Mammutgümnaasiumite asemel tuleks mõelda sellele, kuidas muuta haridus isikukesksemaks

Targad inimesed soovitavad igal õhtul lugeda tunnijagu raamatut. See pidavat positiivselt mõjutama mõtlemisvõimet, tasakaalustama päevatööst pingul närve ning tooma kasu veel kümnel erineval viisil. Olen viimasel ajal lugemisteraapiat praktiseerinud ning tuleb tunnistada, et mõjub.

Ühel õhtul raamatut käest pannes, otsustasin enne uinumist veel pisut televiisorit vaadata. Esimeses kanalis, millele sattusin, tagusid kaks kaaki kaigastega kellegi autot, järgmisele klõpsates, materdas vaimselt tasakaalutu taat kurikaga maaslamajat, ilmse sooviga juhuslik vastutulija pikema jututa teise ilma saata, kolmandal telekanalil oli härga täis noormees paisanud pikali halastust anuva tütarlapse ning vedas õnnetukest juukseidpidi kõrvaltuppa, et ohvrit seal vägivaldselt võtta. Panin teleka kinni, sest see mida nägin, paiskas pulsi lakke ja ähvardas röövida ööune. Ja ühtäkki lõi mul pildi klaariks – selline ongi maailm, milles me laseme lastel ja noortel elada – vägivaldne, julm, räpane; maailm, mida lisaks telekanalitele võimendavad netiplatvormid ja sotsiaalmeedia.

Noored on ühiskonna nägu.

Viimasel ajal on palju räägitud noorsoovägivallast ja sarjatud õpetajaid, noorsootöötajaid ning politseid, ent mida saab käputäis hea tahtega inimesi teha, kui valdav osa avalikkusest, alates lapsevanematest, annab alla, ega suuda veenda noori väärtuspõhiselt käituma.

Ma ei pane siin kõiki ühte patta. Muidugi on rõõmustavalt palju neid emasid-isasid, kelle jaoks lastekasvatamise kunst on eneseteostus, mille nimel pingutada. Just sellistest peredest tulevad targad, tublid ja töökad noored. Ent kuritegevus noorte hulgas üha kasvab, sest eeskuju annavad sõbrad, kelle jaoks ei eksisteeri vastutuse mõistet, jõugujuhid, kes jäänud ilma kodusest hoolest ning elavad nüüd vanemate ükskõiksusest tingitud tähelepanuvaegust välja sigatsedes, laamendades, klobides ja togides. Nad teavad, et alaealist kaitseb seadus ka siis, kui ta ise sellele sülitab. Nii kasvab karistamatuse tunne ja potentsiaalsest lumehelbekesest areneb ohtlik eneseimetlejast retsidivist.

Me võime kõigisse parkidesse palgata turvamehed, ent probleemi see ei lahenda, sest noortekambad leiavad endale uued kogunemiskohad. Kuni ühiskonnas kestab jõu ja rikkuse kultus, seni soositakse seda ka noorte hulgas. Noored on alati olnud kõige mõjutatavam ja sotsiaalselt haavatavam grupp ning tänasel päeval pole see teisiti.

Vägevad sõnad ja tagasihoidlikud teod.

Hiljutiste Kanutiaia sündmustega seoses tõusis noorsooteema mõneks ajaks teravamalt fookusesse. Kindlasti jäi sellest ajast meelde ministrite ühine pargikülastus ning tõsised näod, kui kinnitati, et nüüd hakkab riik noorsooteemadega tõsisemalt tegelema. Ometi ei kuulnud me ministritelt ka toona muud, kui et tuleb tõhustada, reageerida, parendada ja korrastada – mida täpselt, selleni ei jõutudki, sest peale kasvasid uued teemad. Taas kõlasid vägevad sõnad, millele ei järgnenud tegusid. Mingit uuenenud noorsoomeetmete paketti Kanuti kriisist ei sündinud. Noorsootöötajate palk käesolevast aastast küll tõuseb, kuid jätkuvalt vajavad noortekeskused raha, et pakkuda noortele lisategevusi.

Tugev kodu annab turvatunde.

Enne valimisi räägitakse vajadusest viia Eesti positiivse loomuliku iibega riigiks. Kindlasti on see vajalik, ent lapse saamine kätkeb endas ka vastutust tema kasvatamise ja inimeseks vormimise eest. Et tõuseks iive, peavad lastetoetuste kasvu kõrval suurenema vahendid, mis tagaksid lastele ja noortele igakülgse arengu. Lisaks koolide pakutavale huvitegevusele peab riik leidma vahendid üle-eestilise tasuta huvitegevuse võrgustiku loomiseks ning käigus hoidmiseks. Noorsootöötajate professionaalsus kasvab vaid siis, kui neid raske töö eest ka õiglaselt tasustatakse. Mammutgümnaasiumite hurraa-aktsioonide algatamise asemel, tuleks mõelda sellele, kuidas muuta haridus isikukesksemaks, lapsesõbralikumaks, intiimsemaks. Kombinaatkoolid, olgu nende käivitamise taga kes tahes, ei lahenda, vaid suurendavad noorsooprobleeme. Haridusministeeriumis kujundatav noorsoopoliitika peab arvestama eelkõige laste ja noorte vajadustega ning alles seejärel, kui üldse, säästuprogrammide ja muude korralduslike dokumentidega.

