Seenioride majad aitaks vanureil toime tulla

Eesti elanikkond vananeb. Ent kõrge vanus ja isegi kroonilised haigused ei peaks võtma eluõhtul võimalust oma päevadest rõõmu tunda. On ühiskonna hoiakute ja südametunnistuse küsimus, kas tahame vanemale põlvkonnale kindlustada inimväärset elu või lepime vaid hädapärasega. Minu tähelepanekud kinnitavad, et meie avalikkus on eakate probleemidele vastuvõtlikum kui eales varem. Diskuteeritakse, otsitakse lahendusi, soovitakse parimat. Selles valguses on õige aeg selgeks rääkida, kuidas näeme tulevikus omavalitsuse ja riigi poolt eakatele osutatavate teenuste arengut ning kust leiame ressursid, et pensionid, meditsiini- ja tugiteenused turvalist vanaduspõlve võimaldaksid.

Hooldekodud pole enamuse jaoks lahendus.

Viimasel ajal on meedias korduvalt käsitletud hooldekodude temaatikat. Eakate sugulased pole rahul teenuse kõrge hinnaga, samuti on tekitanud küsimusi hooldekodude poolne raviplaanide muutmine. Kurdetakse ka selle üle, et hooldekodudes ei suudeta vanuritele piisavalt tähelepanu pöörata, kuna ühe hooldaja teenindada on liiga suur arv hoolealuseid.

Tegemist on tõsiste ja teravate probleemidega, mis nõuavad kiiret lahendust. Oma elu väärikalt ning töökalt elanud põlvkonnal on õigus oodata lugupidavat kohtlemist ja kindlustatud vanaduspõlve, ning seda ka siis, kui kroonilised haigused ei võimalda enam endaga ise hakkama saada. Ent ka siis, kui hooldekodu suudab pakkuda väga head teenust, lähevad vanurid sinna vaid hädavajadusel, kui teisiti enam hakkama ei saa. Kellel vähegi jaksu, soovib elada omas kodus ning seni kui jõuvarud lubavad, ise endaga hakkama saada.

Vanurite jaoks pole hooldekodude juures peamine mitte kõrge maksumus, sest siin tuleb vajadusel appi omavalitsus, vaid eelkõige see, et hooldekodusse minnes tuleb jätta maha kodu, senised harjumused, loovutada oma individuaalsus. Pole lihtne sulanduda suurde hooldusasutusse, kus ühel põetajal on korraga teenindada liiga palju vanureid ja kellelgi pole aega sind ära kuulata, sest personalil on kiire ja teistel vanakestel omad mured.

Kindlasti tuleb hooldekodude teemaga tegeleda ning kavatsen seda edaspidi ka teha, ent paljud vanurid ootavad oma eluprobleemidele hooldekodust erinevat lahendust.

Seenioride toetatud elamine.

Kui tervis vähegi võimaldab soovivad eakad elada oma kodus. See on inimlikult arusaadav ja mõistetav. Vapraid ja elurõõmsaid vanureid, kes tahavad ja suudavad enda eest ise hoolitseda, ent kes siiski vajaksid selle juures minimaalset abi, tuleks senisest enam toetada. See on parim variant nii riigile kui ka lähedastele.

Eestis tuleks algatada eakate munitsipaalmajade projekt, mis aitaks leevendada tuhandete vanurite ja nende lähisugulaste argimured. Nn seenioride majad sarnaneksid põhimõttelt tavaliste munitsipaalmajadega. Erinevus seisneb selles, et korteritesse on paigutatud just vanuritele disainitud köögimööbel ning vannitoasisustus, mis arvestab ealisi iseärasusi. Igas korteris on ka häirenupp, mis võimaldab vajadusel kutsuda nii meditsiinilist abi kui ka hooldustöötajat. Eraldi oleks võimalus saada abi toidu tellimisel internetikauplustest, kasutada vastava tasu eest pesumaja teenust ning rentida mõistliku hinnaga koristajat. Teenuseid osutaks vanuritele vastuvõetavate hindadega omavalitsuse poolt korraldatud hanke võitnud ettevõte. Osa kuludest kompenseeritaks.

Seenioride majad pakuksid erinevalt hooldekodudest privaatsust ning annaksid võimaluse elada just nii nagu igaüks ise soovib, mitte ühiselamu reegleid järgides. Suhtlemisvajaduse rahuldamiseks võiks hoone alumisel korrusel asuda ruum, kus elanikud saaksid kohtuda, tähistada tähtpäevi, organiseerida ühisüritusi, juua lihtsalt tassikese kohvi või maitsta naabri küpsetatud kooki.

Loodan et seenioride majad on meie eakate homne päev – kindlustatud, toetatud ja turvaline võimalus rõõmsameelselt vanuse ja ealiste iseärasustega toime tulla.