosade elanike ideede ja ettepanekute põhjal koostatud Tallinna linna positiivne programm aastateks 2018-2022 hõlmab linna eelarvest 5-6%. Vähemoluline pole ka elanike võimalus osaleda linna arengukava koostamisel. Kahjuks on nii Positiivse Tallinna ideekorjes kui teistes kaasamisvõimalustes osalejate arv jäänud siiski marginaalseks, moodustades vaid mõne protsendi elanikkonnast. Siin tuleb kõigil poliitikutel kõvasti nuputada, kuidas suurendada oma kodukoha käekäigust huvituvate aktiivsete inimeste hulka.

Muidugi pole see üksnes Tallinna ja Eesti teema. Kui rääkida omavalitsuse kaasavast eelarvest, mida esmakordselt hakati kasutama pea kolm aastakümmet tagasi Brasiilias ja mida täna rakendab enam kui 1500 omavalitsust 40 riigis, siis osalemise poolest jääb see tagasihoidlikumaks, kui võiks eeldada. Näiteks Pariisis, kus osalemine kõige aktiivsem ja igal aastal jagatakse rahva soove arvestades lausa 75 miljonit eurot, kõigub eelarvearuteludes sõna sekka ütlejate arv 8% piirimail. New Yorkis on kaasava eelarve summa näiteks 12 miljonit ja läinud aastal esmakordselt klubiga liitunud Helsingis 4 miljonit eurot ning ka kaasatud elanike arv jääb seal märksa madalamaks.

Eesti õpib ja areneb. 

Alates aastast 2012 hakati kaasamisele tõsist tähelepanu pöörama riigi tasandil, kui Riigikantselei koostas esimese tegevuskava avatud valitsemise partnerluses osalemiseks. Neljanda kaheaastase tegevuskava 2018-2020 eesmärkideks on suurendada kaasamist ja läbipaistvust poliitika kujundamisel nii riigi kui ka kohalikul tasandil. Selleks valmistatakse ette kaasavat poliitika kujundamist toetava uue eelnõude infosüsteemi lähteülesanne ning toetatakse koolituste ja nõustamisega kaasamise varasemaks ja sisulisemaks muutmist. Kohalikul tasandil toetatakse avatud valitsemise tegevuskavade väljatöötamist ja rakendamist ning avalike teenuste tasemete võrdleva kasutajasõbraliku avaliku vaate loomist. Varasemast jätkatakse Riigikogu avatuse suurendamisega, samuti arendatakse osalusdemokraatiat edasi hariduses.

Eesti näeb ligi kaheksakümne avatud valitsemise partnerluses osaleva riigi seas välja edukas ning sihiteadlik, ent tegelik asjade seis taandub siiski tõsiasjale, et mugavus, enda võimaluste alahindamine, usaldamatus ja eelarvamused tõrjuvad valdavat osa inimestest pakutavast partnerlusest kõrvale ja nii, vaatamata lennukatele kavadele ja deklaratsioonidele, jääb paljude kodanike kaasavaks ettevõtmiseks üksnes valimistel osalemine, ning sedagi ca pooletel hääleõiguslikest kodanikest.

Sellest lähtudes näen nii märtsis valitava Riigikogu kui omavalitsuste suurimat ülesannet leida järgnevail aastail võimalused, kuidas tuua inimesed otsustusprotsessi juurde, panna nad uskuma, et meie riigis on tõepoolest igaühe arvamus tähtis ja iga inimest peetakse oluliseks ka peale seda, kui hääl ühe ehk teise erakonna toetuseks antud.

Kaasav poliitika on võimas vahend ühiskonna konsolideerimisel ja kõigi ebamugavate teemade pingevabal lahendamisel, muutudes selleks siiski vaid juhul, kui usaldus poliitikute ja elanike vahel lubab tõeliselt ja ilma umbusuta õiglase Eesti eest tegutsema asuda.

 

 

neljapäev, 24. jaanuar 2019

Mammutgümnaasiumite asemel tuleks mõelda sellele, kuidas muuta haridus isikukesksemaks



Targad inimesed soovitavad igal õhtul lugeda tunnijagu raamatut. See pidavat positiivselt mõjutama mõtlemisvõimet, tasakaalustama päevatööst pingul närve ning tooma kasu veel kümnel erineval viisil. Olen viimasel ajal lugemisteraapiat praktiseerinud ning tuleb tunnistada, et mõjub.

