neljapäev, 22. märts 2018

Põlva ja Valga sünnitajaid ei tohi panna sundseisu


Haigekassa ja Põlva haigla on jõudnud otsusele sulgeda sünnitusosakond ning suunata sünnitajad edaspidi Võrru. Sama plaanib ka Valga haigla ning sel juhul tuleks valgalannadel sõita sünnitama üheksakümne kilomeetri kaugusele Tartusse. Otsus, mis põhineb exceli tabeli najal tehtud arvutusel, et neis linnades ei jätku tasemel abi tööshoidmiseks piisavalt sünnitajaid, toob kaasa selle, et tulevikus on neis linnades sünnitajaid veel vähem ning noored kipuvad Tartusse või Tallinna, kus pere luues ei pea pidevalt nuputama, kas jõuab tulevase ema vajalikul hetkel haiglasse toimetada või kas jätkub vaba kiirabibrigaadi, mis sünnitaja kohale viiks. Tegemist on järjekordse sammuga Eesti väikelinnades elu väljasuretamiseks ning ajal, mil valitsus tegeleb regionaalse arengu hoogustamise ning rahvastiku taastootmise probleemi lahendamisega, on see selge näide ametnike süüdimatust omavaolist ja riigi strateegiliste plaanide eiramisest.


Sünnitusabi viimine suurtesse keskustesse annab signaali väikelinnade jätkusuutmatusest.


Sulgemist planeerivad asjapulgad lohutavad Põlva ja Valga rahvast sellega, et ega siis sünnitusosakonna sulgemises polegi midagi traagilist. Haigekassa juhatuse liige Maigi Parv leidis oma kommentaaris, et Põlva sünnitajate elu saab ka edaspidi olema lausa lust ja lillepidu, sest lapse ilmale toomiseks tuleb sõita vaid 30 kilomeetri kaugusele Võrru. Keerulisem pidavat olema Valgas, kust sünnitajatel tuleb kihutada üheksakümne kilomeetri kaugusele Tartusse, aga juhatuse liikme kinnitusel harjutakse olukorraga kiiresti, nagu toimus Haapsalus, kust juba aastaid käiakse Tallinnas sünnitamas.

Siiski tundub, et kui jätta kõrvale sünnitusosakondade sulgemisest saadav kokkuhoid, siis muud positiivset sulgemisotsuses pole. Suureneb kohalike ebakindlus, sest üks oluline teenus on taas kadunud. Kasvab ka surve lapseootel naiste ja nende perede närvikavale, sest kui tead, et pädev abi ei oota sind mitte kodulinnas, vaid kümnete kilomeetrite kaugusel, paneb see muretsema. Ometi peaksime riigi ja ühiskonnana tegema kõik, et noored pered tunneksid end turvaliselt, et kõik pereplaneerimise ja laste saamisega seonduv oleks võimalikult lihtne – vaid siis pääseme surnud seisust, mis on viinud meie rahva hääbumisele. Oma sammuga näitab Haigekassa Põlva ja Võru inimestele, et ei pea oluliseks nn ääremaal elu edendamist.


„Õhuke“ riik pole enam maailmatrend.


Pikki aastaid järgiti Eestis läinud sajandi viimasel veerandil maailmas populaarsust kogunud New Public Management põhimõtteid, mille sisu saab lühidalt võtta kokku mõistega „õhuke“ riik. Praeguseks opositsiooni tõrjutud Reformierakonna retoorika on aga ametnike hulgas niivõrd juurdunud, et veel tänagi, kui mujal on hakatud „õhukesse“ riiki üha kriitilisemalt suhtuma, jätkatakse meil riigi õhemaks hööveldamist, nii et laastud lendavad. Mida tunnevad selle juures ääremaade inimesed, kuidas leiavad motivatsiooni hoida elu Eesti erinevates regioonides, see kiivalt excelis istuvaid ametnikke ei huvita. „Lõuna-Eestis on praegu kolm haiglat, kus toimub vähem kui 300 sünnitust aastas, Naistearstide Seltsi hinnangul on aga kvaliteetse teenuse osutamiseks vajalik 400-500 juhtu aastas. Nii Põlva kui Valga haiglad jäävad alla selle näitaja – eelmisel aastal toimus Valgas 138 ja Põlvas 245 sünnitust,“ kinnitab Maigi Parv, jättes täpsustamata, et tegelikult pole kvaliteedi aluseks mitte sünnituste arv, vaid piisav eelarve, mis võimaldab palgata kohapeale pädevaid arste. Arstiabi kvaliteedi sõltuvus pearahast on New Public Management strateegias üks vastuolulisemaid põhimõtteid.


Kas arstiabi eemaldumine teeb õnnelikuks?


Põlvas ja Valgas plaanitava õigustuseks tuuakse haigekassa poolt näiteks Haapsalu, kus ilma sünnitusosakonnata juba aastaid hakkama saadavat. Tegelikult pole keegi kohalike käest küsinud, kas nad on õnnelikud, et sünnitajaid tuleb Tallinna viia. Läänemaalt sünnitusabi kaotamise tingis Haigekassa hoolimatus ning juhtimisvead, mis on sealseid võimalusi meditsiiniabile märgatavalt vähendanud. Mitte üksnes sünnitama ei pea läänemaalased sõitma Tallinna, vaid ka paljudel muudel meditsiinilist sekkumist vajavatel puhkudel tuleb pealinnast abi otsida.

Meenub ühe tuttava poolt mõne aasta eest räägitud lugu. Perega Haapsalus puhates juhtus tema abikaasaga õnnetus ning ta murdis pöialuu. Oodanud kohalikus erakorralise meditsiini osakonnas mõne tunni, sai ta jutule valvekirurgiga, kes otsekoheselt küsis: „Kas soovite, et jalg korralikult lahasesse pandaks, nii et hiljem tüsistusi ei teki?“ Saanud jaatava vastuse, soovitati hädalistel autole viivitamatult hääled sisse lüüa ja Tallinna EMO-sse sõita. Nii et ei jää meie maakonnahaiglates abita pelgalt sünnitajad, vaid kõik vähegi tõsisemat abi vajavad hädalised. Kvaliteetne arstiabi eemaldub maaelanikest ning samal ajal, kui valitsus kõneleb regionaalpoliitika tõhustamisest, sõidavad sünnitajad ametnike armust Haapsalust Tallinna ja Valgast Tartusse ning jäävadki sinna, sest milleks pöörduda tagasi kodulinna, kust elutähtsad teenused järk-järgult kaovad. Mis on ühe sünnitusosakonna tähendus piirkonnale, riigile, kogu meie rahvale? Mõelgem sellele, enne kui hakkame Valga ja Põlva sünnitusosakondi kokkuhoiutuhinas sulgema.

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar