Riigikogu valimiskampaanias võis hämmastusega tõdeda, kuidas kõik erakonnad, ka need, kes muidu eelistavad hädalisele kala asemel õnge pakkuda, tunnistasid vajadust tegelda tööpuuduse, ääremaastumise ja palgavaesusega. Korraga sai teemadest, millele Keskerakond on aastaid tähelepanu juhtinud, peamine narratiiv nii Reformierakonnale kui ka IRL-ile, rääkimata muidugi sotsidest.
Kuna vähekindlustatute ja madalapalgaliste osakaal elanikkonnas jõudsalt kasvab, polnud enam võimalik elukvaliteedi allakäigu ees silmi kinni pigistada. Kahjuks ei suudetud aruteludes neid olulisi teemasid sisuliselt avada ning jäädi pigem loosungite tasemele.
Debattide asemel, mis pidanuks kirjeldama võimalusi ja praktilisi samme töökohtade loomiseks, piirkondliku arengu tagamiseks ning palgavaesuse kaotamiseks, piirduti IRL-i kombel selvepoe kassas kanamunadega žonglöörimisega või siis sumbusid arutelud valijatele raskesti jälgitavaks heietuseks maksureformist. Koalitsiooniläbirääkimistel taandus aga erakondade soov vähekindlustatuid aidata sisutuks sõnavahuks. Praktiliste lahenduste väljapakkumise asemel oldi ametis ministrikohtade jagamisega ja Riigikogu uustulnukate elimineerimisega.
Sotsiaalsed teemad taas unustatud
Koalitsioonierakondade esimeeste sõnavõttudest jääb mulje, nagu poleks sotsiaalse riigi ideel kaitseküsimustele ja omavalitsuste sundliitmisele taandatud riigireformi üle teoretiseerimise kõrval enam kohta. Muidugi on valdkondade kokkutõmbamise järel lihtsam läbirääkimistel ühisosa leida, ent rahvas ootas valitsuselt siiski lubaduste täitmist.
Viimane aeg on kokku leppida selles, kuidas tagada kogu Eestile ühtne ja dünaamiline areng ning lõpetada olukord, kus normaalne toimetulek on tagatud vaid käputäiele „rikastele ja ilusatele“.
Kehvade valdade liitmine ei loo veel töökohti. Selleks on tarvis muuta erinevad piirkonnad atraktiivseks ning investeeringuid ligi tõmbavaks. Riiklike ümberõppekavadega on võimalik tagada piisavalt oskustöölisi nii Narvas kui ka Kuressaares, Valgas ja Rakveres. Pole mõtet rääkida pidevalt sellest, et meid päästab vaid tööjõu sissetoomine, eriti olukorras, kus tööpuudus on taas hakanud kasvama.
Eestis jätkub IT-spetsialiste, keevitajaid jt nõutud erialade esindajaid. Need inimesed tuleb vaid välja õpetada. Sellega saaks hakkama meie head kõrgkoolid ja kutseõppekeskused, kus aga millegipärast ei olda kursis, keda tööturg tõeliselt vajab. Meie arengut pärsib haridus- ja majandusministrite tegemata töö riikliku ümberõppe ja tööhõive süsteemi loomisel.
Stagnatsioonist väljumiseks on vaja käivitada riiklik programm ettevõtetele vajaliku tööjõu väljaõpetamiseks, investeeringute ligimeelitamiseks ja kõigis regioonides töökohtade tekkimiseks. Kui selleks on tarvis eraldi ministeeriumi, siis anname regionaalministrile portfelli ja paneme ta tegutsema.
Ainult et ministriks tuleb määrata asjatundja, mitte vähekogenud poliitsõdur. Tegemist on julgeolekuküsimusega, sest kui viivitame tõhusate sotsiaalreformidega, võivad meil varsti olla relvastuses küll nobedad jalaväe lahingumasinad, ent kaitsetahe, mis algab rahva rahulolust oma riigiga, on kadunud. Tühja kõhuga on keeruline armastada – niisama lihtne see ongi.
Sotsiaaldemokraadid unistavad massilisest sisserändest
Kahjuks määritakse meile korraliku arenguvisiooni asemel pähe sotsiaaldemokraatidele ja paremliberaalidele südamelähedast sulandumist tuhandete sisserändajatega ühiseks multikultuurseks tarbimisterritooriumiks. Märgid, mis sellele viitavad, on ilmselged.
27. märtsil Kumu kunstimuuseumis järjekordsel Põhja- ja Baltimaade töörändluskonverentsil edastati eestimaalastele rõõmusõnum, et mastaapses sisserändes on vaid positiivsed küljed ja et multikultuursus on tulevik, mida peaksime hardalt ihaldama.
Eurosaadik Marju Lauristin väitis riigitelevisioonis konverentsi tutvustades, et meil on aeg loobuda igasugustest piirangutest ning avada piirid kõigile, kellel tuleb mõttesse siia asuda. Tubli sotsialistina näeb Lauristin sisserändes imetoredat võimalust ühiskonda mitmekesistada. Üheks tema unistuseks on tuua Hispaaniast, kus noorte tööpuudus ületab 50%, Eestisse tööjõudu, unustades, et 25 protsendil meie oma noortest puudub rakendatus. Aga pole lugu! Nagu toetame rahaliselt Euroopas hätta sattunud riike, niisama võime ju aidata süüa suppi, mida lõunamaalased on buumiaastatel oma majanduses kokku keetnud, arvab sotside käilakuju.
Kas meie ise seejuures ellu jääme, on Lauristini jaoks teisejärguline.
Mõeldes neile negatiivsetele arengutele, mida on viimasel ajal hakanud tunnistama sellised immigratsiooniriigid nagu Rootsi, Saksamaa ja Prantsusmaa, tuleks meil sotside sisserändevaimustusse suhtuda äärmiselt ettevaatlikult. See on eelmäng kavale kaasata aastaid sisserännet tolereerinud Euroopa riikides kuhjunud probleemide lahendamisse, millega seal enam hakkama ei saada, seni immigratsioonitaset madalal hoidnud riigid. Eestil tuleks aga enne teiste nimel dzotile viskumist lahendada kitsaskohad omaenda ühiskonnas.
Lauristin ja tema toetajad unustavad, et Eesti juba on multikultuurne riik, kus elab paljude rahvuste esindajaid. Püüdkem enne lahti harutada need integratsiooni umbsõlmed, millega meie parempoolsetest ja sotsidest koosnevad valitsused 20 aastat pole hakkama saanud! Kui peame valima sotsiaalse riigi ja sisserände vahel, tuleks eelistada esimest, ning mitte lasta end sotsialistidel ja paremliberaalidel edasi ninapidi vedada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar