Klaas põhjani Eesti eest!

Edaspidi tuleb igal täiskasvanud Eesti elanikul arvestada tõsiasjaga, et vähest alkoholitarbimist või, hoidku jumal, suisa karskust, käsitletakse meie uut oranžpunast valitsust vaenava käitumisena ning võrdsustatakse riigireetmisega.

Mida rohkem eestlane trimpab, seda märgatavama panuse annab ta Taavi Rõivase valitsuse toetuseks, sest oluline osa valitsuskoalitsiooni lubaduste täitmiseks planeeritud lisatulust peab laekuma alkoholiaktsiisi tõusust.

Esialgu kavandatakse topsivendade arvelt teenida 19 miljonit lisaeurot, aga kui õnnestub järgnevate aastate jooksul meelitada suuremale alkoholitarbimisele ka need perspektiivitundetud kaasmaalased, kes seni vägijookide suhtes ükskõiksust üles näitavad, võib loota märgatavalt suuremat tulu.

Eestis on alkoholitarbimisele veel arenguruumi, sest kuigi oleme oma viinalembuselt Euroopa esimese viie hulgas, pole see veel inimvõimete piir. Kui praegu tarbib iga Eesti kodanik 10,4 liitrit puhast alkoholi näo peale, rinnalapsed ja vanainimesed kaasaarvatud, siis tervet ühiskonda mobiliseerides oleks võimalik tulemust märgatavalt parandada.

Kas joomarlus ongi meie võti helgesse tulevikku?

Kuulates vastse valitsuse kinnitusi, kuidas uued alkoholiaktsiisid meile paremat ja lahedamat elu võimaldavad, saab igale ullikeselegi selgeks, et just joomarlus on Eesti Nokia, mida alates Lennu-taadu aegadest meeleheitlikult otsinud oleme. Kui meil õnnestub pudelitest lookas poeriiulite juurde meelitada ka rohkem hõimuvellesid teiselt poolt lahte ja innovaatilisusest pakatavaid briti poissmehi, võime olla kindlad, et järgmisegi aasta riigieelarve täitub ja pole põhjust muretseda selle tasakaalus püsimise pärast.

Väike mure muidugi on. See johtub kohalike kohusetundlike napsulembeste kehvast tervisest. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni 2012. aastal avaldatud raporti kohaselt põhjustab alkohol vanusegrupis 15-64 eluaastat Eestis 12% naiste ja 28% meeste suremusest. Raportiaastal suri alkoholist tulenevate haiguste tagajärjel 503 inimest, tulekahjudes põles surnuks 36 ja veekogudes uppus 26 joobes  inimest.

Samal aastal pöördus eriarstide poole otseselt alkoholiga seotud haiguste tõttu 7943 inimest. 2012. aastal panid auru all tegelased Eestis toime 6247 kuritegu, vägivaldsetest rünnetest tervelt 28% sooritati joobes. Liikluses tapsid joodikud 18 mitte milleski süüdi olevat kaaskodanikku, sandistasid aga 327 inimest. Arvestatavad tulemused väikerahva kohta!

Alkoholiaktsiisiga riigieelarve täitmine on ainult näiline lahendus

Alkoholiaktsiisist laekuv tulu on ainult näiline ja kummaline, et meie verisulis valitsus seda mõista ei suuda. Selle asemel, et nuputada, kuidas 2013. aastal alkoholiaktsiisina kasseeritud 209 miljonile eurole veel 19 miljonit juurde keevitada, peaks endast ja oma rahvast hooliv kabinet tegelema hoopis alkoholi tarbimist vähendavate meetmete väljatöötamisega.

Ei pea olema James Bond või Edward Snowden, et selgusele jõuda, kuivõrd selline suures koguses joomine meie riigile ja rahvale kahju toob. Alkoholipoliitika rohelises raamatus seisab selges eesti keeles, et läinud aastal põhjustas vägijookide liigtarbimine läbi majanduses saamata tulude, tervisekaotuse ja kuritegevuse otsest kahju kuni 2,5% SKTst, mis rahasse ümberarvestatult teeb 461 miljonit eurot.

