kolmapäev, 13. veebruar 2019

Kaasamine algab usaldusest


Tänapäeval ei saa ükski poliitik üle ega ümber kaasamise teemaatikast. Enne valimisi on alanud lausa võistlus, kes poliitikutest jõuab rohkem kaasata erinevaid vanuse, huvi ja kogukondlikke gruppe.

Milline elukas see kaasamine õigupoolest on ja kas sellega soovitakse tegeleda ka peale 3. märtsi – need on kaks küsimust, mis peaksid meid huvitama rohkem, kui  õhinapõhise poliitneiu kohtumine pensionäride ja emadega ühe erakonna veidi lohisevates valimisklippides.

Kaasamispoliitika sai eluõiguse läbi omavalitsuste.

Kogukondade ja huvigruppide kaasamisele hakati Eestis suuremat tähelepanu pöörama peale seda, kui 2002. aastal sõnastati kodanikuaktiivsuse tõstmiseks ja demokraatia tugevdamiseks mõeldud Eesti Kodanikuühiskonna Arengu Kontseptsioon (EKAK), millega loodeti panna paika avaliku võimu ja kodanikeühenduste koostööpõhimõtted ja vormid, millest omakorda kesksemana toodi välja kodanike ja kodanikeühenduste kaasamine avaliku tasandi otsustusprotsessidesse ja otsuste teostamisse. Siiski jäi kaasamine aastaiks pigem poliitikagurude mõttemänguks, ent seeme oli pandud idanema ja aegamisi hakkas see eelkõige omavalitsuste haldusalasse idusid ajama. Suure panuse selleks andsid ajalooliste linnaasumite kogukondlikud seltsid, mis suutsid oma hääle laiemalt kuuldavaks teha.

Tänaseks on Tallinna Linnavalitsusest saanud üks kodumaise kaasamispoliitika eestvedajaid ning paljus just tänu Tallinna valitsemises juurutatud kaasamisprotseduuridele, on see jõudsalt kogu riigis positsioone võtmas.

Linnavõimule oli kogukondlik kaasamine loomulik areng, kuna seadus näeb kaasamist ette planeeringute menetlemises. Niisiis oli tegemist tuttava teemaga, millega linn ka kenasti haakus. Praegu ei kujuta Tallinna volikogu tööd ette ilma erinevate huvigruppide esindajate komisjonidesse kaasamiseta ja linnajuhtimist ilma Positiivse Tallinna programmi kaasava eelarveta. Positiivse Tallinna ettepanekuid on viidud ellu kõigis linnaosades. Sellest on saanud osa iga-aastasest eelarveprotsessist. Linnaosade elanike ideede ja ettepanekute põhjal koostatud Tallinna linna positiivne programm aastateks 2018-2022 hõlmab linna eelarvest 5-6%. Vähemoluline pole ka elanike võimalus osaleda linna arengukava koostamisel. Kahjuks on nii Positiivse Tallinna ideekorjes kui teistes kaasamisvõimalustes osalejate arv jäänud siiski marginaalseks, moodustades vaid mõne protsendi elanikkonnast. Siin tuleb kõigil poliitikutel kõvasti nuputada, kuidas suurendada oma kodukoha käekäigust huvituvate aktiivsete inimeste hulka.

Muidugi pole see üksnes Tallinna ja Eesti teema. Kui rääkida omavalitsuse kaasavast eelarvest, mida esmakordselt hakati kasutama pea kolm aastakümmet tagasi Brasiilias ja mida täna rakendab enam kui 1500 omavalitsust 40 riigis, siis osalemise poolest jääb see tagasihoidlikumaks, kui võiks eeldada. Näiteks Pariisis, kus osalemine kõige aktiivsem ja igal aastal jagatakse rahva soove arvestades lausa 75 miljonit eurot, kõigub eelarvearuteludes sõna sekka ütlejate arv 8% piirimail. New Yorkis on kaasava eelarve summa näiteks 12 miljonit ja läinud aastal esmakordselt klubiga liitunud Helsingis 4 miljonit eurot ning ka kaasatud elanike arv jääb seal märksa madalamaks.

Eesti õpib ja areneb. 

Alates aastast 2012 hakati kaasamisele tõsist tähelepanu pöörama riigi tasandil, kui Riigikantselei koostas esimese tegevuskava avatud valitsemise partnerluses osalemiseks. Neljanda kaheaastase tegevuskava 2018-2020 eesmärkideks on suurendada kaasamist ja läbipaistvust poliitika kujundamisel nii riigi kui ka kohalikul tasandil. Selleks valmistatakse ette kaasavat poliitika kujundamist toetava uue eelnõude infosüsteemi lähteülesanne ning toetatakse koolituste ja nõustamisega kaasamise varasemaks ja sisulisemaks muutmist. Kohalikul tasandil toetatakse avatud valitsemise tegevuskavade väljatöötamist ja rakendamist ning avalike teenuste tasemete võrdleva kasutajasõbraliku avaliku vaate loomist. Varasemast jätkatakse Riigikogu avatuse suurendamisega, samuti arendatakse osalusdemokraatiat edasi hariduses.

Eesti näeb ligi kaheksakümne avatud valitsemise partnerluses osaleva riigi seas välja edukas ning sihiteadlik, ent tegelik asjade seis taandub siiski tõsiasjale, et mugavus, enda võimaluste alahindamine, usaldamatus ja eelarvamused tõrjuvad valdavat osa inimestest pakutavast partnerlusest kõrvale ja nii, vaatamata lennukatele kavadele ja deklaratsioonidele, jääb paljude kodanike kaasavaks ettevõtmiseks üksnes valimistel osalemine, ning sedagi ca pooletel hääleõiguslikest kodanikest.

Sellest lähtudes näen nii märtsis valitava Riigikogu kui omavalitsuste suurimat ülesannet leida järgnevail aastail võimalused, kuidas tuua inimesed otsustusprotsessi juurde, panna nad uskuma, et meie riigis on tõepoolest igaühe arvamus tähtis ja iga inimest peetakse oluliseks ka peale seda, kui hääl ühe ehk teise erakonna toetuseks antud.

Kaasav poliitika on võimas vahend ühiskonna konsolideerimisel ja kõigi ebamugavate teemade pingevabal lahendamisel, muutudes selleks siiski vaid juhul, kui usaldus poliitikute ja elanike vahel lubab tõeliselt ja ilma umbusuta õiglase Eesti eest tegutsema asuda.

 

 

neljapäev, 24. jaanuar 2019

Mammutgümnaasiumite asemel tuleks mõelda sellele, kuidas muuta haridus isikukesksemaks



Targad inimesed soovitavad igal õhtul lugeda tunnijagu raamatut. See pidavat positiivselt mõjutama mõtlemisvõimet, tasakaalustama päevatööst pingul närve ning tooma kasu veel kümnel erineval viisil. Olen viimasel ajal lugemisteraapiat praktiseerinud ning tuleb tunnistada, et mõjub.

Ühel õhtul raamatut käest pannes, otsustasin enne uinumist veel pisut televiisorit vaadata. Esimeses kanalis, millele sattusin, tagusid kaks kaaki kaigastega kellegi autot, järgmisele klõpsates, materdas vaimselt tasakaalutu taat kurikaga maaslamajat, ilmse sooviga juhuslik vastutulija pikema jututa teise ilma saata, kolmandal telekanalil oli härga täis noormees paisanud pikali halastust anuva tütarlapse ning vedas õnnetukest juukseidpidi kõrvaltuppa, et ohvrit seal vägivaldselt võtta. Panin teleka kinni, sest see mida nägin, paiskas pulsi lakke ja ähvardas röövida ööune. Ja ühtäkki lõi mul pildi klaariks – selline ongi maailm, milles me laseme lastel ja noortel elada – vägivaldne, julm, räpane; maailm, mida lisaks telekanalitele võimendavad netiplatvormid ja sotsiaalmeedia.


Noored on ühiskonna nägu.

Viimasel ajal on palju räägitud noorsoovägivallast ja sarjatud õpetajaid, noorsootöötajaid ning politseid, ent mida saab käputäis hea tahtega inimesi teha, kui valdav osa avalikkusest, alates lapsevanematest, annab alla, ega suuda veenda noori väärtuspõhiselt käituma.

Ma ei pane siin kõiki ühte patta. Muidugi on rõõmustavalt palju neid emasid-isasid, kelle jaoks lastekasvatamise kunst on eneseteostus, mille nimel pingutada. Just sellistest peredest tulevad targad, tublid ja töökad noored. Ent kuritegevus noorte hulgas üha kasvab, sest eeskuju annavad sõbrad, kelle jaoks ei eksisteeri vastutuse mõistet, jõugujuhid, kes jäänud ilma kodusest hoolest ning elavad nüüd vanemate ükskõiksusest tingitud tähelepanuvaegust välja sigatsedes, laamendades, klobides ja togides. Nad teavad, et alaealist kaitseb seadus ka siis, kui ta ise sellele sülitab. Nii kasvab karistamatuse tunne ja potentsiaalsest lumehelbekesest areneb ohtlik eneseimetlejast retsidivist.

Me võime kõigisse parkidesse palgata turvamehed, ent probleemi see ei lahenda, sest noortekambad leiavad endale uued kogunemiskohad. Kuni ühiskonnas kestab jõu ja rikkuse kultus, seni soositakse seda ka noorte hulgas. Noored on alati olnud kõige mõjutatavam ja sotsiaalselt haavatavam grupp ning tänasel päeval pole see teisiti.


Vägevad sõnad ja tagasihoidlikud teod.

Hiljutiste Kanutiaia sündmustega seoses tõusis noorsooteema mõneks ajaks teravamalt fookusesse. Kindlasti jäi sellest ajast meelde ministrite ühine pargikülastus ning tõsised näod, kui kinnitati, et nüüd hakkab riik noorsooteemadega tõsisemalt tegelema. Ometi ei kuulnud me ministritelt ka toona muud, kui et tuleb tõhustada, reageerida, parendada ja korrastada – mida täpselt, selleni ei jõutudki, sest peale kasvasid uued teemad. Taas kõlasid vägevad sõnad, millele ei järgnenud tegusid. Mingit uuenenud noorsoomeetmete paketti Kanuti kriisist ei sündinud. Noorsootöötajate palk käesolevast aastast küll tõuseb, kuid jätkuvalt vajavad noortekeskused raha, et pakkuda noortele lisategevusi.


Tugev kodu annab turvatunde.

Enne valimisi räägitakse vajadusest viia Eesti positiivse loomuliku iibega riigiks. Kindlasti on see vajalik, ent lapse saamine kätkeb endas ka vastutust tema kasvatamise ja inimeseks vormimise eest. Et tõuseks iive, peavad lastetoetuste kasvu kõrval suurenema vahendid, mis tagaksid lastele ja noortele igakülgse arengu. Lisaks koolide pakutavale huvitegevusele peab riik leidma vahendid üle-eestilise tasuta huvitegevuse võrgustiku loomiseks ning käigus hoidmiseks. Noorsootöötajate professionaalsus kasvab vaid siis, kui neid raske töö eest ka õiglaselt tasustatakse. Mammutgümnaasiumite hurraa-aktsioonide algatamise asemel, tuleks mõelda sellele, kuidas muuta haridus isikukesksemaks, lapsesõbralikumaks, intiimsemaks. Kombinaatkoolid, olgu nende käivitamise taga kes tahes, ei lahenda, vaid suurendavad noorsooprobleeme. Haridusministeeriumis kujundatav noorsoopoliitika peab arvestama eelkõige laste ja noorte vajadustega ning alles seejärel, kui üldse, säästuprogrammide ja muude korralduslike dokumentidega.

Ent ükskõik, milliseid meetmeid ka rakendada, kuni ei kasva perede heaolu, ei leevendu ka noorsooprobleemid, sest lapse vormimisel täisväärtuslikuks ühiskonna liikmeks, ei asendada miski kodu. Riigis, kus terve armee kalevipoegi ja lindasid heegeldab naaberriigi vahet, omamata nädalate kaupa ülevaadet, mida lapsed kodus teevad, ei saa välistada, et suur osa järelevalveta jäänud noorukitest langeb halbade mõjude küüsi. Samas, ilma välismaal tööl käivate vanemateta, ei elaks paljud pered ära ning lapsed peaksid kannatama nöökimist, sest kehvadest peredest pärit kaaslaste vastu ollakse sageli julmad.

Jõudsimegi lõpuks välja selleni, kui mõttetu on oodata, et lapsed ja noored erineksid oluliselt täiskasvanud ühiskonnaliikmeist, oleksid kuidagi viksimad ja viisakamad, kui on seda keskmine eestimaalane. Ainult ühiselt ennast käsile võttes, arenedes ja vastutustunnet kasvatades, loome järeltulevale põlvele soodsa arengupinnase. See väärib pingutust nii poliitikutelt, lapsevanematelt, õpetajatelt, arvamusliidritelt, kui meilt kõigilt!

esmaspäev, 21. jaanuar 2019

Noored vajavad tuge


Kuritegevuse ennetamine ja ohjeldamine on ühiskonnale suurimaks väljakutseks kõikjal maailmas. Erandiks pole ka Eesti. Taasiseseisvuse aastate jooksul on kuritegevuse profiil ja raskuskese märgatavalt muutunud ning üheksakümnendate maffiariigist saanud maailma mõistes turvaline ning rahulik paik. Ometi ei tohi lasta end sellest uinutada. Turvalisust tuleb luua pidevalt, uusi ohte kaardistades ning põhjuseid ennetades. Kui me seda ei suuda, võtab kuritegevus kaotatud positsioonid tagasi.

Erilist tähelepanu nõuab noorsookuritegevus. Noored on vastuvõtlikud kaaslaste arvamustele ning hoiakutele, ja kui need vastanduvad ühiskonnas kehtivatele normidele, tunnetatakse seda millegi huvitava ja salapärase, mitte vägivaldse ja kuritegelikuna. Kuigi me seni pole kogenud noortegängide vägivalda, on esimesed märgid selle rahvusvahelise nuhtluse imbumisest Tallinna tänavaile juba olemas. Kanuti sündroom pole kusagile kadunud ning eksivad need, kes arvavad, et parkidesse turvameeste palkamine lahendab probleemi. Järelevalve karmistamisest ja karistusega hirmutamisest kampadega võitlemisel ei piisa. Rõhk tuleb asetada sisulisele ja noortepärasele ennetustööle. Noored vajavad eeskuju ja meie ülesandeks on teha kõik, et iidolirolli ei võtaks kurjategijad. Selleks on tarvis pakkuda huvitavat tegevust, populariseerida sporti ning näidata haritud inimese võimalusi elus läbi lüüa ja oma unistusi teostada.

