Kuidas vältida põhiseaduslikku kriisi

Üle aastate on Eestil taas valitsus, mis arvestab kõigi elanikkonnagruppidega ning on tõsiselt käsile võtnud vähese sissetulekuga inimeste toetamise ja palgavaesusest väljaaitamise. Ent kas sotsiaalsemast ja koostööle altist riigivõimust piisab põhiseadusliku kriisi ärahoidmiseks? Pean silmas Eesti Vabariigi Põhiseaduse sätet, mis paneb riigile kohustuse tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Aga kui see demograafilise olukorra jätkuva halvenemise tõttu ühel hetkel enam võimalik pole? Kui me ei saa enam hakkama isegi rahvastiku vähenemise peatamisega, nagu soovib Riigikogu juurde loodud rahvastikukriisi komisjon? Kas siis saabubki hetk, mil tuleb tunnistada riigi suutmatust Põhiseadust järgida?

Me pole ju ometi käega löönud?

Rahvastiku vähenemisest ning vajadusest igati soosida laste arvu kasvu Eesti peredes, on räägitud aastaid, uskudes sinisilmselt, et tasub vaid tõsta toetusi ning elavdada majandust ja iive pöörab positiivseks. Oleme endale sisendanud „Pole hullu, küllap me kriisist üle saame ja rahvana kosume!“. Ometi pole olukord paranenud, vaid järjest hullemaks muutunud. Nii nagu kogu maailm liigub katastroofiliste kliimamuutuste ja liikide väljasuremise poole, jätkame me rahvana hääbumise teel, püüdes olukorra tõsidust optimistlike repliikide pildumisega pisendada. Kuid näib, et illusioonide aeg hakkab lõppema ja olukorda vaagides ei jää ka rahvastikukriisi komisjonil üle muud, kui tunnistada, et rahvastiku vähenemise peatamiseks kiireid lahendusi pole, kui meid veel üldse miski hääbumisest päästab. Otsekohene ja kainestav hinnang peaks meid häirekellana äratama ning panema tõsiselt analüüsima, mida oleme teinud 25 iseseisvusaasta jooksul valesti, et lapsi järjest vähem sünnib ja kas saaksime kogukonnana ning inimestena allakäigu peatamiseks siiski midagigi ära teha.

Me ei tohi käega lüüa, ega alla vanduda, sest siis muutuks mõttetuks nii võitlus, mida saja aasta eest Vabadussõja lahinguväljadel peeti, kui ka iseseisvuse taastamisele viinud vankumatu eneseusk ja meelekindlus. Ja kui me selle minetame, mida oleme siis rahvana üldse väärt?

17 aastat oma naba imetlemist.

Tuleb tunnistada, et oleme olnud rahvana äärmiselt mugavad. Me suutsime end kokku võtta ja vabaks võidelda, alistumata suure impeeriumi hirmutava ülemvõimu ees, ent võidujoovastuses jätsime kahe silma vahele, et vabadust tuleb iga päev kaitsta mugandumise, omakasu, rumaluse ja ükskõiksuse eest. 17 seisakuaastat, mil meid sõnades juhatati viie rikkama riigi meepottide poole, tegelikkuses aga kupatati tagasi stagnatsiooni, on põhjuseks, miks rahvastikukriis räsib meid halastamatumalt kui teisi vananeva elanikkonnaga Euroopa riike. Ühetaoline solidaarsust eirav maksusüsteem, madalad palgad, ebakindlus tuleviku ees ja massiline väljaränne peegeldub noorte hoiakutes ning otsuses, lükata pere loomine kaugesse tulevikku. Samal ajal, kui õhtuti kodudes läituvatel teleriekraanidel võis jälgida poliitilise eliidi säravat elu, tühjenesid külad, käsid alla väikelinnad ja sajad tuhanded pühkisid isamaa tolmu jalgadelt. Selline oli Eestimaa elu ajal, kui peaminister kandis stanniolist kiivrit ja tema järeltulija tegeles peenhäälestusega.

Ainus lahendus on positiivne iive.

Kas suudame kuristikku sööstva rongi peatada? Kindlasti mitte, kui ülekaalu saavutavad sisserändekvootide ja piiramatu migratsiooni eest võitlevad ühepäevaperemehed. On ju nii ahvatlev probleem mängleva kergusega lahendada, tuues sündimata jäänud laste ja parema elu peale pagenud noorte asemel sisse uued inimesed, kellest eeldatakse mingil tasemel töö tegijaid ja sisetarbimise turgutajaid. Mõttes pole ju midagi uut. Aastate eest soovitas president Toomas Hendrik Ilves Eesti rahvastiku tihendamiseks tuua maale 50 tuhat migranti Saksamaalt.

Et migratsioonile rajatud ühiskond pole kestlik, multikultuursuse jüngreid ei morjenda. Ajaks, mil rändesurve tagajärjed hakkavad senist elukorraldust lammutama, on kasum teenitud ja odava tööjõuga kaasnevad probleemid jäänud riigi lahendada. Raha ei haise ka nende Reformierakonna isakeste jaoks, kes riigi ja rahva käekäigu pärast krokodillipisaraid valades räägivad, kuidas praeguse valitsuse poolt rakendatud astmeline maksusüsteem majandusel jalad alt lööb. Silmakirjalikkusel pole südametunnistust.

Eesti tulevik on meie kätes.

Me ei tohi rahvastikukriisile läbi sõrmede vaadata ja õnneks on praegune valitsus seda ka mõistnud. Peaminister Jüri Ratas on kriisi ohjeldamisega algust teinud ja kuigi selleks ellu kutsutud komisjoni esimesed sammud võivad tunduda ehk liialt kammitsetuina, saab seda pidada üle hulga aastate lootustandvaks märgiks, et tahe eesti rahva keele ja kultuuri säilitamiseks ning põhiseadusliku kriisi ärahoidmiseks, on taas tärganud. Ent selleks, et jõuda tulemusteni, on vaja meie kõigi tuge ja eelkõige probleemi tunnistamist.

Sündivus on mõjutatav, ent selleks peame kujundama toimiva pere- ja noorsoopoliitika, looma eeldused noorte perede majanduslikuks toimetulekuks. Lapsi kasvatavad emad ja isad peavad saama soodsad õppimis- ja enesetäiendamisvõimalused. Tõrjuda tuleb igasugust noorte naiste ja emade diskrimineerimist tööandjate poolt. Tuleb teha kõik, et lapsi ei peetaks karjäärile takistuseks, vaid nende olemasolu pigem toetaks vanemate eneseteostust.   

Ei tohi leppida olukorraga, kus valitsuse juures puudub rahvastikukriisist väljumise eest otsene vastutaja. Rahvastikuministri institutsiooni uues kvaliteedis taastamisega, looksime võimaluse koordineerida kriisi ületamise nimel kõigi ministeeriumide ja riigiametite tööd. Rahvastikukriisi komisjoni poolt välja töötatav rahvastikupoliitika alusdokument aastateks 2018-2035, peaks aga olema eelmisest samalaadsest märksa sisukam, tuues välja kõik muutused, mida ühiskonnas, valitsuses ja üksikisiku tasandil iibe kasvule pööramiseks vajame. Olgem optimistid ja uskugem oma elujõudu! Veel on võimalus.