Vaid rumal või Estonian Airi legendaarne eksjuht sooviks tegeleda kahjumis äriga, mis 461 miljonit neelates toob sisse napilt 228. Ahvatlus pärdikubisnisi viljeleda tuleb muidugi sellest, et riigi majandusele lausjoomise tõttu kadunud miljoneid pole valitsusel võimalik kasutada, küll aga aktsiisi kopsakat tulemit. Nii vaimustabki Rõivase nupumehi vahetuskurss, kus ühe euro eest ostetakse riigikassasse 50 senti.

Eesti on viinamaia paradiis

Isegi pühapäeval, kui surmahaigele pole võimalik apteegist elupäästvaid tablette hankida, võib igast müügiketist, baarist ja poekesest saada piiramatus koguses joovastavaid jooke ning need kas kohapeal või pargipingil ära tarbida. Alkohol on kättesaadav praktiliselt 24 tundi ööpäevas ja politsei järelvalvevõimekus avalikes kohtades joojate ning laamendajate korrale kutsumiseks kahaneb koos sisejulgeoleku üldise koomaletõmbamisega.

Ja ega korravalvuritel polegi siin enam midagi kaasa rääkida. Selleks, et joomist kui rahvussporti massidesse viia, legaliseerib valitsus juba alkoholitarbimise tänavatel ja parkides.

Meil müüakse alkoholi kõigis suuremates jaemüügikettides. Kuigi poodides avatakse alkoholiletid alles 10.00 ja suletakse 22.00, siis on tegemist vaid kosmeetilise meetmega. Supermarketis oste sooritav ema jõuab oma mudilastega lõpuks alati alkoholiosakonna lähistele, mis siltidekirevuses ja valikurohkuses paneb i-le punkti.

Nii juurdub lojaalsetes kodanikes juba lapsepõlvest teadmine, et joomine on prestiižikas, mehine ja isamaaline tegevus. Poleks midagi imestada, kui aktsiisitõusu ettevalmistava meetmena ilmuks viinariiulite vahele eelarveauke lappiva peaministri näpuga sihtiv plakat, suul retooriline küsimus - „Kas sina oled täna juba napsi võtnud?"

Kuidas edasi?

Meil on võimalus jätkata näo tegemist nagu oleks kõik parimas korras ja riigikassa täitmine alkoholiaktsiisi abil igati mõistlik tegevus või tõsta lõpuks häält ja valitsuse rahvatervise vastased kuriteod hukka mõista. Me ei saa elada joodikute armust. Rahvusriigina tuleb meil lõpetada viinakuradi laastamistöö ja otsida populistlike lubaduste jagamise tuhinas tekkinud eelarveaukude lappimiseks väärikamaid vahendeid, kui sõltuvuspahedest kasu lõikamine.

Esimeste abinõudena tuleks joovastav kraam viia toidu- ja tarbekaupadega kauplevatest poodidest välja eraldi ruumidesse, kus pudelid poleks pidevalt poodlejate ning mis eriti oluline, laste silma all. Viinakaupluste müügiaegu ja lahtiolekupäevi peab aga oluliselt piirama, sulgedes need nädalalõppudeks. Samuti tuleb läbi vaadata viinamüügilitsentside väljastamise alused ja otsustada, kui palju alkoholipoode ühe omavalitsuseüksuse territooriumile on mõistlik lubada. Ka praktiliselt ööpäevaringselt joovet võimaldavate lõbustusasutuste arv peaks olema kindlalt limiteeritud.

Aga seni, kui peaminister unistab 19 lisamiljonist, mille napsulembesed euro haaval riigikassasse veeretavad, jätkub lausjoomine ning viinamürgituse saavad järjest nooremad harrastajad.