Kas noored on hukas?

Nii on küsitud läbi ajaloo, kurtes, et noored käituvad halvasti, ei hooli seadustest ega austa vanemaid inimesi. Kui vaadata kuritegevuse statistikat, siis tundub, et neil, kes seda ütlevad, on õigus. Ka Eestis pannakse kõige enam seadusevastaseid tegusid toime 14-26 aastaste poolt. Igast kolmest politsei avastatud kuriteost langeb üks selles vanuses noorte arvele. Ent see ei tähenda veel, et noored on hukas ning veelgi vähem, et tegemist on korduvkurjategijatega, kes on halvale teele sattununa normaalsele elule lõplikult kaduma läinud.

Õnneks on enamik noorukieas toime pandud seaduserikkumisi pigem juhuslikud ning reegleid eirama tõukab seiklushimu, teismeliseea trots käskude-keeldude ja lõpuks kogu ühiskonna suhtes, puberteedist tingitud kõrgendatud või siis liiga madal enesehinnang, äsja avastatud seksuaalsus ja arvukad muud põhjused. Noorukid on isiksustena äärmiselt keerulised ja mitmeplaanilised. Hiljem kulutab elu nurgad maha ning talitseb mässumeele. Enamus tänaseid murelapsi jätab riskikäitumise seljataha ning rahuneb aastate möödudes ning neist saavad täiesti normaalsed ühiskonna liikmed. Et kasvuea riske minimeerida, on vaja noori toetada, andes neile võimaluse positiivseks eneseteostuseks. Riigil ja omavalitsustel tuleb eraldada noorsootööks rohkem vahendeid. Noortekeskusi peab kaasajastama mitte üksnes ruume remontides ja paremat inventari soetades, vaid värsket lähenemist vajab eelkõige sisuline töö. Senisest tõhusamat toetust vajab noorte sporditegevus, kusjuures rõhku peaks panema võistkondlikele spordialadele, mis on positiivse ja kaaslastega arvestava vaimsuse kasvatamisel asendamatud. Kui täna hoiame kokku noortevõistkondade finantseerimiselt, tuleb homme tegeleda noortekampadega mitte üksnes Tallinna südalinnas, vaid üle Eesti, sest nooruslik energia otsib rakendust.

Meil on vaja ametkondade ülest tulemustele orienteeritud noorsootöö arengukava, mis sisaldaks nii loovuse väärtustamist, hariduse populariseerimist, kui ka seksuaal- ja tervisekasvatust. 

Vanglate asemel arengukeskused.

Leidub noori, kes muutuvad niivõrd agressiivseks ja äärmuslikuks, et lõpetavad vanglas. Kahjuks pole meie vanglad, vaatamata õiguskaitseorganite vastupidistele väidetele, mingid kasvatusasutused ja kes kord sellesse rattasse sattunud, ei pruugi leida jõudu uueks alguseks. Vangla kasvatab kaake ning eriti vastuvõtlikud on sealsele kuritegevuse heroiseerimisele just noored.

Me ei tohiks kuritegelikule maailmale kaotada ühtki inimest ning sellepärast tuleks kiiresti vaadata üle senine noorte karistuspoliitika. Noored seaduserikkujad vajavad eraldatust kuritegelikest autoriteetidest, mida praeguses vanglasüsteemis pole võimalik saavutada. Ka erikoolid, vähemalt sellistena nagu need praegu tegutsevad, ei täida oma ülesannet. Kui soovime valele teele noori normaalsesse ellu tagasi tuua, tuleb seaduse vastu eksinutega tegeleda individuaalselt. Eesmärgiks ei tohi saada karistamine, vaid eelkõige ümberkasvatamine. Ainult nii puhastame oma tänavad ja pargid agressiivsusest.

Ühiskonna hoiakud mõjutavad noori.

Noorte seaduskuulekust mõjutavad otseselt avalikkuses omaksvõetud hoiakud alkoholi ja narkootikumidesse. Eestis juuakse rohkem, kui enamikus teistes riikides ja sellepärast pole ka midagi imestada, et alkoholiga tehakse tutvust üha nooremalt. Ka narkootiliste ainete kättesaadavus on aasta-aastalt lihtsamaks muutunud. Võitlus kanepi legaliseerimise eest loob aga fooni, kus noored hakkavad narkootikumidest mõtlema, kui mitte eriti ohtlikest, pigem isegi raviomadustega ainetest. Libainfo levib tänapäeval netikiirusel ja selle levitajad ei vastuta teabe tõelevastavuse eest.

Muidugi pole sajaprotsendiliselt võimalik saavutada olukorda, kus noored mõnuainetega üldse kokku ei puutuks. Ometi on võimalik seda riski oluliselt vähendada. Alkohol ja narkootikumid on noorte hulgas sageli tähiseks täiskasvanuks saamisel, ent avalikkuse selgelt mõnuaineid tõrjuv hoiak võib suurel osal alaealistest võtta soovi joobeseisundit kogeda. Meie alkoholi ja narkopoliitika ei saa jätkuda sama hambutuna nagu seni, sest paljud seaduserikkumised algavad just alkoholi ja mõnuainete tarbimisest.

Sügisene noortekampade teemal tekkinud hüsteeria on rahunenud, kuid see ei tähenda, nagu saaks probleemi päevakorrast maha võtta, sest iga kuritegevusele kaotatud noor on meie ükskõiksuse ja puuduliku ennetustöö vili. Noorsooteemad tuleb hoida tulipunktis.

 

Toetame lastega peresid

Eesti tulevik on seda pilvitum, mida enam oskame hinnata ja toetada lastega peresid. Selles osas on meil nii õnnestumisi kui ka jätkuvat minnalaskmist.

Meie vanemahüvitise süsteem on vaieldamatult üks maailma edumeelsemaid. Pajude arenenud suurriikide noored pered ei oska taolisest riigipoolsest toest isegi unistada. Äärmiselt oluline on ka see, et süsteem on pidevas arengus ning lapsi kasvatavate perede ootustega arvestatakse selles üha paindlikumalt.

Laps ei tohi saada eneseteostusel taksituseks.

Paljud vanemahüvitise saajad tunnevad vajadust säilitada sidemeid tööeluga, et kodusveedetud aastatega ei kaoks senised oskused ja karjäärivõimalused, ent lapse kõrvalt töötamine oli problemaatiline, kuna vanemahüvitise väljamaksed võisid oluliselt väheneda. Alates käesoleva aasta märtsist tohib vanemahüvitise saaja teenida töist tulu kuni pooleni vanemahüvitise ülempiirist, ilma et hüvitis väheneks. See on suur samm, võimaldamaks lastega kodusolevale vanemale tööelus osalemist. Tööeluga tihedamat sidet hoides on ju lapsepuhkuse lõppedes oluliselt lihtsam endisele ametikohale naasta või siis uut rakendust leida. Seadusemuudatus puudutas ligi 17 000 vanemahüvitise saajat, kellest teenis töist tulu seni vaid 4%. Tänaseks on töötavate vanemahüvitise saajate hulk kindlasti oluliselt kasvanud, mis oligi üks seadusemuudatuse eesmärke. 

