Viimsi Vabariigi viimased päevad

Ajaloost on teada, et riigid, mida valitsevad mõõdutundetud ja auahned võimurid, lõpetavad halvasti. Lugedes Delfi arvamusküljelt Viimsi vallavanem Jan Trei ulmesugemetega oopust Viimsi Vabariigist, tekib tõsine mure selle mereäärse omavalitsuse jätkusuutlikkuse pärast, sest tõhusa analüüsi ja arenguvõimaluste otsimise asemel tegeletakse seal viljatute mõttemängudega.

Olen viimasel ajal sageli mõelnud Tallinna lähivaldades toimuvale, sest vähemal-rohkemal määral mõjutab see ka pealinna toimimist ning seeläbi iga linlase heaolu. Nii nagu on erinev valdade haldussutlikkus, on seda ka hinnangud põhiväärtustele, millega arvestades arenguid planeeritakse. Kui Rae ja Jõelähtme on teinud panuse töökohtade loomisele, andes rohelise tee tööstusparkidele ning võimaldanud suurtel ettevõtetel oma territooriumil kanda kinnitada, siis Viimsis on juba aastaid tegeletud vaid teenindus- ja kaubandussfääri edendamisega. Muidugi on seegi kiiduväärt töö, ent kaugele taolise kreenikiskuva üheülbalisusega ei jõua. Et tagada omavalitsuse jätkusuutlikus, on vaja kohapealset tugevat ettevõtlust.

Nähtavasti puudutasid minu mõtted Suur-Tallinnast, mida mitmed meediaväljaanded kajastasid, nii mõndagi omavalitsusjuhti. Solvumisnooti võib tabada ka viimsilaste eestkõneleja toonis, kui ta teatab, et tema arvates eksisteerib Tallinna Vabariik, siis kaalub ka Viimsi Eestist eraldumist ning oma riigi loomist. Autor leiab, et Tallinnas on olemas kõik, et riigile vastanduda. Trei suust kostab sama tüütuseni kulunud lorilaul, mida mõnedele poliitikutele meeldib jorutada söögi alla ja peale. Kas ära juba ei hakka tüütama? Jah, Tallinnas on tõepoolest olemas korralikult toimiv infrastruktuur, tasuta ühistransport, rohealad ja kergliiklusteed ning väärtustatud elamufond, lisaks veel töökohad ja kultuuritaristu, mis suudab rahuldada ka teiste Eesti piirkondade elanike vajadusi. Kuid pealinn pole end kunagi vastandanud riigile, nagu seda teeb Viimsi vallavanem. Tallinn täidab ülesandeid, mis riigile üle jõu käivad või millega hakkama ei saada, kavandamata rikastumist mõne teise Eesti piirkonna arvelt. Siinne majanduslik atraktiivsus toodab end väärtustest, mida eelnevalt loetlesin. Kõik tuleb raske tööga, mitte lotot mängides või end mugavuslipu piirkonnana müües, nagu unistab Jan Trei.

Mis on siis ettepanekud, millele vallavanem rajab muust riigist eraldunud separatstliku Viimsi eduloo. Need on laevaregistri loomine Naissaarel ja 100% tulumaksuvabastus kõigile separaatterritooriumil tegutsevaile ettevõtetele, maksuparadiis, mille kahtlasevõitu hüvesid naudiksid rootslased, soomlased ja venelased. Niisama napiks jääbki iseseisvujate kujutlusvõime maapealsest paradiisist, kuhu jõudmisel on ainsaks takistuseks kuulumine Eesti vabariigi koosseisu.

Muidugi võib mõista autori veidrat huumorisoont ja toetada tema arutlusi omavalitsuste maksubaasi tõstmise vajadusest. Ent mind hämmastab selle loo tonaalsus. Praeguses rahvusvahelises olukorras näitab taoline naljatlemine Eesti Vabariigi Põhiseaduslike väärtuste üle äärmist vastutustundetust. Ma ei imestaks, kui Viimsi Vabariigi idee jõuab rajataguste, meie suhtes just mitte sõbralike väljaannete lehekülgedele, ja muidugi mitte huumorinurka, vaid rubriiki, kus kõneldakse elust mandunud Euroopa Liidus. Kas see ongi Isamaaliidu liikme eesmärk? Oleks aeg mõista, et tugevad saame olla vaid ühte hoides, mitte vastastikku kirudes.

Selle asemel, et oma kaelkirjaku unenäona pikaks veninud kirjatöös ebaõnnestunult nalja heita, oleks Viimsi esimeselt mehelt oodanud analüüsi investeeringutest, mida kavandatakse Viimsi arengukavas 2014-2020, mis mõni aeg tagasi läbis volikogus II lugemise. Aga kui arengukava on põhjaliku analüüsi jaoks liiga värske või keeruline, siis võiks selgitada kasvõi seda, kuidas ja millal on plaanis tagada lasteaiakohad 967le lasteaia järjekorras ootavale mudilasele. Viimsi on oma keskmise 36 aastase vanusega Eesti noorim vald ning seepärast on katastroofilise lasteaiajärjekorra kaotamine viimsilaste jaoks separatismijurast olulisem teema. Viimsi lasteaiajärjekorrad kaoksid, kui omavalitsus tegutseks selle nimel tõhusamalt, mitte ei nuputaks halekummalisi plaane Eestist eralduda.

Tallinnal pole ambitsioone linna ja riigi arengu teemadel nalja heita. Me mõtleme eelkõige oma elanike argimuredele, sellele, kuidas muuta linna veelgi inimkesksemaks. Segane sarkasmipolitikaanlus ei kuulu meie töökultuuri.