Ent ükskõik, milliseid meetmeid ka rakendada, kuni ei kasva perede heaolu, ei leevendu ka noorsooprobleemid, sest lapse vormimisel täisväärtuslikuks ühiskonna liikmeks, ei asendada miski kodu. Riigis, kus terve armee kalevipoegi ja lindasid heegeldab naaberriigi vahet, omamata nädalate kaupa ülevaadet, mida lapsed kodus teevad, ei saa välistada, et suur osa järelevalveta jäänud noorukitest langeb halbade mõjude küüsi. Samas, ilma välismaal tööl käivate vanemateta, ei elaks paljud pered ära ning lapsed peaksid kannatama nöökimist, sest kehvadest peredest pärit kaaslaste vastu ollakse sageli julmad.

Jõudsimegi lõpuks välja selleni, kui mõttetu on oodata, et lapsed ja noored erineksid oluliselt täiskasvanud ühiskonnaliikmeist, oleksid kuidagi viksimad ja viisakamad, kui on seda keskmine eestimaalane. Ainult ühiselt ennast käsile võttes, arenedes ja vastutustunnet kasvatades, loome järeltulevale põlvele soodsa arengupinnase. See väärib pingutust nii poliitikutelt, lapsevanematelt, õpetajatelt, arvamusliidritelt, kui meilt kõigilt!

Noored vajavad tuge

Kuritegevuse ennetamine ja ohjeldamine on ühiskonnale suurimaks väljakutseks kõikjal maailmas. Erandiks pole ka Eesti. Taasiseseisvuse aastate jooksul on kuritegevuse profiil ja raskuskese märgatavalt muutunud ning üheksakümnendate maffiariigist saanud maailma mõistes turvaline ning rahulik paik. Ometi ei tohi lasta end sellest uinutada. Turvalisust tuleb luua pidevalt, uusi ohte kaardistades ning põhjuseid ennetades. Kui me seda ei suuda, võtab kuritegevus kaotatud positsioonid tagasi.

Erilist tähelepanu nõuab noorsookuritegevus. Noored on vastuvõtlikud kaaslaste arvamustele ning hoiakutele, ja kui need vastanduvad ühiskonnas kehtivatele normidele, tunnetatakse seda millegi huvitava ja salapärase, mitte vägivaldse ja kuritegelikuna. Kuigi me seni pole kogenud noortegängide vägivalda, on esimesed märgid selle rahvusvahelise nuhtluse imbumisest Tallinna tänavaile juba olemas. Kanuti sündroom pole kusagile kadunud ning eksivad need, kes arvavad, et parkidesse turvameeste palkamine lahendab probleemi. Järelevalve karmistamisest ja karistusega hirmutamisest kampadega võitlemisel ei piisa. Rõhk tuleb asetada sisulisele ja noortepärasele ennetustööle. Noored vajavad eeskuju ja meie ülesandeks on teha kõik, et iidolirolli ei võtaks kurjategijad. Selleks on tarvis pakkuda huvitavat tegevust, populariseerida sporti ning näidata haritud inimese võimalusi elus läbi lüüa ja oma unistusi teostada.

Kas noored on hukas?

Nii on küsitud läbi ajaloo, kurtes, et noored käituvad halvasti, ei hooli seadustest ega austa vanemaid inimesi. Kui vaadata kuritegevuse statistikat, siis tundub, et neil, kes seda ütlevad, on õigus. Ka Eestis pannakse kõige enam seadusevastaseid tegusid toime 14-26 aastaste poolt. Igast kolmest politsei avastatud kuriteost langeb üks selles vanuses noorte arvele. Ent see ei tähenda veel, et noored on hukas ning veelgi vähem, et tegemist on korduvkurjategijatega, kes on halvale teele sattununa normaalsele elule lõplikult kaduma läinud.