Ometi pole seaduse täiendamisega kaasnenud noorte lastevanemate hüppelist hõivatust, sest lapsega kodus oleval emal pole töö leidmine niisama lihtne. Kuigi kuuleme ettevõtjate pidevat kurtmist töötajate nappuse teemal, suhtutakse noortesse emadesse endiselt eelarvamusega ning vaatamata sellele, et naiste tööhõive ja palgalõhega seonduvad probleemid on avalikkuses teravalt esile tõusnud, jäävad kaadrivaliku põhimõtted sageli kinni aegunud mallidesse. Sünnitusealisele naisele vaadatakse endiselt kui potentsiaalsele lapsega kojujääjale, kelle karjäärile pole mõtet panustada. Pigem eelistatakse mehi, sest nemad pole perega nii hõivatud ja saavad pühenduda tööalastele väljakutsetele täie jõuga. Vähemalt tundub suur osa tööandjatest olevat just seda meelt. Muidugi pole ükski tööandja ega personalitöötaja enam nii rumal, et töövestlusele ilmunud naiselt otsesõnu küsib, kas too kavatseb lähiajal lapse soetada. Peale võrdse kohtlemise alast teavitustööd on paljud tööandjad muutunud neis küsimustes äärmiselt ettevaatlikuks, sest kui asi avalikuks tuleb võib ju võrdõiguse volinikult noomida ning ajakirjanduselt näägutada saada. Naistöötaja palkamisest loobumiseks leitakse muid põhjuseid, jättes mulje, otsekui oleks nood ebapädevamad või kesisema ettevalmistusega.

Nii säilibki ebakindlus, kas vanemahüvitise lõppedes saab naasta oma endisesse töökohta, jätkata karjääri ülesehitamist, tunda rõõmu eneseteostusest, või peab leppima lihtsama ja vähem loomingulisema ametiga, sest personalitöötaja selekteerib su välja, kui ebalojaalse kaadri, kes eelistab ettevõtte pikaajalisele strateegiale laste tuleviku peale mõtlemist, ühistele õppepäevadele perega tegelemist ning kes eeldatavalt on aasta jooksul korduvalt haige maimukesega kodus ning teda peavad sel ajal asendama kaastöötajad.

Kas noored emad jäävadki tegusa ettevõtja hirmuunenäoks?

Meil on viimasel ajal räägitud palju vajadusest kehtestada poliitikute eetikakoodeks. Samasugust riiklikku mõtlemist toetavat käitumisjuhendit vajaksid hädasti ka ettevõtjad.

Kahtlemata on nende hulgas palju Eesti tulevikule pühendunud inimesi, kes mingeid õpetussõnu ei vaja, ent seda enam peaks nad olema kaitstud hetkehuvidele keskendunud ühepäevaperemeeste loodud negatiivse kuvandi eest. Tuleb üheselt selgeks teha, et üleolev suhtumine noortesse sünnitamisealistesse naistesse ja mudilasi kasvatavatesse emadesse, pole ühiskonnas soositud.

Noor pere, töökad noored emad ja neid toetavad tublid mehed ehitavad ühiselt Eesti tulevikku ning väärivad selleks igakülgset abi. Ka kõige paremad seadused ning läbimõeldum toetuste süsteem ei suuda luua noortele naistele kindlustunnet, kui nad töövestlusel näevad enda vastas vaenulike kalasilmadega jõllitavaid pragmaatikuid, ühes käes exeli tabel ja teises Friedmani majandusõpik.

Kallid eestlased, olgem eurooplastena ettevõtlikud, ent jäägem inimesteks!

kolmapäev, 28. november 2018

Tallinna arengukava määrab kogu Eesti tuleviku


Tallinna arengukava 2021+ koostamine on jäänud suure poliitika varju, ent see pole Eesti arengule mitte vähem oluline, kui osalemine globaalsetes projektides. Pealinnana määrab Tallinn põhimõtted, mis juurduvad linnaplaneerimise praktikas üle Eesti, koos lähivaldadega moodustuvast ühtsest Tallinna majandusklastrist sõltub aga kogu riigi heaolu. Just seepärast on tarvis arengukavaga toimuvat tähelepanelikult jälgida ning võimalusel ka sõna sekka öelda, et ei läheks nagu eelmise arengukavaga, kus probleemipüstitused ja neile pakutud lahendused jäid üldsõnaliseks ning visiooniliselt kammitsetuks. Samuti ei tohiks arengukavaga minna sama õnnetult nagu linnaosade üldplaneeringutega, mis takerdusid aastateks lõpututesse vaidlustesse pisiasjade üle ning olid juba valmides osaliselt vananenud. Tallinn vajab atraktiivset ja innovatiivset arengukava, milles pakutud lahendused oleksid ajast sammukese ees. Vaid nii oleks valmival dokumendil praktiline väärtus ning selle tähtusus suurem, kui pelgalt kogukondlikku konsensust kuulutaval deklaratsioonil.


Arengukava põhisuunad.

Seekord väärib tunnustust arengukava koostajate oskus, lähtuda linnaruumiliste suundumiste kaardistamisel kogukondlikult positsioonilt. Vaid linnalise identiteedi arvestamine ning lahendustele konsensusliku heakskiidu taotlemine, säästab viljatutest vaidlustest ning suunab linnaarengulised diskussioonid emotsionaalsetelt eksirännakutelt viljakale asjatundlikule pinnale.

Arengukava väljatöötamist toetavate töötubade teemad on seekord Aktiivne ja hooliv tallinlane, Parim argipäev, Ägedad naabruskonnad, Linna juhtimine, mis toetavad just end tallinlasena määratlenud kogukondade kaasalöömist linnaliste arengute elluviimisel. Samas ei suuda arengukava toimkond lõpuni käsitleda linna- ja asumikogukondi võrdväärsete partneritena. Näiteks töötoas Atraktiivne ja hooliv tallinlane määratleti diskussiooni telg järgmiste küsimustega:  

Kuidas linn peaks toetama ettevõtlust?

Kuidas linn peaks toetama kultuuri?

Kuidas linn peaks toetama sotsiaalset sidusust?

Kuidas linn peaks toetama rahva tervist ja -sporti?

Kas tõesti tuleb arengukava koostamisel taas lähtuda avalikustamise ja kaasamise ajastule võõrast seisukohast, et kogukonnad ise ei suuda ettevõtluse, kultuuri, sotsiaalse lõimumise, tervise- ja spordiedenduse teemadel piisava veenvusega kaasa rääkida ning see tuleks jätta linna pärusmaaks? Miks ei julge linna ametnikkond tunnistada asumiseltside ja elanikeühenduste võimekust, pakkuda linnale koostööd, mitte oodata linnapoolset toetust ja aktiviseerimist? Veelgi enam, paljud pehmed teemad tuleks delegeerida just kodanikeühendustele ning kui Kohaliku Omavalitsuse Korralduse seadus siin piirid seab, teha ettepanek selle muutmiseks, et kodanikuühendused saaksid suuremad õigused oma kodukohta puudutavate otsuste ettevalmistamisel ning ellu viimisel. Aeg on minna kaasavalt eelarvelt üle kogukondade juhitud eelarvele. Kui uus arengukava kogukondade otsustusõiguse olulist laiendamist ette ei näe, saame taas dokumendi, mis eos ajale jalgu jääb.


