Ravimid taskukohaseks

Valimiste eel jagavad erakonnad lubadusi parandada eakate toimetulekut, keskendudes peamiselt pensionite tõusule. Muidugi on pensionite erakorraline tõus hädavajalik ning selle teostav erakond pälvib valdava osa ühiskonna toetuse. Samas on jäänud tähelepanuta veel üks võimalus eakate toimetuleku parandamiseks, milleks pole tarvis leida raha eelarvest, vaid piisab üksnes kehtivate normide muutmisest. Mõtlen siin käsimüügiravimite turustamist toidukauplustes. Sellest on pikalt räägitud, ent lahenduseni pole tänu mõjukate ravimimüüjate lobile jõutud.

Tänu ravimimüüjate monopoolsele seisundile on ravimid kallid.

Ravimihinnad on meil võrreldes teiste Euroopa riikidega, kus sissetulekud märgatavalt suuremad, üle mõistuse kõrged. Suurbritannias maksab paratsetamool viis korda vähem kui Eestis. Kui võrrelda üle 5 euro maksvaid palaviku, nohu ja köha ravimeid Saksamaal, Taanis ja Rootsis pakutavaga, võib jahmatusega tõdeda, et paljud sellised rohud saab neis kõrge elatustasemega riikides kätte alla eurose hinnaga. Meie ja Euroopa muude riikide ravimite hinnad erinevad lausa kordades.

Mis on siis loonud taolise ebaloomuliku olukorra? Põhjus on müüjate monopoolne seisund. Vaba konkurentsi puudumisel on monopoolset seisundit omavatel ettevõtetel võimalik hinnad lakke kruvida. Ebatervele olukorrale ravimiturul on juhtinud tähelepanu ka konkurentsiamet, ent jäänud võitluses vaba turu eest seni kaotajaks. 

Juba kümne aasta eest esitas konkurentsiamet toonasele majandusministrile Partsile ettepanekud konkurentsiolukorra parandamiseks ravimiturul, ent praktilist tegevust sellele ei järgnenud. Konkurentsiamet leidis, et käesolevaks ajaks väljakujunenud turustruktuur ravimiturul ning käsimüügiravimitele kohaldatav hinnaregulatsioon ei motiveeri ettevõtjaid pakkuma ravimikasutajale parimat ning soodsaimat valikut. Tänaseks pole olukord karvavõrdki muutunud.

Käsimüügiravimid vabamüüki.

Kuni meil kehtib regulatsioon, et ravimeid võivad turustada üksnes apteegid, pole hindade alanemist loota. Eelpoolmainitud kirjas leiab konkurentsiamet: Seoses koondumistehingutega ravimimüügi valdkonnas, analüüsis Konkurentsiamet 2007 – 2008. aastatel olukorda ravimiturul. Uuringute tulemusel selgus, et suurimate turuosaliste vertikaalse integreerituse tõttu, st üks ja sama kontsern tegutseb erinevatel ravimite turustamise tasanditel ning tulenevalt apteegikettide seotusest ravimite hulgimüüjatega, kuulub kahele ettevõtjale ligikaudu 80% - 90% kogu ravimite turustamisest Eestis. Ravimite turustamise all on siinjuures peetud silmas äritegevust alates ravimite riiki sisseostmisest kuni apteekidest lõpptarbijateni väljastamiseni. Mainitud suure turuosaga ettevõtjateks on AS Magnum ja Tamro Eesti OÜ.

Käsimüügiravimite tarbijale normaalsete hindadega võimaldamiseks, tuleb monopol lõhkuda ning selleks on lihtsaim võimalus lubada ravimid müügile toidupoodidesse. Retseptiravimid jääksid muidugi apteekide osaks. Vastuväide, et toidupoes puudub pädevaid juhiseid jagav farmatseut, pole veenev, sest lihtsa valuvaigisti või köharavimi puhul pole eraldi nõuannet tarvis ning igas ravimikarbis on ka põhjalik juhend, kuidas antud medikamenti tarbida. Kui kaubandusketid saavad endale ravimite müügiõiguse, alanevad konkurentsiolukorras hinnad ning kindlasti suureneb ka ravimite valik, mida monopoolsed ravimiturustajad ei vaevu tagama. Samal seisukohal on ka Konkurentsiamet, kirjeldades olukorda järgmiselt: Konkurentsiameti hinnangul parandaks käsimüügiravimite vabam turustamine konkurentsiolukorda, mille tulemusel omakorda laieneks nii käsimüügiravimite valik kui ka alaneks üldine hinnatase. Konkurentsiameti ettepaneku oponendid on avaldanud seisukohta, et liiga tugev konkurents võib mõjuda kahjulikult ravimite kvaliteedile, kuna võitluses soodsama hinna nimel võidakse teha järeleandmisi kvaliteedis. Selline väide ei lähe kokku aga tegeliku olukorraga ravimite turustamisel. Ravimite valik, mida on lubatud müüa ehk legaalsete ravimite valik on piiratud nendega, mille turustamiseks on antud müügiluba. Müügiloa taotluse menetlemise põhjalikkus tagab ravimi kvaliteedi ning ohutuse ravimikasutajatele. Seega puuduvad legaalsete ravimite seas ebakvaliteetsed ravimid.

Nagu konkurentsiameti uuringust selgub pole Eesti turul saada ca 10% müügiloaga ravimitest ning puudub koguni 60% Euroopa Ravimiameti müügiluba omavatest ravimitest. Konkurents ravimiturul lõpetaks selle ebaloomuliku olukorra.

Võtkem teistest õppust.

Ravimite turustamine toidupoodides pole midagi uut. Kogu Euroopa teeb nii ning naudib taskukohaseid ravimihindu. Norras saab käsimüügiravimeid kõigis toidupoodides, Soomes, Hollandis, Ungaris ja Poolas supermarketites ja bensiinijaamades, Saksamaal supermarketites. Suurbritannias, Tšehhis, Rootsis võib käsimüügiravimeid müüa iga seda sooviv ettevõtja. Erandina paistab välja äärmiselt range regulatsiooniga Eesti, kus ravimitega kauplemise õigus on ainult apteekidel, mida näiteks paljudes maapiirkondades pole. Ravimite jõudmine toidupoodidesse rõõmustaks ka maainimesi.

Aeg on lõpetada Eesti inimesi kooriv monopol ravimiturul. Olgu uue riigikogu esmaseks ülesandeks viia seadustesse sisse parandused, mis võimaldavad ravimite müüki toidupoodides, langetades seeläbi hinda ning parandades kättesaadavust.