Õnneks on enamik noorukieas toime pandud seaduserikkumisi pigem juhuslikud ning reegleid eirama tõukab seiklushimu, teismeliseea trots käskude-keeldude ja lõpuks kogu ühiskonna suhtes, puberteedist tingitud kõrgendatud või siis liiga madal enesehinnang, äsja avastatud seksuaalsus ja arvukad muud põhjused. Noorukid on isiksustena äärmiselt keerulised ja mitmeplaanilised. Hiljem kulutab elu nurgad maha ning talitseb mässumeele. Enamus tänaseid murelapsi jätab riskikäitumise seljataha ning rahuneb aastate möödudes ning neist saavad täiesti normaalsed ühiskonna liikmed. Et kasvuea riske minimeerida, on vaja noori toetada, andes neile võimaluse positiivseks eneseteostuseks. Riigil ja omavalitsustel tuleb eraldada noorsootööks rohkem vahendeid. Noortekeskusi peab kaasajastama mitte üksnes ruume remontides ja paremat inventari soetades, vaid värsket lähenemist vajab eelkõige sisuline töö. Senisest tõhusamat toetust vajab noorte sporditegevus, kusjuures rõhku peaks panema võistkondlikele spordialadele, mis on positiivse ja kaaslastega arvestava vaimsuse kasvatamisel asendamatud. Kui täna hoiame kokku noortevõistkondade finantseerimiselt, tuleb homme tegeleda noortekampadega mitte üksnes Tallinna südalinnas, vaid üle Eesti, sest nooruslik energia otsib rakendust.

Meil on vaja ametkondade ülest tulemustele orienteeritud noorsootöö arengukava, mis sisaldaks nii loovuse väärtustamist, hariduse populariseerimist, kui ka seksuaal- ja tervisekasvatust. 

Vanglate asemel arengukeskused.

Leidub noori, kes muutuvad niivõrd agressiivseks ja äärmuslikuks, et lõpetavad vanglas. Kahjuks pole meie vanglad, vaatamata õiguskaitseorganite vastupidistele väidetele, mingid kasvatusasutused ja kes kord sellesse rattasse sattunud, ei pruugi leida jõudu uueks alguseks. Vangla kasvatab kaake ning eriti vastuvõtlikud on sealsele kuritegevuse heroiseerimisele just noored.

Me ei tohiks kuritegelikule maailmale kaotada ühtki inimest ning sellepärast tuleks kiiresti vaadata üle senine noorte karistuspoliitika. Noored seaduserikkujad vajavad eraldatust kuritegelikest autoriteetidest, mida praeguses vanglasüsteemis pole võimalik saavutada. Ka erikoolid, vähemalt sellistena nagu need praegu tegutsevad, ei täida oma ülesannet. Kui soovime valele teele noori normaalsesse ellu tagasi tuua, tuleb seaduse vastu eksinutega tegeleda individuaalselt. Eesmärgiks ei tohi saada karistamine, vaid eelkõige ümberkasvatamine. Ainult nii puhastame oma tänavad ja pargid agressiivsusest.

Ühiskonna hoiakud mõjutavad noori.

Noorte seaduskuulekust mõjutavad otseselt avalikkuses omaksvõetud hoiakud alkoholi ja narkootikumidesse. Eestis juuakse rohkem, kui enamikus teistes riikides ja sellepärast pole ka midagi imestada, et alkoholiga tehakse tutvust üha nooremalt. Ka narkootiliste ainete kättesaadavus on aasta-aastalt lihtsamaks muutunud. Võitlus kanepi legaliseerimise eest loob aga fooni, kus noored hakkavad narkootikumidest mõtlema, kui mitte eriti ohtlikest, pigem isegi raviomadustega ainetest. Libainfo levib tänapäeval netikiirusel ja selle levitajad ei vastuta teabe tõelevastavuse eest.

Muidugi pole sajaprotsendiliselt võimalik saavutada olukorda, kus noored mõnuainetega üldse kokku ei puutuks. Ometi on võimalik seda riski oluliselt vähendada. Alkohol ja narkootikumid on noorte hulgas sageli tähiseks täiskasvanuks saamisel, ent avalikkuse selgelt mõnuaineid tõrjuv hoiak võib suurel osal alaealistest võtta soovi joobeseisundit kogeda. Meie alkoholi ja narkopoliitika ei saa jätkuda sama hambutuna nagu seni, sest paljud seaduserikkumised algavad just alkoholi ja mõnuainete tarbimisest.

Sügisene noortekampade teemal tekkinud hüsteeria on rahunenud, kuid see ei tähenda, nagu saaks probleemi päevakorrast maha võtta, sest iga kuritegevusele kaotatud noor on meie ükskõiksuse ja puuduliku ennetustöö vili. Noorsooteemad tuleb hoida tulipunktis.

 

Toetame lastega peresid

Eesti tulevik on seda pilvitum, mida enam oskame hinnata ja toetada lastega peresid. Selles osas on meil nii õnnestumisi kui ka jätkuvat minnalaskmist.

Meie vanemahüvitise süsteem on vaieldamatult üks maailma edumeelsemaid. Pajude arenenud suurriikide noored pered ei oska taolisest riigipoolsest toest isegi unistada. Äärmiselt oluline on ka see, et süsteem on pidevas arengus ning lapsi kasvatavate perede ootustega arvestatakse selles üha paindlikumalt.

