Vabadused – kelle arvelt?

Võib tunduda paradoksaalne, ent poliitiline vastasseis on valimiste järgselt vaid süvenenud. Edukatest koalitsiooniläbirääkimistest häiritud jõud püüavad iga hinna eest viia poliitikat tänavale, kasutades selleks käputäie kogenematute ent ägedate enesekeskset soovi, teostada end läbi protesti. Ajakirjandus omakorda üritab väikesearvuliseks jäävaid proteste kujutada mingi üldrahvaliku liikumisena. Ometi pole see meie kõmumaigulistel väljaannetel õnnestunud, sest isegi kui hõredaks jäänud protestide kohta väita, et osalesid sajad, räägivad fotod teist keelt. Nii ei pälvinudki pühapäeval Tallinnas, Tartus ja väidetavalt ka Londonis peetud miitingud suuremat tähelepanu, ent ei maksa arvata, et see korraldajate tahet edasi tegutseda, karvavõrdki kõigutab. Mäng ei käi ju mingite pehmete väärtuste ja vabaduste eest, nagu püütakse jätta muljet, vaid ühe mõjuka ja head toiduahelat omava poliitilis-majandusliku ühenduse revanši nimel. 

Vaatame siis lähemalt, mida protestijad nõuavad. Plakatitelt võib lugeda poolehoidu seksuaalvähemustele ja toetust abordivabadusele. Muidugi polda kitsid EKRE demoniseerimise ja fašimiohust vassimisega. Veel võis näha mõnd keskkonnahoiule pühendatud üleskutset, paari sisutut võõrkeelset loosungit ja tegelikult ongi see üldjoontes kogu vabadusejüngrite arsenal.

Muidugi ei saa kellelgi olla midagi selle vastu, kui inimesed avaldavad oma arvamust, toimugu see siis kodus, kohvikus või suisa tänaval, ent alati tuleb jätta ruumi ka oponentidele, sest kes vastast ei tunnista, toetab diktatuuri, olgu see siis tähistatud millise ismiga tahes.

Tahaks vabadusprotestides osalejatele meenutada, et lisaks seksuaalvähemustele on meil märgatavalt suuremaid inimgruppe, kes samuti vajavad riiklikult toetatud võimalust oma vabaduste realiseerimiseks – mõtlen siin vanureid, peresid, sotsiaalselt tõrjutuid, ääremaade elanikke jne. Koalitsiooniläbirääkijad peavad mõtlema eelkõige neile. Lisaks abordiõigusele tuleb rohkem tähelepanu pöörata ka õigusele kasvatada lapsi vägivallatus, turvalises ja majanduslikult kindlustatud peres. Need on vabadused, mille eest oleksin valmis ka ise plakatiga seisma, ent hetkel pole selleks vajadust, sest koalitsiooni osapooled selle nimel ju töötavadki, et kõigile õiglast riiki pakkuda.

Hüsteeritsemine ja enda tõekspidamiste loovutamine omakasupüüdlike poliitiliste mängurite tööriistaks, pole just kõige parem viis nooruslikku tarmu rakendada. Mõelge sellele, mille nimel teid tegelikult protestima kutsutakse, kulla noored internatsionalistid. Tahaks samuti meenutada, et peale vabaduse eksisteerivad normaalses ühiskonnas ka kohustused ja iga kodaniku ülesanne on neid tunnistada. Piiritut vabadust nõudes jõuame anarhismi.

Vaadates kainelt Eesti poliitika hetkeolukorda, siis ei vaja me hüsteeriat, korratusi, üleskutseid allumatusele. Teeb murelikuks, et pühapäeval peetud lokaalsete meeleavalduste kõrval toimusid Tallinnas pommiähvardused neljale kaubanduskeskusele. Ei tahaks küll ennatlikke järeldusi teha, ent tundub, nagu oleks nendegi taga soov riigis segadust külvata.