Arengukava teostamiseks on tarvis tugevdada linnaplaneerimist.

Kõigi Tallinna arengudokumentide kitsaskohaks on neis käsitletud innovatsiooni ülekandmine linnaruumi. Kuni pole ümberkorraldatud Linnaplaneerimise ameti töö ning planeeringute käsitlemisel lähtutakse vaid formaaljuriidikast, pole head tulemust loota.

Planeeringute menetlemisel peab suurenema ametnike vastutus. Iga väljapakutud parandusettepanekut tuleks põhjendada, mitte esitada seda eksperdi ümberlükkamatu seisukohana. Taoline üleolev suhtumine linna ja kogukonna koostööle kasuks ei tule. Iga ameti poolt esitatud parandusettepanekuga peaks kaasnema pädev seletus, kas see tuleneb normidest, seadusest, või lihtsalt sellest, et ametnik tõusis hommikul voodist vasaku jalaga. Äärmiselt ohtlik on tendents, kus arhitektikompetents üritatakse linnaosadest kaotada. See võib anda küll kokkuhoiu palgafondis, ent kogukondliku koostöö vaatest on selline tsentraliseerimine lubamatu.

Olukord, kus arendajatele esitatakse lõputuid nõudmisi ning menetlused venivad aastaid, peab jääma minevikku. Uus aeg eeldab värsket suhtumist ning planeeringuprotsessis, kus üritatakse leida konsensust linna huvide, arendajate soovide ning kogukonna nõudmiste vahel, ei tohi ametnikkond luua endale eeliseid. Kui seda ei mõisteta, jätkub olukord, kus arengukavas kirjeldatud protsessid takerduvad linnaruumiliste planeeringute venimise tõttu.


Kodanikuühendused vajavad koolitust.

Muidugi tuleb võrdse partnerluse korral eeldada kodanikeühenduste ja survegruppide poolt teemade asjatundlikku ja põhjendatud käsitlust. Linna arengut ei saa piirata pelgalt seetõttu, et kellegi aknast ei paista enam meri või mõne puu mahavõtmist püütakse kujutada looduskatastroofina. Tuletagem meelde Haabersti eritasandilise ristmiku löögi alla seadmist hõberemmelga kaitsjate poolt või siis äripinnana kasutuses olnud kahe korteri insolatsioonisaagat, mis nurjas EKA uue maja ehitamise kesklinna. Siin pöördus emotsioon oluliste linnaarenguliste projektide vastu.  

Et taolisi olukordi vältida, tuleks kodanikeühendustele anda võimalus oma liikmete harimiseks. Planeerimise aluseid, seadusandlust, asjaajamise häid tavasid ja kogukondliku koostöö põhimõtteid tutvustavad koolitused oleks vähim, mida linn saaks sel eesmärgil kodanikeühendustele pakkuda. Ehk muutuksid siis ka avalikud planeeringuarutelud hüsteerilisest süüdistuste loopimisest asjalikeks kokkusaamisteks, kus kõik osapooled suudavad oma seisukohta piisava selgusega põhjendada.

Linna areng ja planeerimine on liiga tõsine teema, et sellesse pealiskaudselt suhtuda. Arengukava 2021+ koostajad on astunud tubli sammu kaasaegse kogukondliku linnaruumilise nägemuse poole, ent teemat võiks käsitleda veelgi julgemalt. Soovin arengukava koostajatele jõudu ja visadust, et kogukonna kui linnaelu eestvedaja roll saaks uues dokumendis väärikalt ning põhjalikult avatud.

 

 

 

 

teisipäev, 20. november 2018

Peatame hääbumise


Negatiivses iibes pole Eesti jaoks midagi uut. Tegelikult algas iibeprobleemidega maadlemine juba läinud sajandi alguses ning on tänaseks kulmineerunud olukorraga, kus taasiseseisvumine, mis peaks ometi innustama tulevikule mõtlema ning lapsi kasvatama, on toonud endaga hoopis sügava rahvastikukriisi. Kui 2017. aastal oli 13 520 sündi ja 15 480 surma, siis näitab see taasiseseisvumise aja suurimat negatiivset iivet. Seda ei muuda ka 10 470 sisserändajat, kes rahvastiku koguarvu kasvatasid. Mis on lahti, et me ei suuda enam täita põhiseaduse priambulas sätestatut, et riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade?


Riiklikud meetmed siiski mõjuvad.

Kui vaadata Eesti iibegraafikut, torkab üldise negatiivse iibe taustal silma aasta 2010, kui olime erandlikult 35 sünniga plussis. Uurides selle fenomeni tagamaid avastame, et valdavaks põhjuseks võib lugeda majanduskriisiga kaasnenud tööpuudust. Kuidas nii?  

2008. aastal rakendunud vanemapalga süsteem nägi ette võimaluse, et kui laste sünnivahemik jääb 30 kuu sisse, võetakse vanemapalga arvestamisel aluseks eelmise lapse sünnile eelnenud sissetulek. Töötutele emadele oli see innustav võimalus. Statistika näitab, et neil aastail kasvas sündivus just teise ja kolmanda lapse arvelt. Muidugi oli tegemist lühiajalise mõjuga, ent see töötas, mis kinnitab, et riiklikud peretoetusmeetmed pole jõuetud, tuleb vaid hoolikalt analüüsida majanduse ja ühiskonna hoiakute hetkeseisu ning luua olukorrast lähtuvad parimad meetmed.


Paindlik ja motiveeriv.

Meie vanemahüvitise seadus muutus peale möödunud aastal vastu võetud muudatusi motiveerivamaks. Seadusemuudatusega pikendatakse alates 2020. aastast isapuhkus 30-päevaseks ning võimaldatakse hüvitise saamise peatamist ja taasalustamist kolme aasta jooksul. Järgmisest aastast arvestatakse vanemahüvitist rasedusele eelnenud 12 kalendrikuu järgi. Mis aga eriti oluline, vanemahüvitisega samaaegse tulu teenimine muudeti paindlikumaks, mis tõstab noorte emade võimalust tööelust mitte võõrduda. Seadusemuudatustega makstakse kolmikute ja enamaarvuliste mitmike sünni korral vanemale kuni laste 18-kuuseks saamiseni 1000 eurot kuus. Tähtsusetu pole seegi, et vanemate võimalused laste eest hoolitseda muutuvad senisest võrdsemaks. Kuigi muudatused jõustuvad põhiosas alles 2022. aastal, peaks nende positiivsus ilmnema märksa varem.

Uuendustest väärib äramärkimist lapsevanemate võimalus võtta kuni lapse 3-aastaseks saamiseni vanemahüvitis välja kalendripäevade kaupa. Mõlemal töises suhtes vanemal on muudatuste jõustumisel võimalik kasutada iga alla 14-aastase lapse kohta 10 tööpäeva ehk kahepeale kokku 20 tööpäeva tasustatud lapsepuhkust.


Suhtumine loeb.

