Targad inimesed soovitavad igal õhtul
lugeda tunnijagu raamatut. See pidavat positiivselt mõjutama mõtlemisvõimet, tasakaalustama
päevatööst pingul närve ning tooma kasu veel kümnel erineval viisil. Olen
viimasel ajal lugemisteraapiat praktiseerinud ning tuleb tunnistada, et mõjub.
Ühel õhtul raamatut käest pannes,
otsustasin enne uinumist veel pisut televiisorit vaadata. Esimeses kanalis,
millele sattusin, tagusid kaks kaaki kaigastega kellegi autot, järgmisele
klõpsates, materdas vaimselt tasakaalutu taat kurikaga maaslamajat, ilmse
sooviga juhuslik vastutulija pikema jututa teise ilma saata, kolmandal telekanalil
oli härga täis noormees paisanud pikali halastust anuva tütarlapse ning vedas
õnnetukest juukseidpidi kõrvaltuppa, et ohvrit seal vägivaldselt võtta. Panin
teleka kinni, sest see mida nägin, paiskas pulsi lakke ja ähvardas röövida
ööune. Ja ühtäkki lõi mul pildi klaariks – selline ongi maailm, milles me
laseme lastel ja noortel elada – vägivaldne, julm, räpane; maailm, mida lisaks
telekanalitele võimendavad netiplatvormid ja sotsiaalmeedia.
Noored
on ühiskonna nägu.
Viimasel ajal on palju räägitud
noorsoovägivallast ja sarjatud õpetajaid, noorsootöötajaid ning politseid, ent
mida saab käputäis hea tahtega inimesi teha, kui valdav osa avalikkusest,
alates lapsevanematest, annab alla, ega suuda veenda noori väärtuspõhiselt
käituma.
Ma ei pane siin kõiki ühte patta. Muidugi
on rõõmustavalt palju neid emasid-isasid, kelle jaoks lastekasvatamise kunst on
eneseteostus, mille nimel pingutada. Just sellistest peredest tulevad targad,
tublid ja töökad noored. Ent kuritegevus noorte hulgas üha kasvab, sest eeskuju
annavad sõbrad, kelle jaoks ei eksisteeri vastutuse mõistet, jõugujuhid, kes
jäänud ilma kodusest hoolest ning elavad nüüd vanemate ükskõiksusest tingitud
tähelepanuvaegust välja sigatsedes, laamendades, klobides ja togides. Nad
teavad, et alaealist kaitseb seadus ka siis, kui ta ise sellele sülitab. Nii
kasvab karistamatuse tunne ja potentsiaalsest lumehelbekesest areneb ohtlik
eneseimetlejast retsidivist.
Me võime kõigisse parkidesse palgata
turvamehed, ent probleemi see ei lahenda, sest noortekambad leiavad endale uued
kogunemiskohad. Kuni ühiskonnas kestab jõu ja rikkuse kultus, seni soositakse
seda ka noorte hulgas. Noored on alati olnud kõige mõjutatavam ja sotsiaalselt
haavatavam grupp ning tänasel päeval pole see teisiti.
Vägevad
sõnad ja tagasihoidlikud teod.
Hiljutiste Kanutiaia sündmustega seoses
tõusis noorsooteema mõneks ajaks teravamalt fookusesse. Kindlasti jäi sellest
ajast meelde ministrite ühine pargikülastus ning tõsised näod, kui kinnitati,
et nüüd hakkab riik noorsooteemadega tõsisemalt tegelema. Ometi ei kuulnud me
ministritelt ka toona muud, kui et tuleb tõhustada, reageerida, parendada ja
korrastada – mida täpselt, selleni ei jõutudki, sest peale kasvasid uued
teemad. Taas kõlasid vägevad sõnad, millele ei järgnenud tegusid. Mingit
uuenenud noorsoomeetmete paketti Kanuti kriisist ei sündinud. Noorsootöötajate
palk käesolevast aastast küll tõuseb, kuid jätkuvalt vajavad noortekeskused
raha, et pakkuda noortele lisategevusi.
Tugev
kodu annab turvatunde.
Enne valimisi räägitakse vajadusest viia
Eesti positiivse loomuliku iibega riigiks. Kindlasti on see vajalik, ent lapse
saamine kätkeb endas ka vastutust tema kasvatamise ja inimeseks vormimise eest.
Et tõuseks iive, peavad lastetoetuste kasvu kõrval suurenema vahendid, mis
tagaksid lastele ja noortele igakülgse arengu. Lisaks koolide pakutavale
huvitegevusele peab riik leidma vahendid üle-eestilise tasuta huvitegevuse
võrgustiku loomiseks ning käigus hoidmiseks. Noorsootöötajate professionaalsus
kasvab vaid siis, kui neid raske töö eest ka õiglaselt tasustatakse.
Mammutgümnaasiumite hurraa-aktsioonide algatamise asemel, tuleks mõelda
sellele, kuidas muuta haridus isikukesksemaks, lapsesõbralikumaks,
intiimsemaks. Kombinaatkoolid, olgu nende käivitamise taga kes tahes, ei
lahenda, vaid suurendavad noorsooprobleeme. Haridusministeeriumis kujundatav
noorsoopoliitika peab arvestama eelkõige laste ja noorte vajadustega ning alles
seejärel, kui üldse, säästuprogrammide ja muude korralduslike dokumentidega.
Ent ükskõik, milliseid meetmeid ka rakendada,
kuni ei kasva perede heaolu, ei leevendu ka noorsooprobleemid, sest lapse
vormimisel täisväärtuslikuks ühiskonna liikmeks, ei asendada miski kodu.
Riigis, kus terve armee kalevipoegi ja lindasid heegeldab naaberriigi vahet,
omamata nädalate kaupa ülevaadet, mida lapsed kodus teevad, ei saa välistada,
et suur osa järelevalveta jäänud noorukitest langeb halbade mõjude küüsi.
Samas, ilma välismaal tööl käivate vanemateta, ei elaks paljud pered ära ning
lapsed peaksid kannatama nöökimist, sest kehvadest peredest pärit kaaslaste
vastu ollakse sageli julmad.
Jõudsimegi lõpuks välja selleni, kui
mõttetu on oodata, et lapsed ja noored erineksid oluliselt täiskasvanud
ühiskonnaliikmeist, oleksid kuidagi viksimad ja viisakamad, kui on seda
keskmine eestimaalane. Ainult ühiselt ennast käsile võttes, arenedes ja
vastutustunnet kasvatades, loome järeltulevale põlvele soodsa arengupinnase.
See väärib pingutust nii poliitikutelt, lapsevanematelt, õpetajatelt,
arvamusliidritelt, kui meilt kõigilt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar