Vähem mõttetut sodimist

Grafitiga seotud ringkondades on levinud arusaam, et linnaametnikel läheb juba sõna grafiti kuuldes silme eest mustaks ning iga pulverisaatoriga maja seinale lähenevat tänavakunstiharrastajat käsitletakse kui ohtu avalikule korrale.



foto allikas: Pealinn

Kindlasti pole see nii, sest suhtumises kunsti ja vandalismi piiril laveerivasse grafitisse on, nagu igas muuski eluvaldkonnas, rohkem värve, kui vaid must ja valge. Teine lugu on mõttetute sodijatega, kes on grafitist, kui ühiskondlikust väljendusvahendist sama kaugel nagu linnutee päiksesüsteemist. Sodijate ohvriks langes hiljuti ka noote poolt pikisilmi oodatud Haabersti vastvalminud rulapark, kusjuures seal soditi üle ka pargi kaunistuseks mõeldud tänavakunsti taies.

Tänavakunst ja sodimine on kaks eri asja ja pälvivad seepärast ka erinevat suhtumist. Aga selleks, et osata neil vahet teha, tuleb kõigepaelt üle rääkida põhitõed.

Grafiti, kui antiikne harrastus.

Grafitit peetakse noorte pärusmaaks, ent sellele vaatamata on sel üpris pikk ajalugu. Esimesena hakati oma nime, roppusi või ühiskonnakriitilisi sõnumeid seintele kritseldama juba antiikkultuuris. Tänaseks on kõik tollest ajast pärit seinasodimised võetud maailma kultuuripärandina kaitse alla. Isegi see, enne aastat 79 Pompeis seinale kritseldatud kirjake, mis kuulutab ürgset tõde, et õpetaja on loll, pälvib tänapäeval harrast imetlust. Antiikgrafitist on saanud kultuur.

Tänapäevase grafiti juured ulatuvad 1960-ndatesse, kui üha ühiskonnakriitilisemaks muutuvad noored hakkasid oma sõnumeid seintele kandma. Grafiti edenedes otsiti võimalusi endale ainuomaste väljendusvahenditega tähelepanu pälvida ning kujutised ja kasutatavad šriftid muutusid keerulisemaks. Kõige algelisemaks jäid territooriumi või jõugu mõjuala märgistavate grafitite kujutised. Teostuselt labased, oli neid kõige hõlpsam seintele kanda ning just neist küündimatutest kujutustest sai alguse grafiti seostamine eraomandi rikkumise, ühiskonna allakäigu, alkoholismi ja narkomaaniaga.

Grafiti Eestis
 

Eestis on grafiti levimist seostatud taasiseseisvumise aegse poliitilise aktiivsusega, mis küll viimasel ajal asendub üha kiiremini erinevate subkultuuride vajadusega end afišeerida. Siiski on levinud ka grafiti kunstipärasem vorm, kus gafitistid suudavad luua avalikus ruumis nauditavaid ja oma sõnumilt värskeid seinamaalinguid. Kui need sünnivad selleks sobivas kohas, võib grafiti tuua halli ja käestlastud tehismaastikkusse värskendust pakkuvat vaheldust. Siiski jääb valdava osa grafiti viljelejate tase kunstinivoo ületamiseks liialt madalale.

Grafitisse tuleb suhtuda tasakaalukalt nagu muudessegi moodsa eneseväljenduse vormidesse. Samas pälvib grafiti oma spetsiifikast tulenevalt rohkem tähelepanu, kui breikarid, räpparid või tänavamoosekandid. Grafitist jääb maha märk, mis sageli pole suurele osale ühiskonnast esteetiliselt vastuvõetav. Väide, et grafitit tehaksegi selleks, et šokeerida, ei pea paika. Inetu kritseldus seinal ei šokeeri enam kedagi. Paneb vaid majaomanikku rusikaid pihku pigistama ning sodijatele kättemaksu vanduma.

Mida grafitiga ette võtta.

Grafiti, kui noorte poolt aktsepteeritud eneseväljendusvorm, peab arenema küpsuse ja vastutustunde suunas. Kindlasti on siin tegevusruumi nii noorsootöötajatel ja pedagoogidel, kui ka tunnustatud tänavakunstnikel, kelle andekad tööd kannatavad sageli just seetõttu, et need pannakse sodijatega samasse kategooriasse. Tolerantsus, mida ühiskonnalt eeldame, sisaldab ühtaegu nii mõistvat suhtumist grafitisse (kui see ei kahjusta kellegi omandit), kui ka avalikkuse soovi, et linnaruum oleks puhas ja risustamata andetust seinasodist.

Kindlat meetodit, mis 100 protsendiliselt töötaks, ei ole. Küll on aga erinevaid võimalusi, mis aitaksid seinte sodimist piirata.

Tõstame noorte teadlikust.

Noortele tuleb varakult teada anda, mis asi on grafiti, kus on selle juured ja miks grafiti ajalooliselt end õigustas. Kui 70ndate alguses rajati New Yorgis läbi Bronxi kiirteed, tõsteti kodudest välja paljud vaesemad pered. Põhjus miks grafiti hakkas elumajadele tekkima, oli see, et näidata, et inimesed tahavad oma territooriumi ja kodu tagasi, sest see oli algupäraselt nende kodu. Tänapäeval puudub selline õigustus, aga ilma taustinfota ei tea noored, miks midagi kunagi tehti ja miks ei tohi seda teha. Seega üks hea meetod on erinevad tänavakunstitöötoad koolides, noortekeskustes, päevakeskustes, et selline info leviks ja jõuaks rohkema arvu inimesteni.

Tuleb piirata aerosoolvärvide müüki.

Aerosoolvärvide müük on teadupärast lubatud igas mis vanuses noortele ja selle kättesaadavus väga suur. Teatud vanusepiiri kehtestamine vähendaks tõenäoliselt ka seinte sodimist. (nt 18 eluaastat), sest noorematel ei ole aerosoole niikuinii vaja ja üldjoontes sodijad on nooremad kui 18. Karistused üldjoontes seinte sodimist ei vähenda. Küll aga oleks hea karistusmeetod oma tööde üle värvimine, maha pesemine, sest sellel on suurem kasvatuslik efekt kui trahvil. Noor, kes jääb seinte sodimisega vahele, peaks lisaks enda tööle veel puhastama/pesema/värvima teisi soditud seinu. 

Tänavakunstiring ja töötoad.

Legaalsete võimaluste pakkumine joonistamiseks. Mida rohkem on noortel grafiti huvilistel võimalik joonistada legaalselt (nt Haabersti Noortekeskuse tänavakunstiringis), seda vähem on illegaalset joonistamist. Paraku on see meetod tõhus vaid siis, kui legaalseid võimalusi on palju, aga seda pakkuda on paraku keeruline.

Noortega koos erinevate soditud pindade üle värvimine ja puhastamine.

Noored, kes on midagi ise korda teinud üldjoontes hoiavad seda. Väikses kogukonnas hoiavad need noored ka silma peal ja annavad ise märku kui keegi on pestud, värvitud seina jälle ära rikkunud. Suureneb ka noortes kodanikualgatus. Tuntud sodimise kohtades aitaks kindlasti politseipatrulli tihedam külaskäik. Valgustus ja kaamerad (kasvõi sellised mis tegelikult ei tööta), valgus tavaliselt hirmutab joonistajat, sest teda on näha. Patrulli oht kindlasti vähendab antud kohas seinte sodimist ja kaamera paigaldamine kindlasti hirmutaks potentsiaalseid seinte sodijaid.