Ühel õhtul raamatut käest pannes, otsustasin enne uinumist veel pisut televiisorit vaadata. Esimeses kanalis, millele sattusin, tagusid kaks kaaki kaigastega kellegi autot, järgmisele klõpsates, materdas vaimselt tasakaalutu taat kurikaga maaslamajat, ilmse sooviga juhuslik vastutulija pikema jututa teise ilma saata, kolmandal telekanalil oli härga täis noormees paisanud pikali halastust anuva tütarlapse ning vedas õnnetukest juukseidpidi kõrvaltuppa, et ohvrit seal vägivaldselt võtta. Panin teleka kinni, sest see mida nägin, paiskas pulsi lakke ja ähvardas röövida ööune. Ja ühtäkki lõi mul pildi klaariks – selline ongi maailm, milles me laseme lastel ja noortel elada – vägivaldne, julm, räpane; maailm, mida lisaks telekanalitele võimendavad netiplatvormid ja sotsiaalmeedia.


Noored on ühiskonna nägu.

Viimasel ajal on palju räägitud noorsoovägivallast ja sarjatud õpetajaid, noorsootöötajaid ning politseid, ent mida saab käputäis hea tahtega inimesi teha, kui valdav osa avalikkusest, alates lapsevanematest, annab alla, ega suuda veenda noori väärtuspõhiselt käituma.

Ma ei pane siin kõiki ühte patta. Muidugi on rõõmustavalt palju neid emasid-isasid, kelle jaoks lastekasvatamise kunst on eneseteostus, mille nimel pingutada. Just sellistest peredest tulevad targad, tublid ja töökad noored. Ent kuritegevus noorte hulgas üha kasvab, sest eeskuju annavad sõbrad, kelle jaoks ei eksisteeri vastutuse mõistet, jõugujuhid, kes jäänud ilma kodusest hoolest ning elavad nüüd vanemate ükskõiksusest tingitud tähelepanuvaegust välja sigatsedes, laamendades, klobides ja togides. Nad teavad, et alaealist kaitseb seadus ka siis, kui ta ise sellele sülitab. Nii kasvab karistamatuse tunne ja potentsiaalsest lumehelbekesest areneb ohtlik eneseimetlejast retsidivist.

Me võime kõigisse parkidesse palgata turvamehed, ent probleemi see ei lahenda, sest noortekambad leiavad endale uued kogunemiskohad. Kuni ühiskonnas kestab jõu ja rikkuse kultus, seni soositakse seda ka noorte hulgas. Noored on alati olnud kõige mõjutatavam ja sotsiaalselt haavatavam grupp ning tänasel päeval pole see teisiti.


Vägevad sõnad ja tagasihoidlikud teod.

Hiljutiste Kanutiaia sündmustega seoses tõusis noorsooteema mõneks ajaks teravamalt fookusesse. Kindlasti jäi sellest ajast meelde ministrite ühine pargikülastus ning tõsised näod, kui kinnitati, et nüüd hakkab riik noorsooteemadega tõsisemalt tegelema. Ometi ei kuulnud me ministritelt ka toona muud, kui et tuleb tõhustada, reageerida, parendada ja korrastada – mida täpselt, selleni ei jõutudki, sest peale kasvasid uued teemad. Taas kõlasid vägevad sõnad, millele ei järgnenud tegusid. Mingit uuenenud noorsoomeetmete paketti Kanuti kriisist ei sündinud. Noorsootöötajate palk käesolevast aastast küll tõuseb, kuid jätkuvalt vajavad noortekeskused raha, et pakkuda noortele lisategevusi.


Tugev kodu annab turvatunde.

