Solk turul

President Kersti Kaljulaid leidis linnade ja valdade päeval peetud kõnes, et omavalitsuste rahadega välja antud lehtede näol on tegemist turu solkimisega. Samas jättis ta tähelepanuta tõiga, et meie ajakirjandusturul on hämmastavalt palju solki ja selles saab süüdistada üksnes eraväljaannete omanikke ja juhtivtoimetajaid, kes näivad siiralt uskuvat, et Eestis on võimalik turgu valitseda üksnes kollast materjali tootes. Omavalitsusi, kes enda väljaandeis keskenduvad kohalikele uudistele, on siiski patt solgitootmises süüdistada. Siit ka vastuväide kogu turu solkimise jutule. Omavalitsused on lihtsalt sunnitud andma välja oma ajalehti, et kohalikud uudised jõuaksid elanikeni, kuna erameediat huvitavad uudiste asemel pigem külajutud.  
Piirilinna Gorod kaebab reklaamiraha röövimise üle.

Seekordse lahingu munitsipaalmeedia vastu käivitas Narva ajaleht Gorod, mille omanikud pole sugugi rahul olukorraga, kus linnameediasse müüakse reklaami rohkem ja odavama hinnaga kui nende väljaandesse. Gorod nõuab munitsipaalmeediale reklaamimüügi keelu kehtestamist ning on suutnud tänu heale lobitööle ning presidendi narvahuvile kindlustada endale ka Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) toetuse. Liidu tegevjuhi Mart Raudsaare arvates pole õigustatud, et omavalitsused teevad massiivseid infolehti ja erameediale truu ajakirjandusametnik väljapääsuna riiklikku regulatsiooni, mis keelaks munitsipaalväljaandeid raha eest reklaami avaldamast.

Kogu EALLi ärevuse taga peitub tõsiasi, et paljudes piirkondades on omavalitsusväljaanded saavutanud lugejate seas eralehtedest suurema populaarsuse ja leviku. Muidugi on õige, et kohalikke väljaandeid levitatakse reeglina tasuta ning rahastatakse osaliselt omavalitsuse eelarvest, ent siiski annab lehtede populaarsus tunnistust ka tugevast sisust. Pole mõtet süüdistada omavalitsusi, et nad mängivad ajakirjandust. Paljudes kohtades ongi omavalitsuslehed ainus ja tõeline kohalikku uudist tootev ajakirjandus, mida pole mõtet alavääristada. Rääkides põhjustest, miks reklaamiandja omavalitsusmeediasse kipub, siis pole põhjust kahtlustada, et ta on rumal ja põletab asjata raha. Kui reklaamiandja soovib oma reklaami viia eraomanduses Gorodi, või mõne muu erakapitalil toimiva väljaande asemel munitsipaalväljaandele Narva Leht või mõnele muuule omavalitsustrükisele, siis on reklaami avaldamine seal tema jaoks atraktiivsem ning näiteks Narva kaasuses jõuab see linnalehe abil, erinevalt üksnes vene lugejale suunatud Gorodist, ka väikesearvulise ent tegusa Narva eestlaskonnani.

Muidugi on medalil, mis seal varjata, ka teine külg. Kohalikud lehed saavad toetust omavalitsuse eelarvest ning vastavalt müügi edukusele, kaetakse osa väljaandmiskuludest reklaamituludega. On suhtumise küsimus, kas kohalike lehtedega tuleks käituda sarnaselt riigi ringhäälinguga, kust reklaam on kõrvaldatud, pannes kogu lehtede väljaandmiskulu kohaliku eelarve kanda ja kinkida reklaamiraha eraettevõtjale. Teatud poliitiliste jõudude jaoks on see ainuvõimalik, ent kas ka ainuõige?

Minu arvates poleks selles midagi taunitavat, kui reklaami vajavad ettevõtjad annavad oma panuse kohalike uudiste jõudmiseks elanikeni. Kriitikat ei kannata Mart Raudsaare mõte, et kohalikus meedias peaks kogu reklaami avaldatama tasuta. Kui reklaamiandjale nii lahke kingitus teha, jäävad Gorodi taolised üllitised ju puhta kuivale!

Riigikogu ei peaks sekkuma reklaamirahade jaotamisse. 

EALL saatis riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjonile kirja, milles nõuab seadusandja sekkumist Narva ajalehetülisse ning pikemas perspektiivis kohalikele omavalitsusväljaannetele reklaamimüügi keelu kehtestamist. Jääb üle vaid loota, et riigikogu komisjonil jätkub tervet mõistust mitte asuda keeldude-käskude abil lahendama piirilinna ajakirjandustüli. Goriod võiks end väljaandena tõestada nagu on end tõestanud näiteks eraõiguslik Põhjarannik, mis on suutnud tänu korralikule sisule ja tegusatele ajakirjanikele säilitada nii lugejaskonna kui ka reklaamitulu. Küsimus on kvaliteedis, mitte omavalitsuste pitsitamises selle nimel, et erameediale lahedamat äraelamist kindlustada.

Kohalikud lehed tuleb ühendada lahti erakondlikust propagandast.

Milles tuleks aga kindlasti jõuda poliitilisele konsensusele, on kohalike lehtede eraldamine erakondlikust poliitikast. Sellest patust, et kohalik leht püütakse teha võimul oleva erakonna häälekandjaks, pole prii ükski omavalitsustes tegutsev erakond. Tallinnas on tehtud märgatavaid edusamme, et meie linnaosalehed, rääkimata Pealinnast, üha enam vabastada erakondlikust kallutatusest. Ajad, mil ühes lehes võis näha kaheksat linnaosavanema fotot, on jäänud ajalukku. Just siin on koht, milles tuleks omavalitsusmeediast rääkides jõuda ühistele seisukohtadele ning kehtestada heade tavade koodeks. Iga omavalitsusväljaanne peaks eelkõige keskenduma kohaliku elu kajastamisele, käsitledes ka kitsaskohti ning kritiseerides vajadusel vallavanemat või linnapead. Selleks tuleks toimetustele või toimetajale tagada piisav vabadus ja kaitse ametnike rünnakute eest. Nähtavasti aitaks, kui lehte väljaandva inimese võtaks tööle ja vabastaks erinevate poliitiliste jõudude esindajatest ja avaliku elu tegelastest koosnev loovkoda, millel oleks ka ainsana õigus teha ettepanekuid lehe sisu kohta.

Eestis säilib ja sedamööda, kuidas erameedia kolletub, isegi kasvab, vajadus kohalike lehtede järele, mis valgustavad paikkondlikke sündmusi ning elu linnades, linnaosades ja valdades. Heale teavitavale ajakirjandusele on alati kohta ning jätkub ka reklaamiraha, mida jagada. Turule sattunud solki ei päästa aga ükski tsensuur ega reeglite karmistamine.