Kindlasti on seadusemuudatused üheks hoovaks, mis võivad meie negatiivsest iibekõverast välja upitada. Ent ühes on riiklike meetmete kriitikutel õigus – pelgalt toetuste ja soodustustega sündivust ei tõsta. Lisanduma peab avalik toetus ja motiveeriv suhtumine kaasinimeste poolt. Meie noored pered väärivad suuremat positiivset tähelepanu. Nad peavad tundma, et neist hoolitakse ja neid imetletakse.

pühapäev, 14. oktoober 2018

Eesti pere sihtasutuse ideest


Selleaastane nn katuserahade jagamine on tekitanud avalikkuses ja poliitringkondades palju paksu verd. Asi on võtnud suisa tragikoomilised mõõtmed, kui varasemast ühe usinama katuseraha jagajana tuntud Margus Tsahkna juhitud poliitiline huvigrupp tegi avalduse prokuratuuri, et uuritaks, kas MTÜdele ja regioonidesse raha suunamisele saaks külge pookida kriminaalse tausta.

Olgu sellega kuidas on, ent vähemalt üks rahaeraldus, Isamaa poolt miljoni euro suunamine Eesti pere sihtkapitali loomiseks, on ebaõigelt kriitikatule alla langenud. Ei tohi häid mõtteid kohe auklikuks tulistada vaid seepärast, et Isamaa on oma toetajaskonna poliitiliste vangerduste ja ebaselge positsiooni tõttu kaotanud. Mõni langeva reitinguga erakonna ettevõtmine, antud juhul siis Eesti pere sihtkapitali asutamine, väärib tunnustust, mitte mahategemist. Muidugi kehtib minu väide üksnes siis, kui sihtkapital tõepoolest tööle hakkab, mille juba ette kahtluse alla panek tundub aga pahatahtlik ja rumal.

Isamaale pannakse süüks, et sihtkapitali loomise idee pole sisustatud konkreetsete tegevustega. Kriitikutel on õigus, ent aidakem siis mängureeglid ja eesmärgid paika panna. Kui soovime oma riigile jätkusuutlikku tulevikku, oleme suisa kohustatud virisemise asemel sihtasutust ideedega toetama.

Miks on sihtkapitali tarvis?

Kõigepealt sellepärast, et keegi peab Eesti pere säilimise ja toetamise teema süstemaatiliselt ning riiklikul tasemel tõstma ja ühiskonna tähelepanu keskpunktis hoidma. See on seda vajalikum, et paljud riigiametnikud, näiteks sotsiaalministeeriumi nõunike ja spetsialistide armee, on hetkel lummatud vähemuste teema pildis hoidmisest ning igava traditsioonilise pere jaoks ei jätku neil lihtsalt aega. Nii intrigeeriv on rääkida perest, kus kahe habetunud isa hoolel kasvamas vahva mudilane, ent tõelised pered, kes taastoodavad rahva, on siiski segapaarid, kellel samuti omad mured ja rõõmud, unistused ja valud. Just neist peab uus sihtasutus rääkima, tooma lihtsa Eesti pere taas avaliku huvi keskmesse.

Sihtkapitali osaks jääks ka perede elu lihtsamaks muutvate algatuste väljatöötamine, nende kaitsmine poliitilistes ringkondades ning viimine seadusloomesse. See on suur ja oluline töö, mida võiks alustada näiteks lastekaupade käibemaksu alandamisest või ideaalvariandis kaotamisest. Olukord, kus lastekaupadel on luksuskaupadega võrdne käibemaks tuleb tunnistada ebanormaalseks. Raamatute ja teatripiletite puhul me ju rakendame madalamat maksumäära. Lapsed on osa rahva kultuuritaustast, võimest end elus hoida, miks koormame siis lastega seonduvaid oste lisaskoormisega!

Sihtkapitali eesmärgiks peaks olema ka koostöö õpikute koostajatega, et suures uuendusmeelsuses ei unustataks neis mainimast lihtsaid ja ajatuid väärtusi, emaduse ilu ja isaduse vastutust, seda, et lapsed sünnivad armastusest, mille juures seksil on oluline, ent mitte peamine osa.

Lõpuks saaks sihtkapital koordineerida erinevate pereliitude koostööd, et teha nende hääl kuuldavaks.

Me pole teinud kõike noorte perede, eriti lasterikaste perede toetamiseks. Jah viimasel ajal on kasvanud lastetoetused, vanemapalk annab võimaluse lapsega pikemalt kodus olla, ent kuigi toitlustamine lasteaias on Tallinnas ja mujalgi tasuta, siis lasteaia kohatasu kaotamise üle võiksime siiski diskuteerida. Kui peame enesestmõistetavaks tasuta põhiharidust, peaksime minema üle ka tasuta lasteaiale.

Need on vaid mõned mõtted sellest, mida annaks perede heaks teha. Taoliste ettepanekute väljatöötamiseks ja süstematiseerimiseks vajamegi Eesti pere sihtasutust. Virisejad ja ussitajad võiksid arvestada, et sihtasutuse loomiseks planeeritud miljon eurot kulutatakse valdava osa inimeste arvates märksa sihipärasemalt kui näiteks reklaamikampaaniates „erinevus rikastab“ või „kumm on seks“ põletatud sajad tuhanded maksumaksja raha.

esmaspäev, 1. oktoober 2018

Perevägivald õõnestab ühiskonda

Juba mõnda aega on avalikkuse tähelepanu keskpunktis noortekampade võimutsemine Tallinna kesklinna parkides. Luubi alla on võetud nii põhjused, mis noori kampadesse meelitavad, kui ka omavalitsuse ja riigi võimalused noorsoovägivalla ennetamiseks. Jääb loota, et tähelepanu ajaga ei haju, vaid suudame edaspidi pakkuda alles kujunevatele isiksustele alternatiivseid tegevusi ja vaimset tuge, et nad end halvast seltskonnast eemal hoiaksid, ega hävitaks oma tulevikku.

Sama tõsiselt tuleb kõnelda perevägivallast.

Pargipeksmistest veelgi tõsisem on nii Tallinnas kui kogu Eestis olukord kodu- ehk moodsamalt lähisuhtevägivallaga. Probleem on tohutu ja ohvrite arv hirmutav. Armutu statistika kinnitab, et meie kodudes saab vigastada enam inimesi, kui liikluses, kus olukord on avalikkuse hinnangul katastroofiline. 2015. aastal Avatud Ühiskonna Instituudi poolt tehtud uuring tuvastas, et Eestis sai aasta jooksul perevägivalla tõttu vigastusi ligi 38 000 naist, 15 000 meest ja 2400 last.

Kahjuks oleme selle ohtlikeima kuriteoliigi ennetamisel ning ohvrite abistamisel üks saamatuimaid riike Euroopa Liidus. Siiani elame õndsas usus, et kodus saadud nahatäis ei tee naisest või ka mehest (84% koduvägivalla ohvritest on naised ja 16% mehed) täisväärtuslikku ohvrit ning pereringis aset leidnud jõhkrused tuleb lahendada pigem lepitamise kui karistamise abil. Reeglina eelistatakse vägivallatsejat ja peksasaanud naine peab koos traumeeritud lastega turvakeskusesse pagema, samal ajal kui sügelevate rusikatega mees naudib kodumõnusid ja sotsiaaltöötajate tähelepanu, kes näevad temas samasugust ohvrit nagu sinisekspekstud silmadega abikaasas, ja püüavad maksku mis maksab rusikakangelasest pereisa stressi maandada, lootes, et äkki loobub ta siis lähedaste tümitamisest.

Eesti vajab perevägivalla ohvreid kaitsvat seadust.

