Veel mõned päevad ja enam pole meil tarvis
uuringutele tuginedes spekuleerida, kes on riigikogu valimiste võitja ning
kuidas jaotuvad kohad Toompea võimukoridorides. 3. märtsi õhtuks on rahvas oma
valiku teinud ning saabub selgus. Ükskõik, milline on uue riigikogu kohtade
jaotus või milliseks kujuneb valitsuskoalitsioon, rahva tahteväljendus väärib
austust ning ei tahaks, et peale valimisi madaldub meedia taas analüüsima, kes
rahva mandaadi pälvinutest on see kõige õigem, millistele vaadetele annab
toetuse haritud ja jõukas, millistele kandidaatidele aga toimetulekuraskustes
ja ääremaaedel elav kodanik. Valmistel on kõik võrdsed, olenemata nende
sotsiaalsest taustast või elupaigast ja kui me seda demokraatia põhimõtet ei
suuda austada, anname võimaluse neile, kellele Eesti iseseisvus ja vabadus on
pinnuks silmas. Halva näitena endale solgipange pähevalamisest, võib tuua
Vabariigi aastapäeval korraldatud tõrvikurongkäigu kajastuse, millele osa
meediast tõttas põnevuse lisamiseks kleepima külge natsismi ning ksenofoobiat.
Ja see töötas! Meie vaenlased korjasid teema meeleldi üles ning paisutasid seda
neile vajalikus suunas. Jääb üle küsida, kas see oligi eesmärk? Ajakirjandus ei
tohi toota libauudiseid aga mille muu, kui ülepaisutatud valena saab võtta
seda, kui tõsimeelselt kinnitatakse, et bensiinilõhnases kaosemeeleolus marssis
läbi vanalinna tuhandeid natse. Kas nii toodame üksmeelt ja tolerantsust,
millele president pühendas olulise osa oma aastapäevakõnest?
Telenäod
või mõtlejad.
Valimiste eelne välireklaami keeld on
paisanud poliitturunduse netti ning telesse. Veel mõned päevad võib söögi alla
ja peale nautida, kuidas naerusuiselt lahendatakse kõik riigi ees seisvad
probleemid. Kasutatakse ka suisa ähvardamist, näidates, kuidas
kaheteistkümnendat tundi lööva kella seierid, tänu ühe kõiketeadva erakonna
pingutustele, tagasi keritakse, lubadusega taastada pea kaks aastakümmet eesti
elu kammitsenud paigalseis. Kindlasti avaldab turundus valijaskonnale mõju,
sest reklaam suudab alateadvust siduda ning tarbija eelarvamusi murda, ent usun
siiralt, et Eesti inimesed pole pöördumatult tarbijamentaliteediga nakatatud,
vaid suudavad käituda ja mõelda oma riigi kodanikena. Telenägude aeg peaks
olema meie poliitikas möödas ning üha enam pälvima tähelepanu mõtlejad, kes
suudavad näha ühe-kahe probleemi esiletõstmise asemel kogu probleemidespektrit
ning pakkuda välja lahendusi, mitte edvistada sajaeurose pensionitõusu või
ravijärjekordade kaotamisega. Jah ka üksikprobleemidega on tarvis tegeleda, ent
neile tuleb läheneda kompleksselt, näidates võimalusi, kust leida vahendid oma
lubaduste elluviimiseks.
Me valime Toompeale 101 rahvaesindajat
ning valikut määravad kahetsusväärselt sageli mitte teadmised, vaid pealetükkiv
edevus. Need valijad, kellele riigi saatus aga tõepoolest korda läheb, ei
tohiks lasta end turundusnippidest pimestada ja peaksid toetama mitte
telenägusid vaid asjatundjaid ning end tõestanud poliitikuid, kellaga jõuab
parlamenti teadlaste, praktikute, analüütikute hääl, et suudaksime järgmise
nelja aasta jooksul luua eeldused riigi arenguks hädavajaliku keskpika vaate koostamiseks.
Inimestele
tuleb anda vastus.
Meie ühiskonnas on tekkinud palju pingeid
just tänu sellele, et puudub pikaajalisem arengukava, kus oleks selgelt
kirjeldatud eesmärgid, millisena tahame oma riiki näha kümne, kahekümne või ka
viiekümne aasta pärast ning millised on võimalused eesmärkideni jõudmiseks. Me
peame rääkima selgeks nii migratsiooni kui ka eesti keele ja rahvuse säilimise
küsimused, sest just ebaselgusest ja vassimisest nende teemade ümber, algab
äärmusluse võidukäik. Otsustavalt tuleb hakata tegelema põhjustega, mis paneb
ettevõtjaid seadustest mööda hiilides vedama riiki välistööjõudu. Miks ei suuda
meie kutseõpe tagada tööstuses ja ehitustel vajamineva kaadri väljaõpet? Mis
muudab võimatuks õppekavade vastavusse viimise tööturu praktiliste vajadustega?
Milline on eestikeelse kõrghariduse saatus ja kas eesti teadus- ning
arvutikeelel on tulevikku? See on vaid kaduvväike osa küsimustest, millele pole
seni ammendavat vastust antud. Või lähtubki meie elu silmakirjalikust reeglist,
et kui müüja väljendab ennast vene keeles, toob see kaasa üleriigilise
skandaali, ent kui meiega suhtleb mõnes vanalinna söögikohas ingliskeelne
teenindaja, läheme virisemata üle rahvusvahelise suhtlemise keelele.
Eesti
vajab üheselt mõistetavat ja konsensuslikku arenguvaadet.
Ühtse arengudokumendi järele on vajadus
terves riigis. Meil tuleb mõista, mida teeme, teada, millistele ideedele anname
rohelise tule, millised jätame aga ulmekirjanikele. Ei piisa ju üksnes
innovatiivsusest, vaid iga idee peab olema põhjendatud ning tootma lisaks
oletatavale kasumile ka üldist hüvet. Et aga riigikogus seniseid arengukavasid
ja visioone ühendava keskpika vaatega hakkama saada, on oluline, et sinna
jõuaksid spetsialistid, kellel on tahet ja oskusi Eestile rahvast innustav
tulevik välja võidelda. Mõelge sellele, kui valimispäeval oma hääle annate!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar