Eesti pere sihtasutuse ideest

Selleaastane nn katuserahade jagamine on tekitanud avalikkuses ja poliitringkondades palju paksu verd. Asi on võtnud suisa tragikoomilised mõõtmed, kui varasemast ühe usinama katuseraha jagajana tuntud Margus Tsahkna juhitud poliitiline huvigrupp tegi avalduse prokuratuuri, et uuritaks, kas MTÜdele ja regioonidesse raha suunamisele saaks külge pookida kriminaalse tausta.

Olgu sellega kuidas on, ent vähemalt üks rahaeraldus, Isamaa poolt miljoni euro suunamine Eesti pere sihtkapitali loomiseks, on ebaõigelt kriitikatule alla langenud. Ei tohi häid mõtteid kohe auklikuks tulistada vaid seepärast, et Isamaa on oma toetajaskonna poliitiliste vangerduste ja ebaselge positsiooni tõttu kaotanud. Mõni langeva reitinguga erakonna ettevõtmine, antud juhul siis Eesti pere sihtkapitali asutamine, väärib tunnustust, mitte mahategemist. Muidugi kehtib minu väide üksnes siis, kui sihtkapital tõepoolest tööle hakkab, mille juba ette kahtluse alla panek tundub aga pahatahtlik ja rumal.

Isamaale pannakse süüks, et sihtkapitali loomise idee pole sisustatud konkreetsete tegevustega. Kriitikutel on õigus, ent aidakem siis mängureeglid ja eesmärgid paika panna. Kui soovime oma riigile jätkusuutlikku tulevikku, oleme suisa kohustatud virisemise asemel sihtasutust ideedega toetama.

Miks on sihtkapitali tarvis?

Kõigepealt sellepärast, et keegi peab Eesti pere säilimise ja toetamise teema süstemaatiliselt ning riiklikul tasemel tõstma ja ühiskonna tähelepanu keskpunktis hoidma. See on seda vajalikum, et paljud riigiametnikud, näiteks sotsiaalministeeriumi nõunike ja spetsialistide armee, on hetkel lummatud vähemuste teema pildis hoidmisest ning igava traditsioonilise pere jaoks ei jätku neil lihtsalt aega. Nii intrigeeriv on rääkida perest, kus kahe habetunud isa hoolel kasvamas vahva mudilane, ent tõelised pered, kes taastoodavad rahva, on siiski segapaarid, kellel samuti omad mured ja rõõmud, unistused ja valud. Just neist peab uus sihtasutus rääkima, tooma lihtsa Eesti pere taas avaliku huvi keskmesse.

Sihtkapitali osaks jääks ka perede elu lihtsamaks muutvate algatuste väljatöötamine, nende kaitsmine poliitilistes ringkondades ning viimine seadusloomesse. See on suur ja oluline töö, mida võiks alustada näiteks lastekaupade käibemaksu alandamisest või ideaalvariandis kaotamisest. Olukord, kus lastekaupadel on luksuskaupadega võrdne käibemaks tuleb tunnistada ebanormaalseks. Raamatute ja teatripiletite puhul me ju rakendame madalamat maksumäära. Lapsed on osa rahva kultuuritaustast, võimest end elus hoida, miks koormame siis lastega seonduvaid oste lisaskoormisega!

Sihtkapitali eesmärgiks peaks olema ka koostöö õpikute koostajatega, et suures uuendusmeelsuses ei unustataks neis mainimast lihtsaid ja ajatuid väärtusi, emaduse ilu ja isaduse vastutust, seda, et lapsed sünnivad armastusest, mille juures seksil on oluline, ent mitte peamine osa.

Lõpuks saaks sihtkapital koordineerida erinevate pereliitude koostööd, et teha nende hääl kuuldavaks.

Me pole teinud kõike noorte perede, eriti lasterikaste perede toetamiseks. Jah viimasel ajal on kasvanud lastetoetused, vanemapalk annab võimaluse lapsega pikemalt kodus olla, ent kuigi toitlustamine lasteaias on Tallinnas ja mujalgi tasuta, siis lasteaia kohatasu kaotamise üle võiksime siiski diskuteerida. Kui peame enesestmõistetavaks tasuta põhiharidust, peaksime minema üle ka tasuta lasteaiale.

Need on vaid mõned mõtted sellest, mida annaks perede heaks teha. Taoliste ettepanekute väljatöötamiseks ja süstematiseerimiseks vajamegi Eesti pere sihtasutust. Virisejad ja ussitajad võiksid arvestada, et sihtasutuse loomiseks planeeritud miljon eurot kulutatakse valdava osa inimeste arvates märksa sihipärasemalt kui näiteks reklaamikampaaniates „erinevus rikastab“ või „kumm on seks“ põletatud sajad tuhanded maksumaksja raha.