Väga paljudes maades, balti riikidest näiteks Leedus, on sinisilmsest lepitamispraktikast loobutud ning koduvägivalda käsitletakse võrdselt teiste kuriteoliikidega. Lähisuhtevägivalla puhul pole Leedus tarvis kannatanul teha avaldust ja võidelda süüdlase kohtusse jõudmise nimel, vaid selle eest hoolitsevad õiguskaitseorganid ka siis, kui kannatanu, kas siis mesijutu või ähvarduste ajel, igasugusest süüdistamisest loobub.

Perevägivalla vastase seaduse on võtnud vastu 119 riiki, nende hulgas lisaks Leedule ka Austria, Suurbritannia, USA, Austraalia, Saksamaa, Hispaania, Tšehhi, Sloveenia, Holland, Šveits, Bulgaaria. Seadusega anti avalikkusele selge sõnumi, et pere keskel toimepandud vägivald on kuritegu, ja see jõudis pärale.

Näiteks USAs, kus koduvägivalla vastane seadus jõustus 1994. aastal, kahanes 1993–2010 partneri poolt tapetud naiste arv 30%, vägivallajuhtumite arv koguni 2/3.

Euroopas oli üks teenäitajatest Austria, kus perevägivalla vastane seadus jõustus 1997. Politsei sai õiguse vägivallatseja kodust lahkuma sundida, ja seda vaatamata ohvri ütlustele või soovidele. Seadus näeb ette 14 päeva pikkust kaitset ahistava jälitamise puhul, mis laieneb töökohale, kooli, kus lapsed õpivad ja mujale.

Leedu liigub õigel teel.

Kas selline karmus on põhjendatud? Vaadates muutusi lähinaabri Leedu koduvägivalla statistikas, võib kinnitada, et igati. 

Leedu sai lähisuhtevägivalla seaduse 2011. aastal. Enne rakendus sealgi Eestiga sarnane stsenaarium, kus vägivallatseja ja kannatanu vastutasid juhtunu eest võrdselt. Perevägivalda käsitleti eraasjana ja õiguskaitseorganid said õiguse algatada kriminaalmenetlust alles raskete vigastuste tekitamise korral. Seaduse vastuvõtmiseni oli tavaline, et vägivald peredes jätkus. Leedus mõisteti, et väheefektiivne seadusandlus, kus vastutus vägivallatseja karistamise eest lasub kannatanul, õõnestab ühiskonna normaalset toimimist.

Seaduse vastuvõtmise järel vähenes tapmiste arv lähisuhte pinnal aastaga 30% – 2011. aastal 147 juhtumit, 2012. aastal 104 juhtumit. Kasvas kannatanute arv, kes julgesid õiguskaitseorganitelt abi otsida. 2011. aastal registreeriti 618 vägivalla ohvrit, 2012. aastal 4582. Seadus julgustas ohvreid riigilt abi otsima, et probleem lõplikult lahendada.

Riigil pole õigust probleemi eirata.

Me ei tohi jätkata senise praktikaga ning tegeleda lähisuhtevägivalla puhul agressiivse poole nunnutamisega. Tuleb teha kõik, et inimesed tunneksid end kodus turvaliselt, sest koduseinad peavad toetama, mitte lämmatama. Kui me ei suuda riigi ja ühiskonnana koduvägivallale piiri panna, püsib negatiivne iive, sest heidutatud naised ei planeeri pere kasvu, langeb tööviljakus, kaob inimeste loomingulisus ja nad ei suuda enam avalikus elus osaleda. Vägivaldsetest kodudest pärit laste õppeedukus langeb ning neist endist saavad koolikiusajad ja täiskasvanuks sirgudes pere hirmu all hoidvad türannid.

Koduvägivald läheb riigile maksma hiigelsummasid.

Lähisuhte vägivald pole peresisene probleem, vaid selle eest maksame me kõik. Perevägivalla tekitatud kahjud lähevad riigile maksma 116,5 miljonit eurot aastas. Kahjude suurus arvutati välja 2016.aastal Avatud Ühiskonna Instituudi eestvedamisel, summeerides erinevates ametkondades tehtud uuringute tulemusi. Hinna moodustavad saamata jäänud toodang, langenud töövõime, vähenenud tootlikkus ja kasum, ravile kulunud vahendid ja aeg, politsei, kohtute ja vanglate kulud, elukvaliteedi langus jne.

Ühe koduseinte vahel korda saadetud kuriteoga tekitatakse kahju ligi 38 000 eurot. Tegelik hind võib olla 10 korda suurem, sest vaid iga kümnes perevägivalla ohver pöördub praeguses lootusetus olukorras abi saamiseks politsei poole.

Ohvrid ootavad abi.

Seni pole riigikogu ega sotsiaal- ja justiitsministeerium koduvägivalla probleemi tõsiselt võtnud. Tundub, et sotsiaalministeeriumi ametnikel on nii palju jändamist reklaamikampaaniatega „erinevus rikastab“, et perevägivallaga ei jää mahti tegeleda. Justiitsministeerium aga tammub jalalt jalale, ega tea, kust otsast pihta hakata. Ohvrid aga ootavad, et neid aidataks. Kaua veel?

 



pühapäev, 2. september 2018

Emme, lähme loomaaeda, tivolisse ja teemaparki!

Laupäeval, 25. augustil, sünnipäeva pidanud Tallinna Loomaaed on igati mõnus koht, kuhu võib perega alati tulla. Neljajalgsete ja suleliste toimetamiste jälgimisest ei tüdine kunagi. Loomaaias taltuvad ka kõige püsimatumad marakratid, sest ümberringi on nii palju huvitavat. Elevandid ja ninasarvikud, karud ja tiigrid, krokodillid ja ahvid, sekka karjade kaupa sõralisi ning uhke sulestikuga linde – kogu see kirju seltskond paneb ennast imetlema. 

Tallinna Loomaaed on viimastel aastatel jõudsalt arenenud. Ehitatud on avaraid tarandikke ja eksponeerimismaju, kerkinud on loodushariduse keskus. Viimane ja uhkeim rajatis, jääkarude maja, valmis tänu linna ja loomaaia sõprade abile. Alanud on ettevalmistused tiigrioru rajamiseks. Loomaaia juhtkonnal jätkub tahet uut kavandada ning olemasolevat veelgi paremaks muuta. Nii on saavutatud keskkond, kus loomad tunnevad end hästi, mida muuhulgas tõendab suur loomabeebide arv, ja samas on ekspositsioon kavandatud sellisena, et kõiki loomaaia asukaid on hõlbus jälgida. Just kompaktsus ja loomade suurepärane vaadeldavus on muutnud meie loomaaia populaarseks ka turistide hulgas. Jääb vaid üle soovida loomaaiale järgmist tegusat aastat ning lähitulevikus kõigi arenguplaanide täitumist.

Loomad vaadatud, kuhu edasi?

Ent kui loomade uudistamisest küll saab, ent veel pole tahtmist koju minna, tekib emadel-isadel probleem, kuhu mudilastega edasi puhkepäeva veetma minna. Võimalik on külastada Vabaõhumuuseumi. Kuigi ka seal on vaieldamatult palju vaadata, ootavad lapsed vanade taluhoonete vahel jalutamise asemel siiski midagi märksa aktiivsemat ja lõbusamat. Läheks hoopis lõbustusparki, aga paraku on Tallinnas Kadrioru pargis vaid üks paari kidura karusselliga atraktsioonide aed. Lapsed, kes kunagi Russalka lähistel asunud tivolis lustisid, on tänaseks saanud juba vanaemadeks-isadeks. Ajast, mil Rocca al Mare tivolis karussell viimase ringi tegi on samuti möödas enam kui aastakümme. Oleme lähiriikide pealinnade seas nukker erand, sest aeg-ajalt Tallinna linnaosi väisav väsinud agregaatidega Tivolituur ei asenda tõelist suurt kogupere lõbustusparki.