Enne valimisi räägitakse vajadusest viia Eesti positiivse loomuliku iibega riigiks. Kindlasti on see vajalik, ent lapse saamine kätkeb endas ka vastutust tema kasvatamise ja inimeseks vormimise eest. Et tõuseks iive, peavad lastetoetuste kasvu kõrval suurenema vahendid, mis tagaksid lastele ja noortele igakülgse arengu. Lisaks koolide pakutavale huvitegevusele peab riik leidma vahendid üle-eestilise tasuta huvitegevuse võrgustiku loomiseks ning käigus hoidmiseks. Noorsootöötajate professionaalsus kasvab vaid siis, kui neid raske töö eest ka õiglaselt tasustatakse. Mammutgümnaasiumite hurraa-aktsioonide algatamise asemel, tuleks mõelda sellele, kuidas muuta haridus isikukesksemaks, lapsesõbralikumaks, intiimsemaks. Kombinaatkoolid, olgu nende käivitamise taga kes tahes, ei lahenda, vaid suurendavad noorsooprobleeme. Haridusministeeriumis kujundatav noorsoopoliitika peab arvestama eelkõige laste ja noorte vajadustega ning alles seejärel, kui üldse, säästuprogrammide ja muude korralduslike dokumentidega.

Ent ükskõik, milliseid meetmeid ka rakendada, kuni ei kasva perede heaolu, ei leevendu ka noorsooprobleemid, sest lapse vormimisel täisväärtuslikuks ühiskonna liikmeks, ei asendada miski kodu. Riigis, kus terve armee kalevipoegi ja lindasid heegeldab naaberriigi vahet, omamata nädalate kaupa ülevaadet, mida lapsed kodus teevad, ei saa välistada, et suur osa järelevalveta jäänud noorukitest langeb halbade mõjude küüsi. Samas, ilma välismaal tööl käivate vanemateta, ei elaks paljud pered ära ning lapsed peaksid kannatama nöökimist, sest kehvadest peredest pärit kaaslaste vastu ollakse sageli julmad.

Jõudsimegi lõpuks välja selleni, kui mõttetu on oodata, et lapsed ja noored erineksid oluliselt täiskasvanud ühiskonnaliikmeist, oleksid kuidagi viksimad ja viisakamad, kui on seda keskmine eestimaalane. Ainult ühiselt ennast käsile võttes, arenedes ja vastutustunnet kasvatades, loome järeltulevale põlvele soodsa arengupinnase. See väärib pingutust nii poliitikutelt, lapsevanematelt, õpetajatelt, arvamusliidritelt, kui meilt kõigilt!

esmaspäev, 21. jaanuar 2019

Noored vajavad tuge


Kuritegevuse ennetamine ja ohjeldamine on ühiskonnale suurimaks väljakutseks kõikjal maailmas. Erandiks pole ka Eesti. Taasiseseisvuse aastate jooksul on kuritegevuse profiil ja raskuskese märgatavalt muutunud ning üheksakümnendate maffiariigist saanud maailma mõistes turvaline ning rahulik paik. Ometi ei tohi lasta end sellest uinutada. Turvalisust tuleb luua pidevalt, uusi ohte kaardistades ning põhjuseid ennetades. Kui me seda ei suuda, võtab kuritegevus kaotatud positsioonid tagasi.

Erilist tähelepanu nõuab noorsookuritegevus. Noored on vastuvõtlikud kaaslaste arvamustele ning hoiakutele, ja kui need vastanduvad ühiskonnas kehtivatele normidele, tunnetatakse seda millegi huvitava ja salapärase, mitte vägivaldse ja kuritegelikuna. Kuigi me seni pole kogenud noortegängide vägivalda, on esimesed märgid selle rahvusvahelise nuhtluse imbumisest Tallinna tänavaile juba olemas. Kanuti sündroom pole kusagile kadunud ning eksivad need, kes arvavad, et parkidesse turvameeste palkamine lahendab probleemi. Järelevalve karmistamisest ja karistusega hirmutamisest kampadega võitlemisel ei piisa. Rõhk tuleb asetada sisulisele ja noortepärasele ennetustööle. Noored vajavad eeskuju ja meie ülesandeks on teha kõik, et iidolirolli ei võtaks kurjategijad. Selleks on tarvis pakkuda huvitavat tegevust, populariseerida sporti ning näidata haritud inimese võimalusi elus läbi lüüa ja oma unistusi teostada.

Kas noored on hukas?

Nii on küsitud läbi ajaloo, kurtes, et noored käituvad halvasti, ei hooli seadustest ega austa vanemaid inimesi. Kui vaadata kuritegevuse statistikat, siis tundub, et neil, kes seda ütlevad, on õigus. Ka Eestis pannakse kõige enam seadusevastaseid tegusid toime 14-26 aastaste poolt. Igast kolmest politsei avastatud kuriteost langeb üks selles vanuses noorte arvele. Ent see ei tähenda veel, et noored on hukas ning veelgi vähem, et tegemist on korduvkurjategijatega, kes on halvale teele sattununa normaalsele elule lõplikult kaduma läinud.

Õnneks on enamik noorukieas toime pandud seaduserikkumisi pigem juhuslikud ning reegleid eirama tõukab seiklushimu, teismeliseea trots käskude-keeldude ja lõpuks kogu ühiskonna suhtes, puberteedist tingitud kõrgendatud või siis liiga madal enesehinnang, äsja avastatud seksuaalsus ja arvukad muud põhjused. Noorukid on isiksustena äärmiselt keerulised ja mitmeplaanilised. Hiljem kulutab elu nurgad maha ning talitseb mässumeele. Enamus tänaseid murelapsi jätab riskikäitumise seljataha ning rahuneb aastate möödudes ning neist saavad täiesti normaalsed ühiskonna liikmed. Et kasvuea riske minimeerida, on vaja noori toetada, andes neile võimaluse positiivseks eneseteostuseks. Riigil ja omavalitsustel tuleb eraldada noorsootööks rohkem vahendeid. Noortekeskusi peab kaasajastama mitte üksnes ruume remontides ja paremat inventari soetades, vaid värsket lähenemist vajab eelkõige sisuline töö. Senisest tõhusamat toetust vajab noorte sporditegevus, kusjuures rõhku peaks panema võistkondlikele spordialadele, mis on positiivse ja kaaslastega arvestava vaimsuse kasvatamisel asendamatud. Kui täna hoiame kokku noortevõistkondade finantseerimiselt, tuleb homme tegeleda noortekampadega mitte üksnes Tallinna südalinnas, vaid üle Eesti, sest nooruslik energia otsib rakendust.

Meil on vaja ametkondade ülest tulemustele orienteeritud noorsootöö arengukava, mis sisaldaks nii loovuse väärtustamist, hariduse populariseerimist, kui ka seksuaal- ja tervisekasvatust. 

Vanglate asemel arengukeskused.

Leidub noori, kes muutuvad niivõrd agressiivseks ja äärmuslikuks, et lõpetavad vanglas. Kahjuks pole meie vanglad, vaatamata õiguskaitseorganite vastupidistele väidetele, mingid kasvatusasutused ja kes kord sellesse rattasse sattunud, ei pruugi leida jõudu uueks alguseks. Vangla kasvatab kaake ning eriti vastuvõtlikud on sealsele kuritegevuse heroiseerimisele just noored.

Me ei tohiks kuritegelikule maailmale kaotada ühtki inimest ning sellepärast tuleks kiiresti vaadata üle senine noorte karistuspoliitika. Noored seaduserikkujad vajavad eraldatust kuritegelikest autoriteetidest, mida praeguses vanglasüsteemis pole võimalik saavutada. Ka erikoolid, vähemalt sellistena nagu need praegu tegutsevad, ei täida oma ülesannet. Kui soovime valele teele noori normaalsesse ellu tagasi tuua, tuleb seaduse vastu eksinutega tegeleda individuaalselt. Eesmärgiks ei tohi saada karistamine, vaid eelkõige ümberkasvatamine. Ainult nii puhastame oma tänavad ja pargid agressiivsusest.

Ühiskonna hoiakud mõjutavad noori.

Noorte seaduskuulekust mõjutavad otseselt avalikkuses omaksvõetud hoiakud alkoholi ja narkootikumidesse. Eestis juuakse rohkem, kui enamikus teistes riikides ja sellepärast pole ka midagi imestada, et alkoholiga tehakse tutvust üha nooremalt. Ka narkootiliste ainete kättesaadavus on aasta-aastalt lihtsamaks muutunud. Võitlus kanepi legaliseerimise eest loob aga fooni, kus noored hakkavad narkootikumidest mõtlema, kui mitte eriti ohtlikest, pigem isegi raviomadustega ainetest. Libainfo levib tänapäeval netikiirusel ja selle levitajad ei vastuta teabe tõelevastavuse eest.

Muidugi pole sajaprotsendiliselt võimalik saavutada olukorda, kus noored mõnuainetega üldse kokku ei puutuks. Ometi on võimalik seda riski oluliselt vähendada. Alkohol ja narkootikumid on noorte hulgas sageli tähiseks täiskasvanuks saamisel, ent avalikkuse selgelt mõnuaineid tõrjuv hoiak võib suurel osal alaealistest võtta soovi joobeseisundit kogeda. Meie alkoholi ja narkopoliitika ei saa jätkuda sama hambutuna nagu seni, sest paljud seaduserikkumised algavad just alkoholi ja mõnuainete tarbimisest.

Sügisene noortekampade teemal tekkinud hüsteeria on rahunenud, kuid see ei tähenda, nagu saaks probleemi päevakorrast maha võtta, sest iga kuritegevusele kaotatud noor on meie ükskõiksuse ja puuduliku ennetustöö vili. Noorsooteemad tuleb hoida tulipunktis.

 

Toetame lastega peresid

Eesti tulevik on seda pilvitum, mida enam oskame hinnata ja toetada lastega peresid. Selles osas on meil nii õnnestumisi kui ka jätkuvat minnalaskmist.

Meie vanemahüvitise süsteem on vaieldamatult üks maailma edumeelsemaid. Pajude arenenud suurriikide noored pered ei oska taolisest riigipoolsest toest isegi unistada. Äärmiselt oluline on ka see, et süsteem on pidevas arengus ning lapsi kasvatavate perede ootustega arvestatakse selles üha paindlikumalt.

Laps ei tohi saada eneseteostusel taksituseks.

Paljud vanemahüvitise saajad tunnevad vajadust säilitada sidemeid tööeluga, et kodusveedetud aastatega ei kaoks senised oskused ja karjäärivõimalused, ent lapse kõrvalt töötamine oli problemaatiline, kuna vanemahüvitise väljamaksed võisid oluliselt väheneda. Alates käesoleva aasta märtsist tohib vanemahüvitise saaja teenida töist tulu kuni pooleni vanemahüvitise ülempiirist, ilma et hüvitis väheneks. See on suur samm, võimaldamaks lastega kodusolevale vanemale tööelus osalemist. Tööeluga tihedamat sidet hoides on ju lapsepuhkuse lõppedes oluliselt lihtsam endisele ametikohale naasta või siis uut rakendust leida. Seadusemuudatus puudutas ligi 17 000 vanemahüvitise saajat, kellest teenis töist tulu seni vaid 4%. Tänaseks on töötavate vanemahüvitise saajate hulk kindlasti oluliselt kasvanud, mis oligi üks seadusemuudatuse eesmärke. 

Ometi pole seaduse täiendamisega kaasnenud noorte lastevanemate hüppelist hõivatust, sest lapsega kodus oleval emal pole töö leidmine niisama lihtne. Kuigi kuuleme ettevõtjate pidevat kurtmist töötajate nappuse teemal, suhtutakse noortesse emadesse endiselt eelarvamusega ning vaatamata sellele, et naiste tööhõive ja palgalõhega seonduvad probleemid on avalikkuses teravalt esile tõusnud, jäävad kaadrivaliku põhimõtted sageli kinni aegunud mallidesse. Sünnitusealisele naisele vaadatakse endiselt kui potentsiaalsele lapsega kojujääjale, kelle karjäärile pole mõtet panustada. Pigem eelistatakse mehi, sest nemad pole perega nii hõivatud ja saavad pühenduda tööalastele väljakutsetele täie jõuga. Vähemalt tundub suur osa tööandjatest olevat just seda meelt. Muidugi pole ükski tööandja ega personalitöötaja enam nii rumal, et töövestlusele ilmunud naiselt otsesõnu küsib, kas too kavatseb lähiajal lapse soetada. Peale võrdse kohtlemise alast teavitustööd on paljud tööandjad muutunud neis küsimustes äärmiselt ettevaatlikuks, sest kui asi avalikuks tuleb võib ju võrdõiguse volinikult noomida ning ajakirjanduselt näägutada saada. Naistöötaja palkamisest loobumiseks leitakse muid põhjuseid, jättes mulje, otsekui oleks nood ebapädevamad või kesisema ettevalmistusega.

Nii säilibki ebakindlus, kas vanemahüvitise lõppedes saab naasta oma endisesse töökohta, jätkata karjääri ülesehitamist, tunda rõõmu eneseteostusest, või peab leppima lihtsama ja vähem loomingulisema ametiga, sest personalitöötaja selekteerib su välja, kui ebalojaalse kaadri, kes eelistab ettevõtte pikaajalisele strateegiale laste tuleviku peale mõtlemist, ühistele õppepäevadele perega tegelemist ning kes eeldatavalt on aasta jooksul korduvalt haige maimukesega kodus ning teda peavad sel ajal asendama kaastöötajad.

