pühapäev, 4. märts 2018

Unistagem Lätist, aga jäägem eurooplasteks!

Samal ajal kui ärevad pidulised end ERM-i vastuvõtule minekuks kohendasid ning valdav osa rahvast valmistus aastapäevaõhtule telerite vahendusel kaasa elama, seiklesid sajad Eestist teed alustanud autod Läti alkoholipoodide vahel. Korraldajate sõnul osales aktsioonis „24.02. kõik Lätti“, ligi 5000 lätofiili, naised ja lapsed kaasaarvatud. Ürituse eesmärgiks oli aga protest valitsuse aktsiisipoliitika vastu. Ja õige ka, juba vahva sõdur Šveik kritiseeris karmisõnaliselt alkohoolsete jookide hinnatõusu. Ometi tuleks mõelda, kas peaksime 21. sajandil joonduma ühe 1. Maailmasõja päevil Austia-Ungari armeest deserteerinud sõduri mõttemallidest, või on tänapäeval peale viina hinna ka muid, ja ehk hoopis olulisemaid kriteeriume, mille järgi elukvaliteeti hinnata.
Millist Eestit me siis ikkagi tahame?
Kuigi ürituse korraldaja Taavi Leppiku sõnul polnud tegemist mingi viinaralliga, vaid protestiaktsiooniga, mis korraldatud selleks, et valitsus mõtlema panna ning rahvas järgmisel aastal valimiskastide juurde tuua, kinnitas elav ostlemine Läti alkopoodides siiski midagi muud. Enamuse naaberriiki sõitnute jaoks oli tegemist ikkagi spontaanse protestiga karmistunud alkoholipoliitika suhtes ning teisalt võimalusega osta odavat kärakat. Nii ei jäänud ülevatest eesmärkidest just palju järele.
Tegelikult äratas Lätis ekslev Eesti numbrimärkidega autodekolonn pigem õõva. Peaksime tundma muret, et meie arenenud ühiskonnas leidub nii arvukalt neid, kelle jaoks on esmaseks probleemiks odava alkoholi kättesaadavus. Ja pole tarvis siin rääkida kokkuhoiust ning võimalusest pere eelarvet säästa. Ainus tõeline kokkuhoid on tarbida alkoholi mõistlikes kogustes, mitte rehkendada, mitu liitrit viina saab Lätist sama raha eest rohkem osta.
Taavi Leppiku üks väidetest kõlas, et peaksime kaaluma, millist Eestit me tahame ja selles suhtes on ta tõesti mõtlema pannud. Olen kaasmaalastest piisavalt heal arvamusel, et kinnitada, valdava osa eestlaste jaoks pole viina hind probleemiks ning enamus ei soovi riiki, kus juuakse nii et maa must. Läti alkorallidel osalejate potentsiaalne arv on ca 10% elanikkonnast, millest võib järeldada, et alkoholi hinna ja Lätis viina järel käimise teema on meedias sama kunstlikult ületähtsustatud nagu samasooiharate õiguste eest võitlemine.
Pahet propageerides riiki paremaks ei muuda.
Äärmiselt kahetsusväärne, et viin ja õlu on muutunud tänapäeva Eestis valitsuse töö hindamisel üheks põhiargumendiks. Kindlasti võivad 24. veebruari viinaralli sarnaste ürituste korraldajad siiralt uskuda, et võitlevad õige asja eest. Siiski oleks neil aeg tunnistada, et pahet propageerides, elu Eestis paremaks ei muuda. Meil on statistika järgi ca 50 000 meesalkohoolikut ja viis korda vähem selle pahe käes vaevlevaid naisi, kellele viin on tõepoolest esmavajadus. Ülejäänud rahval on alkoholist märksa tõsisemaid teemasid.
Muidugi tuleb tõdeda, et viis, kuidas alkoholivastast propagandat tehakse, pole olnud tasemel ning just see kütab protestivaimu. Ametnikel, kes koostavad alkoholivastase võitluse strateegiaid ja tellivad sihtgruppi mõjutavaid reklaame, on aeg aduda, et mage moraalilugemine ja rüblikute tasandil kasvatamine ei lähe täiskasvanutele peale. Sama totter on ka järskude aktsiisitõusudega, otsekui viisaastaku plaani täites, paanikat külvata. Võitlus alkoholiga olgu argumenteeritud, tasakaalukas ja inimesi, kui mõtlemisvõimelisi dialoogipartnereid, austav. Vastasel korral saavadki ühiskonnas üha laiema kõlapinna primitiivse mõttelaadiga tegelased, kelle jaoks on Lätti viina järele sõitmine isamaaliste tunnete ülimaks väljenduseks. Kas me seda soovimegi?
Alkoholiaktsiisile ei saa lõputult panustada.
Ajakirjanduses on palju kirutud selle üle, et alkoholiaktsiis jäävat nüüd Läti kaupmeestele ning meil tekib selle alalaekumisest eelarveauk. Kuid riigi arengut ei saagi üles ehitada alkoholi aktsiisi laekumise kasvule. Muidugi on see halb, kui meie maksuraha naaberriiki voolab, ent
pikemas perspektiivis tuleb arvestada, et alkoholilt laekuvad maksud kuivavad edaspidi üha enam kokku ning tühiku peab täitma muul viisil.
Läti probleemi lahendamiseks tuleks meil aga teha tihedamat koostööd Euroopa Liiduga. Otstarbekas oleks töötada välja üleeuroopaline alkoholipoliitika, kus nähakse ette ka ühtlustatud, kõigi riikide ja regioonide võimalusi ning vajadusi arvestavad alkoholi müügi- ja maksustamisalused. Tubaka osas on Euroopa Liit juba mentooliga sigarettide müügikeelu näol initsiatiivi näidanud. Alkoholi liigtarbijad võivad ju unistada, et Läti paradiis igaveseks meie kõrvale jääb, ent olgem siiski eurooplased. Pohmeluse ennetamiseks parim, on sõita Lätti mitte alkoholi- vaid kultuurireisile.
Vähem juues võidame elusid.
Meie väikesele maale ja rahvale on tähtis iibega plussi jõuda. Sellega seoses räägitakse palju sündide arvu tõstmisest, ent vähem tähelepanu on pälvinud surmade arvu vähendamine ja eluea pikendamine rahvatervise parandamise teel. Selleks pole tõhusamat meedet, kui rangem alkoholipoliitika. Põhjamaade alkoholikultuurini on meil veel pikk maa, ent oleme iseseisvusaastail tublisti arenenud. Kas peaksime siis Läti odava viina pärast saavutatust loobuma?
Läinud aastal suri Eestis alkoholisurma 419 inimest. Seda on 46 võrra vähem kui aasta varem. Rõõmustagem selle üle, sest iga säästetud elu on väärtus!



Marek Jürgenson
Haabersti linnaosa vanem

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar