Perevägivald õõnestab ühiskonda

Juba mõnda aega on avalikkuse tähelepanu keskpunktis noortekampade võimutsemine Tallinna kesklinna parkides. Luubi alla on võetud nii põhjused, mis noori kampadesse meelitavad, kui ka omavalitsuse ja riigi võimalused noorsoovägivalla ennetamiseks. Jääb loota, et tähelepanu ajaga ei haju, vaid suudame edaspidi pakkuda alles kujunevatele isiksustele alternatiivseid tegevusi ja vaimset tuge, et nad end halvast seltskonnast eemal hoiaksid, ega hävitaks oma tulevikku.

Sama tõsiselt tuleb kõnelda perevägivallast.

Pargipeksmistest veelgi tõsisem on nii Tallinnas kui kogu Eestis olukord kodu- ehk moodsamalt lähisuhtevägivallaga. Probleem on tohutu ja ohvrite arv hirmutav. Armutu statistika kinnitab, et meie kodudes saab vigastada enam inimesi, kui liikluses, kus olukord on avalikkuse hinnangul katastroofiline. 2015. aastal Avatud Ühiskonna Instituudi poolt tehtud uuring tuvastas, et Eestis sai aasta jooksul perevägivalla tõttu vigastusi ligi 38 000 naist, 15 000 meest ja 2400 last.

Kahjuks oleme selle ohtlikeima kuriteoliigi ennetamisel ning ohvrite abistamisel üks saamatuimaid riike Euroopa Liidus. Siiani elame õndsas usus, et kodus saadud nahatäis ei tee naisest või ka mehest (84% koduvägivalla ohvritest on naised ja 16% mehed) täisväärtuslikku ohvrit ning pereringis aset leidnud jõhkrused tuleb lahendada pigem lepitamise kui karistamise abil. Reeglina eelistatakse vägivallatsejat ja peksasaanud naine peab koos traumeeritud lastega turvakeskusesse pagema, samal ajal kui sügelevate rusikatega mees naudib kodumõnusid ja sotsiaaltöötajate tähelepanu, kes näevad temas samasugust ohvrit nagu sinisekspekstud silmadega abikaasas, ja püüavad maksku mis maksab rusikakangelasest pereisa stressi maandada, lootes, et äkki loobub ta siis lähedaste tümitamisest.

Eesti vajab perevägivalla ohvreid kaitsvat seadust.

Väga paljudes maades, balti riikidest näiteks Leedus, on sinisilmsest lepitamispraktikast loobutud ning koduvägivalda käsitletakse võrdselt teiste kuriteoliikidega. Lähisuhtevägivalla puhul pole Leedus tarvis kannatanul teha avaldust ja võidelda süüdlase kohtusse jõudmise nimel, vaid selle eest hoolitsevad õiguskaitseorganid ka siis, kui kannatanu, kas siis mesijutu või ähvarduste ajel, igasugusest süüdistamisest loobub.

Perevägivalla vastase seaduse on võtnud vastu 119 riiki, nende hulgas lisaks Leedule ka Austria, Suurbritannia, USA, Austraalia, Saksamaa, Hispaania, Tšehhi, Sloveenia, Holland, Šveits, Bulgaaria. Seadusega anti avalikkusele selge sõnumi, et pere keskel toimepandud vägivald on kuritegu, ja see jõudis pärale.

Näiteks USAs, kus koduvägivalla vastane seadus jõustus 1994. aastal, kahanes 1993–2010 partneri poolt tapetud naiste arv 30%, vägivallajuhtumite arv koguni 2/3.

Euroopas oli üks teenäitajatest Austria, kus perevägivalla vastane seadus jõustus 1997. Politsei sai õiguse vägivallatseja kodust lahkuma sundida, ja seda vaatamata ohvri ütlustele või soovidele. Seadus näeb ette 14 päeva pikkust kaitset ahistava jälitamise puhul, mis laieneb töökohale, kooli, kus lapsed õpivad ja mujale.

Leedu liigub õigel teel.

Kas selline karmus on põhjendatud? Vaadates muutusi lähinaabri Leedu koduvägivalla statistikas, võib kinnitada, et igati. 

Leedu sai lähisuhtevägivalla seaduse 2011. aastal. Enne rakendus sealgi Eestiga sarnane stsenaarium, kus vägivallatseja ja kannatanu vastutasid juhtunu eest võrdselt. Perevägivalda käsitleti eraasjana ja õiguskaitseorganid said õiguse algatada kriminaalmenetlust alles raskete vigastuste tekitamise korral. Seaduse vastuvõtmiseni oli tavaline, et vägivald peredes jätkus. Leedus mõisteti, et väheefektiivne seadusandlus, kus vastutus vägivallatseja karistamise eest lasub kannatanul, õõnestab ühiskonna normaalset toimimist.

Seaduse vastuvõtmise järel vähenes tapmiste arv lähisuhte pinnal aastaga 30% – 2011. aastal 147 juhtumit, 2012. aastal 104 juhtumit. Kasvas kannatanute arv, kes julgesid õiguskaitseorganitelt abi otsida. 2011. aastal registreeriti 618 vägivalla ohvrit, 2012. aastal 4582. Seadus julgustas ohvreid riigilt abi otsima, et probleem lõplikult lahendada.

Riigil pole õigust probleemi eirata.

Me ei tohi jätkata senise praktikaga ning tegeleda lähisuhtevägivalla puhul agressiivse poole nunnutamisega. Tuleb teha kõik, et inimesed tunneksid end kodus turvaliselt, sest koduseinad peavad toetama, mitte lämmatama. Kui me ei suuda riigi ja ühiskonnana koduvägivallale piiri panna, püsib negatiivne iive, sest heidutatud naised ei planeeri pere kasvu, langeb tööviljakus, kaob inimeste loomingulisus ja nad ei suuda enam avalikus elus osaleda. Vägivaldsetest kodudest pärit laste õppeedukus langeb ning neist endist saavad koolikiusajad ja täiskasvanuks sirgudes pere hirmu all hoidvad türannid.

Koduvägivald läheb riigile maksma hiigelsummasid.

Lähisuhte vägivald pole peresisene probleem, vaid selle eest maksame me kõik. Perevägivalla tekitatud kahjud lähevad riigile maksma 116,5 miljonit eurot aastas. Kahjude suurus arvutati välja 2016.aastal Avatud Ühiskonna Instituudi eestvedamisel, summeerides erinevates ametkondades tehtud uuringute tulemusi. Hinna moodustavad saamata jäänud toodang, langenud töövõime, vähenenud tootlikkus ja kasum, ravile kulunud vahendid ja aeg, politsei, kohtute ja vanglate kulud, elukvaliteedi langus jne.

Ühe koduseinte vahel korda saadetud kuriteoga tekitatakse kahju ligi 38 000 eurot. Tegelik hind võib olla 10 korda suurem, sest vaid iga kümnes perevägivalla ohver pöördub praeguses lootusetus olukorras abi saamiseks politsei poole.

Ohvrid ootavad abi.

Seni pole riigikogu ega sotsiaal- ja justiitsministeerium koduvägivalla probleemi tõsiselt võtnud. Tundub, et sotsiaalministeeriumi ametnikel on nii palju jändamist reklaamikampaaniatega „erinevus rikastab“, et perevägivallaga ei jää mahti tegeleda. Justiitsministeerium aga tammub jalalt jalale, ega tea, kust otsast pihta hakata. Ohvrid aga ootavad, et neid aidataks. Kaua veel?