kolmapäev, 28. november 2018

Tallinna arengukava määrab kogu Eesti tuleviku


Tallinna arengukava 2021+ koostamine on jäänud suure poliitika varju, ent see pole Eesti arengule mitte vähem oluline, kui osalemine globaalsetes projektides. Pealinnana määrab Tallinn põhimõtted, mis juurduvad linnaplaneerimise praktikas üle Eesti, koos lähivaldadega moodustuvast ühtsest Tallinna majandusklastrist sõltub aga kogu riigi heaolu. Just seepärast on tarvis arengukavaga toimuvat tähelepanelikult jälgida ning võimalusel ka sõna sekka öelda, et ei läheks nagu eelmise arengukavaga, kus probleemipüstitused ja neile pakutud lahendused jäid üldsõnaliseks ning visiooniliselt kammitsetuks. Samuti ei tohiks arengukavaga minna sama õnnetult nagu linnaosade üldplaneeringutega, mis takerdusid aastateks lõpututesse vaidlustesse pisiasjade üle ning olid juba valmides osaliselt vananenud. Tallinn vajab atraktiivset ja innovatiivset arengukava, milles pakutud lahendused oleksid ajast sammukese ees. Vaid nii oleks valmival dokumendil praktiline väärtus ning selle tähtusus suurem, kui pelgalt kogukondlikku konsensust kuulutaval deklaratsioonil.


Arengukava põhisuunad.

Seekord väärib tunnustust arengukava koostajate oskus, lähtuda linnaruumiliste suundumiste kaardistamisel kogukondlikult positsioonilt. Vaid linnalise identiteedi arvestamine ning lahendustele konsensusliku heakskiidu taotlemine, säästab viljatutest vaidlustest ning suunab linnaarengulised diskussioonid emotsionaalsetelt eksirännakutelt viljakale asjatundlikule pinnale.

Arengukava väljatöötamist toetavate töötubade teemad on seekord Aktiivne ja hooliv tallinlane, Parim argipäev, Ägedad naabruskonnad, Linna juhtimine, mis toetavad just end tallinlasena määratlenud kogukondade kaasalöömist linnaliste arengute elluviimisel. Samas ei suuda arengukava toimkond lõpuni käsitleda linna- ja asumikogukondi võrdväärsete partneritena. Näiteks töötoas Atraktiivne ja hooliv tallinlane määratleti diskussiooni telg järgmiste küsimustega:  

Kuidas linn peaks toetama ettevõtlust?

Kuidas linn peaks toetama kultuuri?

Kuidas linn peaks toetama sotsiaalset sidusust?

Kuidas linn peaks toetama rahva tervist ja -sporti?

Kas tõesti tuleb arengukava koostamisel taas lähtuda avalikustamise ja kaasamise ajastule võõrast seisukohast, et kogukonnad ise ei suuda ettevõtluse, kultuuri, sotsiaalse lõimumise, tervise- ja spordiedenduse teemadel piisava veenvusega kaasa rääkida ning see tuleks jätta linna pärusmaaks? Miks ei julge linna ametnikkond tunnistada asumiseltside ja elanikeühenduste võimekust, pakkuda linnale koostööd, mitte oodata linnapoolset toetust ja aktiviseerimist? Veelgi enam, paljud pehmed teemad tuleks delegeerida just kodanikeühendustele ning kui Kohaliku Omavalitsuse Korralduse seadus siin piirid seab, teha ettepanek selle muutmiseks, et kodanikuühendused saaksid suuremad õigused oma kodukohta puudutavate otsuste ettevalmistamisel ning ellu viimisel. Aeg on minna kaasavalt eelarvelt üle kogukondade juhitud eelarvele. Kui uus arengukava kogukondade otsustusõiguse olulist laiendamist ette ei näe, saame taas dokumendi, mis eos ajale jalgu jääb.


Arengukava teostamiseks on tarvis tugevdada linnaplaneerimist.

Kõigi Tallinna arengudokumentide kitsaskohaks on neis käsitletud innovatsiooni ülekandmine linnaruumi. Kuni pole ümberkorraldatud Linnaplaneerimise ameti töö ning planeeringute käsitlemisel lähtutakse vaid formaaljuriidikast, pole head tulemust loota.

Planeeringute menetlemisel peab suurenema ametnike vastutus. Iga väljapakutud parandusettepanekut tuleks põhjendada, mitte esitada seda eksperdi ümberlükkamatu seisukohana. Taoline üleolev suhtumine linna ja kogukonna koostööle kasuks ei tule. Iga ameti poolt esitatud parandusettepanekuga peaks kaasnema pädev seletus, kas see tuleneb normidest, seadusest, või lihtsalt sellest, et ametnik tõusis hommikul voodist vasaku jalaga. Äärmiselt ohtlik on tendents, kus arhitektikompetents üritatakse linnaosadest kaotada. See võib anda küll kokkuhoiu palgafondis, ent kogukondliku koostöö vaatest on selline tsentraliseerimine lubamatu.

Olukord, kus arendajatele esitatakse lõputuid nõudmisi ning menetlused venivad aastaid, peab jääma minevikku. Uus aeg eeldab värsket suhtumist ning planeeringuprotsessis, kus üritatakse leida konsensust linna huvide, arendajate soovide ning kogukonna nõudmiste vahel, ei tohi ametnikkond luua endale eeliseid. Kui seda ei mõisteta, jätkub olukord, kus arengukavas kirjeldatud protsessid takerduvad linnaruumiliste planeeringute venimise tõttu.


Kodanikuühendused vajavad koolitust.

Muidugi tuleb võrdse partnerluse korral eeldada kodanikeühenduste ja survegruppide poolt teemade asjatundlikku ja põhjendatud käsitlust. Linna arengut ei saa piirata pelgalt seetõttu, et kellegi aknast ei paista enam meri või mõne puu mahavõtmist püütakse kujutada looduskatastroofina. Tuletagem meelde Haabersti eritasandilise ristmiku löögi alla seadmist hõberemmelga kaitsjate poolt või siis äripinnana kasutuses olnud kahe korteri insolatsioonisaagat, mis nurjas EKA uue maja ehitamise kesklinna. Siin pöördus emotsioon oluliste linnaarenguliste projektide vastu.  

Et taolisi olukordi vältida, tuleks kodanikeühendustele anda võimalus oma liikmete harimiseks. Planeerimise aluseid, seadusandlust, asjaajamise häid tavasid ja kogukondliku koostöö põhimõtteid tutvustavad koolitused oleks vähim, mida linn saaks sel eesmärgil kodanikeühendustele pakkuda. Ehk muutuksid siis ka avalikud planeeringuarutelud hüsteerilisest süüdistuste loopimisest asjalikeks kokkusaamisteks, kus kõik osapooled suudavad oma seisukohta piisava selgusega põhjendada.

Linna areng ja planeerimine on liiga tõsine teema, et sellesse pealiskaudselt suhtuda. Arengukava 2021+ koostajad on astunud tubli sammu kaasaegse kogukondliku linnaruumilise nägemuse poole, ent teemat võiks käsitleda veelgi julgemalt. Soovin arengukava koostajatele jõudu ja visadust, et kogukonna kui linnaelu eestvedaja roll saaks uues dokumendis väärikalt ning põhjalikult avatud.

 

 

 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar