Elu Eestis kui maksustatav pahe

Elu Eestis pole peale märtsivalimisi tõepoolest enam endine, nagu valitsuskoalitsiooni juhterakond lubaski. Ainult et kindlalt edasi pürgimise asemel tuleb arvestada elukvaliteedi hüppelise allakäiguga, millele vihjab ka peaministri äsjane soovitus, teha aktsiisitõusude eelne õige valik ning vahetada pereauto välja alla liitrise mootoriga maanteemuhu vastu. Reformierakonna poolt poolteist aastat korratud mantra Eesti riigi jõudmisest jõukate hulka, tundub uue koalitsiooni ametisseasumise järgselt kärisevat tõsisemalt, kui eales varem. Nii nagu oma juhtkirjas märkis teravmeelselt Postimees, ei ole praegused majandus- ja välispoliitilised olud sellised, kus elu läheks paremaks hoolimata sellest, kes riiki juhivad. Mõeldes hädaministrite kõrgele kontsentratsioonile valitsuses, tunduvad lubadused riigireformist, ministeeriumite paralleelsete ja kattuvate tegevuste kaotamisest ning valitsuskulude kokkutõmbamisest lapsiku muinasjutuna, mida asjaosalised enam ka ise ei usu.

Valitsus maksustab pahesid ja saastamist.

Vähemalt nii väidetakse, kuigi kuidas saab pidada saastamiseks maamehe autosõite lapsi vallakeskusesse kooli vedades või linnas arsti juures käies. Need on hädavajadused, mille eest veel maale jäänud elanikke ei pruugiks aktsiisitõusuga karistada. Valusalt lööb kütuseaktsiisi tõus ka ühistransporti doteerivate omavalitsuste rahakoti pihta. Kui Tallinnas suudetakse vajalik lisaraha veel kuidagi leida, siis hõreasustusega vallad peavad oma bussiliine koomale tõmbama. Üksikud metsakülad muutuvad seeläbi veelgi trööstitumaks, kuni viimane elanik sealt olude sunnil lahkub. Normaalset elutegevust, milleks auto või bussiga punktist A punkti B liikumine kindlasti on, saab saastamiseks nimetada vaid sajaprotsendiline lillelaps või sarkasmist läbiimbunud valitsuskoalitsiooni PR-meister.

Mis puutub pahede, nagu tubakas ja alkohol, kõrgemasse maksustamisesse, siis siin on muidugi oma iva, ent aktsiisimäärade tõustes kahaneb kindlasti alkoholi müük ja oodatud tulu jääb saamata. Kõigepealt lakkavad meilt alkoholi ostmast soome turistid. Kindlasti väheneb ka sisetarbimine, kuid kahjuks mitte seetõttu, et aktsiisitõus muudaks rahva joomisharjumusi, vaid eelkõige sellepärast, et suureneb salaalkoholi ja -tubaka hulk turul. Mida kõrgemad on maksumäärad, seda enam võib salakaubalt tulu teenida. Politseilt, kes on avalikult tunnistanud oma ressursside piiratust ning nõudnud häälekalt õigust ise otsustada, milliste kriminaalasjade menetlemisega tegeleda ning millised kohe riiulisse tõsta, on massilise salakaubanduse tõkestamisel vähe loota. Nii jääb tegelikult kaotajaks riik ja rahvas, jutt pahede ning saastamise maksustamisest aga on üksnes populism elukvaliteedi languse õigustamiseks. Ainus pahe, mida aktsiisitõusude läbi maksustatakse, on elamine riigis, mida valitseb küüniliste võimurite seltskond.

Eraldusjoon ei jookse enam erakondasid pidi.

Uue valitsuskoalitsiooni puhul on uudne, et eraldusjooned on tekkinud erakondade sees. Nii Reformi kui Sotside võimuihast vähem rikutud liikmete seast on esile kerkinud kriitikud, kellele parteide tagatubades vormitud stagnantide ja elukaugete hämajate ministritoolidele upitamine ei sobi. Meenutagem siin Kaja Kallase, Rait Maruste, Aivar Sõerdi, Jevgeni Ossinovski, Andres Anvelti ja Marju Lauristini teravat ent õiglast kriitikat koalitsioonileppe ja eriti ministrite personaalia suhtes. Ainsana on toimuvaga rahul IRLi seltskond, ent mida ühelt positsioone kaotavalt ja maailmavaadet hülgavalt puht äriliselt ühenduselt ikka loota. Huvitav on jälgida, kas siseopositsiooni õigustatud küsimustele erakondadest ka vastatakse, või äkki isegi mingid järeldused tehakse ning end avalikkuse silmis diskrediteerinud ministrid ametist kõrvaldatakse. Kui seda ei juhtu, poleks Reformil ja Sotsidel edaspidi asja kõnelda sisedemokraatiast.

Praeguse valitsuse haprus tuleneb koalitsioonileppe ebaelulisusest, sest soovunelmatel põhinev dokument on riigi arengu seisukohalt sama eesmärgipäratu, kui selgeltnägijate saade eestlaste teadusliku maailmavaate avardamisel.