Kas noored emad jäävadki tegusa ettevõtja hirmuunenäoks?

Meil on viimasel ajal räägitud palju vajadusest kehtestada poliitikute eetikakoodeks. Samasugust riiklikku mõtlemist toetavat käitumisjuhendit vajaksid hädasti ka ettevõtjad.

Kahtlemata on nende hulgas palju Eesti tulevikule pühendunud inimesi, kes mingeid õpetussõnu ei vaja, ent seda enam peaks nad olema kaitstud hetkehuvidele keskendunud ühepäevaperemeeste loodud negatiivse kuvandi eest. Tuleb üheselt selgeks teha, et üleolev suhtumine noortesse sünnitamisealistesse naistesse ja mudilasi kasvatavatesse emadesse, pole ühiskonnas soositud.

Noor pere, töökad noored emad ja neid toetavad tublid mehed ehitavad ühiselt Eesti tulevikku ning väärivad selleks igakülgset abi. Ka kõige paremad seadused ning läbimõeldum toetuste süsteem ei suuda luua noortele naistele kindlustunnet, kui nad töövestlusel näevad enda vastas vaenulike kalasilmadega jõllitavaid pragmaatikuid, ühes käes exeli tabel ja teises Friedmani majandusõpik.

Kallid eestlased, olgem eurooplastena ettevõtlikud, ent jäägem inimesteks!

kolmapäev, 28. november 2018

Tallinna arengukava määrab kogu Eesti tuleviku


Tallinna arengukava 2021+ koostamine on jäänud suure poliitika varju, ent see pole Eesti arengule mitte vähem oluline, kui osalemine globaalsetes projektides. Pealinnana määrab Tallinn põhimõtted, mis juurduvad linnaplaneerimise praktikas üle Eesti, koos lähivaldadega moodustuvast ühtsest Tallinna majandusklastrist sõltub aga kogu riigi heaolu. Just seepärast on tarvis arengukavaga toimuvat tähelepanelikult jälgida ning võimalusel ka sõna sekka öelda, et ei läheks nagu eelmise arengukavaga, kus probleemipüstitused ja neile pakutud lahendused jäid üldsõnaliseks ning visiooniliselt kammitsetuks. Samuti ei tohiks arengukavaga minna sama õnnetult nagu linnaosade üldplaneeringutega, mis takerdusid aastateks lõpututesse vaidlustesse pisiasjade üle ning olid juba valmides osaliselt vananenud. Tallinn vajab atraktiivset ja innovatiivset arengukava, milles pakutud lahendused oleksid ajast sammukese ees. Vaid nii oleks valmival dokumendil praktiline väärtus ning selle tähtusus suurem, kui pelgalt kogukondlikku konsensust kuulutaval deklaratsioonil.


Arengukava põhisuunad.

Seekord väärib tunnustust arengukava koostajate oskus, lähtuda linnaruumiliste suundumiste kaardistamisel kogukondlikult positsioonilt. Vaid linnalise identiteedi arvestamine ning lahendustele konsensusliku heakskiidu taotlemine, säästab viljatutest vaidlustest ning suunab linnaarengulised diskussioonid emotsionaalsetelt eksirännakutelt viljakale asjatundlikule pinnale.

Arengukava väljatöötamist toetavate töötubade teemad on seekord Aktiivne ja hooliv tallinlane, Parim argipäev, Ägedad naabruskonnad, Linna juhtimine, mis toetavad just end tallinlasena määratlenud kogukondade kaasalöömist linnaliste arengute elluviimisel. Samas ei suuda arengukava toimkond lõpuni käsitleda linna- ja asumikogukondi võrdväärsete partneritena. Näiteks töötoas Atraktiivne ja hooliv tallinlane määratleti diskussiooni telg järgmiste küsimustega:  

Kuidas linn peaks toetama ettevõtlust?

Kuidas linn peaks toetama kultuuri?

Kuidas linn peaks toetama sotsiaalset sidusust?

Kuidas linn peaks toetama rahva tervist ja -sporti?

