Iivet pelgalt üleskutsetega ei tõsta

Negatiivsest iibest ning eesti rahva võimalikust hääbumisest kõneldes, on elatud välja hulgaliselt emotsioone. See on ka mõistetav, sest vähemalt täna on eesti kultuuri- ja keeleruumis elavatel, veidigi rahvuslikku mõtlemist omavatel inimestel raske kujutada ette riiki, kus oleksime vähemuses. Paraku kõik just sinnapoole tüüribki. On arvestataval hulgal neid, kes eestluse kadumist enam miskiks ei pea, kui vaid makstakse normaalselt palka ning poest on saada piisavalt kaupa. Ometi pole rahvastikukriisi ületamise teema veel lõplikult maha maetud ning praegune valitsus üritab kaardistada olukorda ning leida sellest väljapääsu.

Olemasolevad toetused tööle.
Ent iivet pelgalt üleskutsete ja tegevuskavadega ei tõsta, kui puuduvad toimivad peretoetusmeetmed või olemasolevad kipuvad lahjaks jääma.
Ka praegu on hulgaliselt peretoetusi ja muid lastega noorte toetusmeetmeid, mida riik võimaldab läbi vanemapalga, Kredexi laenude ja kohalike omavalitsuste tugiteenuste. Ometi pole need nii tulemuslikud nagu sooviksime. Tänase päeva üheks võtmeküsimuseks ongi, kuidas panna juba olemasolevad peretoetused tööle nii, et neist võimalikult rohkem tulu tõuseks.
Tihti saavad toetusmeetmete kasutamisel taksituseks keerulised taotlustingimused. Võtame näiteks kodutoetuse lasterikastele peredele, mis kujutab endast riiklikku tagastamatut abi eluasemetingimuste parandamiseks ja kaasajastamiseks lasterikastele peredele, kus kasvab vähemalt kolm kuni 19- aastast last, kes elavad rahvastikuregistri andmetel taotluse objektiks olevas eluruumis (v.a uue eluaseme soetamine või püstitamine ja elamiskõlbmatu eluaseme ümberehitamine). Tundub lootustandev. Ent kui uurime veidi tingimusi, mis toetuse taotlemiseks tuleb täita, muutub pilt märksa karmimnaks. Kõigepealt toetuse suurus. Ühe projekti maksimaalseks summaks on 8000 eurot. Taotleja, kellele on varasemalt korra kodutoetust eraldatud, võib taotleda kuni 5000 eurot. 8000 euroga ei tasu Tallinnas korteri ostul ka kõige haledama äärelinna pugeriku sissemaksu, mis tavaliselt on vähemalt 20% korteri hinnast. Toetuse taotlemisel tuleb järgida enam kui 20 lehekülge hõlmavat kantseliidi ja juriidikaga põimitud toetuse andmise tingimusi. Paljudele käib see lihtsalt üle jõu ning pigem loobutakse, ent needki, kes end paragraafide puntrast läbi närivad ning suudavad kõiki tingimusi täita, ei pruugi veel edu saavutada.
2017. aastal kestis taotlusvoor 29.05-30.06 ja sinna esitati 668 taotlust summale 5,9 miljonit eurot. Rahuldati 356 taotlust 3,2 miljoni ulatuses. 198 taotlust lükati tagasi, kuna raha lõppes ja 113 taotlust jäeti tingimustele mittevastavatena menetlemata. Päris kurb pilt, kui arvestada veel sellega, et toetuselt tuleb maksta 20% tulumaksu.
Eesti eluasemevaldkonna arengukavast aastateks 2008-2013 ja 2011. aastal sõlmitud valitsusliidu programmist aastateks 2011-2015 lähtuv meede vajab

uuendamist nagu kogu Kredexi süsteem ja suhtumine – inimkesksemaks, lihtsamaks, tulemuslikumaks. Praeguse valitsuse sotsiaalne vastutustunne loob selleks soodsa pinnase.
Noored pered peavad tundma ühiskonna tuge.
Ainult kindlus tuleviku suhtes ja teadmine, et ka lapsi kasvatades saab elada täisväärtuslikult ning teha ametialast karjääri, paneb mõtlema laste soetamisele. Selleks on veel palju teha, aga kui täna ei alusta, ei jõua me ka kunagi tulemusteni.
Esitaksin mõned konkreetsed ettepanekud, mida ellu viies teeksime noorte emade, isade ja laste elu kergemaks.
Palju on noori, kes tulnud maalt või väiksematest kohtadest Tallinna. Neid pole siin ees ootamas sugulased ega sõbrad. Sotsiaalne tugi tuleb alles leida ning see võib kesta aastaid. Meil on riigi rahastatud MTÜ-d, mis pakuvad tugiteenuseid pagulastele. Miks ei saa me samu sisse-elamise, nõustamise ja toetusteenuseid kohaldada oma inimestele. Olukorda, kus näiteks väärkoheldud naiste tugiteenuseid tuleb vahendite puudusel koomale tõmmata, ei saa pidada normaalseks. Meil tuleb omavalitsustele eraldada raha peretoetuskeskuste loomiseks, mis nõustaks ka suitsiidse kalduvusega lapsi ja noorukeid. Just ühiskondlike empaatiakeskuste järele on noortel kõige suurem vajadus.
Peale sünnitust koju jõudnud ema peab asuma imikut hooldama ning see pole sugugi lihtne ülesanne. Meil tuleks luua abiõenduse teenus, mida noored emad saaksid tasuta kasutada. Piisab, kui mõned tunnid päevas oleks noore ema kõrval abistaja ning peale sünnitust niigi kurnatud naine saaks öiste beebi nutu peale ärkamiste järgset unevaegust välja magada. Ja pole mõtet siin ärbelda, et kuidas meie vanaemad peale sünnitust hälli heinakaarele kaasa võtsid ja kohe talutöödes kaasa lõid. Kui see ka nii oli, ei peaks me sellist elu soovima oma noortele. Aeg on edasi läinud ja selle nimel, et järeltulijatel kergem oleks, on teinud tööd terved põlvkonnad.
Isa peaks saama kaasat pikemalt abistada, kui võimaldab 10 päeva isapuhkust, mis praegu ette nähtud. Pikendame isapuhkust. Meie riik ei jää sellest oluliselt vaesemaks.
Kui Kredex kord tõepoolest näoga abivajajate poole pöördub, võiks kasvatada toetuse määra suurema elamispinna soetamisel, kui peresse on sündinud kolmas laps, ja miks ka mitte abistada tublit noorperet suurema pereauto ostmisel. Kindlasti on veel palju, mida oleks võimalik noorte perede heaks ära teha. Lõpetame vaidlused, kas naisi sünnitama veenvad poliitikud on ahistajad, või kas peaksid naised end sünnitusmasinateks pidamise pärast solvatuna tunduma ja hakkame muutma Eestit tõepoolest selliseks riigiks, kus noored pered tunnevad end kaitstuna ning lapsed mõistavad, et neid on soovitud ja nende tulevikule mõeldud.
Marek Jürgenson

Haabersti linnaosa vanem