Noored vajavad tuge

Kuritegevuse ennetamine ja ohjeldamine on ühiskonnale suurimaks väljakutseks kõikjal maailmas. Erandiks pole ka Eesti. Taasiseseisvuse aastate jooksul on kuritegevuse profiil ja raskuskese märgatavalt muutunud ning üheksakümnendate maffiariigist saanud maailma mõistes turvaline ning rahulik paik. Ometi ei tohi lasta end sellest uinutada. Turvalisust tuleb luua pidevalt, uusi ohte kaardistades ning põhjuseid ennetades. Kui me seda ei suuda, võtab kuritegevus kaotatud positsioonid tagasi.

Erilist tähelepanu nõuab noorsookuritegevus. Noored on vastuvõtlikud kaaslaste arvamustele ning hoiakutele, ja kui need vastanduvad ühiskonnas kehtivatele normidele, tunnetatakse seda millegi huvitava ja salapärase, mitte vägivaldse ja kuritegelikuna. Kuigi me seni pole kogenud noortegängide vägivalda, on esimesed märgid selle rahvusvahelise nuhtluse imbumisest Tallinna tänavaile juba olemas. Kanuti sündroom pole kusagile kadunud ning eksivad need, kes arvavad, et parkidesse turvameeste palkamine lahendab probleemi. Järelevalve karmistamisest ja karistusega hirmutamisest kampadega võitlemisel ei piisa. Rõhk tuleb asetada sisulisele ja noortepärasele ennetustööle. Noored vajavad eeskuju ja meie ülesandeks on teha kõik, et iidolirolli ei võtaks kurjategijad. Selleks on tarvis pakkuda huvitavat tegevust, populariseerida sporti ning näidata haritud inimese võimalusi elus läbi lüüa ja oma unistusi teostada.

Kas noored on hukas?

Nii on küsitud läbi ajaloo, kurtes, et noored käituvad halvasti, ei hooli seadustest ega austa vanemaid inimesi. Kui vaadata kuritegevuse statistikat, siis tundub, et neil, kes seda ütlevad, on õigus. Ka Eestis pannakse kõige enam seadusevastaseid tegusid toime 14-26 aastaste poolt. Igast kolmest politsei avastatud kuriteost langeb üks selles vanuses noorte arvele. Ent see ei tähenda veel, et noored on hukas ning veelgi vähem, et tegemist on korduvkurjategijatega, kes on halvale teele sattununa normaalsele elule lõplikult kaduma läinud.

Õnneks on enamik noorukieas toime pandud seaduserikkumisi pigem juhuslikud ning reegleid eirama tõukab seiklushimu, teismeliseea trots käskude-keeldude ja lõpuks kogu ühiskonna suhtes, puberteedist tingitud kõrgendatud või siis liiga madal enesehinnang, äsja avastatud seksuaalsus ja arvukad muud põhjused. Noorukid on isiksustena äärmiselt keerulised ja mitmeplaanilised. Hiljem kulutab elu nurgad maha ning talitseb mässumeele. Enamus tänaseid murelapsi jätab riskikäitumise seljataha ning rahuneb aastate möödudes ning neist saavad täiesti normaalsed ühiskonna liikmed. Et kasvuea riske minimeerida, on vaja noori toetada, andes neile võimaluse positiivseks eneseteostuseks. Riigil ja omavalitsustel tuleb eraldada noorsootööks rohkem vahendeid. Noortekeskusi peab kaasajastama mitte üksnes ruume remontides ja paremat inventari soetades, vaid värsket lähenemist vajab eelkõige sisuline töö. Senisest tõhusamat toetust vajab noorte sporditegevus, kusjuures rõhku peaks panema võistkondlikele spordialadele, mis on positiivse ja kaaslastega arvestava vaimsuse kasvatamisel asendamatud. Kui täna hoiame kokku noortevõistkondade finantseerimiselt, tuleb homme tegeleda noortekampadega mitte üksnes Tallinna südalinnas, vaid üle Eesti, sest nooruslik energia otsib rakendust.

Meil on vaja ametkondade ülest tulemustele orienteeritud noorsootöö arengukava, mis sisaldaks nii loovuse väärtustamist, hariduse populariseerimist, kui ka seksuaal- ja tervisekasvatust. 

Vanglate asemel arengukeskused.

Leidub noori, kes muutuvad niivõrd agressiivseks ja äärmuslikuks, et lõpetavad vanglas. Kahjuks pole meie vanglad, vaatamata õiguskaitseorganite vastupidistele väidetele, mingid kasvatusasutused ja kes kord sellesse rattasse sattunud, ei pruugi leida jõudu uueks alguseks. Vangla kasvatab kaake ning eriti vastuvõtlikud on sealsele kuritegevuse heroiseerimisele just noored.

Me ei tohiks kuritegelikule maailmale kaotada ühtki inimest ning sellepärast tuleks kiiresti vaadata üle senine noorte karistuspoliitika. Noored seaduserikkujad vajavad eraldatust kuritegelikest autoriteetidest, mida praeguses vanglasüsteemis pole võimalik saavutada. Ka erikoolid, vähemalt sellistena nagu need praegu tegutsevad, ei täida oma ülesannet. Kui soovime valele teele noori normaalsesse ellu tagasi tuua, tuleb seaduse vastu eksinutega tegeleda individuaalselt. Eesmärgiks ei tohi saada karistamine, vaid eelkõige ümberkasvatamine. Ainult nii puhastame oma tänavad ja pargid agressiivsusest.

Ühiskonna hoiakud mõjutavad noori.

Noorte seaduskuulekust mõjutavad otseselt avalikkuses omaksvõetud hoiakud alkoholi ja narkootikumidesse. Eestis juuakse rohkem, kui enamikus teistes riikides ja sellepärast pole ka midagi imestada, et alkoholiga tehakse tutvust üha nooremalt. Ka narkootiliste ainete kättesaadavus on aasta-aastalt lihtsamaks muutunud. Võitlus kanepi legaliseerimise eest loob aga fooni, kus noored hakkavad narkootikumidest mõtlema, kui mitte eriti ohtlikest, pigem isegi raviomadustega ainetest. Libainfo levib tänapäeval netikiirusel ja selle levitajad ei vastuta teabe tõelevastavuse eest.

Muidugi pole sajaprotsendiliselt võimalik saavutada olukorda, kus noored mõnuainetega üldse kokku ei puutuks. Ometi on võimalik seda riski oluliselt vähendada. Alkohol ja narkootikumid on noorte hulgas sageli tähiseks täiskasvanuks saamisel, ent avalikkuse selgelt mõnuaineid tõrjuv hoiak võib suurel osal alaealistest võtta soovi joobeseisundit kogeda. Meie alkoholi ja narkopoliitika ei saa jätkuda sama hambutuna nagu seni, sest paljud seaduserikkumised algavad just alkoholi ja mõnuainete tarbimisest.

Sügisene noortekampade teemal tekkinud hüsteeria on rahunenud, kuid see ei tähenda, nagu saaks probleemi päevakorrast maha võtta, sest iga kuritegevusele kaotatud noor on meie ükskõiksuse ja puuduliku ennetustöö vili. Noorsooteemad tuleb hoida tulipunktis.