Laps ei tohi saada eneseteostusel taksituseks.

Paljud vanemahüvitise saajad tunnevad vajadust säilitada sidemeid tööeluga, et kodusveedetud aastatega ei kaoks senised oskused ja karjäärivõimalused, ent lapse kõrvalt töötamine oli problemaatiline, kuna vanemahüvitise väljamaksed võisid oluliselt väheneda. Alates käesoleva aasta märtsist tohib vanemahüvitise saaja teenida töist tulu kuni pooleni vanemahüvitise ülempiirist, ilma et hüvitis väheneks. See on suur samm, võimaldamaks lastega kodusolevale vanemale tööelus osalemist. Tööeluga tihedamat sidet hoides on ju lapsepuhkuse lõppedes oluliselt lihtsam endisele ametikohale naasta või siis uut rakendust leida. Seadusemuudatus puudutas ligi 17 000 vanemahüvitise saajat, kellest teenis töist tulu seni vaid 4%. Tänaseks on töötavate vanemahüvitise saajate hulk kindlasti oluliselt kasvanud, mis oligi üks seadusemuudatuse eesmärke. 

Ometi pole seaduse täiendamisega kaasnenud noorte lastevanemate hüppelist hõivatust, sest lapsega kodus oleval emal pole töö leidmine niisama lihtne. Kuigi kuuleme ettevõtjate pidevat kurtmist töötajate nappuse teemal, suhtutakse noortesse emadesse endiselt eelarvamusega ning vaatamata sellele, et naiste tööhõive ja palgalõhega seonduvad probleemid on avalikkuses teravalt esile tõusnud, jäävad kaadrivaliku põhimõtted sageli kinni aegunud mallidesse. Sünnitusealisele naisele vaadatakse endiselt kui potentsiaalsele lapsega kojujääjale, kelle karjäärile pole mõtet panustada. Pigem eelistatakse mehi, sest nemad pole perega nii hõivatud ja saavad pühenduda tööalastele väljakutsetele täie jõuga. Vähemalt tundub suur osa tööandjatest olevat just seda meelt. Muidugi pole ükski tööandja ega personalitöötaja enam nii rumal, et töövestlusele ilmunud naiselt otsesõnu küsib, kas too kavatseb lähiajal lapse soetada. Peale võrdse kohtlemise alast teavitustööd on paljud tööandjad muutunud neis küsimustes äärmiselt ettevaatlikuks, sest kui asi avalikuks tuleb võib ju võrdõiguse volinikult noomida ning ajakirjanduselt näägutada saada. Naistöötaja palkamisest loobumiseks leitakse muid põhjuseid, jättes mulje, otsekui oleks nood ebapädevamad või kesisema ettevalmistusega.

Nii säilibki ebakindlus, kas vanemahüvitise lõppedes saab naasta oma endisesse töökohta, jätkata karjääri ülesehitamist, tunda rõõmu eneseteostusest, või peab leppima lihtsama ja vähem loomingulisema ametiga, sest personalitöötaja selekteerib su välja, kui ebalojaalse kaadri, kes eelistab ettevõtte pikaajalisele strateegiale laste tuleviku peale mõtlemist, ühistele õppepäevadele perega tegelemist ning kes eeldatavalt on aasta jooksul korduvalt haige maimukesega kodus ning teda peavad sel ajal asendama kaastöötajad.

Kas noored emad jäävadki tegusa ettevõtja hirmuunenäoks?

Meil on viimasel ajal räägitud palju vajadusest kehtestada poliitikute eetikakoodeks. Samasugust riiklikku mõtlemist toetavat käitumisjuhendit vajaksid hädasti ka ettevõtjad.

Kahtlemata on nende hulgas palju Eesti tulevikule pühendunud inimesi, kes mingeid õpetussõnu ei vaja, ent seda enam peaks nad olema kaitstud hetkehuvidele keskendunud ühepäevaperemeeste loodud negatiivse kuvandi eest. Tuleb üheselt selgeks teha, et üleolev suhtumine noortesse sünnitamisealistesse naistesse ja mudilasi kasvatavatesse emadesse, pole ühiskonnas soositud.

Noor pere, töökad noored emad ja neid toetavad tublid mehed ehitavad ühiselt Eesti tulevikku ning väärivad selleks igakülgset abi. Ka kõige paremad seadused ning läbimõeldum toetuste süsteem ei suuda luua noortele naistele kindlustunnet, kui nad töövestlusel näevad enda vastas vaenulike kalasilmadega jõllitavaid pragmaatikuid, ühes käes exeli tabel ja teises Friedmani majandusõpik.

Kallid eestlased, olgem eurooplastena ettevõtlikud, ent jäägem inimesteks!