Kas tõesti tuleb arengukava koostamisel taas lähtuda avalikustamise ja kaasamise ajastule võõrast seisukohast, et kogukonnad ise ei suuda ettevõtluse, kultuuri, sotsiaalse lõimumise, tervise- ja spordiedenduse teemadel piisava veenvusega kaasa rääkida ning see tuleks jätta linna pärusmaaks? Miks ei julge linna ametnikkond tunnistada asumiseltside ja elanikeühenduste võimekust, pakkuda linnale koostööd, mitte oodata linnapoolset toetust ja aktiviseerimist? Veelgi enam, paljud pehmed teemad tuleks delegeerida just kodanikeühendustele ning kui Kohaliku Omavalitsuse Korralduse seadus siin piirid seab, teha ettepanek selle muutmiseks, et kodanikuühendused saaksid suuremad õigused oma kodukohta puudutavate otsuste ettevalmistamisel ning ellu viimisel. Aeg on minna kaasavalt eelarvelt üle kogukondade juhitud eelarvele. Kui uus arengukava kogukondade otsustusõiguse olulist laiendamist ette ei näe, saame taas dokumendi, mis eos ajale jalgu jääb.


Arengukava teostamiseks on tarvis tugevdada linnaplaneerimist.

Kõigi Tallinna arengudokumentide kitsaskohaks on neis käsitletud innovatsiooni ülekandmine linnaruumi. Kuni pole ümberkorraldatud Linnaplaneerimise ameti töö ning planeeringute käsitlemisel lähtutakse vaid formaaljuriidikast, pole head tulemust loota.

Planeeringute menetlemisel peab suurenema ametnike vastutus. Iga väljapakutud parandusettepanekut tuleks põhjendada, mitte esitada seda eksperdi ümberlükkamatu seisukohana. Taoline üleolev suhtumine linna ja kogukonna koostööle kasuks ei tule. Iga ameti poolt esitatud parandusettepanekuga peaks kaasnema pädev seletus, kas see tuleneb normidest, seadusest, või lihtsalt sellest, et ametnik tõusis hommikul voodist vasaku jalaga. Äärmiselt ohtlik on tendents, kus arhitektikompetents üritatakse linnaosadest kaotada. See võib anda küll kokkuhoiu palgafondis, ent kogukondliku koostöö vaatest on selline tsentraliseerimine lubamatu.

Olukord, kus arendajatele esitatakse lõputuid nõudmisi ning menetlused venivad aastaid, peab jääma minevikku. Uus aeg eeldab värsket suhtumist ning planeeringuprotsessis, kus üritatakse leida konsensust linna huvide, arendajate soovide ning kogukonna nõudmiste vahel, ei tohi ametnikkond luua endale eeliseid. Kui seda ei mõisteta, jätkub olukord, kus arengukavas kirjeldatud protsessid takerduvad linnaruumiliste planeeringute venimise tõttu.


Kodanikuühendused vajavad koolitust.

Muidugi tuleb võrdse partnerluse korral eeldada kodanikeühenduste ja survegruppide poolt teemade asjatundlikku ja põhjendatud käsitlust. Linna arengut ei saa piirata pelgalt seetõttu, et kellegi aknast ei paista enam meri või mõne puu mahavõtmist püütakse kujutada looduskatastroofina. Tuletagem meelde Haabersti eritasandilise ristmiku löögi alla seadmist hõberemmelga kaitsjate poolt või siis äripinnana kasutuses olnud kahe korteri insolatsioonisaagat, mis nurjas EKA uue maja ehitamise kesklinna. Siin pöördus emotsioon oluliste linnaarenguliste projektide vastu.  

Et taolisi olukordi vältida, tuleks kodanikeühendustele anda võimalus oma liikmete harimiseks. Planeerimise aluseid, seadusandlust, asjaajamise häid tavasid ja kogukondliku koostöö põhimõtteid tutvustavad koolitused oleks vähim, mida linn saaks sel eesmärgil kodanikeühendustele pakkuda. Ehk muutuksid siis ka avalikud planeeringuarutelud hüsteerilisest süüdistuste loopimisest asjalikeks kokkusaamisteks, kus kõik osapooled suudavad oma seisukohta piisava selgusega põhjendada.

Linna areng ja planeerimine on liiga tõsine teema, et sellesse pealiskaudselt suhtuda. Arengukava 2021+ koostajad on astunud tubli sammu kaasaegse kogukondliku linnaruumilise nägemuse poole, ent teemat võiks käsitleda veelgi julgemalt. Soovin arengukava koostajatele jõudu ja visadust, et kogukonna kui linnaelu eestvedaja roll saaks uues dokumendis väärikalt ning põhjalikult avatud.

 

 

 

 

teisipäev, 20. november 2018

Peatame hääbumise


Negatiivses iibes pole Eesti jaoks midagi uut. Tegelikult algas iibeprobleemidega maadlemine juba läinud sajandi alguses ning on tänaseks kulmineerunud olukorraga, kus taasiseseisvumine, mis peaks ometi innustama tulevikule mõtlema ning lapsi kasvatama, on toonud endaga hoopis sügava rahvastikukriisi. Kui 2017. aastal oli 13 520 sündi ja 15 480 surma, siis näitab see taasiseseisvumise aja suurimat negatiivset iivet. Seda ei muuda ka 10 470 sisserändajat, kes rahvastiku koguarvu kasvatasid. Mis on lahti, et me ei suuda enam täita põhiseaduse priambulas sätestatut, et riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade?


Riiklikud meetmed siiski mõjuvad.

Kui vaadata Eesti iibegraafikut, torkab üldise negatiivse iibe taustal silma aasta 2010, kui olime erandlikult 35 sünniga plussis. Uurides selle fenomeni tagamaid avastame, et valdavaks põhjuseks võib lugeda majanduskriisiga kaasnenud tööpuudust. Kuidas nii?  

2008. aastal rakendunud vanemapalga süsteem nägi ette võimaluse, et kui laste sünnivahemik jääb 30 kuu sisse, võetakse vanemapalga arvestamisel aluseks eelmise lapse sünnile eelnenud sissetulek. Töötutele emadele oli see innustav võimalus. Statistika näitab, et neil aastail kasvas sündivus just teise ja kolmanda lapse arvelt. Muidugi oli tegemist lühiajalise mõjuga, ent see töötas, mis kinnitab, et riiklikud peretoetusmeetmed pole jõuetud, tuleb vaid hoolikalt analüüsida majanduse ja ühiskonna hoiakute hetkeseisu ning luua olukorrast lähtuvad parimad meetmed.


Paindlik ja motiveeriv.

Meie vanemahüvitise seadus muutus peale möödunud aastal vastu võetud muudatusi motiveerivamaks. Seadusemuudatusega pikendatakse alates 2020. aastast isapuhkus 30-päevaseks ning võimaldatakse hüvitise saamise peatamist ja taasalustamist kolme aasta jooksul. Järgmisest aastast arvestatakse vanemahüvitist rasedusele eelnenud 12 kalendrikuu järgi. Mis aga eriti oluline, vanemahüvitisega samaaegse tulu teenimine muudeti paindlikumaks, mis tõstab noorte emade võimalust tööelust mitte võõrduda. Seadusemuudatustega makstakse kolmikute ja enamaarvuliste mitmike sünni korral vanemale kuni laste 18-kuuseks saamiseni 1000 eurot kuus. Tähtsusetu pole seegi, et vanemate võimalused laste eest hoolitseda muutuvad senisest võrdsemaks. Kuigi muudatused jõustuvad põhiosas alles 2022. aastal, peaks nende positiivsus ilmnema märksa varem.

Uuendustest väärib äramärkimist lapsevanemate võimalus võtta kuni lapse 3-aastaseks saamiseni vanemahüvitis välja kalendripäevade kaupa. Mõlemal töises suhtes vanemal on muudatuste jõustumisel võimalik kasutada iga alla 14-aastase lapse kohta 10 tööpäeva ehk kahepeale kokku 20 tööpäeva tasustatud lapsepuhkust.


Suhtumine loeb.

Kindlasti on seadusemuudatused üheks hoovaks, mis võivad meie negatiivsest iibekõverast välja upitada. Ent ühes on riiklike meetmete kriitikutel õigus – pelgalt toetuste ja soodustustega sündivust ei tõsta. Lisanduma peab avalik toetus ja motiveeriv suhtumine kaasinimeste poolt. Meie noored pered väärivad suuremat positiivset tähelepanu. Nad peavad tundma, et neist hoolitakse ja neid imetletakse.