Kümmekonna aasta eest tõusis Haaberstisse tivoli ja veekeskuse rajamine tõsiselt päevakorda, ent toona jooksis algatus saabunud majandussurutise tõttu ummikusse. Arvan, et nüüd, mil Eestil ja Tallinnal läheb hästi, on õige aeg lõbustuspargi ja veekeskuse mõte taas idanema panna. Haabersti on selleks kõige õigem koht, sest loomaaiaga koos moodustaksid need arvestatava meelelahutuskeskuse.

Tallinnas puudub oma teemapark.

Kui juba Haabersti meelelahutuslinnaku rajamisega algust teha, võiks mõelda ka mängulise teemapargi loomisele, mis sarnaneks oma toimimispõhimõttelt Lottemaaga, ent kus võiks kasutada märksa rohkem narratiive, kui pelgalt üks lastejutt. Teemapargi tegevus hõlmaks erinevaid lasteraamatuid, siia mahuksid toimetama nii Punamütsike, Pipi, Sipsik, supilinna detektiivid kui ka paljude teiste lasteraamatute kangelased. Lisaks meelelahutusele oleks mängukeskusel ka hariv ning kirjandust ja lugemisharjumust toetav funktsioon. Olukorras, kus raamatute trükiarv langeb ja eestlastest, kui kunagisest raamatulembesest rahvast on saamas kultuurileige tarbimisühiskonna liige, tuleks lastekirjanduse teemapark igati kasuks.

Ehitame Haabersti meelelahutuskeskuse valmis.

Meil tuleb linnas ja riigis seljad kokku panna ning alustada tööd selle nimel, et rajada Haaberstisse tõeline laste võlumaa, kuhu kuuluksid loomaaed, tivoli ja kirjanduse teemapark. Üks kolmest, suurepärane loomaaed, on juba olemas, jääb üle ka teised kaks ettevõtmist teoks teha. Ma ei väida, et Haabersti meelelahutuskeskus oleks võluvits, mis meie rahvastikuprobleemid hoobilt lahendab, ent märk noortest peredest ja lastest hoolimisest on see kindlasti. Algatuseks on seegi suur asi.

 

 



laupäev, 19. mai 2018

Seenioride majad aitaks vanureil toime tulla

Eesti elanikkond vananeb. Ent kõrge vanus ja isegi kroonilised haigused ei peaks võtma eluõhtul võimalust oma päevadest rõõmu tunda. On ühiskonna hoiakute ja südametunnistuse küsimus, kas tahame vanemale põlvkonnale kindlustada inimväärset elu või lepime vaid hädapärasega. Minu tähelepanekud kinnitavad, et meie avalikkus on eakate probleemidele vastuvõtlikum kui eales varem. Diskuteeritakse, otsitakse lahendusi, soovitakse parimat. Selles valguses on õige aeg selgeks rääkida, kuidas näeme tulevikus omavalitsuse ja riigi poolt eakatele osutatavate teenuste arengut ning kust leiame ressursid, et pensionid, meditsiini- ja tugiteenused turvalist vanaduspõlve võimaldaksid.

Hooldekodud pole enamuse jaoks lahendus.

Viimasel ajal on meedias korduvalt käsitletud hooldekodude temaatikat. Eakate sugulased pole rahul teenuse kõrge hinnaga, samuti on tekitanud küsimusi hooldekodude poolne raviplaanide muutmine. Kurdetakse ka selle üle, et hooldekodudes ei suudeta vanuritele piisavalt tähelepanu pöörata, kuna ühe hooldaja teenindada on liiga suur arv hoolealuseid.

Tegemist on tõsiste ja teravate probleemidega, mis nõuavad kiiret lahendust. Oma elu väärikalt ning töökalt elanud põlvkonnal on õigus oodata lugupidavat kohtlemist ja kindlustatud vanaduspõlve, ning seda ka siis, kui kroonilised haigused ei võimalda enam endaga ise hakkama saada. Ent ka siis, kui hooldekodu suudab pakkuda väga head teenust, lähevad vanurid sinna vaid hädavajadusel, kui teisiti enam hakkama ei saa. Kellel vähegi jaksu, soovib elada omas kodus ning seni kui jõuvarud lubavad, ise endaga hakkama saada.

Vanurite jaoks pole hooldekodude juures peamine mitte kõrge maksumus, sest siin tuleb vajadusel appi omavalitsus, vaid eelkõige see, et hooldekodusse minnes tuleb jätta maha kodu, senised harjumused, loovutada oma individuaalsus. Pole lihtne sulanduda suurde hooldusasutusse, kus ühel põetajal on korraga teenindada liiga palju vanureid ja kellelgi pole aega sind ära kuulata, sest personalil on kiire ja teistel vanakestel omad mured.

Kindlasti tuleb hooldekodude teemaga tegeleda ning kavatsen seda edaspidi ka teha, ent paljud vanurid ootavad oma eluprobleemidele hooldekodust erinevat lahendust.

Seenioride toetatud elamine.

Kui tervis vähegi võimaldab soovivad eakad elada oma kodus. See on inimlikult arusaadav ja mõistetav. Vapraid ja elurõõmsaid vanureid, kes tahavad ja suudavad enda eest ise hoolitseda, ent kes siiski vajaksid selle juures minimaalset abi, tuleks senisest enam toetada. See on parim variant nii riigile kui ka lähedastele.

Eestis tuleks algatada eakate munitsipaalmajade projekt, mis aitaks leevendada tuhandete vanurite ja nende lähisugulaste argimured. Nn seenioride majad sarnaneksid põhimõttelt tavaliste munitsipaalmajadega. Erinevus seisneb selles, et korteritesse on paigutatud just vanuritele disainitud köögimööbel ning vannitoasisustus, mis arvestab ealisi iseärasusi. Igas korteris on ka häirenupp, mis võimaldab vajadusel kutsuda nii meditsiinilist abi kui ka hooldustöötajat. Eraldi oleks võimalus saada abi toidu tellimisel internetikauplustest, kasutada vastava tasu eest pesumaja teenust ning rentida mõistliku hinnaga koristajat. Teenuseid osutaks vanuritele vastuvõetavate hindadega omavalitsuse poolt korraldatud hanke võitnud ettevõte. Osa kuludest kompenseeritaks.

Seenioride majad pakuksid erinevalt hooldekodudest privaatsust ning annaksid võimaluse elada just nii nagu igaüks ise soovib, mitte ühiselamu reegleid järgides. Suhtlemisvajaduse rahuldamiseks võiks hoone alumisel korrusel asuda ruum, kus elanikud saaksid kohtuda, tähistada tähtpäevi, organiseerida ühisüritusi, juua lihtsalt tassikese kohvi või maitsta naabri küpsetatud kooki.

Loodan et seenioride majad on meie eakate homne päev – kindlustatud, toetatud ja turvaline võimalus rõõmsameelselt vanuse ja ealiste iseärasustega toime tulla.