Viie lastesõbralikuma riigi hulka

Kunagi lubas toonane peaminister Ansip, Eesti jõudmist viie rikkama riigi hulka. Nähtavasti oli naiivne lubadus mõeldud innustama rahvast edasipüüdlikkusele, ent sellest sai Ansipi kodumaise karjääri kirstunael. Ja mida selle rikkusega ikka pihta hakata, kui ei sünni lapsi, kelles rahvus ja riik jätkuksid. Oma ennatlikku lubadust häbenev eksminister emigreerus Brüsseli bürokraatiapõllule ning jättis kohaliku poliitika nooremate ja tegusamate pärusmaaks. Ehk on just nüüd aeg küsida, kas meie kodumaises poliitikas leidub tipptegijaid, kes julgeks esitada üleskutse, jõuda viie lasterohkemate peredega riigi hulka, sest lapsed, mitte mammon ja hüved, on tõeline rikkus.

Kolm last peres pole utoopia.

Kuulsin hiljuti, et poliitik Hannes Hanso perre lisandub peagi kuues laps. Kolme lapse isana mõistan hästi, millist pühendumist nõuab lasterikka pere ülalpidamine. Me peaksime lasterikkaid peresid meeles pidama mitte üksnes perekesksetel tähtpäevadel, vaid pidevalt, hoolima nende elujärjest, toetama igal võimalikul viisil. Võtkem mõõtu põhjanaabritelt. Soomes on kolmelapseline pere tavapärane, meie niikaugele veel ei küüni.

Probleemid algavad suhtumisest. Kuni ühiskonnas aktsepteeritakse hoiakut, mis peab lapsi karjääri ja lahedat äraelamist takistavaks faktoriks, pole lootagi, et neid rohkem sünniks. Ometi on meil hea näide, kuidas lapsed ja tippkarjäär ühendada, haridusminister Mailis Repsi näol olemas. Toogem teda eeskujuks, palugem jagada kogemusi, kuidas lapsed, harmooniline pereelu ja töö nii ühendada, et neist ükski ei kannataks. See oleks väärt materjal, millega täita ajalehtede esiküljed. 

500 eurot kolmelapselise leibkonna toetust parandab pere toimetulekut, ent tõeline murrang lastesse suhtumises saabub alles siis, kui oskame tõeliselt hinnata naisi ja mehi, kes pühenduvad lastele ning suudavad hoiduda karidest, mis igas kooselus varitsevad. Lugupidamine ei tohi piirduda emadepäeva lillede ja isadepäeva õnnitlustega. Kuni ajakirjanduse aur läheb samasooliste kooselu ülistamiseks, võitlevad paduliberaalid propageerivad naise õiguste sildi all emadusest loobumist ning naised köögis irvitavad aasta ema valimiste üle, jätkub rahvuse vaikne hääbumine.

Me vajame tõeliselt perekeskset ühiskonda. Siis lakkavad spekulatsioonid, kuidas me ilma ägedate kõrbepoegade sissetoomiseta enam hakkama ei saa. Kindlasti ei tule meil rahvusena kapselduda, nagu soovitavad EKRE tulipead ning ka IRL-i eelmiste juhtide lapsik kahe miljoni eestlase idee pole tõsiseltvõetav. Olgem avatud ja sallivad, ent tehkem kõik perede heaks, sest vaid siis, kui sünnivad lapsed, saame jääda ka tulevikus eestlasteks ja et me ei oska olla keegi teine, kogesime okupatsiooniaastatel, mil vaatamata võimude ponnistustele ei saanud meist rahvuseta tööliste massi.

Eesti tee viie lapsesõbralikuma riigi hulka.

Positiivsed muutused algavad suhtumisest. Võtame kätte ja parandame üksnes karjäärile orienteeritud eluvaadet. Noortele peab edasitrügimise kõrval jääma võimalus ning tahe pere loomiseks ja laste kasvatamiseks. Miks karjääriga vaeva näha, kui selle vilju pole kellelegi pärandada? Tuleb teha kõik, et laste kasvatamise kõrval saaks omandada haridust, tõusta ametiredelil, juhtida erinevaid eluvaldkondi. Sama oluline, kui 2% eelarvevahendite suunamine riigikaitsesse on noorte perede kindlustatus, lapsi kasvatavate emade individuaalõppe võimalused, soolise diskrimineerimise kriminaliseerimine ja muud vahendid emadele-isadele teistega võrdsete, aga miks mitte veidi paremate võimaluste loomiseks.

Me peame lõpetama traditsiooniliste pereväärtuste naeruvääristamise. Kuidas äärmuslikud vähemuste õiguste eest võitlejad ka püüaksid loodusseadusi eitada, tugev perekond oli ja jääb terve ühiskonna aluseks.

Pinnapealne suhtumine perekonda on toonud kaasa lahutuste kasvu. Puudub oskus ära kuulata, tahe kaaslast mõista. Vanemate suutmatuse tõttu peret koos hoida, kannatavad aga lapsed. Igas peres tuleb ette lahkarvamusi, mis võivad viia lahutuseni, ent oskus ära kuulata, õigeid otsuseid langetada, armastust hoida, lõpetab ka kõige suuremad tülid. Eesti pered pole püsivad, kuna koolides puudub noori tulevikuks ette valmistav pereõpetus. On mille üle mõtelda.

Suurepärane, et Tallinnas alustati kõigile lastele tasuta kooli ja lasteaialõunate pakkumist ning diskuteeritakse lasteaiatasude kaotamise ümber. Kuid see, kulla sõbrad poliitikud, pole kohalike valimiste teema. Lastele soodustuste loomine peaks olema pidev riigi initsiatiivil toimuv protsess. Ka toetused lastega peredele peaksid pidevalt kasvama, olgu siis silmapiiril järjekordsed valimised või mitte.

Jõudmine viie lapsesõbralikuma riigi hulka pole utoopia. Meil on võimalik alustada selle eesmärgi suunas liikumist juba täna, toetades lastega peresid, tunnustades tublisid emasid-isasid, suhtudes vastutustundega selle väikese rahva kestmisesse, mille liikmeiks oleme sündinud tänu oma vanemate armastusele ja tahtele elu jätkata. Eesti vajab uut erakondadeülest sotsiaalpoliitikat.