Kaasamine algab usaldusest

Tänapäeval ei saa ükski poliitik üle ega ümber kaasamise teemaatikast. Enne valimisi on alanud lausa võistlus, kes poliitikutest jõuab rohkem kaasata erinevaid vanuse, huvi ja kogukondlikke gruppe.

Milline elukas see kaasamine õigupoolest on ja kas sellega soovitakse tegeleda ka peale 3. märtsi – need on kaks küsimust, mis peaksid meid huvitama rohkem, kui  õhinapõhise poliitneiu kohtumine pensionäride ja emadega ühe erakonna veidi lohisevates valimisklippides.

Kaasamispoliitika sai eluõiguse läbi omavalitsuste.

Kogukondade ja huvigruppide kaasamisele hakati Eestis suuremat tähelepanu pöörama peale seda, kui 2002. aastal sõnastati kodanikuaktiivsuse tõstmiseks ja demokraatia tugevdamiseks mõeldud Eesti Kodanikuühiskonna Arengu Kontseptsioon (EKAK), millega loodeti panna paika avaliku võimu ja kodanikeühenduste koostööpõhimõtted ja vormid, millest omakorda kesksemana toodi välja kodanike ja kodanikeühenduste kaasamine avaliku tasandi otsustusprotsessidesse ja otsuste teostamisse. Siiski jäi kaasamine aastaiks pigem poliitikagurude mõttemänguks, ent seeme oli pandud idanema ja aegamisi hakkas see eelkõige omavalitsuste haldusalasse idusid ajama. Suure panuse selleks andsid ajalooliste linnaasumite kogukondlikud seltsid, mis suutsid oma hääle laiemalt kuuldavaks teha.

Tänaseks on Tallinna Linnavalitsusest saanud üks kodumaise kaasamispoliitika eestvedajaid ning paljus just tänu Tallinna valitsemises juurutatud kaasamisprotseduuridele, on see jõudsalt kogu riigis positsioone võtmas.

Linnavõimule oli kogukondlik kaasamine loomulik areng, kuna seadus näeb kaasamist ette planeeringute menetlemises. Niisiis oli tegemist tuttava teemaga, millega linn ka kenasti haakus. Praegu ei kujuta Tallinna volikogu tööd ette ilma erinevate huvigruppide esindajate komisjonidesse kaasamiseta ja linnajuhtimist ilma Positiivse Tallinna programmi kaasava eelarveta. Positiivse Tallinna ettepanekuid on viidud ellu kõigis linnaosades. Sellest on saanud osa iga-aastasest eelarveprotsessist. Linnaosade elanike ideede ja ettepanekute põhjal koostatud Tallinna linna positiivne programm aastateks 2018-2022 hõlmab linna eelarvest 5-6%. Vähemoluline pole ka elanike võimalus osaleda linna arengukava koostamisel. Kahjuks on nii Positiivse Tallinna ideekorjes kui teistes kaasamisvõimalustes osalejate arv jäänud siiski marginaalseks, moodustades vaid mõne protsendi elanikkonnast. Siin tuleb kõigil poliitikutel kõvasti nuputada, kuidas suurendada oma kodukoha käekäigust huvituvate aktiivsete inimeste hulka.

Muidugi pole see üksnes Tallinna ja Eesti teema. Kui rääkida omavalitsuse kaasavast eelarvest, mida esmakordselt hakati kasutama pea kolm aastakümmet tagasi Brasiilias ja mida täna rakendab enam kui 1500 omavalitsust 40 riigis, siis osalemise poolest jääb see tagasihoidlikumaks, kui võiks eeldada. Näiteks Pariisis, kus osalemine kõige aktiivsem ja igal aastal jagatakse rahva soove arvestades lausa 75 miljonit eurot, kõigub eelarvearuteludes sõna sekka ütlejate arv 8% piirimail. New Yorkis on kaasava eelarve summa näiteks 12 miljonit ja läinud aastal esmakordselt klubiga liitunud Helsingis 4 miljonit eurot ning ka kaasatud elanike arv jääb seal märksa madalamaks.

Eesti õpib ja areneb. 

Alates aastast 2012 hakati kaasamisele tõsist tähelepanu pöörama riigi tasandil, kui Riigikantselei koostas esimese tegevuskava avatud valitsemise partnerluses osalemiseks. Neljanda kaheaastase tegevuskava 2018-2020 eesmärkideks on suurendada kaasamist ja läbipaistvust poliitika kujundamisel nii riigi kui ka kohalikul tasandil. Selleks valmistatakse ette kaasavat poliitika kujundamist toetava uue eelnõude infosüsteemi lähteülesanne ning toetatakse koolituste ja nõustamisega kaasamise varasemaks ja sisulisemaks muutmist. Kohalikul tasandil toetatakse avatud valitsemise tegevuskavade väljatöötamist ja rakendamist ning avalike teenuste tasemete võrdleva kasutajasõbraliku avaliku vaate loomist. Varasemast jätkatakse Riigikogu avatuse suurendamisega, samuti arendatakse osalusdemokraatiat edasi hariduses.

Eesti näeb ligi kaheksakümne avatud valitsemise partnerluses osaleva riigi seas välja edukas ning sihiteadlik, ent tegelik asjade seis taandub siiski tõsiasjale, et mugavus, enda võimaluste alahindamine, usaldamatus ja eelarvamused tõrjuvad valdavat osa inimestest pakutavast partnerlusest kõrvale ja nii, vaatamata lennukatele kavadele ja deklaratsioonidele, jääb paljude kodanike kaasavaks ettevõtmiseks üksnes valimistel osalemine, ning sedagi ca pooletel hääleõiguslikest kodanikest.

Sellest lähtudes näen nii märtsis valitava Riigikogu kui omavalitsuste suurimat ülesannet leida järgnevail aastail võimalused, kuidas tuua inimesed otsustusprotsessi juurde, panna nad uskuma, et meie riigis on tõepoolest igaühe arvamus tähtis ja iga inimest peetakse oluliseks ka peale seda, kui hääl ühe ehk teise erakonna toetuseks antud.

Kaasav poliitika on võimas vahend ühiskonna konsolideerimisel ja kõigi ebamugavate teemade pingevabal lahendamisel, muutudes selleks siiski vaid juhul, kui usaldus poliitikute ja elanike vahel lubab tõeliselt ja ilma umbusuta õiglase Eesti eest tegutsema asuda.